Mida mehed kardavad?

Viimasel ajal tuleb järjest rohkem vestlustest välja, et eesti mehed on konservatiivid. Jah, nad võtavad vastutuse laste ning majapidamise eest, nad toetavad oma naise enesetostust. Nad võivad isegi hääletada reformi ja SDE poolt ning nende FB seinal on täiesti normaalsed 21. sajandi vaated.
Aga, siis on hetk ja seesama mees on natsionalist, rassist, seksist.. jne.
Ehk siis kapikonservatiiv. Ma ei tea kumb on nende õige pale ja kumb ühiskonna ootustele vastav.

Et Kaur ja Notsu mind ei süüdistaks üldistamises, siis defineerime, mida ma pean sõna "konservatiivne" all silmas (PS ma pean tunnistama, et andmete esitus nii Emori, ERR, kui ka reitingud.ee lehel on väga halb, mitmeti tõlgendatav ja manipuleeritav. Andmed on laiendatud kogu valimisõiguslikule sihtgrupile ning eelistuseta inimesed on välja jäetud.)
Aga, ma siis üldistan samuti ning väidan, et nende kolme uuringu keskmisena toetab EKRET ca 25% Eestis elavatest valimisõiguslikest meestest.
Ma võtan ainult EKRE numbri, sest kuigi  ma saan aru, et keskmisel valijal puudub mälu, siis  mina küll mäletan mis tragikoomilist ja naerväärset kiviaegset juttu need taadid koalitsoonilepingu sõlmimisel ajasid ning teoreetiliselt peaks konservatiivseks nimetama vist ka Isamaa ja Keskerakonna valijaid?
Ja tuletan taas meelde, et tegelikult, nagu ma oma postitust alustasin ei ole valimiseelistus ja tegelikud vaated korrelatsioonis ja kui 25% on padukonservatiivid, siis ju 75% ei ole. Seega enamus pole.
Wikipedia defineerib konservatiivsust:
muutuseid ei tohi teha kiirustades, järsult ega vägivaldselt, vaid ühiskond peab arenema rahulikult, stabiilselt traditsioonide vaimus. Vajalik on säilitada ühiskonnaelus võimalikult palju endistest väärtustest, sest need on juba läbiproovitud ja toimivad, seevastu uute lahenduste puhul ei või kunagi teada, kas need ka reaalselt töötavad



Ma olen sel teemal pikalt mõelnud, aga kuna mul pole ei vastust ega hüpoteesi, siis olen selle postituse kirjutamist edasi lükanud. Viimases Ekspressis, aga, kirjutas  Raul Rebane: "Tulevikuhirm on reaalne jõud. Kui ei suudeta kohaneda tulevikuga, siis jõutaksegi tagasi ettekujutuslikku minevikku."
(EE 12.08.2020), ehk siis, ma pole oma mõtetega üksi.

Ma olen õppinud ( meeste kirjutatud) ajalugu, et juba iidsetest aegadest olid mehed need, kes viisid maailma edasi. Avastasid ja leiutasid. Naised seda ei teinud. Naised olid alalhoidlikud, valvasid kollet ja lapsi. Bioloogilistel, füsioloogilistel ja hiljem ka kultuurilistel põhjustel.

Ma jätan kogu maailma kõrvale, mul pole lihtsalt piisavalt teadmisi. Vaatame Eestit.

Kui mõelda Eesti vanasõnade, kõnekäändude ja memuaaride peale, siis Eesti naine pole olnud mingi jalamatt vaid täiesti adekvaatne subjekt. Nii et ma pigem pooldan seda hüpoteesi, et enne ristiusustamist oli Eesti ühiskond pigem soolselt egalitaarne ja võim sõltus pigem inimese isiksusest kui soost.
Vaatame taas fakte

1650  aastal paiku  said Noarootsi koolis haridust ka tüdrukud (rootsi keeles)
1765 laiemalt talurahvakoolide levik
1897. aasta rahvaloenduse andmeil oskas Eesti elanikest lugeda 91,2% ja kirjutada 77,7%
1905. aastal lubati esimesed naised Tartu Ülikooli vabakuulajatena
1912 leiutas Fromm õmblusteta kondoomi. Usutavasti jõudis see mõned aastad hiljem ka Eestisse
1917 said naised Eestis valimisõiguse
1919. aastal lubati naised täieõiguslikult ülikooli
1944 Olga Lauristin  ENSV sotsiaalkindlustuse rahvakomissar
1945 st nõukogude ajal oli abort täiesti legaalne ja aktsepteeritud pereplaneerimisvahend; köögitüdrukust võis saada minister; lapsed viidi sõime 6- kuuselt. Ehk siis oli mis oli, aga naiste eneseteostusega oli ENSVs vähemalt teoreetiliselt kõik hästi
1950-1960 hakkasid levima esimesed hormonaalsed kontratseptsiivid, Eestissse jõudsid usutavasti kümnend hiljem
1971 Eesti esimene naisminister Renate Kaasik ( eksiilvalitsus)
1990 sotsiaalhooldusminister Siiri Oviir
2017. aasta andmete järgi oli Eestis kümnest juhist kaks naised,  naisjuhtide osatähtsus Eestis on suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt ning naiste osakaal juhtide hulgas tõusnud viimase 10 aasta rekordtasemele,Viimasel ajal on meedias esile tõusnud noored naisjuhid : Terviseamet, Lõunakeskus, Wolt, Barbora, Salvest jne jne jne
2020 naisi riigikogus 29, valitsuses 2
ja president on Kersti Kaljulaid

Miks siis mehed kardavad ja mida nad kardavad. Mis muudab mehed konservatiivideks?

Loogiline vastus oleks, et mehed kardavad kaotada võimu. Aga miks? Olgugi, et Eesti naised oskavad ca 250 aastat lugeda, on saanud 100 aastat kõrgharidust ja valida, näitavad ülaltoodud numbrid, et nad ei ohusta  endiselt meeste võimu.

Raul Rebane viitab kohanemisraskustele. Mis on 100% õige ja ei kehti ainult meeste kohta ja konservatiivsuse kontekstis. Muudatuste hirm väljendub täna igas valkonnas. Kuna meie ümber toimuvad muudatused, mida me ei suuda hallata (koroona kohe hea näide) siis üritame saavutada kontrolli mingitegi asjade üle, et vähemalt säiliks illusioon turvatundest.

Hüpoteetiline vajadus omada kontrolli selles tänases segases maailmas peaks samas laienema ka naistele. EKRET toetab 11,4 % valmisõiguslikest naistest. Kas võib olla, et naiste väljund on lihtsalt teine. Et kui mees tahab hoida ukrainlased kapsapõllust eemal ( sest teatavasti saab lapsi ju kapsalehe alt ja kus selle häda ots, kui ukrainlased sealt läbi käivad ( FBst leitud nali), siis naised loovad kontrollilllusiooni kontrollides toitu, lapsi, välimust, liikumist??
Ning ta ei näe oma isikut ohustatuna, kui partner on samasooline, teisest rassist või kannab rohelisi juukseid?
ja see on sellepärast nii, et naisel lihtsalt pole olnud seda võimu, mida ta kardaks kaotada ?

Mu empiirilised vaatlused näitavad ka seda, et teiste elud jäävad ette inimestele, kes on a) egotsentrilised või b) kel on palju aega. Siin tuleks nüüd peeglisse vaadata emadel, vanaemadel, kasvatajatel, õpetajatel ( me ju kõik eeldame, et need on naised :)). Kui me suudaks poisid koormata nii nagu tüdrukud, jääks neil vähem aega pseudoteemadel juurdlemiseks ning nad pigem ohkaks kergendatult kuuldes, et kaks meest viitsivad/vaevuvad/võtavad vastutse ühe lapsukese kasvatamise eest. See, et naised on seotud lastega, on andnud neile ka usutavasti teadmised: inimesed ongi erinevad, iniemsed võivad üllatada, eelarvamused  võivad osutuda valeks, läbirääkimistega saab kiirema, püsivama ja parema tulemuse kui käsuga jne. Ehk siis. Mis neist teistest inimestest kontrollida, see on mõttetu. Naised kontrollivad ennast, mehed teisi?

Mul on meeles Lennart Meri raamatust "Hõbevalge" mõttekäik ( või oli see kusagil mujal?). Mujal maailmas on looduse liikumine ettearvatav. Idast tõuseb päike ja loojub läände. Iga päev. Vahel on tormi ja maavärinat ( kui jumalad pahaseks saavad). Põhjamaades, aga, pole see kõik nii selge. Vahel on ööd valged ja päevad pimedad. Päike on harv külaline ja detsembrikuus võib olla soojem kui jaanipäeval. Ikka ja jälle tuleb kusagilt keegi, kes vallutab ja toob uusi tuuli ja kombeid. Nii on olnud ja jääb.
Ehk siis sellest põhjamaalaste looduseusk ja tolerantsus. Mille ma nüüd kasutaks ära ka oma mõttekäigus. Eestlane on harjunud, et mitte miski pole stabiilne ega püsiv. Et kindel on see, et kõik muutub.  (mis tegelikult Hofstede järgi ei vasta tõele, sest Eestil on kõrge muudatuste vältimise indeks ( uncertainty avoidance). Lebod riigid on hoopis Jamaika, Taani, Rootsi, Singapur ja Iirimaa... aga jätke mulle see illusioon)
Ja sellepärast saime hästi hakkama riigikorra vahetusega. Ning oleme oma ühiskonda siiamaani suutnud üles ehitada sallivana, muutustele avatuna, katsetades, testides põnevaid lahendusi?

Mis siis nüüd on juhtunud? Kuhu on kadunud meie (meeste) usk muudatustesse? Miks ei avastata uusi planeete ega leiutada põnevaid masinaid? endiselt ei õitse Marsil õunapuud ja me kasutame 20. sajandi tehnoloogiaid!!

Nagu ma alguses kirjutasin. Mul ei ole vastust ega hüpoteesi. Ma tahtsin lihtsalt oma küsimuse kirja panna. Mida mehed kardavad? Miks me juhime oma riiki konservatiivsuse suunas?