Winston Churchill

Päris huvitav on lugeda sama asja erinevast vaatenurgast. Kõigepealt sai loetud W. Churchilli enese kirjutatud raamatut " Tormihoiatus" ning seejärel V.Truhhanovski nägemust Churchilli elust.
Päris kindlasti on tõde kusagil vahepeal, kuna kumbki kirjutaja pole objektiivne. Huvitav oleks siia kõrvale lugeda veel kolmandat, mõnd lääne kirjutaja poolt kirja pandud vaatenurka.

Tõsiselt "värskendav" oli ka Truhhanovski stiil. Polegi ammu enam midagi sellist lugenud, Lapsepõlv tuli meelde:)
Ta tunnustab küll Churchilli riigimehena, kuid mõistab hukka, et " samal ajal oli Churchill sotsiaalse ja rahvusliku rõhumise vastu võitlevate rahvaste järjekindel ning sõjakas vaenlane, veendunud antikommunist ja külma sõja ideoloog". Ja samas vaimus edasi.

Boroditš lubas. Tehtud.

Enne riigikogu valimisi saime Denissilt isikliku nimelise kirja, milles ta lubas majadevahelised siseteed 2012 aata lõpuks korda teha. Hämming ja üllatus oli mitmes mõttes- esiteks, jess-kastõesti-lõpuksometi!!! Samas, ma pole väga kindel, kas ta meie ringkonnas üldse kandideeriski, ei viitsi praegu ka otsida, aga seos riigikogu valimised ja majadevaheline asfald jäi üsna hämaraks.

Skeptiline eestlane minus küsis, et no kas varem pole lubatud, ikka on. Kas on tehtud? Ei ole. Ja samuti, et teede kordategemine ei tohiks nüüd küll olla mingi autasu, preemia, vaid täitsa normaalne tegevus, mida linn minu rahaga tegema peakski. Igaljuhul, sai see üllatav kiri klaasi taha pandud.

Palmisaarele

Mida teha, et su reisibüroo ei läheks pankrotti?
Alustuseks võiks teha endale näiteks selgeks selle turu, kus tegutsetakse ja kliendid.
Eestis on lastel koolivaheaeg koos nädalavahetusega reeglina 9 päeva. Ning need kuupäevad on avalik nfo.
Aaviksoo pole veel jõudnud kõiki neid koole, kus palmi all pikutamist peetakse üheks õppeprotsessi osaks, kinni panna. Suuremas osas koolides, aga, ei vaadata vaheajavälisel ajal reisimisele eriti hea pilguga ja tegelikult on ka üllatavalt palju lapsi, keda ei vaimusta mõte puhkuse ajal valemeid tuupida, käpikuid kududa ning pärast järelvastamisi kaubelda. Niisiis, meil on 9 päeva, okei- reedest ja esmaspäevast võib ka natuke näpistada...

Vares vaga linnuke

Kõnnin mööda teed. Aia peal istub vares. Vaatan varest ja vares vaatab mulle otsa. Täpselt silma sisse. Kõnin edasi, silmsidet hoides. Lõpuks hakkab mul kõhe ja pööran pea ära.
Sekund hiljem piilun üle õla tagasi- vares vaatab mind endiselt pika pilguga ja siis pöörab justkui mühatades pea ära.
Väga õõvastav kogemus. Hitchcock. Linnud

Mõjuga raamatute edetabel

Maria tegi oma elu edetabelitega otsa lahti.  Hea mõte. 101 nimekirju ma teha ei viitsi, aga maailma kindlasti väga huvitavad raamatud, mis on rohkemal või vähemal määral mu elu mõjutanud:)

V. Levi "Enesemuutmise kunst". Raamat, millest pärit enesekontrolli ja autosugestsioonitehnikaid kasutan ma siiani. Ja
D. Carnegie "Kuidas võita sõpru...".  kust on pärit käitumismustrid ja -oskused, millest ma siiani üritan tagajärjetult vabaneda. Mõned raamatud peaksid olema alla 16 keelatud.

Kartulisalat

Vist niikaua kui on eksisteerinud Delfi Naistekas on iga aasta-paari tagant tõstatunud köögirubriigis oluline elutähtis probleem. Kuidas teha vana kooli kartulisalatit.

Suurimad tülinumbrid on läbi aastate olnud porgand ja õun- mis absoluutselt kuuluvad või absoluutselt ei kuulu kartulisalati koostisse. Ning kaks komponenti- sibul ja hernes, mille nimel ollakse valmis oponenti tapma ja solvama. Vastaste argumendiks väide, et need kaks teevad salati hapuks ning pooldajate arusaamatus selle üle, kui kauaks ja palju seda salatit siis valmistatakse, et kätte jääb ja hapuks jõuab minna...
Huvitaval kombel teiste komponentide variatsioonide osas ollakse meeldivalt tolerantsed. Ma pole näinud kaklust teemal värske vs marineeritud kurk. Samuti ollakse mõistvad lihaliste osas- kellele keeduvorst, suitsuvorst, liha või üldse mitte liha või kõik eelnevad korraga.

Puhas keemia

Rocca al Mare keskuses nägin plakatit (vabandust foto kehva kvaliteedi pärast), mis kuulutas maapealse paradiisi saabumist! Kahjuks polnud mul aega, et sinna poodi sisse astuda. Huvitav oleks olnud näha, kas tõepoolest on riiulid täis vaakumtopsikesi...
Ajal, mil rahval pole mateeria eest maksmiseks raha ning energiat on vaja vaid arvuti käivitamiseks, on see muidugi ülimalt progressiivne idee!

Tegelikult on mul selle poe turundusjuhile halb uudis. Loodetavasti on ta eelmisest psühhotraumast, et päkapikke pole olemas, piisavalt toibunud, et võtta väärikalt vastu järgmine löök allapoole vööd. Kohutav teade, mis purustab selle kauni hinge illusioonid.

Niisiis, kallis inimene, ma pean sulle kahtsusega teatama, et toit ongi kahjuks keemia. Täis ilgeid valke, rasvu ja süsivesikuid, aromaatseid ühendeid, sooli ning happeid. Ja sellega õudus ei lõppe, selles keemiapommis toimuvad kohutavad reaktsioonid nagu oküdatsioon, näiteks. Ja siis veel palju koledaid võõrsõnu, mis teevad toidust toidu- emulsioon, kolloidid ja palju muud hirmsat... Ning ei aita ka see, kui pakil on kirjas "mahe" või "öko". Ikka on näiteks puuviljades sees E330, E210, E200, E440, E300, E101, E 162 jne jne kirjeldustele vastavad tegelased....
Ning ka see pole veel kõik. Ka õhk, mida hingame ja vesi mida joome, on keemilised ühendid. Puhas keemia.

See kõik oleks naljakas, kui see poleks kohutavalt kurb. Kas ma pean selleks astuma parteisse, et meie koolides hakataks lõpuks õpetama keemiat ( ja finants-, majandus-, meediaõpet ning programmeerimist)??

Keelest

Huvitav, miks eesti keeles JÄÄME kurvaks ja SAAME kurjaks?

Sõna "jääme" viitab kestvusele, stabiilsusele ja jäävusele. Et kurbus on midagi iseloomulikku ja stabiilset?
Ning "saamine" on seotud lubaduse, tulevikuga, ähvarduse-ultimaatumiga. Me pole päris kindlad, kui kurjaks me täpselt saame, sest tegelikult oleme me ju leplikud ning tasased, aga igaks juhuks anname sellest kaaslasele teada?

Multitasking 2

Avastasin, et Google + jälgitavate nimekirjas pole mul ühtki naist. Ja mitte sellepärast, et meeste mõtted oleksid kuidagi põnevamad, arvamused kaalukamad või mingitel teistel, näiteks, seksistlikel kaalutlustel.

Ei, minu jaoks huvitavaid naisi, keda jälgida, seal maailmas lihtsalt pole. Mõnel, kes huvitaks, on isegi konto, aga paraku ei kirjuta ta mitte midagi.

Mina näide on paha näide. Aga vaadates enda ümber, selgub, et naistel pole lihtsalt aega. Sips siit, teine sealt . Natuke seda ja natuke teist. Pole aega, võimalust ja privileegi keskenduda ühele teemale, saada eksperdiks ühes valdkonnas, olla arvamusliider ühel alal. Pole aega passida netis ja müüa end ja oma oskusi.

Õnneks uus aeg nõuab uusi oskusi ja nagu kirjutab Marca, on multitasking in ja süvenemine out. Tänu taevale, et ma naine olen:)