esmaspäev, 10. oktoober 2011

Kartulisalat

Vist niikaua kui on eksisteerinud Delfi Naistekas on iga aasta-paari tagant tõstatunud köögirubriigis oluline elutähtis probleem. Kuidas teha vana kooli kartulisalatit.

Suurimad tülinumbrid on läbi aastate olnud porgand ja õun- mis absoluutselt kuuluvad või absoluutselt ei kuulu kartulisalati koostisse. Ning kaks komponenti- sibul ja hernes, mille nimel ollakse valmis oponenti tapma ja solvama. Vastaste argumendiks väide, et need kaks teevad salati hapuks ning pooldajate arusaamatus selle üle, kui kauaks ja palju seda salatit siis valmistatakse, et kätte jääb ja hapuks jõuab minna...
Huvitaval kombel teiste komponentide variatsioonide osas ollakse meeldivalt tolerantsed. Ma pole näinud kaklust teemal värske vs marineeritud kurk. Samuti ollakse mõistvad lihaliste osas- kellele keeduvorst, suitsuvorst, liha või üldse mitte liha või kõik eelnevad korraga.

Minu kartulisalat koosneb koorega keedetud kartulitest. Värske kartul pole hea valik. Vana kartul tõmbab kastme paremini sisse ja sobib paremini.

Siis läheb salatisse Lastevorst. Keeduvorst. Minu andmetel on kõige rohkem liha Rannarootsi ja Saaremaa vorstis. Aga kuna Rannarootsi vorstijupike on liiga suur ning seda pole ka sageli saada, siis õige vorst on Saaremaa LT Lastevorst. Vorsti peab olema rohkelt, sest poole söön ma tükeldades lihtsalt ära. Ja pole vaja kommentaare, et kahjulik ja ebatervislik jne jne. Need paar korda aastas, mil kartulisalat menüüsse satub, on täiesti piisavad selleks, et katta mu aastane keeduvorstivajadus:) ja muuta mind rõõmsaks.

Kuna mul pole keldrit, siis oma kurki pole. Vanasti oli, aga nüüd on saanud õiguse osaleda mu salatis Salvesti marineeritud kurk.
Seejärel läheb kaussi palju-palju konserveeritud herneid.
Ning keedetud hakitud muna. Muna annab hea maitse, seega võib ka seda rohkelt olla. Muna on hea purustada peopesas, kuid juhul, kui köögis on esteete võib seda mugavalt teha ka kahvliga taldriku peal. (Praegu tuli meelde, et vanasti oli selline riistapuu, nagu muvalõikur-viilutaja. Peaks üles otsima...)
Ma isiklikult armastan salatis ka sibulat. Aga kuna kollektiivis on üsna sageli keegi, kes sibula peale nina vingu tõmbab, siis võib ka ilma.
Kõik tükeldatud komponendid tuleb läbi segada.

Seejärel tuleb segada salati kaste. Segunemise ja parema maitse huvides on mõistlikum teha seda eraldi. Kui kausse pesta ei viitsi, siis käib ka segamine nö salati kohal. Hapukoor ja majonees. Õige majonees on VÄGA oluline. Kui kurgi-margi osas võib teha kompromisse, siis majoneesi mark on tähtis. Hea maitse annab salatile Tarplan. Hädaga passib ka Hellmanns ja Salvesti purgimajonees. Aga esimene valik on siiski Tarplani majonees. Natuke soola, soovi korral sinepit ja kurgimarinaadi vedelikku.

Ja siis salat läbi segada. Ja lasta tal natuke seista. Kaunistada ja ära süüa.

Muuseas, parim on salat järgmisel hommikul. Selle vähese osas, mis alles jääb, tekib pidujärgsel hommikul ALATI konkurents, mistõttu salatipäevadel tasub alati varem tõusta..:)

6 kommentaari :

  1. Minu peres peab olema kahte sorti kartulisalatit-üks hernestega ja teine ilma. Just nagu rosoljegi puhul-üks heeringaga ja teine ilma.Panen ka alati marineeritud kurki, keedetud porgandit, muna, keeduvorsti ja sibulat.Lapsed on rahule jäänud ja alati süüakse kõik jäägitult ära hoolimata sellest, kui palju teen.Sinepit olen alati lisanud.

    VastaKustuta
  2. See on tõesti üks huvitav asi, et Eestis tehakse mitut sorti majoneesi ja mitu eri firmat teeb, aga ikkagi on ainult Tarplani provanssaal hea maitsega.

    Minu jaoks oli pärast omaette kolimist üks vastse iseseisvuse indikaator see, et ma võisin hakata kartulisalatisse herneid panema. Mu ema jälestab konservherneid.

    Aga muna hakin ma noaga, sest siis on ilusad suured tükid ja ma ikka tunnen süües hamba all, et muna on.

    VastaKustuta
  3. Vorsti kohta - olen pärast lapsepõlve mitu korda üritanud süüa lapsepõlve häid toite à la viinerid või keeduvorstivõileib või praetud keeduvorst - aga üldse ei maitse enam need keeduvorstlased mitte mingil kujul. Kuna tõenäoliselt ei olnud nende koostis juba nõuka ajalgi teab mis kvaliteetne, nii et ei saa süüdistada, et "kõik toidud on tänapäeval ära solgitud", siis ilmselt on mu maitse vahepeal niipalju muutunud.

    VastaKustuta
  4. Tegin just täna kartulisalatit. Poest leidsin Oskari liha-seenevorsti, mis kirjade järgi sisaldas pea kolmveerandi ulatuses liha. Seened ka juurde ja ega "prahile" palju ruumi jääkski. Üllatuseks oli see vorst aga vastikult kõva ja maitses salatis halvasti. Järgmisel korral katsetan Tarplani majoneesi lisamist - mul on püsiv häda sobiva majoneesi leidmisega.

    VastaKustuta
  5. Kõhu ajate tühjaks, sunnikud. :/
    Ma vist suundun ka Tarplani majoneesi ja hapukurkide järele.

    Aga muna peab jah noaga ilusateks tükkideks hakitud olema ja seda peab palju olema. "Mitte, et ajad noaga mööda salatit munatükki taga nigu narr..." Sibul võib olla, aga ei pea olema. Konservhernes peab olema. Konservmaisi võib ka tegelikult panna ju, annab huvitava maitsenüansi. Õun võiks ka olla, aga õun sobib pigem õun-riis-suitsukana-konservmais-muna-värske kurk-hapukoormajonees salatisse. Kurk peab olema tingimata hea 'apu hapukurk, mitte värskekurk, värske kurk sobib tomat-kurk-sibulapealne-till-(paprika, redis)-hapukoor salatisse. Kui vanaema tehtud kurki pole, siis sobib see hapukurk ka, mille purgi peal on kirjas "Hapukurk". Ei mäleta kas salvest või Felix. Vist Salvest. Ja hea pehme keeduvorst peab ka olema. Meil muidu vorsti söömise kommet pole, aga kartulisalat ilma vorstita... Porgandit meie peres ei panda, sinepit pole ka pandud, aga majoneesi paneme me natuke rohkem kui hapukoort :D

    Ja kartul peab olema värskelt keedetud ja koorega keedetud! Siis tulevad head mahedad tükid. Külmkapist võetud keedukartul on enamasti kuiv ja pudi ja purune ja rikub terve salati ära. Ma saan kohe aru kui kartul pole värskelt keedetud.

    Kurgivedelik tuleb peale salati tegemist isu tekitamiseks ära juua.

    VastaKustuta
  6. Mu emal oli veel see nõks, et sorts hapukurgivedelikku käis salatikastme koostisesse.

    A mul endal tekkis ülikoolipõlves eksperimenteerimise ajal mood teha kartulisalatit sageli banaaniga. Kartuli ja banaani maitse on muidu väga sarnane, ainult et banaan lisab natuke magushapukat. Buketti pidi veel tingimata kuuluma küüslauk. Nüüd ma jälle just sellepärast banaani ei lisaks, et kartul on seal sees nagunii, milleks teda dubleerida. ja vahepeal olen hakanud ka ortorektiliselt toidukilomeetreid lugema ja ostan banaani kole harva.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!