esmaspäev, 20. mai 2019

Indigoaalane 10

Täna 10 aastat tagasi tegin ma oma esimese blogipostituse.

Kõik on sama ja kõik on muutunud.
2009 oli kohalike valimiste aasta, võitis Keskerakond, ja ma olin väga kurb.
Tulevikutrende tabades olen ma kirjutanud lausa kolm(!) postitust Martin/Mart Helmest...:)

Ma lugesin palju raamatuid, reisisin sel aastal väga palju.
Aga suurim muutus on see, et toona juhtus minuga ja mind ümbritsevate inimestega kogu aeg midagi.

Ma tõesti ei tea, ega saa aru. Miks ma täna enam ei näe või ei märka või lihtsalt maailm ongi rahulikum ja ettearvatum. Mina ise ju ka 10 aastat vanem:)

Aga head lood on :) isegi imestan, et ma nende autor olen. Naljakal kombel oli ka toona liberaalse valitsuse ajal teemaks religiooniõpe ning meedia muretses kondoomita seksi üle. Õhus oli koolireform ja igal sügisel ja kevadel tõstatus eliitkoolide teema

Ma olen seda mõtet ka varem jaganud, aga tundub, et meil, inimestel, ongi mingi teatud arv lugusid. Esimesed kolm aastat kirjutasin ma pea iga kolme päeva tagant. Siis jõud pisut rauges. Ja alates aastast 2016 pean nentima, et kõik on öeldud. Midagi uut pole lisada... :)
Ma mingeid pidulikke lõpetamisi ei korralda. Leiba see blogi ei küsi, ja mine tea, ehk tuleb taas see aeg mu elus, kui on midagi öelda.

neljapäev, 16. mai 2019

Tagasi vanglasse

Maailm?? mis toimub??

Nüüd juba mõni päev tagasi juhtusin juhuslikult nägema Marina Kaljuranna ja Mart Helme "debatti". Depatt on pandud jutumärkidesse, sest see mida ma nägin, oli uskumatu. Sa vaatad ja ei usu mida näed ja kuuled. See peab olema mingi eksitus, nali...

Minu ümber toimuv meenutab järjest mingi absurdse düstoopia algust.
Ma saan tegelikult aru, kuidas see saab kasvada ja areneda. Ma olin küll NSVL ajal laps, aga ma usun, et ka enamik täiskasvanutest ei tegelenud hommikust õhtuni poliitanalüüsiga. Sa lihtsalt elad ja oled nagu lastakse. Vahel kui viina võtad või kui keegi välismaalt tuleb, siis kirud. Aga muidu elad oma tavalist elu. Ja see, et piirid on kinni, et tehakse asju tegemise ja näitamise pärast, et raisatakse jne see on lihtsalt hetke normaalsus.

Ja täna ma näen kuidas kõik meie ümber samuti tasakesi muutub. Tekib uus normaalsus.
Seesama viidatud saade. Või siis ükskõik milline viimatine sündmus.
Sa näed sedasama reaktsiooni.
saatejuht või reporter on hämmingus. Ta ei oska reageerida, sest ta on harjunud viisakate, lugupidavate suhtlejatega. Ja kui siis seltskonnas on keegi Kevin ( laenates Ritsikult paralleeli), me olemegi nõutud ja abitud. Sest " head lapsed kasvavad vitsata, käitu teistega nagu tahad, et käitutakse sinuga, hea sõna võidab kurja väe.." see kõik on jama. See ei tööta
Kurja ja mängureegelid eiravate vastu saab ainult samasuguse või veel suurema jõuga. Ja ma usun, et paljud küsivad samuti kui mina.. aga ma ju ei taha selline olla? Ja kui töö sunnib.. ja sa näiteks saatejuhina pead... siis me muutume kõik samasugusteks. .


pühapäev, 12. mai 2019

(Windsori) ((lõbusad)) Naised

Kuna mitu tähtpäeva langes kokku, kutsus mees mu Pärnusse teatrisse.
Samal ajal kui sättisin, tuli telekast film Georg. Kui teie tutvusringkonnas on mõni baleriin, muusik või kunstnik, siis palun küsige ja öelge mulle ka. Mind vaevab juba ammu küsimus.
kui inimene teeb sellist tööd. On päev läbi vaimustava muusika keskel, kas sellest tekib rutiin? Tüdimus? Kas viiuldaja mõtleb eelmisel päeval, et.. appi!! jälle homme Mozart!!!

Etendus, mida vaatasime oli Windsori lõbusad naised. Ma ei tea originaali. Mistõttu ma ei oska hinnata, kui palju oli loominguliselt lahendatud ja muudetud.
Huvitav, kas teater vajab samuti harjumist. Ma pole tõepoolest väga väga ammu teatris käinud...
terve esimene vaatus oli piin. Esiteks tempo. Et üldse aru saada, mida ja millest nad räägivad. Kes on kes ja mis on kogu selle palagani point.
Kokku oli aetud tippnäitlejad. Milline raiskamine. Labane, vulgaarne. Ajuvaba. Mingil arusaamatul põhjusel toodud tegevus 80-datesse. Mingil arusaamatul kombel alguses tegelased, kes mingil hetkel täiesti ära kadusid. Mingil veidral kombel naised solvumas, et neid himustab paks ja kole mees.  Mingil põhjusel peategelaseks mees, kes alguses oli paha-paha, aga lõpuks sai ta süüks vaid "kullakaevamine". Siis selgus lõpus veel, et tegelikult on veel teine liin ka. Et lisaks põhiloole pannakse mehele ka peretütart....
Mis asi see on???
Teine vaatus oli enam vähem.

reede, 10. mai 2019

Kassitädi

Mul on uus hobi.
me vaatame kassiga pühapäeviti loodusdokke. Mingil veidral kombel talle hullult meeldivad nii teised loomad kui ka päkapikud. Päkapikusaateid näidati talvel, nüüd peame leppima ainult karude, koerte ja lindudega :)

Tüüp vahib nina ekraanis tegevust, kobab käpaga ja kui tegelased kaadrist kaovad, siis läheb teleka taha vaatama, et kuhu jäid. Naljakas, et varem seda huvi polnud, alles viimase aastaga on tulnud. On suureks saanud :)?

Talvel suutis ta mind hämmastada oma kannatlikkusega: kössitada ja minutite kaupa jälgida... kuidas kuuselt okkad pudenevad...:) Kui see ei ole kannatlikkuse ülim tase, siis mis veel on?



teisipäev, 7. mai 2019

#MidaÕhtuksSüüaTeha Pohla- Kartulivorm.

Retsept on pärit internetist. Olen teinud seda nii täiesti tooretest komponentidest (toores liha, kartul) kui ka allpool kirjeldatud viisil. Toore kartuli puhul peab arvestama, et valmimisaeg on pikem
Soovitan kõik komponendid viilutada õhukesteks viiludeks, siis toimub valmimine argiõhtule sobivalt kiiresti )

Kui sul mingil veidral kombel pole kodus pohli, siis sobib kevadel nt rabarber või midagi muud hapukat

Pohla - kartulivorm

Pane ahi sooja

Lõigu sealiha ribadeks ja prae pannil kergelt mõlemalt poolt läbi.
Seni kuni küpseb, haki ära sibul
Maitsesta liha soola ja pipraga. Kalla liharibad ahjuvormi põhja.

Pane pannile törts õli ja sibulad.
Kui kasutad moosi asemel marju- pohli, jõhvikaid, õunu, rabarberit... kuumuta neid koos sibulaga

Hauta, kuni sibulad on poolpehmed. Viiluta seni kartulid
Poolpehmetele sibulatele lisa suurem lusikatäis pruuni suhkrut, sega, lase suhkrul sulada
Kalla juurde törts balsamicot, sega. Maitse
Kalla sibulad liha peale.

Vajadusel loputa pann üle ja loputusvesi kalla ahjuvormi.
kalla pannile viilutatud kartulid. Hauta vähese veega ca 5-7 min, kuni kartul on poolpehme

Ahjuvormi, sibulate peale pane suhkruvaba pohlamoosi
Moosi peale kalla kartulid ning jaga nad ühtlaseks kihiks.
Kartulikiht kata majoneesiga

Küpseta ahjus 180 C ca 20 min, kuni kartul on pehme.


esmaspäev, 6. mai 2019

#MidaÕhtuksSüüaTeha Oder ja Juust

Klassikaline Mac&Cheese eestipäraselt.
Kasuta eeltöödeldud (Baltix) kruupe.

Oder ja Juust

Pane eeltöödeldud oder soolasesse vette keema. 1 kotike = 2 inimest .Peaks aega võtma ca 15 min

Samal ajal keeda valmis bechiamelli kaste

Võta piim toatemperatuurile
Sulata (paksupõhjalises nõus) ca 50 g võid
Lisa puulusikaga segades juurde 1 spl jahu
segu peab jääma ühtlane
Hakka vähehaaval, samal ajal segades, juurde lisama piima
Lase lisatud piimal seguneda ja kuumeneda, siis alles lisa uus ports.
Kokkuvõttes peab konsistents jääma kui vedelamal hapukoorel. Kokku kulub piima ca väiksem klaasitäis

Pane ahi sooja

oder on nüüd valmis.
Sega besciamellikastme sisse riivitud või tükeldatud juustu, maitsesta tüümianiga ja pipraga. Juust on ilmselt piisvalt soolane.

kalla oder ahjunõusse- Odra peale kalla kaste. Riputa soovi korral üle riivjuustu või riivsaiaga
Küpseta 200C ca 15 min.
Kõik komponendid on valmis, eesmärk on anda krõbedust.

Lihtsam versioon:
Kui ei viitsi kastet teha.
Klopi lahti 2 muna ja sega klaasi piimaga.
Pane oder juustuga kihiti ja kalla muna- piimaseguga üle.

Edasijõudnutele:
Kalla keedetud oder uuesti potti, lisa sorts valget veini. Auruta, kuni vedelik on aurustunud
Seejärel kastmega ahjuvormi

pühapäev, 5. mai 2019

#MidaÕhtuksSüüaTeha Kapsašarlotka

Taas, retsept on internetist. Ja tegelikult on šarloti loogika pisut teine. Taigna peaks jätma alla ja peale ning täidise sisse panema. Aga nii on maitsvam.

Siia sobib värske st uus roheline peakapsas. Vana kapsaga tehes jääb kapsale küpsetusaeg pisut lühikeseks, peaks eelnevalt pisut hautama.

Kapsašarlotka
Kogused 2-le


Pane ahi sooja
Haki sibul ja küüslauk ning pane pannile õliga madalale kuumusele hauduma
klopi lahtu 3 muna
sega sisse  3spl hapukoort
2 spl majoneesi

Haki kapsas ribadeks ja viska sibula juurde. Sega läbi. Maitsesta soola. pipra, tilli ja tüümianiga

Pane munasegu epale
3 spl jahu
sega jahuga läbi 1 tl küpsetuspulbrit
ja soola
sega kõik korralikult läbi

Kalla kapsad sisse ning kummuta kogu segu ahjuvormi

Küpseta ahjus 180 C 30 min

laupäev, 4. mai 2019

#midaÕhtuksSüüaTeha Kodujuustupirukas

Ei, sellest ei ole saanud toidublogi. Aga mul on enda jaoks vaja meeldetuletuseks kirja panna oma lemmikahjutoiduretseptid.

Mida vähegi võimalik, teen ma ahjus, kuna ma ei viitsi pliita taga passida. Ahi annab vähemalt pool tundi vaba aega trenniks, meigieemalduseks, laulmiseks., kassiga suhtlemiseks.. ja kütab toa soojaks. Mis Eesti suvede puhul pole just väheoluline.


Retsepti autor ma pole, leitud kusagilt internetist.
Kogus 2-le.

Kodujuustupirukas
Pane ahi sooja
sulata mikrokas ca 100 g võid

Klopi segamini 3 muna
Sega sisse 300 g kodujuustu
ca 100 g riivjuustu
4 spl hapukoort
1 dl jahu
ja nirista sisse sulavõi
Maitsesta soola ja pipraga

Kalla segu ahjuvormi. Riputa üle riivjuustuga
Küpseta 200C 30-40 minutit


teisipäev, 30. aprill 2019

Mida õpid noores eas ei seisa ikkagi su peas

Viimati jõulude ajal, tuli mõte, et prooviks uuesti mängida kitarri. Kitarri leidsin üles, aga jäljetult oli kadunud kuldvõtmeke. Võtmeke, mis avaks ukse. 

Ehk siis mu märkmik, kus oli kirjas kõik ellujäämiseks vajalik: laulusõnad koos duuridega, kitarriakordid, rubiku kuubiku valemid ja ennustamiseks vajalikud kaartide tähenduste selgitused...jne

Keerutasin kitarri nii ja naapidi ja olin sunnitud tõdema, et ei mäleta. Ma olen varemgi kirjutanud, et "mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas" on jama, vale ja ei vasta tõele.

Mu ema seda asja nii ei jätnud, otsis internetist häälestuse ja duurid välja ja tema utsitusel katsetasin uuesti.

Selgus huvitav asi. Lihasmälu on pikem, kui ajumälu.
Kui olin duurid paar korda läbi proovinud, selgus, et sõrmedel olid need meeles, vaja oligi väikest meeldetuletust.
Aga. Ma ei taba enam harmooniat, meloodia loogikat. Kui vanasti ütles mingi sisemine hääl, et nüüd tuleb septakord ja nüüd kisub asi minoori.. siis see  on kõik kadunud. 
Ausalt öeldes ma ei tea ega mäleta, kas see oli õpitud oskus või tunnetuslik teadmine. Fakt on, et seda enam pole.

Ehk siis, selleks, et taastada kunagine oskus, tuleks alustada uuesti nullist. Sõrmed lõid tuld välja ja jätsin kitarri ootama " pensionipõlve, kus mul on aega kõige sellega tegeleda"


Ah jaa, ja miks see lugu üldse algas. Arutasime seltskonnaga, et nüüd, kui me hakkame vanaks  saama, peaksime hakkama laulma eakohaseid laule. Et Taukar või  Nublu pole vast vanainimestele sobivad. Et peaks selgeks õppima laulu " Kevadkuul". 
teate ju küll. Ka 100 aasta pärast on pärna all pingike... :)

Ma niigi ei käitu ega riietu eakohaselt, olgu siis vähemalt muusika mu 70 juubelil süldi kõrvale kohane :)


pühapäev, 28. aprill 2019

Lahkumised

Ma olin oma uuel töökohal neli kuud töötanud, kui toimus struktuurimuudatus. Ma sain endale uue ülemuse. Eelnevalt polnud me suurt kokku puutunud, need kokkupuuted mis olid, olid pigem negatiivsed. Ehk siis, kui oleks ette teadnud, poleks ma selle töökohaga nõustunud.
Aga on nagu on. Kõigiga on võimalik suhelda, läbi saada, harjume, kohaneme.. ja lõpuks ei pea su ülemus olema su sõbranna..

Nädalajagu tagasi kutsuti meid ühel reede õhtul koosolekule ja anti teada, et daam lahkub " poolte kokkuleppel". Ma valetaksin, kui väidaksin, et polnud rõõmus. Noomisin end ja sisendasin endale, et "sain uue võimaluse".
Esmaspäeval lugesin meediast, et kinga sai ka mu eelmise töökoha ülemus. Üks neist paljudest põhjustest, miks ma kohta vahetasin...

Kesknädalal käisin oma eelmise tegevusvaldkonna konverentsil. Hea oli näha vanu tuttavaid, mõnus oli saada positiivne pai, et mind veel mäletatakse...:)
Ja siis sain teada, et kaks väga professionaalset tegijat, mu vanad tuttavad, kaotavad oma töökohad. Struktuurimuudatused.
Tulin kontorisse tagasi ja lugesin meili, et vahepeal oli ära saadetud veel kolm mu kolleegi.

Seejärel lugesin ajalehest, et lisaks Kiislerile pidi lahkuma ka Lobjakas.

Ma vihkan Ahto Lobjakat. Ta on minu jaoks liiga ultra- vasakpoolne ning ma ei salli, kuidas ta kaassaatejuhile pidevalt meelde tuletab, et too " mõtleb valesti".
Aga see oli šokk.

On see siis sadomaso, või mis, aga ma kuulasin teda meelsasti ja minu silmis pole äraminek õiglane ega ka õige.
Lugejakiri.ee tegi nalja, et järgmised on Juur ja Kivirähk. Ma isiklikult ei imestaks kui see poleks nali vaid tõsi. Nad on mõnuga uut koalitsiooni nimetanud homodeks ja arutlenud, mis põhjusel ikkagi naisi kardetakse. Ma ei räägi alkoholireklaamist ega varjamatust reklaamist ERRis.

Ma pole oma vaadetelt kindlasti ultraliberaal. Aga ma ei suuda aru saada, kui inimesed ei suuda tolereerida endast erinevat. Ma ei suuda aru saada, kui kellelgi soovitatakse olla teistsugune. Maailma muudabki ju huvitavaks see, et me ei ole sarnased, et me oleme erinevad.

Ma pole ju ometi ainus, kelle Fb voos on nii neid tuttavaid, kes on samasoolised kui ka veendunud konservatiivsed kristlased? Ma pole ju ainus, kelle tuttavate hulgas on veendunud ekrelasi ja kirglikke sotse?!  Mis point oleks seltskonnal, kus kõik mõtlevad ühtmoodi ?


Postituse alguses ja lõpus toodud näited pole ilmselt samaväärsed. Tööandjal on õigus valida endale sobiv meeskond. Aga kui selle meeskonna tulemused on väga head, kas me siis peaksime neid meeskonnaliikmeid, kes meile ei sobi, painutama?
Väga paha tunne on.

Järgmisel nädalal on arenguvestlus. Ei julge isegi mõelda..


pühapäev, 14. aprill 2019

Aeg muutusteks

Ma olen seda järjejuttu, kuidas mul on vaja uusi tosse, pidanud vist ligi aasta. Kahjuks ei olnud seda enam võimalik edasi lükata ja ma olin sunnitud kasutusele võtma radikaalsemad meetmed.
Ilmselgelt olen ma oma loogika ja arusaamadega eelmises sajandis. Minu mõttekäik käib sedamoodi, et ilusa ilmaga, puhtal teel, võiks jalas olla heledad, tekstiilist jalatsid. Metsa, rappa ja sohu tahaksin ma vettpidavaid nahkseid jalatseid, mis kannataksid tolmu, vett, märga rohtu, pori ja lörtsi. Ja et ei määrduks nii kiiresti, siis oleks praktiline tume värv.

Teeme nüüd mõistatusmängu. Mis te arvate, kui tahate osta tosse ja lähete poodi, kas te siis saate need? Õige vastus. Ei saa ..:)

Tekstiilist ja cortexiga on musta värvi ja tegelikult kogu vikerkaar. Nahast, need mis minu loogika järgi sobiks mutta, on... valged ja roosad.

Mu õde küsis väga terased küsimused. Esiteks, et miks ma ei kõnni mööda teed, nagu daamile kohane. Ja et miks ma ei otsi jalatseid matkapoest. Vastan.
Käiks mööda rada, aga alati ei lähe rada sinna, kuhu minul on vaja. Ja matkajalatsid on üllatavalt rasked. Mul on taas, ilmselt möödunud sajandist, pärit eelarvamus, et jalats võiks olla udukerge.
Tundub, et ka see eelarvamus tuleb saata ajaloo prügikasti ja anda võimalus.

Niisiis. Valides valge ja roosa vahel, valisin roosad. Peale maksmist meenus mulle, et mu suvejope on heleroheline. Aga missiis. Keda see tegelikult huvitab. Kui raamist välja, siis olgugi.

Nagu juuresolevalt pildilt näha, on minus siiski säilinud renessanssi...Kuna paelad läksid lahti, siis need on pisut porised, aga muidu, kui inglike väljusin ma täiesti roosana :)
Teise paari ostan matkapoest, ja te veel näete, ma lausa lendan nende raskete käimadega..:)

On muutuste aeg ja Uus aeg vajab uusi inimesi :)

teisipäev, 9. aprill 2019

Päeva tsitaat

Urmas Vaino: kui te unustate hetkeks oma pankuri positsioon. Mida te soovitaksite nt õpetajale, et ta pension oleks tulevikus suurem ?
Indrek Neivelt: investeerigu indeksfondidesse ja ostku kinnisvara..

#teinesammasvabatahtlik #õpetaja alamtasu määr 1150 eur #tallinna korterite ruutmeetri hind 1932 eur #eestlastel hoiuseid 7 miljardit #welcometoestonia #ekre-ike hoolib vaestest

kolmapäev, 3. aprill 2019

Y. Harari Homo Deus

Mis on õnne valem? Kus asub inimese - "mina" ja kas loomadel on olemas eneseteadvus? Miks demokraatia, liberalism ja humanism on suremas ja miks ka radikaalne islam, kristus ning autoritaarsed riigid ei osutu edukaks? Kuidas on võimalik et pisike grupp seltsimehi suudab muuta maailma? Milline on inimkonna tulevik?
põnevad ja intrigeerivad küsimused, eks.

Mul oli selle raamatuga tõsine probleem. Inimesed, kelle maitset ma usaldasin, olid vaimustuses ning soovitasid ka mulle seda raamatut. Nagu kirjeldatud, räägibki see väga põnevatel teemadel.. aga äärmiselt igaval moel.

reede, 29. märts 2019

51 küsimust (või midagi sinnakanti)

Küsimused on pärit Anu blogist
Kas päikese- või suusareisid? 
 Trikiga küsimus, kuna ma suusatamist ei armasta ja ma ei armasta ka kuuma kliimat. Kui mu puhkus kestaks mitu kuud, siis valiksin ma puhkamiseks reisi parasvöötmega riikidesse- põhjamaad, Põhja- Ameerika, Kanada, Antarktika, Alaska jne. Täiesti kindlasti ma seal ei suusataks, vaid matkaks ja vaataks niisama ringi.
Aga kuna puhkus on nii lühike nagu ta on, siis tuleb vastu võtta kogu päike, mis antakse :) Ehk siis, vastus on päikesereis, ilma päevitamiseta.

Mis on su kõige vihatum kodutöö?
 triikimine. Ma olen aru saanud, et olen juba nii vana, et ei pea tegema midagi, mida ma ei taha. Poeskäigud olen asendanud e-poega. Minu sünnipäevaks tuleb mulle robottolmuimeja.. ainult triikimine on veel jäänud. Ma ei suuda jätta voodipesu triikimata ja mehe osa särke on ka halvast materjalist.

Mis on su lemmikpitsa peal? kana, sink, ananass ja palju juustu. Tegelikult võib seeni ka olla


kolmapäev, 20. märts 2019

päevapoliitiline kommentaar

Räägi meile, mis on reformi programm, mida reformierakond lubab?
algas mu hommik päev pärast valimisi küsimusega mitteeesti kolleegidelt.
Eeemm.. valimised olid eile, kas te programmiga tutvumisega pisut hiljaks ei ole jäänud?? :).. olin hämmingus

Nad olid väga häiritud reformi võidust ja tahtsid nüüd teada, kui hulluks elu hakkab minema.
Õnneks oli Kaja hommikul välja toonud põhilised erinevused ja mul oli väga hea seletada.

Maksusüsteemi osas on ilmselt maailmavaate küsimus, aga kuna paar mu kolleegi maksid sel aastal esimest korda juurde, siis tervitasid nad selle muutmist.
Kodakonsuspoliitikast ei julenud ma ausalt öeldes rääkida.

Ja kolmas teema, teeme lasteaiad eestikeelseteks meeldib neile väga. See käivitab mu kolleegide hulgas alati väga elava mõttevahetuse sellest, kuidas tänane 60% gümnaasiumis on mõttetu ajaraiskamine, mille käigus ei õpita mitte midagi ja näited lastest, kes õppides kümblusklassides ei saa selgeks matemaatikat. Nad on eestikeelse hariduse poolt.
Tõe huvides olin sunnitud tunnistma, et see eesmärk on kõigil, lihtsalt tee, kuidas selleni jõuda, on erinev.

Lõpuks, aga, selgus tõeline hirmu põhjus: nad ju teevad koalitsiooni ekrega..
peale mu pikka loengut ekre olemusest ja sellest, et nendega ei tee koalitsiooni mitte keegi, suutsin ma oma seltskonna maha rahustada.

Ja siis juhtus see... mis praegu toimub.


laupäev, 9. märts 2019

Film " Tõde ja õigus"

Tammsaare on üks u lemmikkirjanikest. ma olen Tõde ja Õiguse pentoloogiat ülistanud selles ja ka selles postituses.
Seepärast suhtusin filmi ka väga suure eelarvamusega. Kui kuulsin, et film oli töös, olin lausa paanikas- kindlasti nad rikuvad selle ära!! Kui kuulsin tegelastest, siis olin hämmingus- Maiken Schmidt EI ole Krõõt!!  Ja ega peale linastust puhkenud kiidukoor ka asja paremaks teinud.

Aga ma olen sunnitud oma eelarvamusi korrigeerima. Film oli tõepoolest suurepärane. Super režissööri-, operaatoritöö, Väga hea muusika. Ja Maiken ON Krõõt. Mõlemad Priidud tegid oma elurollid ja Ester Kuntu rolliareng oli muljetavaldav. Ning muidugi loomad. Stseen lehmadega jääb Eesti filmiklassikasse.
Ainus küsimus jäi rästiku osas. Ma loodan et ta leidis lõpu sipelgapesas loomulikul teel, mitte filmimeeskonna kaasabil.. :(
Mind ei häirinud ei parukad, ega kõrtsi- meeskoor. Btw. Kõik mu tuttavad mehed laulavadki nii...:)

Ma tunnustan EFI žürii otsust usaldada noori tegijaid. Minu maksuraha on investeeritud professionaalselt ja hästi. Me oleme saanud juurde ( teisi filme pole ma näinud) vähemalt kaks - Seltsimees laps ning Tõde ja Õigus, maailmatasemel filmi, mida pole piinlik ka mujal maailmas näidata.
Mul on hea meel näha, et peale on kasvanud uus filmitegijate põlvkond, kes oskavad jutustada Eesti Lugu üle maailma arusaadaval viisil; kus lisaks novembrile on Eestis ka detsember, mai ja juuli. Kus pimedas toas toimuv on näha ning näitlejate poolt räägitu on arusaadav ka subtiitriteta. Tegijad, kes mõistavad, et lisaks kunstniku eneseväljendusele on filmil ka muud funktsioonid: jutustada lugu, meelelahutus ning hoiakute ja väärtuste kujundamine. Ja mu isiklik kiiks, et köitvat lugu on võimalik jutustada ka põhjendamata alasti- ja vägivallastseenideta.


teisipäev, 5. märts 2019

Hobipsühholoogidele. Käitumismustritest vabanemine.

Mees oli nädalajagu välismaal puhkusel, tuli nüüd koju, puhkus jätkub ja päeval helistab, et küsida, mida ta õhtuks süüa teeb.
Aiman halba ( mõttemuster: üldistamine, katastrofiseerimine) ja ütlen, et kui koju jõuan, siis teen ise, või et okei, kui ta väga tahab, siis kapis on seda ja teist.
Jõuan õhtul koju, mind ootab rikkalik õhtusöök. Mees on küpsetanud ahjus 12 suurt, rusikasuurust kartulit, teinud kõrvale kastet, salatit ja liha.
Aiman halba ja uurin, et kust ta sellised prisked kartulid on saanud, et meil on kapis ju väiksemad kartulid.
Käisin poes ostmas, ütleb mees. Pärast vaatan ja näen, et nagu tavaliselt. (MM: üldistamine, arvustamine), on lisaks kartulitele ostnud kõik asjad nn uuesti.
Hakkame sööma, uurin, et kust selline retsept. Reisil keegi tegi ( nad käisid sõpradega suusatamas) ja "seal me samuti mõtlesime, et huvitav, mitu kartulit peaks inimese kohta arvestama. Võtsime inimese kohta 2, aga hiljem selgus, et igaüks suutis süüa maksimaalselt 1,5, kui sedagi ".
Jätan küsimata (MM:peaks/tohiks mõtlemine, enesekriitilisus), et miks ta arvas, et me kahekesi suudame ära süüa 12 (MM: negatiivne filter).
Käitun tavapäraselt. Ehk siis blokeerin enda jaoks teema ning esitan paar suunavat küsimust, et ta saaks rääkida oma reisist.
Meil on kombeks, et mina teen süüa ja siis tema peseb nõud. Seega on loogiline ja aus, et seekord on vastupidi.
Nagu sellistel juhtudel kombeks ( MM: üldistamine, negatiivne filter, arvustamine), näeb köök välja, kui lahinguväli.
Blokeerin emotsioonid. Võtan seda kui paratamatust. Inimene on pingutanud, teinud enda meelest head, oleks väiklane ja nõme sellise pisiasja pärast norida  (MM. peaks/tohiks mõtlemine)
Lahkame päevapoliitikat, meil on lõbus.

pühapäev, 3. märts 2019

Elu enne plastikut

Kas sa tead või mäletad kuhu ja kuidas pakiti 70-ndatel poes mune?
Vastus on postituse lõpus.

Üks mu lapsepõlvelugudest on selline:
olin mingi 5 aastane ( toona oli tavaline, et koolieelikud käisid üksinda poes) ja pidin minema poodi. Poetee viis mööda mu ema töökohast. Ema kolleeg vaatab aknast ja kiidab mu emale: küll sul on lustakas tütar. Sammugi ei astu kõndides, vaid ainult lendab, tantsib ja hüpleb.
Appi, mõtleb ema, ta pidi ju poest mune tooma.

Kolleegil oli õigus, ma olingi selline laps:Mother says I was a dancer before I could walk...
tulin keksides poest, viskasin poekoti munadega diivanile ja läksin oma asju toimetama.

Õhtul tuli ema töölt ja.. istus diivanile munadekotile. Ehk, kui mu hüplemisest ka mõni oli terveks jäänud, siis peale seda enam kindlasti mitte :)

Räägin seda lugu oma lapsele ja üritan meenutada. Aga kuidas munad olid pakitud?


neljapäev, 28. veebruar 2019

Kõnelused psühholoogiga

Käisin psühholoogi juures. Läks, võiks öelda, ootuspäraselt, ehk siis ei läinudki. Osutus selliseks tüübiks, kellele meeldis ise rääkida. Niimoodi siis me vahetasime klišeesid ja filosofeerisime inimkäitumise üle. Oli küll huvitav, aga..

kui ma kartsin, et äkki hakkan nutma ja tuleks meigiasjad kaasa võtta, siis vastupidi, meil oli väga lõbus. Ma olin oma elu parimas vormis. Tegin seda, mida ma väga hästi oskan: ajan inimesed naerma, olen seltskondlik, esitan neile küsimusi, mille puhul nad saavad pikalt rääkida iseendast.

ma ühest küljest mõtlen, et mis inimene ma küll olen, et ei suuda isegi psühholoogi usaldada ja ennast avada, vaid esinen ja jätan muljet. Aga teiselt poolt, see on tasuline professionaalne teenus. Miks mina pean ainsana pingutama. See oleks tema asi, tungida sellest fassaadist läbi  ja esitada küsimusi, et jõuda tuumani.

Ma olen korra oma elus sühholoogi juures käinud ja see oli väga positiivne kogemus. Esimese hooga olin ma täiesti rabatud ja liigutatud, et päriselt on olemas inimene, kes päriselt tahabki mind kuulata, tunneb huvi, ei sega vahele, ei paku lahendusi, ei räägi kuidas temal ükskord oli... See oli nii uskumatu.
Ta rääkis vähe, peamiselt kuulas. Ja metoodika, mille ma sealt oma ellu kaasa võtsin, olid "miks" küsimused. Ta küsis seni - miks, kuni me jõudsime algpõhjuseni. Motiivini. Käivitajani. Ja sealt edasi oli juba lihtne.
Kahjuks. Ei mäleta ma tema nime. Ja see asutus, kus ma tookord käisin, on tänaseks likvideeritud või kolinud. Igaljuhul, ma ei leia seda.


pühapäev, 17. veebruar 2019

Eesti Laul 2019

Kuna keegi ei kirjuta, siis pean seda ise tegema :)
Tundub, et 2019 on plagiaadiaasta. Plagiaadid akadeemilises maailmas ja ka muusikamaailmas. Swingersi laul oli vist ainus, mis plagiaadisüüdistust ei saanud? Peale lõputiitreid algas Koduigatsus, mille teemameloodia…. oli täpselt võidulaul...:)
Kas tänapäeval on veel midagi originaalset ja on see üleüldse võimalik. Ma olen sel teemal varem kirjutanud pikalt ja veel.  Las praegu jääb.

Ma tahan enda jaoks kirja panna selle, et mulle väga meeldis, mida Tomi Rahula tegi. Meeldis et eelvoorus oli rohkem laule, et eelvoorud toimusid Tartus. Ja mis eriti oluline, lauldi otse. Ma saan aru, et fännidel on üsna ükskõik kui puhtalt su iidol laulab, aga  ilmselt sai nii mõnigi noor laulja aimu, mida eurovisioon päriselt tähendab. Ja äge oli näha, kuidas võrreldes poolfinaaliga oli mõni teinud tõsise arenguhüppe ja teine samas, vastupidi, hävis veel hullemini.
Aga olgem ausad, see pole mingi naljaasi tuhandetele otse laulda. Nii et tublid olid kõik.

Mulle meeldisid õhtujuhtidena Piret ja Taukar, Otiga jäi asi kuidagi nõrgaks. Mulle tohutult meeldisid Kosmosemuttide vaheklipid .. ma olen Keilast, mägiteleviisor...

ja viimased plusspunktid selle eest et kaasatud oli väliszürii. Okei, kas see peaks olema just Ameerikast, kellel pole Euroga midagi pistmist ning teine maitse ja stiil. Aga. Me enam ei lollita end mõttega - valime Eesti laulu. Meil on selge siht. Me valime laulu Eurovisioonile. Miljonite ette. Ja selle eest Tomile 10 punkti.

Võitja Victor, peaks nüüd kõvasti välja tegema. Niimoodi üle noatera pole vist ükski võit tulnud …:) Ta finaali esitus oli kordades parem, kui žürii hinnanuks selle järgi, oleks võit olnud vast kindlam. Aga olulisem on Eesti rahva palav armastus :)
Ma soovin talle edu. Kena esitus ja lollikindel laul.

kolmapäev, 13. veebruar 2019

Dmitri Gluhhovski, „Sõnum”

Ma võin arvata venelastest midaiganes, aga üht peab tunnistama. Kirjutada, nad sunnikud, oskavad. Või on meil siis nii head vene kirjanduse tõlkijad.

Eelmine Gluhhovski raamat, mida lugesin "Metro 2033" vapustas mind positiivses mõttes ja ma ei saagi aru, miks ma tookord selle autori unarusse jätsin ja rohkem juurde ei otsinud. See kirjanik on täiesti kindlasti minu teetassike ja stiil.

" Sõnum" on lihtsam ja kergem lugemine, aga kindlast mitte tavapärane krimka. Kindlasti olen, aga praegu kohe ei meenu ühtegi näidet, et oleksin varem lugenud sellise ülesehitusega kriminulli. Ma olen piisavalt blaseerunud, et kõik, mis suudab mind üllatada, vaimustab mind lausa lapsikult.

Üsna kohe alguses saab selgeks, et sel lool saab olla ainult üks lõpp. Aga see lugu haaras mind hooga kaasa. Jälle antakse pisut lootust, äkki.. ja siis kohe võetakse see ära. Ja siis jälle.. kuni ühel hetkel pead vaatama peeglisse ja endalt küsima: mis inimene ma küll olen, et sellist lõppu soovin. Eetika. Väärtused.

Mingil põhjusel viis see raamat mu mõtted Dostojevski " Kuritööle ja karistusele", tegemist on kindlasti teise zanri ja kergema lugemisega, aga neile, kelle lapsed peavad Dostojevskit lugema, soovitaksin esimese sammuna hoopis Gluhhovskit. Seesama õiguse ja õigluse ja kättemaksuteema. Ja venelaste suhe religiooniga on maailmanähtus.
Isegi kõige korrumpeerunumal tõpral on sisemine õigeusklik eetikakoodeks ja mingi ainult venelastele omane nihestunud moraal, suhe jumalasse ja religiooni.

Patused ajavad issandat taga, käperdavad, sirutavad sõrmi. Vagal inimesel pole issandaga millestki rääkida, nagu bussijuhigagi. Marsruut on selge: viis kohale- lähed maha.


reede, 1. veebruar 2019

Kiisud ja miisud

Need, kes leiutasid eesti keele, pidasid õigeks kutsuda koduloomade lapsi sooneutraalselt: tibu, põrsas, vasikas, varss, kutsikas, tall...
ainult vaene kass, koos rottide ja hiirtega, liigitus metsloomade hulka. Ja kassil on poeg.
Ma olen viimased päevad vaevanud oma pead mõttega, et kuidas siis ikkagi nii.
Kuidas on sõna " poeg" sõltuvalt kontekstist neutraalne, aga kui ma ütlen " kassitütar", siis ma omistan talle selgelt soolise tunnuse. Ja kõlab napakalt ka.

Ilmselgelt ei pane mu kass pahaks, kui ma teda "pojaks" kutsun. Aga feministlikku mind  ikkagi häirib. Sest ta ei ole ju " poeg". Ja "tütar" ei ole ta ka, sest ta on ju kass. Ta on naissoost kass. " Kiisu" kõlab natuke liiga mitteeakohaselt ja ei anna edasi mu mõtet.

Ehk siis, mul on järgmise aasta sõnauseks teema: leida emasele kassilapsele nimi.
On aeg leppida, et kassist on saanud koduloom (mida iganes teadlased ka ei väidaks)

teisipäev, 29. jaanuar 2019

Tubli. Hinne 5

Suurdes firmades on tore töötada, aga neil kõigil kipub olema üks ühine joon. Nad tahavad sind hinnata ja kastidesse paigutada.
Mingil põhjusel tõstab see mu vererõhku ja ma ei saagi aru, kas sellepärast, et mul on liiga madal või liiga kõrge enesehinnang.
Ühelt poolt ei taha ma seda, sest "olen nagu olen, te ei tunnegi mind, mis see teie asi on kuni töötulemused on korras", selles firmas olen ma pealegi veel nii lühikest aega töötanud, et ma ei saa veel isegi aru mis ja kes ma olen, rääkimata siis veel teistest ; ja teiselt poolt ei taha ma seda, sest on väike hirm, et äkki tuleb tõde päevavalgele, ja kõik saavad teada, milline ma tegelikult olen....:)

Kusjuures, huvitav on see, et mingite oma vigade suhtes olen ma täiesti immuunne. Ma isegi ei ürita küsimustikus ilustada fakti, et ma ei vaata detaile, pole täpne, et mul on madal rutiinitaluvus. Ma ei ole. See ei ole mina ja ei saa selleks ka mitte kunagi. Ja kui see on negatiivne omadus, siis olgu aga pealegi.

esmaspäev, 21. jaanuar 2019

Kartulikeedumuusika

Millise muusika järgi teie tantsite seni, kuni toit valmib?

Mul on praegu soft Ladina periood. Ehk siis meloodiline ja ma pean saama kaasa laulda.
Kui kellelgi on häid soovitusi, mida veel listi lisada, siis olen tänulik.


Praegu on Guantanamera. Mulle meeldib Zuccero versioon
Save the last dance for me
Sway
Pasadena (Maywodi versioon)
Spanish Eyes
La paloma Adel
Cielito Lindo


Kui keegi suudaks mulle välja otsida originaali väidetavast Itaalia rahvaviisist Tiki. tiki Tak mu süda tuksub, tiki tiki tak ta laul meid kutsub... 
siis ma oleks väga tänulik

#bridgetjonesbaby kui kurvastavalt koledaks lõigatud Renee paneb endasse armuma
Patrick Dempsey!!!!!!, Colin Firthi !!!! Ja Hugh Granti !!!... kas see tähendab et mul on veel lootust .... :)

neljapäev, 17. jaanuar 2019

Most

Selle aasta võõrkeelsete komöödiafilmide võitja on leitud. Most/sild.

Kas keegi saab aru, miks nad vene keeles ei võiks rääkida?!
Kas tõesti on Eesti näitlejate autoritasud niiii kõrged?!
Ma saan nüüd aru, mida võiks tunda venelased vaadates hollywoody filmides "venelasi".
Naljakas ja arusaamatu.



Ma sain teada, kuidas vanainimesed metsa ära kaovad.
Käisin oma tavapärasel jalutuskäigul. Hakkasin Harku mõisast Tähetorni poole tagasi jalutama. Tavapärast teed, mida ma olen käinud musttuhat korda... ja jõudsin Veskimöldresse.
Ma pole seal mitte kunagi varem käinud. Seda, et tegemist on Veskimöldrega sain teada, kui google mapist üritasin tuvastada oma asukohta. Rahvast oli metsas palju, aga tundus kuidagi imelik küsida, vabandage, kus ma olen.
..
Ja need u 4 km möödusid nii, et mul ei tekinud hetkeks kahtlustki, et olen valel teel. Tõsi, päikest polnud, see oleks ilmselt reetnud...
Täiesti arusaamatu. Ma pidin kusagil keerama kogemata vasaku asemel paremale. Aga millal ? Miks?
Üritades samm sammu haaval trajektoori taastada, ei suuda ma seda kohta välja mõelda.

Järelikult. On ikkagi olemas metshaldjad, kes sind keerutavad ja vahel valele teele viivad.




Ma olen vaimustuses, kuidas AgathaChristie klassikaline teos  st praegu jooksev seriaal "Ja ei jäänud teda ka" on toodud tänapäeva, See, et neegritest on saanud sõdurid, on eilne päev. Mulle meeldib, et kujukesed laual pole isegi enam sõdurid, mis oleks samuti seksistlik.
Vaid rohelised androidid. Või siis marslased?

esmaspäev, 14. jaanuar 2019

Seaaasta ennustus

Eelmise aasta saavutuseks võib lugeda, et ma ei usu enam horoskoope. Ma pole lugenud mitte ühtegi ennustust järgmiseks aastaks. Tõsi, meelelahutuseks vaatan, mida Susan mulle järgnevaks kuuks lubab. Mulle meeldib, et Susan rõhutab alati positiivset ja päris mitmed uskumatud tema poolt ennustatud asjad, on ka täide läinud.

Aga juhuslikult nägin lehesabas, kuidas Edda ütles sama, mis Susan. Et sel aastal on Neptun ja Jupiter ja mis veel, mingis olulises positsioonis ja soovitasid meelde tuletada, mis juhtus siis, kui nad viimati samas olukorras olid.
Naljakal kombel olid soovitatud aastad nihkes: Susan soovitas jälgida aastat 2000 ja 1982. Edda pöörata tähelepanu 1990 ja 2006 aastale.
Sellest tuli mul järgmine idee, aga mis oleks, kui lähtuks hoopis Hiinast ja vaataks, mis juhtus eelmistel Sea aastatel. On seal tõesti mingi trend, loogika...

Niisiis. Palun
1971 ma kahjuks mõistetavatel põhjustel eriti ei mäleta,

Susani 1982 ja seaasta 1983. Kindlasti oli neil aastatel ka palju positiivset, ma olin aktiivne pioneer ja malevanõukogu liige. Sel aastal toimus rahvaste sõpruse festival ja me võõrustasime oma kodus Moldaaviast pärit Aljonat...aga minu jaoks seostub see õppeaasta sündmusega, mis muutis mu elu, mind, kui inimest ning andis negatiivse käitumismustri, millest andis tükk aega vabaneda..
Ma läksin tülli oma parima sõbrannaga. Tegemist oli tema poolt rumala naljaga, millele ma täna tagasi vaadates reageerisin selgelt üle ja väga lapsikult. Minu silmis oli tegemist totaalse reetmisega. Ma olin pettunud,  vihane ja esialgne demonstratiivne solvumine hakkas järjest paisuma kui lumepall. Ma kaalusin enesetappu, nutsin päevad läbi. Terve me klass oli haaratud ja pidi pooli valima ning lõpuks oli sunnitud klassijuhataja sekkuma, sest asi läks täiesti käest ära.

Me leppisime ära. Sõbrustasime edasi. Aga midagi läks katki. Peale põhikooli viis elu meid lahku. Me oleme paar korda kohtunud. Sellest sündmusest pole me kunagi rääkinud, ja ma ei imestaks, kui ta isegi ei mäleta seda. Et see oligi minu fantaasia ja draama…
Ja need korrad, kui oleme kohtunud, on kulunud paar sekundit, kui me oleme taas samal lainel. Ma olen tänaseni veendunud, et ta oli Minu Inimene.


neljapäev, 10. jaanuar 2019

Appi, ei ole ikka midagi selga panna!!!

Mul on uueks aastaks selline soov.
Kas Downton  Abbey ja Koduigatsuse tegijad võiksid mulle annetada oma tegelaste garderoobid?
Täpselt minu maitse ja stiil.

ma hakkan vaikselt väsima neist postitustest " mida ma ometi selga peaksin panema!!!"
aga mida pole, seda pole.
Vanemad pidid külla tulema, ja siis hommikul voodis hakkasin mõtlema, et mida selga panna, et poleks räbal. Piinlik, aga tõsi. Ma kannan riided reaalselt  ribadeks.
Hommikumantel, pesu, jakk, kampsun, paras seelik, lühikesed saapad, pikad saapad, talvejope, terve karbitäis imelisi suvekingi on mulle suured ja tuleks välja vahetada, paksem pidukleit, mis ei vajaks peale kampsunit, tööle pluuse ja kleite,  vihmaseilma mantel on juba üsna piinliku välimusega, kevadjope on suureks jäänud, aga muidu veel okei...

Tõsi, ma ise pole süüst puhas. Midagi on mu kehaga juhtunud, sest ma ei leia enam jakke, mille varrukad poleks mulle pikad. Mu käed on lühemaks tõmmanud.
Vist Ivo Nikkolos soovitas müüja süüdimatult käised üles keerata. No tõsiselt. Ostan mingi 200 eurose asja ja hakkan seda ümber tegema??
Samuti olen ma püsti hädas pesuga, Viimastel aastatel ostetu- nii Eestist kui Inglismaalt, odavketist ja butiigist, nii tavanumber kui igaks juhuks suuremad... kõik rinnahoidjad hõõruvad. Poes on paras ja kodus enam kanda ei saa. Valus on.


esmaspäev, 7. jaanuar 2019

Reklaamiklubi 12. Tulevasele turundusjuhile

Turundus. See on imelihtne. Sa defineerid oma sihtgrupi, kaardistad vajadused ja mõtled välja, kuidas ning mismoodi need vajadused rahuldada.

Oma karjääri jooksul olen kordi kohtunud Skandinaavia kolleegidega. Need olid tavaliselt vanemas eas prouad ja härrad. Lapsukesi sellise tähsa töö juurde ei usaldata. Väga hea, mõtlesin, see pole ainult noorte inimeste töö. Ma saan seda teha pensionini.
Aga minus on midagi valesti. Ühel päeval sain aru, et ma ei suuda enam olla nii äge ja nii küüniline.


Kui pole just tegemist maailmakoristusega, siis üldjuhul ootab ja eeldab iga ettevõte, et eelmine aasta on mullusest parem. Või vähemalt sama hea
Aga. Inimesed vajavad väga vähe. Võtame elementaarse.
Sa ei vaja (läänemere)soolakristallidega Saaremaa võid, Jasmiini nimelise lehma ehtsat maapiima, linaseemnete ja peedihelvestega ehtsa juuretisega Sangaste rukkist täisteraleiba või vihmausside ja rohulibledega toidetud kanade päikesekollaseid mahemune.
Sa vajad, et su kõht oleks täis.
Kõik muu, mida sa endale õigustuseks ütlesid- nostalgia, süü, kontroll, indulgents, patriotism, nauding, tervis jne jne... on turundus. On väljamõeldud vajadus.
Mu eelmine ülemus, väga tunnustatud turundusproff küsis mult imestunult, kas ma tõesti arvan, et turundus on manipuleerimine.
Jah on. Need teod, mille eest olen ma auhinna saanud ja need, mis oleks seda väärinud, on olnud manipuleerimine. Ma pole esitanud neid töid seepärast, et briifis, kus tuleks selgitada kampaania edukust, oleks olnud aus vastata: me olime edukad, kuna tabasime ära inimeste hästivarjatud vajadused ja motiivid ning nad rumalukesed läksidki õnge. (turundusteo konkursid on muidugi üldse omaette teema. Kui sa ei esinda panka, telekommunikatsiooniettevõtet või nunnut startuppi, siis  pole mõtet aega ja raha raisata).

Turunduses, nagu ilmselt igas valdkonnas eksisteerivad omad müüdid. Uskumused, mida keegi ei sea mitte kunagi kahtluse alla. Sest nii on.

neljapäev, 3. jaanuar 2019

ilutulestikust


kass kardab pauku.

Huvitav, kuidas loomad sõjaajal hakkama said...?
Ei olnud ju vajagi, nad söödi ju ära...