laupäev, 20. juuli 2019

Kõrvalnähud

Tallinn- Viljandi maantee on mu kodutee. Nii ülikooli ajal kui hiljem sai lugematud kordi vanemaid külastatud. Seda teed mööda sai külla vanavanematele, mehevanematele ja nüüd tädidele-onudele.
Ka Tallinn- Tartu maantee on  liiga tuttav. Eelmises töökohas sai vähemalt paar korda kuus edasi-tagasi sõidetud.

Meil toimusid firma suvepäevad Kopra talus. Imearmas koht Viljandi lähedal. Ma olen ka seal korduvalt käinud, seega tee tuttav.

Mina roolis, kolleegid autos asume teele. Kui neli naist, siis on ka juttu ja naeru.
Üks kolleeg küsib, et kas see koht, kuhu sõidame on Tartu lähedal. Mina vastu, et ei, Viljandi.
Teine palub teha Puhu ristis kohvipeatuse. Teeme. Joome kohvi ja sõidame rõõmsalt edasi, kuni...
ma sõidan peaaegu kraavi, sest tee ääres on... Valio.
Me oleme kohe TARTUS ????

Kuidas. Mismoodi.
Õnnestus mul mööda sõita Imavere ristist, ignoreerida Põltsamaad ja Adavere...

Müstika.

Suvepäevadel toimus orienteerumisvõistlus. Mul oli end päris raske meeskonda soovitada:) Aga viimaseks me ei jäänud :)

esmaspäev, 15. juuli 2019

Normaalseks

Ära loe seda postitust, mul on vaja end lihtsalt välja elada.

Mind on treenitud olema terve. Mu isa oli enne pensionile minekut arst See tähendas, et palavik alla 38 on kindel kooliminek. Mu stampdiagnoos- äge respiratoorne haigestumine andis küll vabastuse ujumis- ja suusatundidest, aga mitte koolist, trennidest ja muusikakoolist.
Kui hädad ei lakanud, siis lükati mind õigetest ustest sisse. Ma sain teada, et jalad valutavad, sest nad kasvavad, peavaludele põhjust ei leitudki. Sondi neelamine ja erinevad uuringud välistasid ka seedimisega seotud tõved. Simulant. Psühhosomaatilised hädad.
Pekki, isegi oma lapseootuses pidin arsti veenma. Et on päriselt ka rasedus, mitte tsüklihäire.

laupäev, 13. juuli 2019

Mu kurk on roheline

Jee, mu esimene kurk!!
Kuna tomatitega on mul aastaid õnnestunud, üritasin eelmisel aastal rõdul ka kurke kasvatada. Algus oli paljutõotav. Õitses kui pöörane ja pisikesi kurke oli palju. Aga. Hoolimata Coca-Cola ja seebiveega kastmisest, tuli kuri punane lest ja sõi mu kurgid ja taimed ära..:(

Sel aastal üritasin uuesti, aga sel aastal oli kaua külm. Küll ma neid tassisin tuppa, katsin ja peitsin, aga ikkagi külmusid kolm taime.
Kaks jäid ellu.

Olgugi, et käin neid iga päev silitamas ja kallistamas, ei pannud ma tähelegi, et üks kurk on juba suur :)

Täitsa kurgi maitsega. Ei ole mõru ega midagi.
Saab küll rõdul potis kurki kasvatada :)

laupäev, 29. juuni 2019

Kutse

Ühel päeval oli postkastis kutse. Päris postkastis. Ümbrikus, tugeval paberil, ilukirjas. Nagu vanasti.

Kutses paluti meil osaleda "jaanipäeva järellainetusel Muuseumis, kus tähistame elu maasikate ja vahuveiniga".

Mis toimub ? Peoperenaisel on paar nädalat varem juubel,  kas ta tähistab oma sünnipäeva? Aga miks on siis all mõlema nimed? Nad on kahekesi vabaabielus suureks kasvatanud toredad lapsed. Pulmad?
Jah, inimesed võivad tõepoolest korraldada ka " lihtsalt peo", aga miks siis fänsil paberil?

Kuhu on jäänud vana hea "palun tule minu sünnipäevale/juubelile/pulma/matustele". Ja kui sa ei taha lilli ja pärgi ja  kingitusi ja tähelepanu, siis lisada, et las kingitus mahub ümbrikusse või et annetage lilledele planeeritud raha heategevuseks...

Suure peo korraldamine on tänapäeval kallis. Neid tuleb harvem ette kui varem, ja seda tõsisemalt ma neisse suhtun. Just seepärast ei meeldi mulle need peitusemängud.

Kord läksime enda meelest ka "lihtsalt peole". Paari mõlemal on sünnipäevad lähestikku ja see, et nad koos kutsusid, oli loogiline, ju on sünnipäev. Soovisime õnne ja siis järsku kuulen, et osa külalisi õnnitleb neid registreerimise puhul. Selgus, et päevad varem olid nad privaatselt abiellunud. Lähisugulased teadsid, meie, teised, mitte. Nõme tunne oli. Eks pöörasime asja naljaks ja õnne sai soovitud veelkord, aga.. ikkagi. Miks?


esmaspäev, 24. juuni 2019

Uus pereliige

Hea uudis on see, et ei pea meest välja vahetama:)
kulus vaid kolm aastat, ja mu mees nõustus laskma meie koju peresõbra. No okei, tegelikult oli see mu sünnipäevakingitus mulle endale. Aga mees valis ja ostis ja tassis koju.

Tulin reisilt ja toad säravad puhtusest. "No, kuna tulevikus laseme põrandad vaid kergelt üle ja korralikult enam ei korista, siis tegin selle viimase korra põhjalikult", õelutseb mees.
Pakime looma pakendist lahti ja sel hetkel saab "minu kapriisist" mehe mänguasi (mehed mehed mehed...:))

Ta on vaikne ja mahub igale poole alla.
Tore on see, et kui näiteks Elektroluxi mu kass kardab ja põgeneb hirmunult teise tuppa voodi alla või kapi otsa, siis Koboldisse suhtub kass ettevaatliku uudishimuga. Õige ka. Teine koduloom. Rahulik ja tasane ;), ei lärma.

Kuigi mees nühkis maja läikima, siis õnneks on mul kass, kes hoolitseb karvatootlikkuse eest... Vähemalt need esimesed korrad on Kobold nad rõõmuga nahka pistnud, ja mu erilist lemmikkohta- vaipa, nühib ikka hoolega.
Minu üllatuseks neelas ta alla isegi kassi okse st karvapalli, enne kui suutsin reageerida.

Päris üksi ma teda toimetama ei jäta, kuna mul on põrandal üllatavalt palju asju, mida eest ja tagasi tõsta.
Ja magamistoa kaltsuvaip on natuke liiga kerge, läheb kortsu. Seni on masin ise hakkama saanud, aga parem mitte riskida.

Üks halb asi siiski on. Kappe ta ei korista ja ka aknaid ei viitsi pesta.
Ehh, mul on ikka vaja veel paar robotit juurde:)

reede, 21. juuni 2019

Otsin hullu sõpra



Ekskolleeg helistab.
Ma olen Itaalias, annan teada.
Oo, kui lahe, vastab ta. Tahaks ka, aga mul ei õnnestu saada mehega samal ajal puhkust....

Ma tegelikult olen sellest mitu korda kirjutanud. Et üksi matkamisel ja reisimisel on omad plussid. Ja hiljuti kirjutas sellest ka Imeline maailm.
Aga Kauri kommentaar
Ma ei tea ühtegi sõpra, kes teeks seda rada nii nagu sina: jupiti ja üksi....Aga võta sõbranna kaasa ja saab üldiselt lihtsam JA lõbusam :)

Jäi kuidagi häirima. Sest.. ka mina ei tea kahjuks ühtegi sellist sõpra.
See postitus sai FB mingi sada laiki ja kümmekond kommentaari, üks vaimukam kui teine. Aga mitte keegi neist ei pakkunud, et oo... ma tulen järgmisel korral kaasa. 

Ma tunnen inimesi, kes leidsid lasteaiast inimese, kellega mõeldakse, hingatakse koos. Aga minu elu ei ole selline. Jah, ma suudaks mehe meelitada ooperisse. Aga milleks, kui ma tean, et tegelikult elaks ta parema meelega kaasa Oti seiklustele Sardiinias.
Ma tunnen palju toredaid inimesi, aga neile meeldib hoopis golf, tennis, sukeldumine, surfamine, rattasõit, ralli, ujumine, päevitamine, suusatamine, laste kantseldamine, shoppamine, lauamängud....
Ma võin neid asju teha, aga see oleks kompromiss. See, kui nemad järgiksid minu plaane, oleks nende jaoks kompromiss. Milleks?
Mul on oluliselt rohkem ühist suvalise kutiga Prantsusmaalt, kellele meeldib matkata ja Hipiga Itaaliast või abielupaariga Inglismaalt, kes tahavad minuga rääkida ooperi detailidest ja taustast...

Üksi reisimine ei ole üksinda olemine. Metsas on loodushelid, seal ei tohigi rääkida. Linnas on teised inimesed. Vestluse alustamiseks piisab naeratusest ja kommentaarist. Inimestele meeldib üldjuhul väga suhelda ja üksinda leiad oluliselt huvitamaid tüüpe, kui paaris või seltskonnas olles.


Mul on lihtsalt sellised naljakad huvid ja paraku ma ei tea, et maailmas oleks teisi selliseid inimesi, kellele samad asjad meeldiksid.
Otsustasin teha eksperimendi. Kas ma ARVAN, et minusuguseid inimesi ei ole. Või EI OLE päriselt.

Ahoi maailm!!!
Eeldame, et me suudame 24/7 teineteist taluda.
Kas seal kusagil, internetiavarustes on keegi, kel on piisavalt ressurssi ja tahet kõndida metsas või tulla Itaalia ooperisse?
Kirjuta mulle ja tõesta, et selline inimene on olemas :)

kolmapäev, 19. juuni 2019

Genova päevik

Primo
Mediolan. Kas teadsite et see on poola keeles Milano?
ma pidin miniinfarkti saama, kui poolakeeleselt ekraanilt oma lendu ei leidnud:)

Tegelikult oli hea, et ma rongipileteid ette ära ei ostnud. Tallinnast väljumine hilines pool tund ja Varssavist üle tunni.
Rongipilet Malpensast Milano Centralesse oli 13 euri + Milanost Genovasse ka 13 euri. Buss oleks olnud 9, aga ajad ei klappinud.
Seega. Kui otselend Genovasse oleks olnud 50 euri kallim, poleks Milano ots ära tasunud.

Ma olen 12 tundi teel olnud
Memo tulevikuks: maksa rohkem aga hoia tee lühem. Öelge mulle järgmisel aastal, et ma läheks Jurmalasse või Helsingisse.
Tunnelite vahelt nähtav Itaalia  maastik on küll imeline, aga... ma olen niii väsinud. Tahaks kohale ja magama.

Kas mäletate veel aega, kui kõne välismaale oli hirmkallis ja SMS maksis miljoneid? Ja nüüd oled sa 24/7 kättesaadav..
Mul on uues kohas esimene puhkus. Kõik kolleegid teavad seda.  Ja ikka.. saan ma messengeri töösõnumeid... miks inimesed seda teevad? Kadedusest?

Jõuan kohale, olen surmani väsinud, aga, ega ma siia ju magama ei tulnud. Genova on imekena ja mu ööbimiskoht asub superkohas. Raudteejaama lähedal, aga ronge ei kuule. Jalakäijate tänaval, kus on poed ja kohvikud, mis pannakse õhtul kell 8-9 kinni ja siis saabub vaikus...
Secondo
Cinque Terre on tänane sihtkoht. 
Noh, ma olen veel matkamise lainel:)
Internet ütles, et alguslõigud on kinni, sest mõned aastad tagasi toimus varing. Olid ka
Aga tahtsin ikkagi ära käia,  just sel päeval kui lubati kõige jahedamat ilma. 24 kraadi
Panin isegi paksema pluusi ja võtsin dressika kaasa. Püha lihtsameelsus!! Itaalia päike paistab seniidis ja kui see oli 24 siis ma ei taha teada mis homme saab... :)

Kuna neti andmetel  on  rajale pääsemiseks järjekord, siis alustasin lõpust,  Riomaggiore Tripadvisoris oli erinevaid vihjeid, et on võimalik ka kuidagi tasuta seal turnida, aga  ostsin ikkagi ametliku pileti 16 euri. Selle  sees on rongipiletid nende linnade vahel  + rada + wifi.+ tasuta vetsupääs. Ma ei tea, kas see oli sääst, sest ei tea üksikpiletite hindu  Aga näiteks WC maksab Itaalias 1 eur. Juba selle pealt säästsin päris kena kopika :)
Nagu lubatud, siis esimene, Armastuse rada, oligi suletud. Raudvärav ees ja tugev pissihais õhus.

Ma ei tea, mis seal linnas veel soovitada?. Ronida mäe tippu ja imetleda vaadet? Hästi pisike koht. Rahvast oli. Väga palju. Nagu raekoja platsil

Sellest kogemusest lähtudes, jätsin järgmise linna vahele. Võimalik, et kaotasin palju. Aga sõitsin rongiga linna nr 3, Corniglia. Umbes kell 12

Raudteejaamast viis hiiglakõrge trepp mäe tippu, linna keskele. Ja mäe otsas, baari kõrvalt algaski rada. Linnake ise oli samuti pisike, aga sümpaatsem, kui esimene. Keskväljakuga ja söögikohtadega.
Väga irooniline, et ka selle raja märgistuseks oli puna-valge :) ( sama on ka Ikla- Oandul)
Ma täpselt ei teagi kui pikk see rada oli . Andmed olid erinevad, aga minu andmetes oli 3.5 km,
Aga ma arvan, et need olid mu elu kõige pikemad 3,5 kilomeetrit...:)

Mööda teed mis on kividega kaetud, või kui täpne olla, siis välja raiutud.
Ümberringi oliivid, viinamarjad. sisalikud ja muusika.. :)
Selgus, et kusagil keset rada oli istet võtnud üks pereansambel.
Isa mängis akordioni ja tütar kitarri. Itaalia šlaagreid. Ülimalt meeleolukas.

Mõned kilomeetrid enne lõppu oli elupäästev baar. Kus sai külma jooki, värsketest sidrunitest ja apelsinidest pressitud  Slushy
Kell 15 jõudsin kohale Vernazza. Mõnus linn, palju söögikohti, siia tasub ööbimine võtta. Rand on küll pisike. Aga saad kätte ehtsa Itaalia tunde.
Ja tõsi, raja pileteid kontrolliti nii alguses, kui ka lõpus.
Trofie al pesto
Mõtlesin, kas teha veel üks lõik või minna rongiga. Aga peale kosutavat pastat ( mis nägid välja kui vaglad, aga maitsesid nagu makaronid pestoga) ja külma õlut.
Mõtlesin, et nii nõrk ma nüüd ka pole ja teen viimase lõigu ka ikka ära
Väidetavalt 4 km
Väga raske rada. Kitsas, libe, kuristiku kohal. Ja mõelda vaid. Inimesed elavad siin. Peavad kanu, teevad heina.. Mõlemast otsast algab järsu mäkketõusuga, kulgeb kõrgustes. Kindlasti järgige soovitust panna jalga väga head jalanõud.
Aga noh, tegelikult olen mina nõrk. Inimesi oli plätadega, beebidega, koertega. Tõsijuudid oma traditsioonilises riietuses, tüdruk pika seelikuga..

Tomatimets
Vennastusin prantsuse It poisiga, kes nägi välja nagu Portugali  eurolaulu võitja Salvador. Ta ema oli veerand raja peal alla andnud : ) Ma arvan, et ta ema võis olla minuealine, seega.. tegelikult olen ma tubli, onju :)
Monterossose jõudsin 17.10
 Linn ise on sümpaatne. Musta liiva st kruusaga rand.  Kellamäng iga veerand tunni takka. Linnas on ilus pikk promenaad. Ja eriti avaldas mulle muljet tomatimets. Ehk siis linnaväljakul kasvavad üle 2 meetrised tomatid.




Terzo
Rannapäev. Ma tegelikult ei ole rannainimene ja tegelikult ei saa ma isegi aru, miks ma mere äärde soovin. Tulevikuks peaks valima järve, kus oleks võimalik vähemalt ujuda või siis lihtsalt suure basseiniga ööbimise. Aga Genovas on kuulus rand Boccadasse. Tuleb üle vaadata. Rand ei avalda mulle mingit muljet ja jalutan edasi linna keskuse poole.

Itaallased on teinud algselt vea. See on juba mitmes linn, kus on sama teema. Mere servapidi jookseb magistraal. Promenaad on ka, aga mere ja maantee vahel. Rand on musta liivaga ja kiviklibune. Ning nagu Itaalias kombeks, tasuline.
Teen südame kõvaks ja ostan pileti 24 euri. Tädi kirjutab piletile numbri 661. Kuna kogu suhtlus toimub monoloogidena, mina inglise ja tema itaalia keeles. Siis oletan, et see on riidekapi number.
Mida pole on nr 661.
Ok ma ei viitsi kogu territooriumi läbi töötada. Lähen tagasi, Kogu vestlus käib itaalia keeles. Aga sõna directione peaks ju arusaadav olema?? Vale puha.
Si si si noogutab tädi iga suuna peale rõõmsalt pead. Siuke tunne, et meelega kotitakse. Ütlen endale, et see on kooliraha. Vahetan riided vetsus, mis on harukordselt puhas ja viskan basseini kõrvale suvalisele toolile siruli.
Basseinis nõutakse ujumismütsi, mida mul pole ja  meri on  kivise põhjaga, hästi valus astuda

Ma ütlen sajandat korda, et me ei oska Eestit müüa. Meil on jahe, roheline, meil on vesi ja kuldse liivaga tasuta rannad.

Väljas on 32 kraadi ja tegelikult on lihtsalt lebada mõnus.

Kodu poole minnes avastan, et... Kilomeetrike edasi on tasuta avalik rand. Basseinita. Toolideta.



Mul on olnud kümneid aastaid unistus, vaadata Milano La Scalas Verdi Traviatat. Traviatat oleks saanud neil kuupäevadel näha Firenzes või Veronas. Aga seal on majutus kallis ja siit oleks logistika läinud keeruliseks.  Sada häda.
Seega jäi Genova Carlo Felice ja Puccini Madama Butterfly
Ja see oli kogu seda reisi väärt!!
Tükk aega mõtlesin, mida peaks selga panema. Kui pidulik seal on. Lõpuks valisin keskmiselt piduliku. Siid õnneks ei kaalu. Ja stilettod võtsin ka ikkagi. Teatrile lähenedes tundus, et dresscode on ülipidulik. Okei. Tegelikult oli kõike, ehk tips fänsim kui Tallinnas. Minu kõrval istus stiilne hipi plätades. Kes luges vaheajal.. raamatut.


Teater käib ka puhvetis
Kava anti tasuta ja kõigile. Kui meie teatris võitled salati pärast, siis siin pakuti buffeed. 15 euro eest sai hiigelsuure taldriku täis kuhjata. Teine huvitav moment oli esimese vaatuse lõpp. Saal jäi pimedaks, kardin tõmmati eest ja kogu kollektiiv tuli kummardama. Nagu oleks läbi saanud. Ma pole seda ooperit varem näinud ja arvasingi, et sai läbi. Kohalik hipi mu kõrval ei osanud ka selgitada. Ta nägi sellist asja samuti esmakordselt. Aga ooper läks edasi.

Ühestki sõnast ma ju aru ei saanud. Kuid kohalike naeruturtsatuste järgi oli ses ülimalt traagilises loos naljakaid hetki. Lavakujundus oli lakooniline ja tundus, et ajastutruu.
Mina vajusin muusikasse ja lasin miljardil õnnehormoonil mind paremaks inimeseks muuta. Muusika on vaimustav. Ja esitused suurepärased.
delizioso, meraviglioso, molto bello, triste, bello , magnifico!!!!
Minu jaoks on esitus perfektne siis, kui ma ei pea hinge kinni hoidma, et kas ta ikka võtab selle noodi välja. Vaid kui solist laulab täpselt puhtalt kergelt ja kauni tämbriga. Ja kui mõni duett või harmoonia tekitab kananaha. Ja tundub, et seda nad Itaalias oskavad.

Quarto
Kuna jalgadele jõudis kohale, et käisime 2 päeva tagasi mägedes turnimas. siis tegin lebo päeva. Mõtlesin, et teeb tiiru linnas ja siis lihtsalt loeks raamatut.
Lasin end Hop on hop of bussil mööda linna sõidutada. Päris mõnus on suva kohtades maha tulla ja ringi ekselda. Ja tegelikult oleks võinud seda esimesel päeval teha. Saab linnast hea pildi ja vahemaad paika. Kesklinn selgus ootamatult kompaktne olevat ja kohad, mis paistsid kaardil kauged, olid üsna jalutuskäikude raadiuses.


Ma olen seda teksti tegelikult juba varem oma reisikirjades kirjutanud.
Kõrvaklappides räägitakse Kolumbusest, Paganinist ja Garibaldist. Ning mingil põhjusel lastakse saateks Chopini, Mozarti ja Bachi.. Itaalias!!!
Aga kuna saateks oli valitud üks mu lemmiktantsulugudest Chopini Grande valse brillante, Op.18 , siis nautisin täiega :)
Linnarott
Ekseldes jõudsin funikulöörini Zecca Righi. Mis oli mul võib olla, kui viitsin,  kavas. Kuna sinna sai tavapiletiga, siis tegin tiiru ära.

(Ühistranspordi pileteid saab osta tubakapoodidest ja hind oli 1.20 eurot.)
See pole turistide sõidutamiseks mõeldud mänguasi, vaid tavaline transpordivahend. Inimesed elavad mägedes ja sõidavad poekottidega koju. Ilus vaade ja võimalus taas matkata.

Genova vanalinn on Unesco kaitse all. Imekitsad tänavate labürindid. Ma pean tunnistama, et kuigi ma jalutasin seal keset päist päeva, siis ikkagi kõhe tunne tekkis. Tänavalt avanevad uksed äridesse, kus nt mustanahalised õmblevad Aafrika riideid.... Seejärel võtsin end kokku ja läksin shoppama. 3 pluusi, seelik ja jakk. Olen rahul.
Moeuudiseid veel.
Paljaste säärtega käivad ainult turistid ja lapsed.
Endiselt, minu üllatuseks, on moes valged tossud. Mis on nii valged, et mul kahtlus, et kohalikud ostavad igaks korraks uued :). Mõned rebel tüdrukud, tõsi, kandsid musti tossusid.
Kitsaid pükse enam ei kanta. Nüüd on laiad moes. Kas pahkluuni või siis pikad.

Lisaks toimus sel päeval linnas gayparaad. Oli möllu, ja huvitavaid inimesi ja muusikat :)

Lugema jõudsin pool üheksa...

Quinto
Tänase päeva tipphetkeks oli planeeritud itaalia toidu kursus. Või täpsemini 4 tunnine kokkamine koos retseptidega.
Tegin bronni juba kodus. Mingi päev sain SMSi et kõik korras ja su vautser on siin. Ja siis, kogemata loen meili, et .. blabla.. kuigi su kursus tühistati, siis palun hinnake...
MIDA!!!! vaatan meilboksi üle ja.. ongi tühistatud.
Ma olin nii kurb ja pettunud.

Bronnisin siis kiiresti teise firma analoogi. Kontrollisin paaniliselt iga poole tunni tagant meile, et ega sellega pole jamasid.
Hommikul lähen kohtumiskohta. Mitte kedagi. Ootan veel natuke ja helistan infotelefonil...
Number pole teenusepakkuja, vaid platvormi oma. Üritame koostöös spellida mu nime ja tuvastada mu asukoha.
Mulle lubatakse tagasi helistada.
Ütlen kohe ära, et seda kõnet ootan siiani ja ma pole saanud ka mitte ühtegi tühistamismeili.
Seega, olge ettevaatlikud kasutades Get Your Guide platvormi.

Mul oli lausa nutt kurgus. Nii nii nii väga ootasin ja soovisin seda. On mu soovid siis liiga erilised?? Aga päev jäi selle tõttu tühjaks ja otsustasin Pisasse sõita. Kuna see tuli nii spontaanselt, siis teadsin, et torni ma ei pääse. Aga väljast näeks ikka.

Pisa torn on lahe. Ja eriti lahe on see, kuidas kõik üritavad seda klassikalist pilti teha:) Mul on kahju, et ei taibanud seda pildistada, kuidas inimesed pildistavad :)
Sõbrunesin ühe Austraalia backpackeriga ja saime ka oma kohustuslikud fotod tehtud.

Siis tuli selle päeva teine pettus :) Söögikohas, nagu tegelikult igal pool, kus ma einestasin, oli väga lahe kelner. Otsustasin pizza tellida. Pizza Napoletana. 
Koos lihvisime mu hääldust ja väga tore oli. Kelelgi oli sünnipäev ja kogu rahvas laulis Happy birtdayd.
 Kuni pizza lauda toodi. See oli anšoovisega!! ja kapparitega!! Ma ei tea, mida ma sealt menüüst lugesin, ju olin poisist nii pimestatud.
Kugistasin pizza siiski alla. Aga kahju oli. Kaks asja, mida ma ei söö. Ja just need suutsin ise tellida :)

Pisa on linnana sümpaatne. Vaatamisväärsused on   kompaktselt koos. Jalgsi ilusasti läbitav. Õhtul pidi algama valgusfestival. Arno äärseid maju kaunistati valgete raamidega, milles põlesid küünlad. Muusikud kogunesid ja tehti ettevalmistusi,
Väga kahju, et pidin ära tulema.

Sesto
L’Acquario di Genova. Akvaarium oli mul samuti maybe listis. Ikkagi Euroopa nr.2.
Kuna aega oli, siis läksin. Ja väga lahe oli !
Laste jaoks oli võimalik (eraldi tasu eest) nautida virtuaalreaalsust ja loomulikult olid interaktiivsed mãngud. Nii delfiinid kui ka hülged lõbustasid end mõnuga  inimesi vahtides.
Ühes basseinis sai kaladele pai teha. Ma mäletan, mingis teises akvaariumis oli jutt selle kohta, et kalad on tundlikud ja neil on valus, kui sa neid katsud.. Need konkreetsed kalad paistsid paisid nautivat ja lausa nuruvat
Ma arvan, et nägin esimest korda lamantiini. Äärmiselt armas loom :)

Huvitav mõte tekkis. Kui kalad magavad ja lebavad mere põhjas, siis ujumine on nende jaoks ju spets liikumine? Miks me peame vaikimisi kalade normaalolekuks just ujumist?

Ühes akvaariumis tegid akvalangides inimesed mingeid puhastustöid. Lapsed olid sillas. Jah. Kas ongi vaja ehitada vinge akvaarium? Lase vesi basseini. Inimesed sisse ja rahvas on vaimustuses:)
Akvaarium. Vanameestele sissepääs keelatud?

Siis käisin veel vaatamas Georgio di Chirico näitust. Sürrealist, mulle meenutas natuke Dalit. Aga ma pole kunstiekspert.
Mulle meeldis. Mind vaimustavad inimesed, kes suudavad mõelda kastist välja, kes suudavad mind inspireerida, üllatada ja panna mõtlema.

Üks asi, millega ma Lõuna Euroopas ei harju
Et toas on külm ja pime ja et salat on eraldi toidukord. 

Itaallased armastavad koeri . Koerad on poes, kohvikus, tänaval.. Üldjuhul suured, sõbralikud ja hästikasvatatud. Ja mitte ühelgi polnud rihm kaelas. Kõikidel oli selja ümber. Isegi kodutute sõpradel.

Mul on tänaseks kerge nisumürgitus. Statistika järgi söövad nad seal palju puu- ja köögivilja, aga söögikohtades on nad kõik töödeldud. Ja kui mõelda, mitu tonni tomatit kulub ainuüksi kastme tegemiseks, siis niimoodi nad oma numbri suureks saavadki :)
Ma tahaks töötlemata köögivilju. Värsket tomatit, hapukurki, herneid..
Itaalias on lihtne olla taimetoitlane. Naudid oma pastat ja siis tuleb kõrvallauda sööma lõunat kohviku omanik: melon mozarella ja sai.
Õnneks on olemas turud. Mercato Orientale. Ma jumaldan turge. Ja lähen seal lihtsalt lolliks. Ma tahaks kõike. Värsket pastat, parmesani, mozzarellat, köögivilju, seeni, maitseainesegusid, basiilikut..
Kõike ei jaksa osta ja kõike ei suuda süüa :)

Genova on focaccia linn. Kursustest, kus seda tegema õpetati jäin küll ilma, aga eks tuleb netist retsept leida ja ise proovida :)



kolmapäev, 12. juuni 2019

RMK matkateee Oandu- Ikla

 Ma panen kirja iseenese jaoks märkmed logistika teemadel. Ehk on veel huvilisi, keda ma saan aidata.

Mul on tänaseks läbitud 146 km ja käia veel 224 km

Aga. Ma pole üldse kindel, et see mul õnnestub. Väga lihtsal ja kurval põhjusel. Ma ei tea, kuidas sinna lõikudele juurde pääseda.

Et oleks selge, ma tegelikult ei pahanda kellegagi. Mulle meeldib, et matkatee kulgeb inimtühjades paikades. Ma saan aru, et pole mõtet käigus hoida busse kohtadesse, kus inimesi elab paarkümmend.
Aga ma ei saa aru loogikast, et matkata saab vaid nii, et keegi viib su algusesse ja tuleb hiljem järele.
Või on see kõik planeeritud nii, et lähedki nädalaks ja tagasi tsivilisatsiooni saadki siis, kui oled Oandust Iklasse jõudnud :)

Kuigi ma paar postitust varem hooplesin, kuidas mulle meeldib uurida, siis tundub mulle siiski ebaõiglane, et pean seda RMK asemel ise tegema.

Mul on tänase seisuga läbimata
Hirvelaane- Kellisaare 72 km
Kellisaare- Hüpassaare 27 km (Kellusaare, Saeveski, Kabelimäe, Luite, Hüpassaare)
Hüpasssaare Kopra tare 56 km (Hüpassaae, Oksa ait, Kõrtsi-Tõramaa,Läti, Pertlimetsa, Kopra tare)
Kopra tare- Ikla 74 km (Kopra tare, Rae järve, Laiksaare, Kabli, Lemme, Krapi, Ikla)


esmaspäev, 10. juuni 2019

RMK Matkatee Oandu- Kalmeoja lõik

Esimesel päeval hoidsin ma  tulist ahjunõud käes umbes paar minutit, enne kui sain aru, et kõrvetab. teisel päeval lõikasin noaga sõrme veriseks.
Kolmandal kallasin kohvimasinasse kohvi asemel kõrval purgist kassi krõpse.. ilmselgelt vajan ma puhkust..

Matkarada algab Oandust. Sellest, kuidas pääseda matkateedele, teen ma eraldi postituse. Ka Oandule ei saa ühistranspordiga, saab Altjale, mistõttu lisandub 3 km .

Ma tahaksin kindlasti kiita bussijuhti, kes viis meid Altjale. Kahjuks ei tea ma tema nime. Taisto liinid, heleda peaga keskeas mees. Kui kõik teeksid oma tööd sellise rõõmu ja pühendumisega, oleks maailm palju parem paik. Ja kui järele mõelda. Kui palju pingutust tegelikult vajaks rõõmus nägu, positiivne suhtumine, märkamine ja arvestamine..

Teoreetiliselt oleks võimalik Altjal ööbida ja hommikul vara alustada. Mina tulin esimese bussiga ja seetõttu alustasin rada Oandult kell 12.30. 
Aega läks tänu sellele, et ma ei olnud raja alguskohas kindel, Kuna ma olen valede märkide tõttu kõndinud liiga palju asjatuid kilomeetreid :), siis otsustasin enne kontrollida.
Aga oli õige küll. Ei pea minema Looduskeskuseni. Kohe tee ääres on suur värav sildiga Kõrve rada. Ja kui hoolikalt vaadata, siis ka vajalik valge- punane- valge märk.
Ja veel on seal Sõnade mets!! :)
Pakkige lapsed autosse ja minge Sõnademetsa mustikale :)

reede, 7. juuni 2019

R. Ludlum Bancrofti strateegia

See raamat ei vääri tegelikult postitust. Tavaline ladusalt loetav põnevik.
Aga. Seal oli kaks teemat, mis mind intrigeerisid ja vajavad jäädvustamist.

Ma ei tea, kas Mart varastas idee Robertilt või oli see vastupidi.. Igatahes, see, et Eesti on süvariik, on jäädvustatud ka maailmakirjandusse. Ning juturaamatud, teatavasti, peegeldavad ju tegelikku elu, onju.
niisiis. Kogu maailma kurja juur. Kogu maailma juhtmine toimub osati ka Eestist. Põhjuseks meie geopoliitiline asukoht, mille üle me ise õigustatult uhked oleme.
Ma loodan, et turismifirmad on juba moodustanud tuuri kohtadesse, kus raamatu tegevus toimus .. :)

Samas on selles ka paradoks. Kui Genesis upitab õigeid valitsusi pukki, siis ongi ju Mart õige ehk siis milleks süvariiki kiruda?


Teine teema on mõtteharjutus.
Tegelane saab kõigepealt endale kasutamiseks 18 miljonit ja seejärel heategevuseks 20 miljonit.

Esimese raha jagamine tundus alguses lihtne. Ma annaksin kõikidele lähisugulaste lastele 500 tuhat, kohendaksin natuke oma elutingimusi. Mingi raha paigutaks tuleviku kindlustamiseks- ostaks kulda ja kinnisvara ja väärtpabereid. Mittemateriaalse investeeringuna ma tahaks raieõiguseta metsa, et teha eksperiment  ja lasta sel kasvada põlismetsana.
Ja järele jääks pluss-miinus 10 miljonit. Selle jagaks pooleks. Pool mulle ja pool mehele. Riskide hajutamiseks ja mõttetute vaidluste vältimiseks.
Ja siis jooksis mu mõte kinni.
Ma ei oska selle rahaga mitte midagi teha!! Mul on kõik vajalik olemas, 5 ja isegi 10 miljonit on liiga vähe, et täita mu unistusi a la rajada Rail Baltic läbi Tartu või ehitada Uus Ameerika põgenikeriik kuhugi Aafrikasse.

Veelgi keerulisemaks osutus heategevussumma planeerimine. Jah, ma võiks selle jagada naiste- ja loomade varjupaikadele, toetaks puudega lapsi ja raha olekski otsas.
Aga heategevus, mis poleks annetamine vaid millegi uue loomine, investeering ?

Raamatus on üheks läbivaks teemaks, et igal teol on tagajärg. Samuti heateol. Et tehes head, me võime sellega tahtmatult teha halba ja/või käivitada ahelreaktsiooni nähtustest, mida me ei osanud arvatagi.
Annetades lastehaiglale saadame riigile signaali, et tänane tervishoiueelarve ja selle prioriteedid on okei. Annetades loomade varjupaigale saadame sõnumi neile vastutustundetutele, kes igal kevadel kiisukese võtavad ja ta sügisel hülgavad, kes leiavad, et iga loom peaks korra poegima..??
Moodustades fondi, mis õpetab lapsukestele ITd või keeli... ja siis nad lähevad ära, kuna Eesti jääb kitsaks jne jne jne

Ühesõnaga. Mitu päeva nuputasin õige vastuse üle.
Nädalavahetusel sõitsin Saaremaale.
Istun laeva kempsus ja loen ukse pealt:
Vastus: laeva nina

Vahel on vastused lihtsamad, kui me arvame :) :) :)

reede, 24. mai 2019

Kuidas planeerida unelmate puhkust

Vahel mulle tundub, et puhkusereisi planeerimine on parem osa, kui see puhkus iseeenesest.
Mul on saanud juba tavaliseks, et esimesel päeval majutuskohta jõudes, väsinud, lennukist loksutatud, vara tõusnud, tollis läbinäperdatud, veepuuduses, liiga soojade riietega selle kliima jaoks..
on esimene reaktsioon, wtf kuidas ma küll siia jõudsin ja miks ma üldse tulin.
See läheb üle, järgmisel hommikul on kõik taas suurepärane..

samas, reisi planeerimine on puhas nauding ja lõbu.

Kuna reisifirmad endiselt diskrimineerivad üksikreisijaid, siis pakett tasub võtta vaid perereisi puhul. Üksida tuleb ise broneerides soodsam.Ühe konkreetse näite puhul oli vahe 85 eurot ( lend + majutus)

Mu esimene samm on avada google.flight ja saada aru, kuhu üleüldse on võimalik lennata.
Igal jumala aastal pean taas tõdema, et Tallinn on provints ja meie ühendus muu maailmaga endiselt nutune.

Aga pole lugu, igal aastal olen ma siiski midagi leidnud.
Valin välja 3-4 sobivat sihtkohta ja siis algab lennupiletite kaardistamine.
RyanAir maandub reeglina öösel. Ehk siis üksireisimiseks mitte väga turvaline ja lisaks magad järgmise päeva maha.
Samuti ütleb kogmus et Ryanair, AirBaltic, EasyJet soodsast hinnast saab mängeldes Lufthansaga võrreldav.
Odavreisid annavad hinnavõidu vaid juhul, kui  reisid tõesti kaks kätt taskus ning reisi pikkus on piisavalt lühike, et kitsas pingis see vastu pidada.


kolmapäev, 22. mai 2019

Suveuneaeg

Ei saa sel aastal kuidagi rütmi tagasi.

Juba kell pool kümme õhtul võitlen unega.
Sama on hommikul.
Mingi kell 6 on mul silm klõpsti lahti. Okei, siin on abiks trollibussid, kaubaautod ja mu kallis kass, kes mürtsti kohvrite otsast alla hüppab ja see järel ennastunustavalt kempsus hädale peale kraabib.

Esiti mõtlesin, et see on kellakeeramisest  tingitud, aga see ei klapi. Vana kella järgi oleks pool kümme ju alles pool üheksa. Ja ka hommikul oleks kuus, viis.

Natuke on abi olnud lihavõttest ja volbrist. Aga ikka tahaks rohkem magada!!! Ma loodan, et meie konservatiivsest valitsusest on niigi palju abi, et kõik maailma kirikupühad... luteri, katoliku, õigeusu, islami... riigipühadeks ja vabadeks päevadeks kuulutatakse...

Seega, kallid euroametnikud, puudu on hoopis üks teine ja veel olulisem aeg. Kell oleks vaja nihutada vööndiajast kaks tundi ettepoole. Ühest tunnist on ilmselgelt liiga vähe....:)

esmaspäev, 20. mai 2019

Indigoaalane 10

Täna 10 aastat tagasi tegin ma oma esimese blogipostituse.

Kõik on sama ja kõik on muutunud.
2009 oli kohalike valimiste aasta, võitis Keskerakond, ja ma olin väga kurb.
Tulevikutrende tabades olen ma kirjutanud lausa kolm(!) postitust Martin/Mart Helmest...:)

Ma lugesin palju raamatuid, reisisin sel aastal väga palju.
Aga suurim muutus on see, et toona juhtus minuga ja mind ümbritsevate inimestega kogu aeg midagi.

Ma tõesti ei tea, ega saa aru. Miks ma täna enam ei näe või ei märka või lihtsalt maailm ongi rahulikum ja ettearvatum. Mina ise ju ka 10 aastat vanem:)

Aga head lood on :) isegi imestan, et ma nende autor olen. Naljakal kombel oli ka toona liberaalse valitsuse ajal teemaks religiooniõpe ning meedia muretses kondoomita seksi üle. Õhus oli koolireform ja igal sügisel ja kevadel tõstatus eliitkoolide teema

Ma olen seda mõtet ka varem jaganud, aga tundub, et meil, inimestel, ongi mingi teatud arv lugusid. Esimesed kolm aastat kirjutasin ma pea iga kolme päeva tagant. Siis jõud pisut rauges. Ja alates aastast 2016 pean nentima, et kõik on öeldud. Midagi uut pole lisada... :)
Ma mingeid pidulikke lõpetamisi ei korralda. Leiba see blogi ei küsi, ja mine tea, ehk tuleb taas see aeg mu elus, kui on midagi öelda.

neljapäev, 16. mai 2019

Tagasi vanglasse

Maailm?? mis toimub??

Nüüd juba mõni päev tagasi juhtusin juhuslikult nägema Marina Kaljuranna ja Mart Helme "debatti". Depatt on pandud jutumärkidesse, sest see mida ma nägin, oli uskumatu. Sa vaatad ja ei usu mida näed ja kuuled. See peab olema mingi eksitus, nali...

Minu ümber toimuv meenutab järjest mingi absurdse düstoopia algust.
Ma saan tegelikult aru, kuidas see saab kasvada ja areneda. Ma olin küll NSVL ajal laps, aga ma usun, et ka enamik täiskasvanutest ei tegelenud hommikust õhtuni poliitanalüüsiga. Sa lihtsalt elad ja oled nagu lastakse. Vahel kui viina võtad või kui keegi välismaalt tuleb, siis kirud. Aga muidu elad oma tavalist elu. Ja see, et piirid on kinni, et tehakse asju tegemise ja näitamise pärast, et raisatakse jne see on lihtsalt hetke normaalsus.

Ja täna ma näen kuidas kõik meie ümber samuti tasakesi muutub. Tekib uus normaalsus.
Seesama viidatud saade. Või siis ükskõik milline viimatine sündmus.
Sa näed sedasama reaktsiooni.
saatejuht või reporter on hämmingus. Ta ei oska reageerida, sest ta on harjunud viisakate, lugupidavate suhtlejatega. Ja kui siis seltskonnas on keegi Kevin ( laenates Ritsikult paralleeli), me olemegi nõutud ja abitud. Sest " head lapsed kasvavad vitsata, käitu teistega nagu tahad, et käitutakse sinuga, hea sõna võidab kurja väe.." see kõik on jama. See ei tööta
Kurja ja mängureegelid eiravate vastu saab ainult samasuguse või veel suurema jõuga. Ja ma usun, et paljud küsivad samuti kui mina.. aga ma ju ei taha selline olla? Ja kui töö sunnib.. ja sa näiteks saatejuhina pead... siis me muutume kõik samasugusteks. .


pühapäev, 12. mai 2019

(Windsori) ((lõbusad)) Naised

Kuna mitu tähtpäeva langes kokku, kutsus mees mu Pärnusse teatrisse.
Samal ajal kui sättisin, tuli telekast film Georg. Kui teie tutvusringkonnas on mõni baleriin, muusik või kunstnik, siis palun küsige ja öelge mulle ka. Mind vaevab juba ammu küsimus.
kui inimene teeb sellist tööd. On päev läbi vaimustava muusika keskel, kas sellest tekib rutiin? Tüdimus? Kas viiuldaja mõtleb eelmisel päeval, et.. appi!! jälle homme Mozart!!!

Etendus, mida vaatasime oli Windsori lõbusad naised. Ma ei tea originaali. Mistõttu ma ei oska hinnata, kui palju oli loominguliselt lahendatud ja muudetud.
Huvitav, kas teater vajab samuti harjumist. Ma pole tõepoolest väga väga ammu teatris käinud...
terve esimene vaatus oli piin. Esiteks tempo. Et üldse aru saada, mida ja millest nad räägivad. Kes on kes ja mis on kogu selle palagani point.
Kokku oli aetud tippnäitlejad. Milline raiskamine. Labane, vulgaarne. Ajuvaba. Mingil arusaamatul põhjusel toodud tegevus 80-datesse. Mingil arusaamatul kombel alguses tegelased, kes mingil hetkel täiesti ära kadusid. Mingil veidral kombel naised solvumas, et neid himustab paks ja kole mees.  Mingil põhjusel peategelaseks mees, kes alguses oli paha-paha, aga lõpuks sai ta süüks vaid "kullakaevamine". Siis selgus lõpus veel, et tegelikult on veel teine liin ka. Et lisaks põhiloole pannakse mehele ka peretütart....
Mis asi see on???
Teine vaatus oli enam vähem.

reede, 10. mai 2019

Kassitädi

Mul on uus hobi.
me vaatame kassiga pühapäeviti loodusdokke. Mingil veidral kombel talle hullult meeldivad nii teised loomad kui ka päkapikud. Päkapikusaateid näidati talvel, nüüd peame leppima ainult karude, koerte ja lindudega :)

Tüüp vahib nina ekraanis tegevust, kobab käpaga ja kui tegelased kaadrist kaovad, siis läheb teleka taha vaatama, et kuhu jäid. Naljakas, et varem seda huvi polnud, alles viimase aastaga on tulnud. On suureks saanud :)?

Talvel suutis ta mind hämmastada oma kannatlikkusega: kössitada ja minutite kaupa jälgida... kuidas kuuselt okkad pudenevad...:) Kui see ei ole kannatlikkuse ülim tase, siis mis veel on?



teisipäev, 7. mai 2019

#MidaÕhtuksSüüaTeha Pohla- Kartulivorm.

Retsept on pärit internetist. Olen teinud seda nii täiesti tooretest komponentidest (toores liha, kartul) kui ka allpool kirjeldatud viisil. Toore kartuli puhul peab arvestama, et valmimisaeg on pikem
Soovitan kõik komponendid viilutada õhukesteks viiludeks, siis toimub valmimine argiõhtule sobivalt kiiresti )

Kui sul mingil veidral kombel pole kodus pohli, siis sobib kevadel nt rabarber või midagi muud hapukat

Pohla - kartulivorm

Pane ahi sooja

Lõigu sealiha ribadeks ja prae pannil kergelt mõlemalt poolt läbi.
Seni kuni küpseb, haki ära sibul
Maitsesta liha soola ja pipraga. Kalla liharibad ahjuvormi põhja.

Pane pannile törts õli ja sibulad.
Kui kasutad moosi asemel marju- pohli, jõhvikaid, õunu, rabarberit... kuumuta neid koos sibulaga

Hauta, kuni sibulad on poolpehmed. Viiluta seni kartulid
Poolpehmetele sibulatele lisa suurem lusikatäis pruuni suhkrut, sega, lase suhkrul sulada
Kalla juurde törts balsamicot, sega. Maitse
Kalla sibulad liha peale.

Vajadusel loputa pann üle ja loputusvesi kalla ahjuvormi.
kalla pannile viilutatud kartulid. Hauta vähese veega ca 5-7 min, kuni kartul on poolpehme

Ahjuvormi, sibulate peale pane suhkruvaba pohlamoosi
Moosi peale kalla kartulid ning jaga nad ühtlaseks kihiks.
Kartulikiht kata majoneesiga

Küpseta ahjus 180 C ca 20 min, kuni kartul on pehme.


esmaspäev, 6. mai 2019

#MidaÕhtuksSüüaTeha Oder ja Juust

Klassikaline Mac&Cheese eestipäraselt.
Kasuta eeltöödeldud (Baltix) kruupe.

Oder ja Juust

Pane eeltöödeldud oder soolasesse vette keema. 1 kotike = 2 inimest .Peaks aega võtma ca 15 min

Samal ajal keeda valmis bechiamelli kaste

Võta piim toatemperatuurile
Sulata (paksupõhjalises nõus) ca 50 g võid
Lisa puulusikaga segades juurde 1 spl jahu
segu peab jääma ühtlane
Hakka vähehaaval, samal ajal segades, juurde lisama piima
Lase lisatud piimal seguneda ja kuumeneda, siis alles lisa uus ports.
Kokkuvõttes peab konsistents jääma kui vedelamal hapukoorel. Kokku kulub piima ca väiksem klaasitäis

Pane ahi sooja

oder on nüüd valmis.
Sega besciamellikastme sisse riivitud või tükeldatud juustu, maitsesta tüümianiga ja pipraga. Juust on ilmselt piisvalt soolane.

kalla oder ahjunõusse- Odra peale kalla kaste. Riputa soovi korral üle riivjuustu või riivsaiaga
Küpseta 200C ca 15 min.
Kõik komponendid on valmis, eesmärk on anda krõbedust.

Lihtsam versioon:
Kui ei viitsi kastet teha.
Klopi lahti 2 muna ja sega klaasi piimaga.
Pane oder juustuga kihiti ja kalla muna- piimaseguga üle.

Edasijõudnutele:
Kalla keedetud oder uuesti potti, lisa sorts valget veini. Auruta, kuni vedelik on aurustunud
Seejärel kastmega ahjuvormi

pühapäev, 5. mai 2019

#MidaÕhtuksSüüaTeha Kapsašarlotka

Taas, retsept on internetist. Ja tegelikult on šarloti loogika pisut teine. Taigna peaks jätma alla ja peale ning täidise sisse panema. Aga nii on maitsvam.

Siia sobib värske st uus roheline peakapsas. Vana kapsaga tehes jääb kapsale küpsetusaeg pisut lühikeseks, peaks eelnevalt pisut hautama.

Kapsašarlotka
Kogused 2-le


Pane ahi sooja
Haki sibul ja küüslauk ning pane pannile õliga madalale kuumusele hauduma
klopi lahtu 3 muna
sega sisse  3spl hapukoort
2 spl majoneesi

Haki kapsas ribadeks ja viska sibula juurde. Sega läbi. Maitsesta soola. pipra, tilli ja tüümianiga

Pane munasegu epale
3 spl jahu
sega jahuga läbi 1 tl küpsetuspulbrit
ja soola
sega kõik korralikult läbi

Kalla kapsad sisse ning kummuta kogu segu ahjuvormi

Küpseta ahjus 180 C 30 min

laupäev, 4. mai 2019

#midaÕhtuksSüüaTeha Kodujuustupirukas

Ei, sellest ei ole saanud toidublogi. Aga mul on enda jaoks vaja meeldetuletuseks kirja panna oma lemmikahjutoiduretseptid.

Mida vähegi võimalik, teen ma ahjus, kuna ma ei viitsi pliita taga passida. Ahi annab vähemalt pool tundi vaba aega trenniks, meigieemalduseks, laulmiseks., kassiga suhtlemiseks.. ja kütab toa soojaks. Mis Eesti suvede puhul pole just väheoluline.


Retsepti autor ma pole, leitud kusagilt internetist.
Kogus 2-le.

Kodujuustupirukas
Pane ahi sooja
sulata mikrokas ca 100 g võid

Klopi segamini 3 muna
Sega sisse 300 g kodujuustu
ca 100 g riivjuustu
4 spl hapukoort
1 dl jahu
ja nirista sisse sulavõi
Maitsesta soola ja pipraga

Kalla segu ahjuvormi. Riputa üle riivjuustuga
Küpseta 200C 30-40 minutit


teisipäev, 30. aprill 2019

Mida õpid noores eas ei seisa ikkagi su peas

Viimati jõulude ajal, tuli mõte, et prooviks uuesti mängida kitarri. Kitarri leidsin üles, aga jäljetult oli kadunud kuldvõtmeke. Võtmeke, mis avaks ukse. 

Ehk siis mu märkmik, kus oli kirjas kõik ellujäämiseks vajalik: laulusõnad koos duuridega, kitarriakordid, rubiku kuubiku valemid ja ennustamiseks vajalikud kaartide tähenduste selgitused...jne

Keerutasin kitarri nii ja naapidi ja olin sunnitud tõdema, et ei mäleta. Ma olen varemgi kirjutanud, et "mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas" on jama, vale ja ei vasta tõele.

Mu ema seda asja nii ei jätnud, otsis internetist häälestuse ja duurid välja ja tema utsitusel katsetasin uuesti.

Selgus huvitav asi. Lihasmälu on pikem, kui ajumälu.
Kui olin duurid paar korda läbi proovinud, selgus, et sõrmedel olid need meeles, vaja oligi väikest meeldetuletust.
Aga. Ma ei taba enam harmooniat, meloodia loogikat. Kui vanasti ütles mingi sisemine hääl, et nüüd tuleb septakord ja nüüd kisub asi minoori.. siis see  on kõik kadunud. 
Ausalt öeldes ma ei tea ega mäleta, kas see oli õpitud oskus või tunnetuslik teadmine. Fakt on, et seda enam pole.

Ehk siis, selleks, et taastada kunagine oskus, tuleks alustada uuesti nullist. Sõrmed lõid tuld välja ja jätsin kitarri ootama " pensionipõlve, kus mul on aega kõige sellega tegeleda"


Ah jaa, ja miks see lugu üldse algas. Arutasime seltskonnaga, et nüüd, kui me hakkame vanaks  saama, peaksime hakkama laulma eakohaseid laule. Et Taukar või  Nublu pole vast vanainimestele sobivad. Et peaks selgeks õppima laulu " Kevadkuul". 
teate ju küll. Ka 100 aasta pärast on pärna all pingike... :)

Ma niigi ei käitu ega riietu eakohaselt, olgu siis vähemalt muusika mu 70 juubelil süldi kõrvale kohane :)


pühapäev, 28. aprill 2019

Lahkumised

Ma olin oma uuel töökohal neli kuud töötanud, kui toimus struktuurimuudatus. Ma sain endale uue ülemuse. Eelnevalt polnud me suurt kokku puutunud, need kokkupuuted mis olid, olid pigem negatiivsed. Ehk siis, kui oleks ette teadnud, poleks ma selle töökohaga nõustunud.
Aga on nagu on. Kõigiga on võimalik suhelda, läbi saada, harjume, kohaneme.. ja lõpuks ei pea su ülemus olema su sõbranna..

Nädalajagu tagasi kutsuti meid ühel reede õhtul koosolekule ja anti teada, et daam lahkub " poolte kokkuleppel". Ma valetaksin, kui väidaksin, et polnud rõõmus. Noomisin end ja sisendasin endale, et "sain uue võimaluse".
Esmaspäeval lugesin meediast, et kinga sai ka mu eelmise töökoha ülemus. Üks neist paljudest põhjustest, miks ma kohta vahetasin...

Kesknädalal käisin oma eelmise tegevusvaldkonna konverentsil. Hea oli näha vanu tuttavaid, mõnus oli saada positiivne pai, et mind veel mäletatakse...:)
Ja siis sain teada, et kaks väga professionaalset tegijat, mu vanad tuttavad, kaotavad oma töökohad. Struktuurimuudatused.
Tulin kontorisse tagasi ja lugesin meili, et vahepeal oli ära saadetud veel kolm mu kolleegi.

Seejärel lugesin ajalehest, et lisaks Kiislerile pidi lahkuma ka Lobjakas.

Ma vihkan Ahto Lobjakat. Ta on minu jaoks liiga ultra- vasakpoolne ning ma ei salli, kuidas ta kaassaatejuhile pidevalt meelde tuletab, et too " mõtleb valesti".
Aga see oli šokk.

On see siis sadomaso, või mis, aga ma kuulasin teda meelsasti ja minu silmis pole äraminek õiglane ega ka õige.
Lugejakiri.ee tegi nalja, et järgmised on Juur ja Kivirähk. Ma isiklikult ei imestaks kui see poleks nali vaid tõsi. Nad on mõnuga uut koalitsiooni nimetanud homodeks ja arutlenud, mis põhjusel ikkagi naisi kardetakse. Ma ei räägi alkoholireklaamist ega varjamatust reklaamist ERRis.

Ma pole oma vaadetelt kindlasti ultraliberaal. Aga ma ei suuda aru saada, kui inimesed ei suuda tolereerida endast erinevat. Ma ei suuda aru saada, kui kellelgi soovitatakse olla teistsugune. Maailma muudabki ju huvitavaks see, et me ei ole sarnased, et me oleme erinevad.

Ma pole ju ometi ainus, kelle Fb voos on nii neid tuttavaid, kes on samasoolised kui ka veendunud konservatiivsed kristlased? Ma pole ju ainus, kelle tuttavate hulgas on veendunud ekrelasi ja kirglikke sotse?!  Mis point oleks seltskonnal, kus kõik mõtlevad ühtmoodi ?


Postituse alguses ja lõpus toodud näited pole ilmselt samaväärsed. Tööandjal on õigus valida endale sobiv meeskond. Aga kui selle meeskonna tulemused on väga head, kas me siis peaksime neid meeskonnaliikmeid, kes meile ei sobi, painutama?
Väga paha tunne on.

Järgmisel nädalal on arenguvestlus. Ei julge isegi mõelda..


pühapäev, 14. aprill 2019

Aeg muutusteks

Ma olen seda järjejuttu, kuidas mul on vaja uusi tosse, pidanud vist ligi aasta. Kahjuks ei olnud seda enam võimalik edasi lükata ja ma olin sunnitud kasutusele võtma radikaalsemad meetmed.
Ilmselgelt olen ma oma loogika ja arusaamadega eelmises sajandis. Minu mõttekäik käib sedamoodi, et ilusa ilmaga, puhtal teel, võiks jalas olla heledad, tekstiilist jalatsid. Metsa, rappa ja sohu tahaksin ma vettpidavaid nahkseid jalatseid, mis kannataksid tolmu, vett, märga rohtu, pori ja lörtsi. Ja et ei määrduks nii kiiresti, siis oleks praktiline tume värv.

Teeme nüüd mõistatusmängu. Mis te arvate, kui tahate osta tosse ja lähete poodi, kas te siis saate need? Õige vastus. Ei saa ..:)

Tekstiilist ja cortexiga on musta värvi ja tegelikult kogu vikerkaar. Nahast, need mis minu loogika järgi sobiks mutta, on... valged ja roosad.

Mu õde küsis väga terased küsimused. Esiteks, et miks ma ei kõnni mööda teed, nagu daamile kohane. Ja et miks ma ei otsi jalatseid matkapoest. Vastan.
Käiks mööda rada, aga alati ei lähe rada sinna, kuhu minul on vaja. Ja matkajalatsid on üllatavalt rasked. Mul on taas, ilmselt möödunud sajandist, pärit eelarvamus, et jalats võiks olla udukerge.
Tundub, et ka see eelarvamus tuleb saata ajaloo prügikasti ja anda võimalus.

Niisiis. Valides valge ja roosa vahel, valisin roosad. Peale maksmist meenus mulle, et mu suvejope on heleroheline. Aga missiis. Keda see tegelikult huvitab. Kui raamist välja, siis olgugi.

Nagu juuresolevalt pildilt näha, on minus siiski säilinud renessanssi...Kuna paelad läksid lahti, siis need on pisut porised, aga muidu, kui inglike väljusin ma täiesti roosana :)
Teise paari ostan matkapoest, ja te veel näete, ma lausa lendan nende raskete käimadega..:)

On muutuste aeg ja Uus aeg vajab uusi inimesi :)

teisipäev, 9. aprill 2019

Päeva tsitaat

Urmas Vaino: kui te unustate hetkeks oma pankuri positsioon. Mida te soovitaksite nt õpetajale, et ta pension oleks tulevikus suurem ?
Indrek Neivelt: investeerigu indeksfondidesse ja ostku kinnisvara..

#teinesammasvabatahtlik #õpetaja alamtasu määr 1150 eur #tallinna korterite ruutmeetri hind 1932 eur #eestlastel hoiuseid 7 miljardit #welcometoestonia #ekre-ike hoolib vaestest

kolmapäev, 3. aprill 2019

Y. Harari Homo Deus

Mis on õnne valem? Kus asub inimese - "mina" ja kas loomadel on olemas eneseteadvus? Miks demokraatia, liberalism ja humanism on suremas ja miks ka radikaalne islam, kristus ning autoritaarsed riigid ei osutu edukaks? Kuidas on võimalik et pisike grupp seltsimehi suudab muuta maailma? Milline on inimkonna tulevik?
põnevad ja intrigeerivad küsimused, eks.

Mul oli selle raamatuga tõsine probleem. Inimesed, kelle maitset ma usaldasin, olid vaimustuses ning soovitasid ka mulle seda raamatut. Nagu kirjeldatud, räägibki see väga põnevatel teemadel.. aga äärmiselt igaval moel.

reede, 29. märts 2019

51 küsimust (või midagi sinnakanti)

Küsimused on pärit Anu blogist
Kas päikese- või suusareisid? 
 Trikiga küsimus, kuna ma suusatamist ei armasta ja ma ei armasta ka kuuma kliimat. Kui mu puhkus kestaks mitu kuud, siis valiksin ma puhkamiseks reisi parasvöötmega riikidesse- põhjamaad, Põhja- Ameerika, Kanada, Antarktika, Alaska jne. Täiesti kindlasti ma seal ei suusataks, vaid matkaks ja vaataks niisama ringi.
Aga kuna puhkus on nii lühike nagu ta on, siis tuleb vastu võtta kogu päike, mis antakse :) Ehk siis, vastus on päikesereis, ilma päevitamiseta.

Mis on su kõige vihatum kodutöö?
 triikimine. Ma olen aru saanud, et olen juba nii vana, et ei pea tegema midagi, mida ma ei taha. Poeskäigud olen asendanud e-poega. Minu sünnipäevaks tuleb mulle robottolmuimeja.. ainult triikimine on veel jäänud. Ma ei suuda jätta voodipesu triikimata ja mehe osa särke on ka halvast materjalist.

Mis on su lemmikpitsa peal? kana, sink, ananass ja palju juustu. Tegelikult võib seeni ka olla


kolmapäev, 20. märts 2019

päevapoliitiline kommentaar

Räägi meile, mis on reformi programm, mida reformierakond lubab?
algas mu hommik päev pärast valimisi küsimusega mitteeesti kolleegidelt.
Eeemm.. valimised olid eile, kas te programmiga tutvumisega pisut hiljaks ei ole jäänud?? :).. olin hämmingus

Nad olid väga häiritud reformi võidust ja tahtsid nüüd teada, kui hulluks elu hakkab minema.
Õnneks oli Kaja hommikul välja toonud põhilised erinevused ja mul oli väga hea seletada.

Maksusüsteemi osas on ilmselt maailmavaate küsimus, aga kuna paar mu kolleegi maksid sel aastal esimest korda juurde, siis tervitasid nad selle muutmist.
Kodakonsuspoliitikast ei julenud ma ausalt öeldes rääkida.

Ja kolmas teema, teeme lasteaiad eestikeelseteks meeldib neile väga. See käivitab mu kolleegide hulgas alati väga elava mõttevahetuse sellest, kuidas tänane 60% gümnaasiumis on mõttetu ajaraiskamine, mille käigus ei õpita mitte midagi ja näited lastest, kes õppides kümblusklassides ei saa selgeks matemaatikat. Nad on eestikeelse hariduse poolt.
Tõe huvides olin sunnitud tunnistma, et see eesmärk on kõigil, lihtsalt tee, kuidas selleni jõuda, on erinev.

Lõpuks, aga, selgus tõeline hirmu põhjus: nad ju teevad koalitsiooni ekrega..
peale mu pikka loengut ekre olemusest ja sellest, et nendega ei tee koalitsiooni mitte keegi, suutsin ma oma seltskonna maha rahustada.

Ja siis juhtus see... mis praegu toimub.


laupäev, 9. märts 2019

Film " Tõde ja õigus"

Tammsaare on üks u lemmikkirjanikest. ma olen Tõde ja Õiguse pentoloogiat ülistanud selles ja ka selles postituses.
Seepärast suhtusin filmi ka väga suure eelarvamusega. Kui kuulsin, et film oli töös, olin lausa paanikas- kindlasti nad rikuvad selle ära!! Kui kuulsin tegelastest, siis olin hämmingus- Maiken Schmidt EI ole Krõõt!!  Ja ega peale linastust puhkenud kiidukoor ka asja paremaks teinud.

Aga ma olen sunnitud oma eelarvamusi korrigeerima. Film oli tõepoolest suurepärane. Super režissööri-, operaatoritöö, Väga hea muusika. Ja Maiken ON Krõõt. Mõlemad Priidud tegid oma elurollid ja Ester Kuntu rolliareng oli muljetavaldav. Ning muidugi loomad. Stseen lehmadega jääb Eesti filmiklassikasse.
Ainus küsimus jäi rästiku osas. Ma loodan et ta leidis lõpu sipelgapesas loomulikul teel, mitte filmimeeskonna kaasabil.. :(
Mind ei häirinud ei parukad, ega kõrtsi- meeskoor. Btw. Kõik mu tuttavad mehed laulavadki nii...:)

Ma tunnustan EFI žürii otsust usaldada noori tegijaid. Minu maksuraha on investeeritud professionaalselt ja hästi. Me oleme saanud juurde ( teisi filme pole ma näinud) vähemalt kaks - Seltsimees laps ning Tõde ja Õigus, maailmatasemel filmi, mida pole piinlik ka mujal maailmas näidata.
Mul on hea meel näha, et peale on kasvanud uus filmitegijate põlvkond, kes oskavad jutustada Eesti Lugu üle maailma arusaadaval viisil; kus lisaks novembrile on Eestis ka detsember, mai ja juuli. Kus pimedas toas toimuv on näha ning näitlejate poolt räägitu on arusaadav ka subtiitriteta. Tegijad, kes mõistavad, et lisaks kunstniku eneseväljendusele on filmil ka muud funktsioonid: jutustada lugu, meelelahutus ning hoiakute ja väärtuste kujundamine. Ja mu isiklik kiiks, et köitvat lugu on võimalik jutustada ka põhjendamata alasti- ja vägivallastseenideta.


teisipäev, 5. märts 2019

Hobipsühholoogidele. Käitumismustritest vabanemine.

Mees oli nädalajagu välismaal puhkusel, tuli nüüd koju, puhkus jätkub ja päeval helistab, et küsida, mida ta õhtuks süüa teeb.
Aiman halba ( mõttemuster: üldistamine, katastrofiseerimine) ja ütlen, et kui koju jõuan, siis teen ise, või et okei, kui ta väga tahab, siis kapis on seda ja teist.
Jõuan õhtul koju, mind ootab rikkalik õhtusöök. Mees on küpsetanud ahjus 12 suurt, rusikasuurust kartulit, teinud kõrvale kastet, salatit ja liha.
Aiman halba ja uurin, et kust ta sellised prisked kartulid on saanud, et meil on kapis ju väiksemad kartulid.
Käisin poes ostmas, ütleb mees. Pärast vaatan ja näen, et nagu tavaliselt. (MM: üldistamine, arvustamine), on lisaks kartulitele ostnud kõik asjad nn uuesti.
Hakkame sööma, uurin, et kust selline retsept. Reisil keegi tegi ( nad käisid sõpradega suusatamas) ja "seal me samuti mõtlesime, et huvitav, mitu kartulit peaks inimese kohta arvestama. Võtsime inimese kohta 2, aga hiljem selgus, et igaüks suutis süüa maksimaalselt 1,5, kui sedagi ".
Jätan küsimata (MM:peaks/tohiks mõtlemine, enesekriitilisus), et miks ta arvas, et me kahekesi suudame ära süüa 12 (MM: negatiivne filter).
Käitun tavapäraselt. Ehk siis blokeerin enda jaoks teema ning esitan paar suunavat küsimust, et ta saaks rääkida oma reisist.
Meil on kombeks, et mina teen süüa ja siis tema peseb nõud. Seega on loogiline ja aus, et seekord on vastupidi.
Nagu sellistel juhtudel kombeks ( MM: üldistamine, negatiivne filter, arvustamine), näeb köök välja, kui lahinguväli.
Blokeerin emotsioonid. Võtan seda kui paratamatust. Inimene on pingutanud, teinud enda meelest head, oleks väiklane ja nõme sellise pisiasja pärast norida  (MM. peaks/tohiks mõtlemine)
Lahkame päevapoliitikat, meil on lõbus.

pühapäev, 3. märts 2019

Elu enne plastikut

Kas sa tead või mäletad kuhu ja kuidas pakiti 70-ndatel poes mune?
Vastus on postituse lõpus.

Üks mu lapsepõlvelugudest on selline:
olin mingi 5 aastane ( toona oli tavaline, et koolieelikud käisid üksinda poes) ja pidin minema poodi. Poetee viis mööda mu ema töökohast. Ema kolleeg vaatab aknast ja kiidab mu emale: küll sul on lustakas tütar. Sammugi ei astu kõndides, vaid ainult lendab, tantsib ja hüpleb.
Appi, mõtleb ema, ta pidi ju poest mune tooma.

Kolleegil oli õigus, ma olingi selline laps:Mother says I was a dancer before I could walk...
tulin keksides poest, viskasin poekoti munadega diivanile ja läksin oma asju toimetama.

Õhtul tuli ema töölt ja.. istus diivanile munadekotile. Ehk, kui mu hüplemisest ka mõni oli terveks jäänud, siis peale seda enam kindlasti mitte :)

Räägin seda lugu oma lapsele ja üritan meenutada. Aga kuidas munad olid pakitud?


neljapäev, 28. veebruar 2019

Kõnelused psühholoogiga

Käisin psühholoogi juures. Läks, võiks öelda, ootuspäraselt, ehk siis ei läinudki. Osutus selliseks tüübiks, kellele meeldis ise rääkida. Niimoodi siis me vahetasime klišeesid ja filosofeerisime inimkäitumise üle. Oli küll huvitav, aga..

kui ma kartsin, et äkki hakkan nutma ja tuleks meigiasjad kaasa võtta, siis vastupidi, meil oli väga lõbus. Ma olin oma elu parimas vormis. Tegin seda, mida ma väga hästi oskan: ajan inimesed naerma, olen seltskondlik, esitan neile küsimusi, mille puhul nad saavad pikalt rääkida iseendast.

ma ühest küljest mõtlen, et mis inimene ma küll olen, et ei suuda isegi psühholoogi usaldada ja ennast avada, vaid esinen ja jätan muljet. Aga teiselt poolt, see on tasuline professionaalne teenus. Miks mina pean ainsana pingutama. See oleks tema asi, tungida sellest fassaadist läbi  ja esitada küsimusi, et jõuda tuumani.

Ma olen korra oma elus sühholoogi juures käinud ja see oli väga positiivne kogemus. Esimese hooga olin ma täiesti rabatud ja liigutatud, et päriselt on olemas inimene, kes päriselt tahabki mind kuulata, tunneb huvi, ei sega vahele, ei paku lahendusi, ei räägi kuidas temal ükskord oli... See oli nii uskumatu.
Ta rääkis vähe, peamiselt kuulas. Ja metoodika, mille ma sealt oma ellu kaasa võtsin, olid "miks" küsimused. Ta küsis seni - miks, kuni me jõudsime algpõhjuseni. Motiivini. Käivitajani. Ja sealt edasi oli juba lihtne.
Kahjuks. Ei mäleta ma tema nime. Ja see asutus, kus ma tookord käisin, on tänaseks likvideeritud või kolinud. Igaljuhul, ma ei leia seda.


pühapäev, 17. veebruar 2019

Eesti Laul 2019

Kuna keegi ei kirjuta, siis pean seda ise tegema :)
Tundub, et 2019 on plagiaadiaasta. Plagiaadid akadeemilises maailmas ja ka muusikamaailmas. Swingersi laul oli vist ainus, mis plagiaadisüüdistust ei saanud? Peale lõputiitreid algas Koduigatsus, mille teemameloodia…. oli täpselt võidulaul...:)
Kas tänapäeval on veel midagi originaalset ja on see üleüldse võimalik. Ma olen sel teemal varem kirjutanud pikalt ja veel.  Las praegu jääb.

Ma tahan enda jaoks kirja panna selle, et mulle väga meeldis, mida Tomi Rahula tegi. Meeldis et eelvoorus oli rohkem laule, et eelvoorud toimusid Tartus. Ja mis eriti oluline, lauldi otse. Ma saan aru, et fännidel on üsna ükskõik kui puhtalt su iidol laulab, aga  ilmselt sai nii mõnigi noor laulja aimu, mida eurovisioon päriselt tähendab. Ja äge oli näha, kuidas võrreldes poolfinaaliga oli mõni teinud tõsise arenguhüppe ja teine samas, vastupidi, hävis veel hullemini.
Aga olgem ausad, see pole mingi naljaasi tuhandetele otse laulda. Nii et tublid olid kõik.

Mulle meeldisid õhtujuhtidena Piret ja Taukar, Otiga jäi asi kuidagi nõrgaks. Mulle tohutult meeldisid Kosmosemuttide vaheklipid .. ma olen Keilast, mägiteleviisor...

ja viimased plusspunktid selle eest et kaasatud oli väliszürii. Okei, kas see peaks olema just Ameerikast, kellel pole Euroga midagi pistmist ning teine maitse ja stiil. Aga. Me enam ei lollita end mõttega - valime Eesti laulu. Meil on selge siht. Me valime laulu Eurovisioonile. Miljonite ette. Ja selle eest Tomile 10 punkti.

Võitja Victor, peaks nüüd kõvasti välja tegema. Niimoodi üle noatera pole vist ükski võit tulnud …:) Ta finaali esitus oli kordades parem, kui žürii hinnanuks selle järgi, oleks võit olnud vast kindlam. Aga olulisem on Eesti rahva palav armastus :)
Ma soovin talle edu. Kena esitus ja lollikindel laul.

kolmapäev, 13. veebruar 2019

Dmitri Gluhhovski, „Sõnum”

Ma võin arvata venelastest midaiganes, aga üht peab tunnistama. Kirjutada, nad sunnikud, oskavad. Või on meil siis nii head vene kirjanduse tõlkijad.

Eelmine Gluhhovski raamat, mida lugesin "Metro 2033" vapustas mind positiivses mõttes ja ma ei saagi aru, miks ma tookord selle autori unarusse jätsin ja rohkem juurde ei otsinud. See kirjanik on täiesti kindlasti minu teetassike ja stiil.

" Sõnum" on lihtsam ja kergem lugemine, aga kindlast mitte tavapärane krimka. Kindlasti olen, aga praegu kohe ei meenu ühtegi näidet, et oleksin varem lugenud sellise ülesehitusega kriminulli. Ma olen piisavalt blaseerunud, et kõik, mis suudab mind üllatada, vaimustab mind lausa lapsikult.

Üsna kohe alguses saab selgeks, et sel lool saab olla ainult üks lõpp. Aga see lugu haaras mind hooga kaasa. Jälle antakse pisut lootust, äkki.. ja siis kohe võetakse see ära. Ja siis jälle.. kuni ühel hetkel pead vaatama peeglisse ja endalt küsima: mis inimene ma küll olen, et sellist lõppu soovin. Eetika. Väärtused.

Mingil põhjusel viis see raamat mu mõtted Dostojevski " Kuritööle ja karistusele", tegemist on kindlasti teise zanri ja kergema lugemisega, aga neile, kelle lapsed peavad Dostojevskit lugema, soovitaksin esimese sammuna hoopis Gluhhovskit. Seesama õiguse ja õigluse ja kättemaksuteema. Ja venelaste suhe religiooniga on maailmanähtus.
Isegi kõige korrumpeerunumal tõpral on sisemine õigeusklik eetikakoodeks ja mingi ainult venelastele omane nihestunud moraal, suhe jumalasse ja religiooni.

Patused ajavad issandat taga, käperdavad, sirutavad sõrmi. Vagal inimesel pole issandaga millestki rääkida, nagu bussijuhigagi. Marsruut on selge: viis kohale- lähed maha.


reede, 1. veebruar 2019

Kiisud ja miisud

Need, kes leiutasid eesti keele, pidasid õigeks kutsuda koduloomade lapsi sooneutraalselt: tibu, põrsas, vasikas, varss, kutsikas, tall...
ainult vaene kass, koos rottide ja hiirtega, liigitus metsloomade hulka. Ja kassil on poeg.
Ma olen viimased päevad vaevanud oma pead mõttega, et kuidas siis ikkagi nii.
Kuidas on sõna " poeg" sõltuvalt kontekstist neutraalne, aga kui ma ütlen " kassitütar", siis ma omistan talle selgelt soolise tunnuse. Ja kõlab napakalt ka.

Ilmselgelt ei pane mu kass pahaks, kui ma teda "pojaks" kutsun. Aga feministlikku mind  ikkagi häirib. Sest ta ei ole ju " poeg". Ja "tütar" ei ole ta ka, sest ta on ju kass. Ta on naissoost kass. " Kiisu" kõlab natuke liiga mitteeakohaselt ja ei anna edasi mu mõtet.

Ehk siis, mul on järgmise aasta sõnauseks teema: leida emasele kassilapsele nimi.
On aeg leppida, et kassist on saanud koduloom (mida iganes teadlased ka ei väidaks)

teisipäev, 29. jaanuar 2019

Tubli. Hinne 5

Suurdes firmades on tore töötada, aga neil kõigil kipub olema üks ühine joon. Nad tahavad sind hinnata ja kastidesse paigutada.
Mingil põhjusel tõstab see mu vererõhku ja ma ei saagi aru, kas sellepärast, et mul on liiga madal või liiga kõrge enesehinnang.
Ühelt poolt ei taha ma seda, sest "olen nagu olen, te ei tunnegi mind, mis see teie asi on kuni töötulemused on korras", selles firmas olen ma pealegi veel nii lühikest aega töötanud, et ma ei saa veel isegi aru mis ja kes ma olen, rääkimata siis veel teistest ; ja teiselt poolt ei taha ma seda, sest on väike hirm, et äkki tuleb tõde päevavalgele, ja kõik saavad teada, milline ma tegelikult olen....:)

Kusjuures, huvitav on see, et mingite oma vigade suhtes olen ma täiesti immuunne. Ma isegi ei ürita küsimustikus ilustada fakti, et ma ei vaata detaile, pole täpne, et mul on madal rutiinitaluvus. Ma ei ole. See ei ole mina ja ei saa selleks ka mitte kunagi. Ja kui see on negatiivne omadus, siis olgu aga pealegi.

esmaspäev, 21. jaanuar 2019

Kartulikeedumuusika

Millise muusika järgi teie tantsite seni, kuni toit valmib?

Mul on praegu soft Ladina periood. Ehk siis meloodiline ja ma pean saama kaasa laulda.
Kui kellelgi on häid soovitusi, mida veel listi lisada, siis olen tänulik.


Praegu on Guantanamera. Mulle meeldib Zuccero versioon
Save the last dance for me
Sway
Pasadena (Maywodi versioon)
Spanish Eyes
La paloma Adel
Cielito Lindo


Kui keegi suudaks mulle välja otsida originaali väidetavast Itaalia rahvaviisist Tiki. tiki Tak mu süda tuksub, tiki tiki tak ta laul meid kutsub... 
siis ma oleks väga tänulik

#bridgetjonesbaby kui kurvastavalt koledaks lõigatud Renee paneb endasse armuma
Patrick Dempsey!!!!!!, Colin Firthi !!!! Ja Hugh Granti !!!... kas see tähendab et mul on veel lootust .... :)

neljapäev, 17. jaanuar 2019

Most

Selle aasta võõrkeelsete komöödiafilmide võitja on leitud. Most/sild.

Kas keegi saab aru, miks nad vene keeles ei võiks rääkida?!
Kas tõesti on Eesti näitlejate autoritasud niiii kõrged?!
Ma saan nüüd aru, mida võiks tunda venelased vaadates hollywoody filmides "venelasi".
Naljakas ja arusaamatu.



Ma sain teada, kuidas vanainimesed metsa ära kaovad.
Käisin oma tavapärasel jalutuskäigul. Hakkasin Harku mõisast Tähetorni poole tagasi jalutama. Tavapärast teed, mida ma olen käinud musttuhat korda... ja jõudsin Veskimöldresse.
Ma pole seal mitte kunagi varem käinud. Seda, et tegemist on Veskimöldrega sain teada, kui google mapist üritasin tuvastada oma asukohta. Rahvast oli metsas palju, aga tundus kuidagi imelik küsida, vabandage, kus ma olen.
..
Ja need u 4 km möödusid nii, et mul ei tekinud hetkeks kahtlustki, et olen valel teel. Tõsi, päikest polnud, see oleks ilmselt reetnud...
Täiesti arusaamatu. Ma pidin kusagil keerama kogemata vasaku asemel paremale. Aga millal ? Miks?
Üritades samm sammu haaval trajektoori taastada, ei suuda ma seda kohta välja mõelda.

Järelikult. On ikkagi olemas metshaldjad, kes sind keerutavad ja vahel valele teele viivad.




Ma olen vaimustuses, kuidas AgathaChristie klassikaline teos  st praegu jooksev seriaal "Ja ei jäänud teda ka" on toodud tänapäeva, See, et neegritest on saanud sõdurid, on eilne päev. Mulle meeldib, et kujukesed laual pole isegi enam sõdurid, mis oleks samuti seksistlik.
Vaid rohelised androidid. Või siis marslased?