laupäev, 9. märts 2019

Film " Tõde ja õigus"

Tammsaare on üks u lemmikkirjanikest. ma olen Tõde ja Õiguse pentoloogiat ülistanud selles ja ka selles postituses.
Seepärast suhtusin filmi ka väga suure eelarvamusega. Kui kuulsin, et film oli töös, olin lausa paanikas- kindlasti nad rikuvad selle ära!! Kui kuulsin tegelastest, siis olin hämmingus- Maiken Schmidt EI ole Krõõt!!  Ja ega peale linastust puhkenud kiidukoor ka asja paremaks teinud.

Aga ma olen sunnitud oma eelarvamusi korrigeerima. Film oli tõepoolest suurepärane. Super režissööri-, operaatoritöö, Väga hea muusika. Ja Maiken ON Krõõt. Mõlemad Priidud tegid oma elurollid ja Ester Kuntu rolliareng oli muljetavaldav. Ning muidugi loomad. Stseen lehmadega jääb Eesti filmiklassikasse.
Ainus küsimus jäi rästiku osas. Ma loodan et ta leidis lõpu sipelgapesas loomulikul teel, mitte filmimeeskonna kaasabil.. :(
Mind ei häirinud ei parukad, ega kõrtsi- meeskoor. Btw. Kõik mu tuttavad mehed laulavadki nii...:)

Ma tunnustan EFI žürii otsust usaldada noori tegijaid. Minu maksuraha on investeeritud professionaalselt ja hästi. Me oleme saanud juurde ( teisi filme pole ma näinud) vähemalt kaks - Seltsimees laps ning Tõde ja Õigus, maailmatasemel filmi, mida pole piinlik ka mujal maailmas näidata.
Mul on hea meel näha, et peale on kasvanud uus filmitegijate põlvkond, kes oskavad jutustada Eesti Lugu üle maailma arusaadaval viisil; kus lisaks novembrile on Eestis ka detsember, mai ja juuli. Kus pimedas toas toimuv on näha ning näitlejate poolt räägitu on arusaadav ka subtiitriteta. Tegijad, kes mõistavad, et lisaks kunstniku eneseväljendusele on filmil ka muud funktsioonid: jutustada lugu, meelelahutus ning hoiakute ja väärtuste kujundamine. Ja mu isiklik kiiks, et köitvat lugu on võimalik jutustada ka põhjendamata alasti- ja vägivallastseenideta.


teisipäev, 5. märts 2019

Hobipsühholoogidele. Käitumismustritest vabanemine.

Mees oli nädalajagu välismaal puhkusel, tuli nüüd koju, puhkus jätkub ja päeval helistab, et küsida, mida ta õhtuks süüa teeb.
Aiman halba ( mõttemuster: üldistamine, katastrofiseerimine) ja ütlen, et kui koju jõuan, siis teen ise, või et okei, kui ta väga tahab, siis kapis on seda ja teist.
Jõuan õhtul koju, mind ootab rikkalik õhtusöök. Mees on küpsetanud ahjus 12 suurt, rusikasuurust kartulit, teinud kõrvale kastet, salatit ja liha.
Aiman halba ja uurin, et kust ta sellised prisked kartulid on saanud, et meil on kapis ju väiksemad kartulid.
Käisin poes ostmas, ütleb mees. Pärast vaatan ja näen, et nagu tavaliselt. (MM: üldistamine, arvustamine), on lisaks kartulitele ostnud kõik asjad nn uuesti.
Hakkame sööma, uurin, et kust selline retsept. Reisil keegi tegi ( nad käisid sõpradega suusatamas) ja "seal me samuti mõtlesime, et huvitav, mitu kartulit peaks inimese kohta arvestama. Võtsime inimese kohta 2, aga hiljem selgus, et igaüks suutis süüa maksimaalselt 1,5, kui sedagi ".
Jätan küsimata (MM:peaks/tohiks mõtlemine, enesekriitilisus), et miks ta arvas, et me kahekesi suudame ära süüa 12 (MM: negatiivne filter).
Käitun tavapäraselt. Ehk siis blokeerin enda jaoks teema ning esitan paar suunavat küsimust, et ta saaks rääkida oma reisist.
Meil on kombeks, et mina teen süüa ja siis tema peseb nõud. Seega on loogiline ja aus, et seekord on vastupidi.
Nagu sellistel juhtudel kombeks ( MM: üldistamine, negatiivne filter, arvustamine), näeb köök välja, kui lahinguväli.
Blokeerin emotsioonid. Võtan seda kui paratamatust. Inimene on pingutanud, teinud enda meelest head, oleks väiklane ja nõme sellise pisiasja pärast norida  (MM. peaks/tohiks mõtlemine)
Lahkame päevapoliitikat, meil on lõbus.

pühapäev, 3. märts 2019

Elu enne plastikut

Kas sa tead või mäletad kuhu ja kuidas pakiti 70-ndatel poes mune?
Vastus on postituse lõpus.

Üks mu lapsepõlvelugudest on selline:
olin mingi 5 aastane ( toona oli tavaline, et koolieelikud käisid üksinda poes) ja pidin minema poodi. Poetee viis mööda mu ema töökohast. Ema kolleeg vaatab aknast ja kiidab mu emale: küll sul on lustakas tütar. Sammugi ei astu kõndides, vaid ainult lendab, tantsib ja hüpleb.
Appi, mõtleb ema, ta pidi ju poest mune tooma.

Kolleegil oli õigus, ma olingi selline laps:Mother says I was a dancer before I could walk...
tulin keksides poest, viskasin poekoti munadega diivanile ja läksin oma asju toimetama.

Õhtul tuli ema töölt ja.. istus diivanile munadekotile. Ehk, kui mu hüplemisest ka mõni oli terveks jäänud, siis peale seda enam kindlasti mitte :)

Räägin seda lugu oma lapsele ja üritan meenutada. Aga kuidas munad olid pakitud?


neljapäev, 28. veebruar 2019

Kõnelused psühholoogiga

Käisin psühholoogi juures. Läks, võiks öelda, ootuspäraselt, ehk siis ei läinudki. Osutus selliseks tüübiks, kellele meeldis ise rääkida. Niimoodi siis me vahetasime klišeesid ja filosofeerisime inimkäitumise üle. Oli küll huvitav, aga..

kui ma kartsin, et äkki hakkan nutma ja tuleks meigiasjad kaasa võtta, siis vastupidi, meil oli väga lõbus. Ma olin oma elu parimas vormis. Tegin seda, mida ma väga hästi oskan: ajan inimesed naerma, olen seltskondlik, esitan neile küsimusi, mille puhul nad saavad pikalt rääkida iseendast.

ma ühest küljest mõtlen, et mis inimene ma küll olen, et ei suuda isegi psühholoogi usaldada ja ennast avada, vaid esinen ja jätan muljet. Aga teiselt poolt, see on tasuline professionaalne teenus. Miks mina pean ainsana pingutama. See oleks tema asi, tungida sellest fassaadist läbi  ja esitada küsimusi, et jõuda tuumani.

Ma olen korra oma elus sühholoogi juures käinud ja see oli väga positiivne kogemus. Esimese hooga olin ma täiesti rabatud ja liigutatud, et päriselt on olemas inimene, kes päriselt tahabki mind kuulata, tunneb huvi, ei sega vahele, ei paku lahendusi, ei räägi kuidas temal ükskord oli... See oli nii uskumatu.
Ta rääkis vähe, peamiselt kuulas. Ja metoodika, mille ma sealt oma ellu kaasa võtsin, olid "miks" küsimused. Ta küsis seni - miks, kuni me jõudsime algpõhjuseni. Motiivini. Käivitajani. Ja sealt edasi oli juba lihtne.
Kahjuks. Ei mäleta ma tema nime. Ja see asutus, kus ma tookord käisin, on tänaseks likvideeritud või kolinud. Igaljuhul, ma ei leia seda.


pühapäev, 17. veebruar 2019

Eesti Laul 2019

Kuna keegi ei kirjuta, siis pean seda ise tegema :)
Tundub, et 2019 on plagiaadiaasta. Plagiaadid akadeemilises maailmas ja ka muusikamaailmas. Swingersi laul oli vist ainus, mis plagiaadisüüdistust ei saanud? Peale lõputiitreid algas Koduigatsus, mille teemameloodia…. oli täpselt võidulaul...:)
Kas tänapäeval on veel midagi originaalset ja on see üleüldse võimalik. Ma olen sel teemal varem kirjutanud pikalt ja veel.  Las praegu jääb.

Ma tahan enda jaoks kirja panna selle, et mulle väga meeldis, mida Tomi Rahula tegi. Meeldis et eelvoorus oli rohkem laule, et eelvoorud toimusid Tartus. Ja mis eriti oluline, lauldi otse. Ma saan aru, et fännidel on üsna ükskõik kui puhtalt su iidol laulab, aga  ilmselt sai nii mõnigi noor laulja aimu, mida eurovisioon päriselt tähendab. Ja äge oli näha, kuidas võrreldes poolfinaaliga oli mõni teinud tõsise arenguhüppe ja teine samas, vastupidi, hävis veel hullemini.
Aga olgem ausad, see pole mingi naljaasi tuhandetele otse laulda. Nii et tublid olid kõik.

Mulle meeldisid õhtujuhtidena Piret ja Taukar, Otiga jäi asi kuidagi nõrgaks. Mulle tohutult meeldisid Kosmosemuttide vaheklipid .. ma olen Keilast, mägiteleviisor...

ja viimased plusspunktid selle eest et kaasatud oli väliszürii. Okei, kas see peaks olema just Ameerikast, kellel pole Euroga midagi pistmist ning teine maitse ja stiil. Aga. Me enam ei lollita end mõttega - valime Eesti laulu. Meil on selge siht. Me valime laulu Eurovisioonile. Miljonite ette. Ja selle eest Tomile 10 punkti.

Võitja Victor, peaks nüüd kõvasti välja tegema. Niimoodi üle noatera pole vist ükski võit tulnud …:) Ta finaali esitus oli kordades parem, kui žürii hinnanuks selle järgi, oleks võit olnud vast kindlam. Aga olulisem on Eesti rahva palav armastus :)
Ma soovin talle edu. Kena esitus ja lollikindel laul.

kolmapäev, 13. veebruar 2019

Dmitri Gluhhovski, „Sõnum”

Ma võin arvata venelastest midaiganes, aga üht peab tunnistama. Kirjutada, nad sunnikud, oskavad. Või on meil siis nii head vene kirjanduse tõlkijad.

Eelmine Gluhhovski raamat, mida lugesin "Metro 2033" vapustas mind positiivses mõttes ja ma ei saagi aru, miks ma tookord selle autori unarusse jätsin ja rohkem juurde ei otsinud. See kirjanik on täiesti kindlasti minu teetassike ja stiil.

" Sõnum" on lihtsam ja kergem lugemine, aga kindlast mitte tavapärane krimka. Kindlasti olen, aga praegu kohe ei meenu ühtegi näidet, et oleksin varem lugenud sellise ülesehitusega kriminulli. Ma olen piisavalt blaseerunud, et kõik, mis suudab mind üllatada, vaimustab mind lausa lapsikult.

Üsna kohe alguses saab selgeks, et sel lool saab olla ainult üks lõpp. Aga see lugu haaras mind hooga kaasa. Jälle antakse pisut lootust, äkki.. ja siis kohe võetakse see ära. Ja siis jälle.. kuni ühel hetkel pead vaatama peeglisse ja endalt küsima: mis inimene ma küll olen, et sellist lõppu soovin. Eetika. Väärtused.

Mingil põhjusel viis see raamat mu mõtted Dostojevski " Kuritööle ja karistusele", tegemist on kindlasti teise zanri ja kergema lugemisega, aga neile, kelle lapsed peavad Dostojevskit lugema, soovitaksin esimese sammuna hoopis Gluhhovskit. Seesama õiguse ja õigluse ja kättemaksuteema. Ja venelaste suhe religiooniga on maailmanähtus.
Isegi kõige korrumpeerunumal tõpral on sisemine õigeusklik eetikakoodeks ja mingi ainult venelastele omane nihestunud moraal, suhe jumalasse ja religiooni.

Patused ajavad issandat taga, käperdavad, sirutavad sõrmi. Vagal inimesel pole issandaga millestki rääkida, nagu bussijuhigagi. Marsruut on selge: viis kohale- lähed maha.


reede, 1. veebruar 2019

Kiisud ja miisud

Need, kes leiutasid eesti keele, pidasid õigeks kutsuda koduloomade lapsi sooneutraalselt: tibu, põrsas, vasikas, varss, kutsikas, tall...
ainult vaene kass, koos rottide ja hiirtega, liigitus metsloomade hulka. Ja kassil on poeg.
Ma olen viimased päevad vaevanud oma pead mõttega, et kuidas siis ikkagi nii.
Kuidas on sõna " poeg" sõltuvalt kontekstist neutraalne, aga kui ma ütlen " kassitütar", siis ma omistan talle selgelt soolise tunnuse. Ja kõlab napakalt ka.

Ilmselgelt ei pane mu kass pahaks, kui ma teda "pojaks" kutsun. Aga feministlikku mind  ikkagi häirib. Sest ta ei ole ju " poeg". Ja "tütar" ei ole ta ka, sest ta on ju kass. Ta on naissoost kass. " Kiisu" kõlab natuke liiga mitteeakohaselt ja ei anna edasi mu mõtet.

Ehk siis, mul on järgmise aasta sõnauseks teema: leida emasele kassilapsele nimi.
On aeg leppida, et kassist on saanud koduloom (mida iganes teadlased ka ei väidaks)

teisipäev, 29. jaanuar 2019

Tubli. Hinne 5

Suurdes firmades on tore töötada, aga neil kõigil kipub olema üks ühine joon. Nad tahavad sind hinnata ja kastidesse paigutada.
Mingil põhjusel tõstab see mu vererõhku ja ma ei saagi aru, kas sellepärast, et mul on liiga madal või liiga kõrge enesehinnang.
Ühelt poolt ei taha ma seda, sest "olen nagu olen, te ei tunnegi mind, mis see teie asi on kuni töötulemused on korras", selles firmas olen ma pealegi veel nii lühikest aega töötanud, et ma ei saa veel isegi aru mis ja kes ma olen, rääkimata siis veel teistest ; ja teiselt poolt ei taha ma seda, sest on väike hirm, et äkki tuleb tõde päevavalgele, ja kõik saavad teada, milline ma tegelikult olen....:)

Kusjuures, huvitav on see, et mingite oma vigade suhtes olen ma täiesti immuunne. Ma isegi ei ürita küsimustikus ilustada fakti, et ma ei vaata detaile, pole täpne, et mul on madal rutiinitaluvus. Ma ei ole. See ei ole mina ja ei saa selleks ka mitte kunagi. Ja kui see on negatiivne omadus, siis olgu aga pealegi.

esmaspäev, 21. jaanuar 2019

Kartulikeedumuusika

Millise muusika järgi teie tantsite seni, kuni toit valmib?

Mul on praegu soft Ladina periood. Ehk siis meloodiline ja ma pean saama kaasa laulda.
Kui kellelgi on häid soovitusi, mida veel listi lisada, siis olen tänulik.


Praegu on Guantanamera. Mulle meeldib Zuccero versioon
Save the last dance for me
Sway
Pasadena (Maywodi versioon)
Spanish Eyes
La paloma Adel
Cielito Lindo


Kui keegi suudaks mulle välja otsida originaali väidetavast Itaalia rahvaviisist Tiki. tiki Tak mu süda tuksub, tiki tiki tak ta laul meid kutsub... 
siis ma oleks väga tänulik

#bridgetjonesbaby kui kurvastavalt koledaks lõigatud Renee paneb endasse armuma
Patrick Dempsey!!!!!!, Colin Firthi !!!! Ja Hugh Granti !!!... kas see tähendab et mul on veel lootust .... :)

neljapäev, 17. jaanuar 2019

Most

Selle aasta võõrkeelsete komöödiafilmide võitja on leitud. Most/sild.

Kas keegi saab aru, miks nad vene keeles ei võiks rääkida?!
Kas tõesti on Eesti näitlejate autoritasud niiii kõrged?!
Ma saan nüüd aru, mida võiks tunda venelased vaadates hollywoody filmides "venelasi".
Naljakas ja arusaamatu.



Ma sain teada, kuidas vanainimesed metsa ära kaovad.
Käisin oma tavapärasel jalutuskäigul. Hakkasin Harku mõisast Tähetorni poole tagasi jalutama. Tavapärast teed, mida ma olen käinud musttuhat korda... ja jõudsin Veskimöldresse.
Ma pole seal mitte kunagi varem käinud. Seda, et tegemist on Veskimöldrega sain teada, kui google mapist üritasin tuvastada oma asukohta. Rahvast oli metsas palju, aga tundus kuidagi imelik küsida, vabandage, kus ma olen.
..
Ja need u 4 km möödusid nii, et mul ei tekinud hetkeks kahtlustki, et olen valel teel. Tõsi, päikest polnud, see oleks ilmselt reetnud...
Täiesti arusaamatu. Ma pidin kusagil keerama kogemata vasaku asemel paremale. Aga millal ? Miks?
Üritades samm sammu haaval trajektoori taastada, ei suuda ma seda kohta välja mõelda.

Järelikult. On ikkagi olemas metshaldjad, kes sind keerutavad ja vahel valele teele viivad.




Ma olen vaimustuses, kuidas AgathaChristie klassikaline teos  st praegu jooksev seriaal "Ja ei jäänud teda ka" on toodud tänapäeva, See, et neegritest on saanud sõdurid, on eilne päev. Mulle meeldib, et kujukesed laual pole isegi enam sõdurid, mis oleks samuti seksistlik.
Vaid rohelised androidid. Või siis marslased?

esmaspäev, 14. jaanuar 2019

Seaaasta ennustus

Eelmise aasta saavutuseks võib lugeda, et ma ei usu enam horoskoope. Ma pole lugenud mitte ühtegi ennustust järgmiseks aastaks. Tõsi, meelelahutuseks vaatan, mida Susan mulle järgnevaks kuuks lubab. Mulle meeldib, et Susan rõhutab alati positiivset ja päris mitmed uskumatud tema poolt ennustatud asjad, on ka täide läinud.

Aga juhuslikult nägin lehesabas, kuidas Edda ütles sama, mis Susan. Et sel aastal on Neptun ja Jupiter ja mis veel, mingis olulises positsioonis ja soovitasid meelde tuletada, mis juhtus siis, kui nad viimati samas olukorras olid.
Naljakal kombel olid soovitatud aastad nihkes: Susan soovitas jälgida aastat 2000 ja 1982. Edda pöörata tähelepanu 1990 ja 2006 aastale.
Sellest tuli mul järgmine idee, aga mis oleks, kui lähtuks hoopis Hiinast ja vaataks, mis juhtus eelmistel Sea aastatel. On seal tõesti mingi trend, loogika...

Niisiis. Palun
1971 ma kahjuks mõistetavatel põhjustel eriti ei mäleta,

Susani 1982 ja seaasta 1983. Kindlasti oli neil aastatel ka palju positiivset, ma olin aktiivne pioneer ja malevanõukogu liige. Sel aastal toimus rahvaste sõpruse festival ja me võõrustasime oma kodus Moldaaviast pärit Aljonat...aga minu jaoks seostub see õppeaasta sündmusega, mis muutis mu elu, mind, kui inimest ning andis negatiivse käitumismustri, millest andis tükk aega vabaneda..
Ma läksin tülli oma parima sõbrannaga. Tegemist oli tema poolt rumala naljaga, millele ma täna tagasi vaadates reageerisin selgelt üle ja väga lapsikult. Minu silmis oli tegemist totaalse reetmisega. Ma olin pettunud,  vihane ja esialgne demonstratiivne solvumine hakkas järjest paisuma kui lumepall. Ma kaalusin enesetappu, nutsin päevad läbi. Terve me klass oli haaratud ja pidi pooli valima ning lõpuks oli sunnitud klassijuhataja sekkuma, sest asi läks täiesti käest ära.

Me leppisime ära. Sõbrustasime edasi. Aga midagi läks katki. Peale põhikooli viis elu meid lahku. Me oleme paar korda kohtunud. Sellest sündmusest pole me kunagi rääkinud, ja ma ei imestaks, kui ta isegi ei mäleta seda. Et see oligi minu fantaasia ja draama…
Ja need korrad, kui oleme kohtunud, on kulunud paar sekundit, kui me oleme taas samal lainel. Ma olen tänaseni veendunud, et ta oli Minu Inimene.


neljapäev, 10. jaanuar 2019

Appi, ei ole ikka midagi selga panna!!!

Mul on uueks aastaks selline soov.
Kas Downton  Abbey ja Koduigatsuse tegijad võiksid mulle annetada oma tegelaste garderoobid?
Täpselt minu maitse ja stiil.

ma hakkan vaikselt väsima neist postitustest " mida ma ometi selga peaksin panema!!!"
aga mida pole, seda pole.
Vanemad pidid külla tulema, ja siis hommikul voodis hakkasin mõtlema, et mida selga panna, et poleks räbal. Piinlik, aga tõsi. Ma kannan riided reaalselt  ribadeks.
Hommikumantel, pesu, jakk, kampsun, paras seelik, lühikesed saapad, pikad saapad, talvejope, terve karbitäis imelisi suvekingi on mulle suured ja tuleks välja vahetada, paksem pidukleit, mis ei vajaks peale kampsunit, tööle pluuse ja kleite,  vihmaseilma mantel on juba üsna piinliku välimusega, kevadjope on suureks jäänud, aga muidu veel okei...

Tõsi, ma ise pole süüst puhas. Midagi on mu kehaga juhtunud, sest ma ei leia enam jakke, mille varrukad poleks mulle pikad. Mu käed on lühemaks tõmmanud.
Vist Ivo Nikkolos soovitas müüja süüdimatult käised üles keerata. No tõsiselt. Ostan mingi 200 eurose asja ja hakkan seda ümber tegema??
Samuti olen ma püsti hädas pesuga, Viimastel aastatel ostetu- nii Eestist kui Inglismaalt, odavketist ja butiigist, nii tavanumber kui igaks juhuks suuremad... kõik rinnahoidjad hõõruvad. Poes on paras ja kodus enam kanda ei saa. Valus on.


esmaspäev, 7. jaanuar 2019

Reklaamiklubi 12. Tulevasele turundusjuhile

Turundus. See on imelihtne. Sa defineerid oma sihtgrupi, kaardistad vajadused ja mõtled välja, kuidas ning mismoodi need vajadused rahuldada.

Oma karjääri jooksul olen kordi kohtunud Skandinaavia kolleegidega. Need olid tavaliselt vanemas eas prouad ja härrad. Lapsukesi sellise tähsa töö juurde ei usaldata. Väga hea, mõtlesin, see pole ainult noorte inimeste töö. Ma saan seda teha pensionini.
Aga minus on midagi valesti. Ühel päeval sain aru, et ma ei suuda enam olla nii äge ja nii küüniline.


Kui pole just tegemist maailmakoristusega, siis üldjuhul ootab ja eeldab iga ettevõte, et eelmine aasta on mullusest parem. Või vähemalt sama hea
Aga. Inimesed vajavad väga vähe. Võtame elementaarse.
Sa ei vaja (läänemere)soolakristallidega Saaremaa võid, Jasmiini nimelise lehma ehtsat maapiima, linaseemnete ja peedihelvestega ehtsa juuretisega Sangaste rukkist täisteraleiba või vihmausside ja rohulibledega toidetud kanade päikesekollaseid mahemune.
Sa vajad, et su kõht oleks täis.
Kõik muu, mida sa endale õigustuseks ütlesid- nostalgia, süü, kontroll, indulgents, patriotism, nauding, tervis jne jne... on turundus. On väljamõeldud vajadus.
Mu eelmine ülemus, väga tunnustatud turundusproff küsis mult imestunult, kas ma tõesti arvan, et turundus on manipuleerimine.
Jah on. Need teod, mille eest olen ma auhinna saanud ja need, mis oleks seda väärinud, on olnud manipuleerimine. Ma pole esitanud neid töid seepärast, et briifis, kus tuleks selgitada kampaania edukust, oleks olnud aus vastata: me olime edukad, kuna tabasime ära inimeste hästivarjatud vajadused ja motiivid ning nad rumalukesed läksidki õnge. (turundusteo konkursid on muidugi üldse omaette teema. Kui sa ei esinda panka, telekommunikatsiooniettevõtet või nunnut startuppi, siis  pole mõtet aega ja raha raisata).

Turunduses, nagu ilmselt igas valdkonnas eksisteerivad omad müüdid. Uskumused, mida keegi ei sea mitte kunagi kahtluse alla. Sest nii on.

neljapäev, 3. jaanuar 2019

ilutulestikust


kass kardab pauku.

Huvitav, kuidas loomad sõjaajal hakkama said...?
Ei olnud ju vajagi, nad söödi ju ära...