Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

teisipäev, 27. september 2011

Katuselt!

Ma väga tahtsin Põhuteatris ära käia, nii et selle üle on hea meel. Mulle meeldib see mõte. Noh, et põhust.
Mulle meeldib see, et keset linna asuv imekena koht on taas kasutusele võetud. Väga väga loodaks, et see polnud ühekordne projekt, vaid alguse sai sada aastat kestev traditsioon:)
Loomulikult polnud kodulehel infot selle kohta, kui soe-külm seal on. Niisiis infoks neile, kes enne lammutamist veel teatrisse minemas. Seal ollakse välisriietega ja väga soe ei ole.
Aga muidu hästi mõnus. selline lauda-laka lõhn. Lapsepõlv ja vallatu noorus tuli meelde....

Ja küsimused, palun

Ettekanne lõppeb ja saabub vaikus. Kas teil on küsimusi, küsib lektor ja teab juba ette, et eestlastest auditoorium vastab vaikusega. Meil pole küsimusi. 
Juhtimiskoolitustel õpetatakse ja antakse kaasa ülesanne, et alati. iga loengu, ettekande, esinemise lõpus küsi vähemalt üks küsimus. Ma ei mäleta enam, miks see hädavajalik oli, aga loogiliselt võis see olla seotud eneseimidzi loomise, enesekindluse  ja keskendumisvõime arendamisega  ning viisakusega esineja suhtes.

esmaspäev, 19. september 2011

Surnuaiavahi tütar

Sellised lapsed on täiesti olemas. Kes ronivad puude otsas ja teevad onne. Kel pole mingit kaalu- ega rühiprobleemi. Nad suudavad joosta, käsitleda nuga ja teha tuld. Neil on osav motoorika ja nad on füüsiliselt vastupidavad. Ei riku oma silmi raamatutega ega arvutiga ja lähevad poliitikute ning tööandjate liidu rõõmuks võimalikult varakult kutset õppima. Elavad seda täiesti "päris elu", mida meie ja sõjajärgne põlvkond ikka eeskujuks toob ning hakkamasaamise etaloniks seab.
Täiesti mitte-vatitupsulapsed.  Neid on siiani kurvastavalt palju . Ja meie, vatitupsuvanemad, kipume neisse suhtuma kaastundega, kuna nad on meie pilgu läbi üldjuhul asotsiaalsed, kasvatamatud, distsiplineerimatud.

Kas pole paradoksaalne, kuidas kontekst muudab meie väärtushinnanguid? 

neljapäev, 15. september 2011

Kuidas osta krokodille

Kuidas osta, kui kauba müüja on monopoolses seisundis? Hind, mille ta sulle lajatab on selline, et isegi kui õnnestuks kaubelda 50% allahindlust, ka siis on see sinu meelest ebaõiglane ja põhjendamatu.

Selle koha peal, õpikutes, võtab müüja sinuga ühendust, teeb esitluse ja selgitab miks kõrgem hind on põhjendatud ja miks sellest hoolimata oleks vaja tehing teha. Aga sellised müüjad ongi vaid õpikutes. Tegelikult ta haigutab ja läheb nädalaks Bahamale puhkama. Sinul on vaja teda, temal sind mitte.

Viimasel ajal on seda mu ümber kuidagi liiga palju. Ma lähen turule ja näen kodumaiseid ploome hinnaga 3,50 kg. Tomateid hinnaga 2,50 kg. Samas ma tean nii mitut, kes viib õunu ja ploome korvidega konteinerisse, sest vilju ei jõua tarbida ja äriga pole aega ega viitsimist tegeleda. Kõigile tuttavatele ka juba pakutud.
Kusagil nälgivad lapsed.
Ma ei isegi ei viitsi rääkida elektrist ja kütusest ja veest ja suhkrust ja ....

Jah, ma tean, kuidas kujuneb kauba hind. Ning sellest, et globaalsel turul on alati keegi, kes siiski ostab. Selles, et tuhande kilomeetri kauguselt on võimalik kohale tuua tomat hinnaga 0,55 eurot pole teema odavamas soojuses ega mastaabiefektis. Hinna määrab nõudlus. Ma tean, et kapitalist ei pea tegelema heategevusega ega omama miskit sotsiaalset vastutust, missiooni või pikemaaegset perspektiivi. Et ressursid vähenevad ja suures globaalses plaanis nõudlus järjest kasvab. Jah, saan täiesti aru, et teatud toodete, kaupade, teenuste järele on nõudlus Eestis liiga väike ning investeering liig suur. Monopol saab tegutseda, sest teisel tegijal ei tasu pisikesele turule teist impeeriumi ehitada. 

Aga. Arvates, et tunned ennast, saad ikka ja jälle üllatuse osaliseks. Kui isiklikult ma selliseid asju võtan.  Mu esimene reaktsioon on pettumus ja kurbus. Siis alles viha. Ma olen siiralt õnnetu, et keegi purustab mu illusiooni maailmast, kus inimesed on ilusad, head ja hoolivad. Kui töötaksin ostujuhina, saaksin vist esimesel päeval kinga...:)

kolmapäev, 7. september 2011

Sinna tänna lehekene lendab

Ma olen vist sunnitud avama uue rubriigi minust ja bürokraatiast.
Jah, mu hea lugeja, sul on sada. Ei, sul on tuhat korda õigus. Kord peab olema, mis siis muidu saaks, kui igaüks hakkab tegema nii nagu talle meeldib? Kaos. Jamad. Korralagedus.Ei ole irooniline praegu. See on nii.
Minusugused pilvebaleriinid, kes üritavad pidevalt nihverdada asju nii, et oleks lihtsam, mugavam, odavam ja optimaalsem on relikt, mis kuulub nõukaaega või isegi agraarühiskonda.Vabandust. Ma ei oska.