Kui me lapsed on kord suured...

Appi! Maailm on üks hädaorg. Mu stressitaluvus on miinus sada. Olen paanikas ja hirmul. Tahaks nutta.

Viimati olin siis selline, kui sa läksid kooli.
Ok, kirjutamise ja lugemisega oli kõik kenasti. Aga. Ega nad sind koolis narrima ja kiusama ei hakka? Kas sa jaksad õpetajat lobisemata ja vastu vaidlemata kuulata? Kuidas sa saad elusalt üle tee, kas autod märkavad seda pöial-liisit ja jäävad seisma? Kas sa jaksad lahti tõmmata meie suure ja raske välisukse ning luku lahti? Kas sa ulatud  liftinupuni ning kas lift üldse ülepeakaela tööle hakkab?... Sa ju kerge kui lumehelbeke...

L. Mletšin Breznev

Ma ei saa mäletada Breznevi aega, kuna sel ajal olin ma alles rõõmus oktoobrilaps ja pioneer, aga ometi tekitas see raamat minus tunde- oi, kui tuttav see kõik on.
Millest on kahju, kuna tegelik tunne seda raamatut lugedes peaks olema vastupidine- jumal tänatud, see aeg on läbi.
Mõned aastad tagasi töötasin ma suures rahvusvahelises firmas, kus kaadripoliitika käis samuti, kui raamatus kirjaldatud Breznevi ajal. Kord aastas kutsuti meid kabinetti ning anti teada, kuhu meid sel korral paigutatakse. Vaba aeg kohvinurgas kulus skeemide, kes-kellega-käib arutamiseks.

Peterburi, St. Peterburg- Северная Венеция

Eelmise aasta kevadel sain juhuslikult teada, et Peterburi planeeritud klassiekskursioonist ei saa asja, kuna huvilisi pole piisavalt. Muuhulgas ka minu laps, kes küsimise peale vastas " iuu, Venemaa..."
Kui olin minestusest toibunud ja sügavast masendusest oma läbikukkumisest lapsevanemana üle saanud, leidsin õnneks süüdlase. Kool, muidugi. Meil kasvab üles põlvkond, kes vaimustub küll Dostojevskist, õpib pähe Ermitaazi, kuid suudab hoolimata tunnistusel olevast viiest  (aktsendi)vabalt öelda vene keeles vaid üht sõna- Daa ( või polegi eestlasel venelasega suheldes rohkem sõnu vaja...:)), kelle top of mind Venemaast seostub Pronkssõduri, Russkii Standardi ja Putiniga...?

Päeva tsitaat

Are Ellerilt eilset vormelit kommenteerides
Olukord on suurepärane, aga mitte lootusetu!

Naljakate raamatute edetabel

Liidripositsioonil on kaks mu lemmikut: Asta Kassi "Pahupidi puhkus" ning Klaus-Peter Wolfi "Rocke`n`roll ja ridamaja". Ma olen neid mõlemaid lugenud vast sadu kordi ja ikka on naljakas.
Nende läbi sain ka esimese kogemuse sellest, kui erinevad on inimeste huumoritajud. Täditütar suutis need raamatud läbi lugeda nii, et isegi ei muianud, kehitas õlgu ja viskas kõrvale...

Mina ja riik

Järgnevad vihkamisminutid
Mulle ei meeldi mündid. Ma juba väga ootan, et inflatsioon teeks oma töö ja saaks jälle normaalselt paberrahaga toimetada

Mulle ei meeldi kvoodid, sekkumispoliitika ja otsetoetused, mis solgivad turgu ning võimaldavad toiduainehindadega spekuleerimist. Mulle ei meeldi, et me osaleme EL abiprogrammis, seadmata oma tingimusi.

Mulle ei meeldi IRL- populistlik sisepoliitika. Viimane, maamaksu kaotamise teema, ajab mind lihtsalt jooma

Mida mängida sünnipäevadel

Viktoriinideks leht
kahoot.it

Kui hästi tunned?

suurepärane icebraker vanemate inimeste sünnipäeval- keegi ei pea end üleliia liigutama...:)

Vaja: paar lehte A4 valget paberit, jäme vidikas

Mängujuht + inimene, kes tunneb sünnipäevalast hästi kirjutavad lehele märksõna, mis iseloomustab mõnd kohaletulnud külalist- näiteks: elab Pärnus, rohkem kui 2 last, ametlikult abielus, kannab seelikut jne jne

Kirjutatut näidatakse kõigile, välja arvatud sünnipäevalapsele (ja tema meeskonnale). Need, keda kirjapandu iseloomustab, tõusevad püsti- näiteks esimese näite puhul tõusevad kõik inimesed, kes elavad Pärnus. 

Sünnipäevalapse ülesandeks on ära arvata, milline omadus püstitõusnud külalisi iseloomustab.

Kommentaarid ja abistavad vihjad on väga lubatud.

Aias sadas saia

Kohutav krabin ja rabistamine toimus järsku akna taga.
Ülemisel korrusel elav jõmpsikas viskas aknast välja suure paki vorsti.

Tea, mis teema selle vorstiga on? Inimesed nälgivad ja kusagil kallatakse metsa alla salaamit ja kusagil pillub laps liha aknast välja?

Kaks viilu täissuitsuvorsti jäid minu aknakarniisile pidama.
Möödus vast minut.
Kui hiiglasuur karjuv valge kajakas lendas põmpsti vastu mu klaasi. Mind tigedalt põrnitsedes haaras kaasa ühe viilu vorsti.
Õhtuks oli ka teine viil kadunud.

Kana

 

Krt, ma olen nii vihane. Ma teen varsti facebooki lehekülje  "Nõuame korralikku kana".
Jälle. JÄLLE. Virutasin ma täiega prügikasti 6. kuupäeva kana. Sest see haises. Ja nüüd haiseb köök ja prügikast tuleb jälle välja viia.
Mida põrgut nad küll sinna karpi panevad??
Rannamõisa kana ma ei julge ka osta- see kile ei tundu väga turvaline. Ostan siis Talleggi, viskan prügikasti, mõnda aega ei osta üldse, aga ilma nagu ka päris ei saa. Tahaks ju kana.

Eesti turg vajab suuremat konkurentsi, ma ütlen. Ja parti, palun, hakake ka mõistliku hinnaga müüma.