kolmapäev, 1. september 2010

Köie peal kõndijad


Kas ma olen kurjategija, kui teen märkuseviieaastasele kes on veendunud, et parim riietus lasteaeda on kummikud ja pudrune pidzaama. Bronhiidis teismelisele, kes on otsustanud minna 10 kraadise ilmaga  praktiliselt pesus ja õhukese jakiga.
Kas peaks ütlema lapsele, millised on tema tegelikud võimed või olema toeks kõigest ja kõigist hoolimata. Kas tuleks kiita ilmselgeid lati alt läbijooksmisi või peaks juhtima tähelepanu võsukese vigadele ja sundima teda rohkem pingutama.

Kuulama tuima näoga arutlusi "nendest teistest vanematest", kes lubavad alkoholi juua, alaealisi plikasid ööseks täiesti võõra poisi poole, "ei käi" koosolekul ega vaidle klassijuhatajaga. Ja need "teised lapsed", kellel on olemas kõik saadaolevad trendividinad, kes in corpore saavad KA alati tööd kahed, kui sinu lapsel juhtub töö halvasti minema...

Laskma lapsel regulaarselt minna kodust välja ilma võtmete jt vajalike asjadeta või tuletama seda meelde aegade lõpuni. Ootama igal hommikul "veel ainult 5 minutit. Oi, ma pean veel selle välja trükkima" või laskma tal hilineda.

Ütlema talle, et ta istub küürus või rääkima selle asemel sisemisest ilust ning mõistmatutest kaaskodankest. Imestama ikka ja jälle selle üle, et su laps tundub olevat meediast isoleeritud, kui ta hommikul peeglisse vaadates (ta on nii paks!) otsustab alustada veest ja nälgimisest koosnevat dieeti ning pidama taas loengut rasvade tähtsusest toitumisel. 
Muretsema, kui igavat elu (minu meelest) tänapäeval noored elavad või saama aru, et nüüd ongi nii.
Või olen kurjategija, kui ma neid märkusi ei tee? Kas emal on lubatud olla aus?

Jah, ma tean. Mitte see mida ütled, vaid kuidas ütled. Näägutamine, vingumine, targutamine on kuritegu nii ehk naa. Aga kuidas öelda seda kõike 1527-dat korda rahulikult. Sõbralikult. Uuesti ja uuesti. Veenvalt???
Krt, vahel tahaks peksta pead vastu seina. Tuleks juba rutem see päev, kui ta on "oma vigadest õppinud".

Diplomaatide kool. Head kooliaasta algust!:)

4 kommentaari :

  1. Ilmselt lööb väääga paljude vanemate peas põlema äratundmisrõõmu (-mure?) tuluke... Ja ilmselt ei leia see küsimus vastust niikaua kuni inimkond eksisteerib... või siis seni, kui vigadest õppimise aeg käes.

    Esialgu tuleb jälle rattale asuda ja järgmised paarsada selle aasta näägutamise-meeldetuletamise-hoiatamise-selgitamise korda ette võtta :)

    VastaKustuta
  2. kui ma ise tiinekas oli, käis mulle kõik närvidele. seda enam mingi esivanemate targutamine, ükskõik, mis toonaalsuses seda ka serveeriti. ja ma olin tagasivaadates ikka keskmisest tükk maad vähem mässumeelne tsikk.

    nüüd, 28-aastasena, hindan kõiki tookordseid nõuandeid väga kõrgelt ja olen nendest omale väga paljud käitumisnormid/põhimõtted kujundanud. seega oskan vaid lohutuseks öelda, kui sulle praegu tundub, et ta üldse mingil tasandil ei kuula, mida räägid, siis tegelikult protsessid toimivad, andmed salvestuvad, teadmised filtreeruvad, infot analüüsitakse.

    VastaKustuta
  3. näägutada pole mõtet
    aga tänapäeva lapsed ongi teistmoodi
    sa ei saa anda neile käsku kätte ja nad kohe kargavad
    nad on sinust targemad ja sõnakamad
    neil on sada sõna vastu panna
    neile peab oskama läheneda ja otsida see külg mis otsast saab
    retsepti anda pole võimalik ika laps on ise moodi

    ma ei taha ära kiita, aga ma sain oma teismelise toa korda, rääkides sellest, et kui inimene ei suuda oma tuba koristada, voodit teha jne, on ta vaimuhaige
    kas hakkab siputama või ma kutsun talle psühhiatri koju, kes siis hindab kui raske ta vaimuhaigus on ja milliseid antidepressante või miskit muud ma tallle ostma pean, et ta normaalselt jälle toimima hakkaks
    alguses siis hakkaski lolli mängima, et ongi haige, aga kui nägi, et ma tõesti tõsiselt võingi selle arsti koju kutsuda ja uurisin koduvisiitide tasusid, hakkas siputama
    nüüd mulle tundub, et talle endalegi meeldib puhtas toa elada;)

    VastaKustuta
  4. Võtab ohkama tõesti.
    Mina õppisin mingil määral koristama alles ise emaks saades. Seni oli koristamine tugeva ei all, sest näägutamine (ja mitte kunagi rahulik õpetamine ja juhatamine) oli mind sellest väga ära blokeerinud. No midagi ma ikka koristasin, aga kehvasti. Aga oma lastele tahtsin paremat. Nii puhtamat tuba kui paremat emotsionaalset keskkonda. Minu jaoks on lapsed ja nende heaolu piisav põhjus otsida paremaid lahendusi.
    Üks kolme lapse ema soovitas mul selle mure peale paluda last, et ta minu pärast paneks oma riided sirgelt, mitte ei jätaks suvalisse sõlme. Kuigi ma olen ju N korda väga sõbralikult ja ilusti ja huumoriliselt näidanud. Natuke aitab. Kui me oleme heas läbisaamises nagu enamasti, siis "minu pärast" mõjub. Aga endal see veel meelde ei tule. (No tahaks ikka kiruda küll, aga pööran selle ümber: no on ikka visa laps).
    Edu Sulle ka!

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!