Kuidas tekivad mälestused

Leidsin suvilas sobrades oma ema kirjad tema emale. (Noorematele lugejatele: oli kunagi aeg, kui inimesed ostsid ilusa pildiga postkaardi, kirjutasid sinna lähedastele paar rida, kleepisid margi peale ja saatsid ära. Ja siis käisid postkastis uurimas ja piilumas, kas vastus on juba kohal..)Ilmselt oli ema nad peale vanaema surma kokku korjanud ja endale võtnud, sest oma lapseajast, kui kodus sai elatud, ma neid ei mäleta. Sealt selgus päris üllatavaid asju, mille kohta mul täielikult mälestused puudusid. Näiteks, et olen ühe perioodi elanud vanaema-vanaisa juures.

Ema kirjutab"... tal (st mul) on kombeks vahel jonnida. Siis peaks temaga kärama või lugema talle "Piibelehe neitsi" muinasjuttu- see meeldib talle väga". Millised toredad valikud:) Kahjuks ei mäleta ma ei seda perioodi ega ka seda, kumba võtet mu peal siis rakendati.
Kuigi mulle on tüdimuseni räägitud lugusid sellest, kuidas ma" muusikakoolis klaveri peal magasin", polnud mul aimugi, et ENSV nörritas mu tublisid spetsialistist vanemaid andmata neile riigi poolt ette nähtud korterit. Mistõttu isa pidi "käima täitevkomitees rääkimas, et kui ta siin korterit ei saa, siis võtab ta tööpakkumise vastu ühes teises linnas...". Sinna linna jõudsime elama 10 aastat hiljem, sest korter mu tublile isale siiski eraldati. Aga kes teab, kuidas oleks võinud elu minna, kui asi oleks läinud teisiti.

Enamik eelkooliaegsetest lapsepõlvemälestustest on seotud albumis olevate piltidega ning nende lugudega, nii, et tundub, nagu mäletaks ma neid lugusid tegelikult ja päriselt. Samas, mingid eelkooliaegsed mälestuskillud on näiteks lasteaiast ja õuemängudest- mida  vanemad ju ei teadnud ega rääkida saanud ? Millal algab mälu?
Suurem osa koolieelikutest, keda ma tunnen armastab ja on armastanud vaadata albumit oma titepiltidega ning kuulata sinna kõrvale vanema pajatusi "milline ta väiksena oli". See loob mälestused ja annab minapildi. Milline ma väiksena olin.
Ma vahel mõtlen, et kuidas kasvavad üles digipiltide lapsed. Vaadatakse koos arvutit? Hästi huvitav oleks kuulata kuidas paarikümne aasta pärast keegi räägib oma lapsepõlvemälestustest: lugesin oma ema blogist..:)

Kummaline, kuidas tegelikult lühikese ajaga on kõik muutunud. Mu postkastis pole enam postkaarte ega kirju. Kuigi ma veenan end, et digifotokaga pilte saab alati välja trükkida, pole ma seda kunagi teinud. On albumid ja siis on tuhandeid pilte digitaalsena. Kui mõnel nostalgiahool albumit sirvin, siis digipilte pole väga ammu vaadanud.

Jättes kõrvale "imeliku minu", kelle muudab paranoiliseks juba teadmine, et facebookis on mu täisnimi ja sünniaeg kättesaadavad ning, kui ma 12 aastaselt oleksin teadnud, et mu klassivennal oleks juurdepääs ülevaatlikule kirjeldusele, kuidas mind rinnast võõrutati ja kuidas mu kõht läbi käis, siis oleksin ilmselt ojja hüpanud...
aga, kui eeldada, et titeblogi on koostatud maitsekalt, oleks vist 15 aastaselt sünnipäevaks biograafia saada päris lahe? Või mis? Ning kuna see on nii laialt levinud tegevus, siis "imelikuks" osutuvad 10 aasta pärast hoopis need, kel pole oma titeblogis hammaste tuleku kronoloogiat ette näidata?
Minu varased mälestused on paratamatult subjektiivsed, ehk siis ma mäletan asju nii, nagu mäletab mu ema või isa või kesiganes neid mulle rääkinud on. Mitte just harva selgub, et me mäletame asju (sellest perioodist, kui ma juba ise mäletan) täiesti erinevalt...  Kui su minevik on blogisse kirja pandud, siis peaks subjektiivsust vähemaks jääma- või täpsemalt, subjektiivne tõlgendus sinu minevikust on nüüd dokumentaalselt tõestatud kirjutaja nägemust mööda:)
Hea küsimus on muidugi see, et kas 15 aasta pärast on tänased blogid üldse loetavad. 10 aasta taguste diskettide (mäletate veel?) ja videode vaatamine on tänases kontekstis küll keeruline ja õige varsti vist ka võimatu. Kas internett jääb ja kuhu ta areneb?
Äkki peaks digipildid siiski välja trükkima?:)