esmaspäev, 16. november 2009

Heathcliffi blogi eksnaisest ja hukkunud pojast

Kukus käimas Vox Populi saade. Saatejuht palub inimestel avaldada arvamust erakorraliste valimiste teemal. Saatesse helistab vanahärra, kes sissejuhatuseta hakkab saatejuhti sõimama- "Mis saade see teil on?  Mida see Vox Populi tähendab? Kas see on vene keeles? Miks pole saate nimi eesti keeles? Ja miks ma Ansipi valitsusest rääkida ei saa..." jne jne jne samas vaimus.
Ma ei esita küsimust, kust sellised inimesed tulevad. Sellele saab kiiresti vastuse, kui viibida tunnike lasteaias või koolis. Kus on masendavalt palju lapsi, kes sõna otseses mõttes kisendavad armastuse ja tähelepanu järele: "Vaata mind, ma olen ilus tark ja hea!".
Paljudest neist saab asja. Nad kasvavad suureks. Peavad blogi. Valivad elukutse, kus on avalikku tähelepanu või osalevad reality saates. Saavad kätte vajaliku tähelepanu ja on rahul.

Teised neist on natuke aktiivsemad. Ja väga hea, et nad on, sest nad hoiavad ühiskonna ärkvel. Need on inimesed, kes helistavad Vox Populi saatesse. Inimesed, kes kirjutavad blogisse või foorumisse võõra inimese kohta, et too on kõige pehmemalt öeldes täiesti loll. Inimesed, kes leiavad ümbriku, margi ja postkontori, et saata tarbijakaitsesse kiri selle kohta, kuidas näiteks mõni reklaam neid solvab. Inimesed, kes sekkuvad. Ka siis kui poleks vaja.

Ja siis on need kolmandad. Nemad on ilmselt oma elus kõige rohkem armastusest ilma jäänud ja seetõttu kibestunud. Kui nad lõpuks leiavad kellegi, kes neist hoolib, siis klammerduvad nad kogu elu, pühendudes sellele ühele. Nad pole õppinud andma ja loobuma. Nad ei oska lasta asjadel lihtsalt minna. Nende elus on ainult nende mina. Nad kontrollivad oma kaaslaste elu viimase sammuni.
Nutikamad neist panevad oma MINA raamatusse või filmi. Ja siis on selle nimi juba kunst. Kõrvalseisjate elude hinnaga. Aga nad ei hooli. Sest kes kunagi armastas, kuulub mulle.
Aste kõrgemal on aga tõelised loojad, kes ei räägi oma lähedastest vaid lausa võõrastest. 

Kunst on suurem kui elu. Vaatame tõele näkku.. Meedia peabki elu kitsaskohtadele osutama. Parem valus tõde. Tõeline kunst sünnibki läbi traagika. See on sõnavabadus.

Kas need inimesed mõtlevad iial sellele, et kunstilise üldistuse taga on konkreetsed inimesed? Kuidas nende objektid edasi elavad- on see oluline?
Kle, su isa kirjutas et su ema on lits
Kas sina oledki see, keda M pastakaga pani
Sa oled Mustjalast? Eile ETV2 näitas teie külast filmi- teil elavad seal ainult joodikud?

On see kunstiline üldistus, muutes reaalsed inimesed manipuleeritavateks objektideks? Kas sinul, muutes lähedaste ja võõraste elud filmiks, blogiks, artikliks, saateks on selleks moraalne õigus? Või. Reaalne elu kogu oma traagilisuses lihtsalt müüb paremini?

Hoolimine, tähelepanu lähedaste suhtes, empaatiavõime.
Võib olla on november mind lihtsalt liiga paberõhukeseks lihvinud. Aga seda kõike on viimasel ajal kuidagi palju. Valus on.

Neile, kes ei tea, kes on Heathcliff, vaata siit.

1 kommentaar :

  1. heale loole paneb krooni eriliselt tabav pealkiri !

    zeeta

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!