esmaspäev, 14. detsember 2009

Pilvebaleriini lood vol 4- naine ostab auto

Tänud Reelikale, kes aitas meelde tuletada ühe 5 aastat tagasi juhtunud loo..:)


Kõik algas sellest, et mu kallis- armas vana auto jäi ühel kenal hommikul ristmikul seisma. Lihtsalt suri välja. Järgi mõeldes, see hommik muidugi nii kena polnudki. Oli hommikune tipptunni aeg ja minu seisva auto taha kogunes kiiresti ummik. Närvilised tööleruttavad inimesed lasid signaali  ja igaüks, kes minust mööda manööverdas, pidi mulle kindlasti sügavalt etteheitva pilguga otsa vaatama. Hea, et sõimu kuulda polnud, aga ma kujutasin kasutatavat sõnavara piisavalt elavalt ette.
Üritasin tagajärjetult autot veel paar korda käivitada, aga mida pole seda pole. Olin kontsakingadega, lühikeses seelikus ja heleda mantliga. Pealegi, ma teadsin, et ka tunkedes ei suudaks ma seda autot kaugele lükata. Lõin autoukse enda tagant kinni ja tippisin kõnniteele bussipeatusesse Autoabi ootama. Sealt, kaugemalt, oli suhteliselt turvaline ja hea hukkamõistva pilguga vaadata ning imestada, et kes see loll on, kes jätab oma auto keset teed niimoodi tipptunni ajal seisma….

Õhtul läksin autole teenindusse järgi. Maksin tavapäraselt soolase arve ning hakkasin koju sõitma. Käivitan. Käivitan veel kord. Ma ei usu seda! Auto ei tee ei kippu ega kõppu. Kõmbin siis teenindusleti juurde tagasi. “Vabandust, ma tõin teile auto, et te selle sõitma paneksite- aga nüüd ei liigu see hoopiski mitte!”.
Mees leti taga vaatas mind üleolevalt ning palus oodata, kuni spetsialist auto uuesti üle  vaatab. Kõndisin närviliselt mööda teenindussaali. Poole tunni möödudes saabus lõpuks tark onu, kes pidi oskama autosid käima panna. Läksime koos auto juurde. Onu istus autosse ja käivitas. Ei midagi. Onu sattus paanikasse. Läks töökotta tagasi ja kutsus mingid tegelased appi. Minu auto lükati garaazi ja mul paluti jälle oodata. Möödus veel pool tundi. Siis kutsus leti taga olev tähtis mees mu enda juurde ja teatas pidulikult, et katki on läinud bensiinipump. Ma ei saanud mitte midagi aru. “Ma toon teile auto. Palun selle terveks teha. Te teete auto terveks, ma maksan raha ja siis selgub, et mingi pump on vahepeal katki läinud. Kas te seda autot parandades siis ei näinud? Mingi nali. Või?”
“See pump lähebki niimoodi ootamatult”, väitis letitagune autoriteetselt. “Maksab 3000 krooni”.
Ma olin sõnatu.
“Muretsege endale siis Ford Sierra, kui see kallis tundub”, nähvas letitagune onu. Ma pidin ennast  vaese ja häbelikuna tundma.
Tõmbasin kõrvad lidusse ja vantsisin sõnakuulelikult pangaautomaadi juurde. Automaadil helendas kiri “Teie limiit on ületatud…”. Õnneks oli mul taskus  veel teise panga kaart. Kuid õnnetuseks polnud mul õrna aimugi, milline oli selle konto pin-kood. Tippisin hea õnne peale esimese tõenäolise numbrikombinatsiooni. Vale. Ehk siis see? Vale. Palun jumal, tee nii, et viimane oleks õige. Jumal otsustas seekord mitte nii teha. Mul oli raha, aga ma ei saanud seda kätte ! Ma oli nii paanikas, et võimalus maksta kaardiga, ei tulnud mulle pähegi. Nutt oli kurgus. Olin oma elust paar tundi selles ebasõbralikus teenindussaalis veetnud. Usaldades spetsialiste. Ja nüüd mul polnud lihtsalt võimalik maksta, et kogu see halb kogemus lõpetada.
Õnneks, aga, meenus mulle, et ma olen abielus. Mees oli veerand tunni pärast kohal ja võttis juhtimise üle. Ütles, et me pole sellise summaga nõus ja leiame sobiva pumba ise ning auto jätame seniks teenindusse hoiule ja midagi vist lepiti veel kokku….
Kõik need toredad sündmused viisid asjaolud sinnamaani, et mul oli vaja uut autot.
Algasid piinarikkad nädalavahetused autopoodides.
Tavapärane stsenaarium oli järgmine. Läksime mehega koos salongi. Juurde hüppas aktiivne müügimees.
“Palun, kas ma võiks teile tutvustada meie uut mudelit…”.
“Jah, miks mitte,” vastasime meie. “Me otsime naisele uut autot”.
Peale seda repliiki tüüris müügimees meid otsustavalt väikeautode osakonda. Huvitav, mõtlesin ma ikka ja jälle. Kust on tekkinud arusaam ja eelarvamus, et naistele sobib ainult väike auto. Minul oli plaanis selle autoga lapsed kooli- lasteaeda viia ning pärast õhtul trennide-ringide kaudu koju tuua. Peale tööd poest läbi hüpata – ehk siis toidumoona pidi saama kuhugi paigutada. Mees sõitis reeglina oma autos üksinda. Reisil käisime tavaliselt minu autoga. Sest mehel oli ametiauto.
Paljudest tähtsatest numbritest ja mõõtühikutest koosnev müügijutt suunati alati mu abikaasale. Mõned  noormehed pöörasid mulle lausa selja ning minu poolt esitatud küsimuste puhul ootasid sama küsimuse “tõlkimist” mu abikaasalt. Ma tundsin end pisikese nähtamatu päkapikuna. Ja uue auto isu kahanes iga päevaga.
Unistasin, et autoost võiks olla nagu muude kaupade ost. Ma lähen poodi. Ütlen, et tahan endale osta ilusa ja ökonoomse auto. Müüja müüb mulle auto. Aga nii need asjad vist ei käi. Ma ei suutnud mõista nende huvipuudust. Ma kavatsesin kulutada paarsada tuhat krooni, mis minu jaoks oli meeletu summa. Nemad seda minu käest ei paistnud tahtvat. Vahemärkusena pean mainime, et pärast uurisin statistikat. Aastas müüb üks pood ikkagi ca paar-kolmsada autot. Nii et siiski õnnestub?
Lõpuks ühel nädalavahetusel, kui ma enam kaasa ei viitsinud minna, tuli mees rõõmsa näoga koju ning ütles, et asi on lahendatud. Ta oli leidnud toreda sobiva mudeli ja ka vana auto oldi nõus tagasi ostma. Kokkulepitud ajal pidin oma vana autoga sinna minema, et nad saaksid seda hinnata ja mina saan samal ajal uut autot proovida.
Läksin lepitud ajal kohale. Müügimehel oli mingi tehing pooleli. Ootasin, vaatasin uusi ilusaid autosid ning lappasin katalooge. Kaua ei läinudki. Vaid kakskümmend minutit. Siis selgus, et vanade autodega tegeleb keegi teine meesterahvas, kes asub kusagil teises kabinetis. Ja minu tulevast uut autot ei olnud kahjuks võimalik näidata, sest “See asub laos ja nad ei hakka seda  praegu küll ära tooma.” Aga ma võin vaadata seda mudelit, mis siis müügisaalis on. See on umbes- täpselt samasugune. Ainult tuled ja värv ja… on teistsugused.  Minus tugevnes veendumus, et mu vana auto kõlbab sõitma veel küll.
Sõitsin masendunult kodu poole. Tee peale jäi salong, kus me polnud veel käinud, sest selle margi hinnaklass oli meie jaoks liiga kõrge.
“Vahet pole.”, mõtlesin. Parkisin ja astusin salongi. “Kas ma saan aidata?”, küsis rõõmsa näoga müügimees. Kurtsin oma muret . Murele hakati kohe pakkuma lahendusi. Milline võiks olla see hinnaklass, mida ma olen arvestanud? Mis on minu jaoks auto juures oluline?
“Palun, “ pakkus müügimees. “See peaks teile sobima. Küünelakiga sama värvi,” muigas ta kelmikalt. “Tagaistmel on piisavalt ruumi, lapsetool mahub kenasti ära… Kas läheme teeme proovisõidu?”.
“Ah ma ei tea, kas kohe nüüd…” sattusin ma segadusse.
“Aga loomulikult, kuidas te muidu otsustada saate. Muidugi on vaja proovisõit teha! Kui teile kohe ei sobi, siis võib olla lepime mõne teise aja kokku?”.
Käisime sõitmas. Koju kaasa sain lisaks tavapärastele materjalidele soovituse:” Juhul, kui on küsimusi või midagi ei sobi – tulge tagasi või helistage. Me leiame kindlasti sobiva pakkumise”. Ma olin rõõmsas hämmingus. Ehk oleks ma pidanudki üksinda kõigis neis salongides käima? Ehk siis oleks mind märgatud ja kliendina koheldud?
Ma ei pea vist lisama, et ostsin auto sellest salongist. See oli pisut kallim kui planeerisime, aga tehniliste näitajate poolest väga hea. Tehnilises hoolduses käies  näen vahel seda müügimeest, ta tervitab mind alati sõbralikult ning küsib, kas olen siiani autoga rahul, või on tekkinud probleeme.
Ma tean, et talle makstakse selle eest. Aga mulle meeldib see. See on sama hea tunne kui peale õnnestunud kingade või mantliostu. Või oma juuksuri juurde minnes.
Vahel ma juurdlen, et miks on autotööstuses ära unustatud selline tarbijagrupp nagu töötavad emad? Miks pole autodes kohta käekoti jaoks? Kuhu panna sõidu ajaks vahetusjalanõud? Kuhu laste pudelid ja kommid?  Miks on tagaistme ja esiistme vahel nii vähe ruumi, et isegi lapsed ei mahu taha istuma. Miks ei saa sulgeda pagasnikut nii, et käed jääksid puhtaks. Sama bensiiniluugiga. Peegel peaks olema valgustatud ja salongi- ning välisvärvid kokku sobima. Kuidas kõige käepärasemalt panna ära kaks toidukotti, kui käes on veel käekott, lapse käsi ja pult? Kuidas miniseelikuga autost viisakalt väljuda?
Jah, ma tean, et kõige kallimate mudelite puhul on neile detailidele juba mõeldud. Aga müügimehed meile, naistele, ju neid mudeleid ei müü…
Meid on nii palju. Vaadake tänaval. Pooled autojuhtidest on naised. Müüge meile!

1 kommentaar :

  1. Oehh:D Seda lugedes tabas mind nostalgia - et blond ja naine ja seega topeltbingo:) lüpsame mõttega, et lollilt tuleb raha ära võtta. Naine selles maailmas võrdub ju lolliga ja blond naine topeltlolliga...
    Tegelikult ma olen mõelnud, et kui ma järgmises elus peaks naisena sündimima , siis hakkan feministiks ja pidama autoremonditöökoda, mille nimi on ainult naistele naistelt või midagi sellist,seni aga tuleb osta mõni raamat , mis juhataks asjalikku meestemaailma, et vähemalt suudaks meeles pidada, et rehvivahetusse minek, mitte kumme vahetama! Edu meile:)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!