Ma ei tea spordist mitte midagi. Ei huvita. Mees kõrvalt kogu aeg sosistas- näe, see on ju see ja see too. Seega suur osa viidetest võis minu jaoks minna kaduma, kuna ma konteksti ei teadnud. Aga mina vaatasin suuremat lugu. Ja see lugu oli väga kurb. Tragikomöödia, sest situatsiooninalja sai kõvasti. Aga suur pilt oli kurb.
Kuidas meil pole raha, talente, treenereid, metoodikat... ja kui siis minnakse võistlema, ei tule tulemusi. Ning kuna eesmärgi nimel antakse maksimum, on karjääri lõpuks alles vaid inimvare, kes ei sobitu tööturule, kuna tal pole haridust. sest oli ju trennis.
Kui natuke veel kritiseerida, siis isegi spordikauge inimesena oleks tahtnud rohkem Armastust 3 apelsini vastu st improvisatsiooni ja tänast päeva. Nii mõnedki skandaalid ja skandaalikesed oleks võinud veel üldistatuna etendusesse jõuda. Uued ministrid ja spordijuhid ja maailmapoliitiline diskursus. Peresuhted ja nõukaaegsed treeningmeetodid osati ka olid, aga oleks võinud rohkem.
Mulle jäi nagu tavaliselt küsimus, et miks. Mis on lahendus? Või mis siis peaks juhtuma, et asi muutuks.
sest sama soojaga naerdi selle üle, et ei taheta sponsoreerida. Ja siis nende üle, kes siiski sponsoreerivad, sest oh häda- suured alkoholi- ja rämpstoidufirmad. Kasiinod ja pangad. Räpane raha. Ja siis, et meil on totrad võistlusalad ja et spordist on saanud odav külameelelahutus.
Niimoodi, täiesti teema kõrval seisjana, tekkis etendust vaadates tahtmine küsida, et kas me üldse tahame lahendust? Kas on üldse mõtet alustada seda ahelat, kui see mitte kusagile ei vii ja kõik on valesti.
Minu lihtne vastus- aga ärme tee Eestis tippsporti. Pole vaja. Mina näituseks, saan täiesti vabalt ilma hakkama...Kann oma arvustuses viitab, et tegelikult võib sellesama etenduse teha ükskõik millise Eesti kultuurinähtuse peale. Pole raha, pole talente, pole maailmaläbilööki. Nii on. 14 aastat tagasi juba kirjutasin sellest. See raha tuleb minu käest. Minu, kui maksumaksja käest. Ja ma ei jaksa rohkem maksta.
Et äkki ei vinguks nii palju, vaid otsiks lahendusi. Isegi, kui käijatele peab kätte andma püssid. Kui teater peab müüma kruuse ja sümfooniorkestrit toetab alkobränd. Mis siis? eesmärk on ju täidetud- ma saan tegeleda oma loominguga, ennast väljendada, rahvas saab tsirkust. Või ei?
Saal oli täis. Ja argipäevaõhtuks väga mõnus lühike (1,5 tundi) meelelahutus.
"Kelly" film olevat väga hea, sest räägib samuti tipu-vajaduse, ühiskonna ja üksikisiku suhetest.
VastaKustuta