Minu Itaalia

Huvitav, et igal inimesel on oma nö unistusteriik. Mõni leiab, et ei sure enne ära ka kui on käinud Indias, teine õhkab Austraalia ja kolmas Ameerika järele. Minu unistuste maa on Itaalia. (Mõnele psühholoogiatudengile siit hea lõputöö teema- miks sellised kinnisideed tekivad ja kas on nad seotud kuidagi inimese iseloomuga vms). Mingil hetkel lubasin endale, et pean 40-da sünnipäeva Milanos, La Scalas kuulates Itaalia ooperit ja pärast kena õhtusöök... Elu andis võimaluse unistuse teostumiseks juba enne 40-t :)
Ükskõik, kuidas ma ei ürita kaevata mälestuses, ei oska ma siiski vastata küsimusele- miks just Itaalia?
Ma ei tea vastust.
***

Muusika? Ribadeks kuulatud Robertino Loretti ja Caruso vinüülid. Seejärel Itaalia disko- Celentano, Fogli..:), klassikaline Verdi, Monteverdi, Vivaldi ...
Ei ole ilusamat muusikat, kui Verdi avamäng "Traviatale". Zucchero plaat on üks väheseid, mida ma suudan korduvalt algusest lõpuni kuulata. Mõelda, et peaaegu 170 aastat tagasi kirjutatud Nabucco Orjade koor  on veel täna poploona kuulatav...
***
Kunst? See kindlasti.  Üks osa minu Itaalia-ihalusest on ilmselt pärit O. Stone Michelangelo raamatust. Üks neist raamatutest, mis on mind tõsiselt mõjutanud. Naljakas, et raamatus reprodel tundus kõik kuidagi suurem ja kenam. Tänaseks olen ma näinud nii "Taavetit" kui ka "Pieta´d", imekaunid teosed, mis siiski päriselus oluliselt väiksemad, kui kujutlesin...
***
Arhitektuur? Firenzes oleks tahtnud sillutist suudelda. Infot ja seda, mida vaadata, oli nii palju. Ja kui meeletult ilus see kõik on. Ja Veneetsia ja Milano. Kuidas on võimalik, et on loodud sellised hooned??
Isegi, kui tegemist pole kuue sajandi taguse šedöövriga,vaid Mussolini poolt projekteeritud jaamahoonega...:)
Nördima pani lõputu reklaam. Isegi peaväljaku toomkiriku kõrval on suur ekraan. Eelmise nädala uudised: D&G on uus lõhn; perekond Beckhamid reklaamivad Armani pesu ja Nokial on mingi uus vidin.
Itaalia- mõtle ometi, sul on midagi mida teistel pole ja sa rikud seda reklaamiga!!!
***
Mäletan esimest kohtumist itaallastega.  Paradoksaalselt toimus see ülirahulikus Soomes. Mäletan et vaatasin ja kuulasin ja naersin. See tundus uskumatu, et keegi kasutab solfedzotunnis pähetuubitud väljendeid igapäevases kõnes- piano, allegro...
***
Minu tutvus Itaaliaga algas linnast, mis õigupoolest pole väärt esindama ei Itaaliat, ega kandma ka kuurordi nime- Riminist. Samas- milline söök! Sa võid suvalisse kohta sisse astuda ja garanteeritud on maailma parim kohv (americano), pasta ja pizza. Ma tahaks kirjutada, et nii on see kõikjal Itaalias, aga paraku ei saa. Negatiivse äärmusena läheb kirja Como, kus tehti lausa haltuurat: pasta ja mikrolaineahi- häbi itaallased!
Itaalias tundub rohkem kui mujal kehtivat reegel- vaata, kus söövad kohalikud. Väga upgrade kohad on pigem toonud pettumusi- ütlen ausalt, et olen Tallinnas saanud paremat Itaalia toitu,  kui näiteks Milanos. Ja hind, mis ma maksin Veneetsias Parma singi ja meloniviilude eest... urr.. ei unune iial:)
Ma võiks lõputult süüa pastat, pizzat, tomateid, basiilikut, parmesani.... mmm.
***
Ootame rongi. Ühel hetkel rong saabub, aga vastasperroonile. Kerge paanika- kellaaeg klapib, aga suund? On see õige? Üritame küsida kohalikelt senjoriitadelt, kasutades selleks käsi jalgu ja maksimaalselt küsivat häält nimetades linna nime kuhu suundume. Selle asemel, et vastata lihtsalt jah või ei- hakkavad senjoriitad kätega vehkides midagi pikalt laialt seletama. Rong annab vilet. Meil pole aega- teeme kiire otsuse ja jookseme üle rööbaste rongile. Oli õige rong:)
***

Kusagilt on jäänud mu mälusoppidesse kaunid Itaalia mehed. Esimene kord oli shokk, mis tänaseks on saanud kinnitust- tegemist polnud erandi, vaid reegliga. Itaalias on nii naljakad "ilusad" mehed- kammitud ja lakutud- Eesti matsokriteeriumite põhjal võiks neid kõiki pidada homodeks.  Ja halvasti blondeeritud (või oleks õigem öelda toonitatud, kuna hele värv ei tundu nende juustele peale hakkavat) naised.

***
Sõidame üsna ülerahvastatud bussis. Äkki mu kaaslane hakkab karjuma. Nimelt on kellegi käsi tema püksitaskus. Just selles, kus on rahakott. Vargapoiss teeb näo, et tema asjasse ei puutu ning kaob ülikiirelt.
***
Istun Milanos Duomo väljakul. Vaatan tuledesärades hämarduvat linna ja saan järsku aru, et näen miskit, mida varem, turistina, pole näinud. Inimesi ülipidulikes riietes. Teksades turistide vahel liiguvad naised stilettodes ja paljaseljaga kleitides. Kas nad lähevad teatrisse?
***
Iga kord kui mõtlen Itaalia moele, meenub mulle üks paroodia Ristiisa filmile. Poisike saabub Ameerikasse oskamata sõnagi inglise keelt. "Mis su nimi on?", küsib tollitöötaja. Poiss ei vasta ning kolleeg soovitab- vaata kaelust, lastele õmmeldakse vahel nimed riiete sisse. "Versace", paneb tollitöötaja poisi nimena kirja. Poisi selja taga seisev Itaalia tüdruk saab nimeks Gucci...:)
Ka kodutud on bränditud...

Lõpetuseks natike teistmoodi Itaalia laul ... Minu lapsepõlv..:)