kolmapäev, 1. aprill 2020

Vanainimestest

Kui kulunud klišee, inimesed on erinevad.

Mulle tundub, et blogimaailmas käib väike võistlus, kes suudab olla rohkem  rebel. Kuidas tulevikust ei hooli ja plaane ei tee. Ehk siis inimesed, kes elavad päev korraga. Lateraalselt. Nii põnev. Vaatemäng.
Aga samal ajal on nad ökod, vastutustundlikud, söövad õigesti ja spordivad palju.
Pärismaailmas võistlevad mu inimesed tiitli nimel, kes on suurim hoolija, planeerija, pragmaatik. Kohati on see makstud tegevus, Meile makstakse selle eest, et oskame näha ette klientide käitumist, majanduse allhoovusi, makrotrende ja mikrotrende...Proaktiivselt, sekkudes, muudatusi juhtides.

Igal juhul on mul väga hea meel olla mitmes blogis suunanäitajaks, propageerimaks alternatiivset elustiili :) :)

Aga karantiinist tahtsin hoopis kirjutada.

Mul oli ammu listis "mida peaks tegema, kui on aega"- ülesanne puhastada meie koridoris ära põrandanurgad. Niipalju kui mu guugeldamine on tulemust andnud, siis ma saan aru, et koridoriplaadid ongi materjalist, mida ei ole võimalik puhastada. Miks neid endiselt ka kaasaegsetes majades kasutatakse, on mõistatus. ju on odavad?
Igatahes, meie majas käib asi nii, et põrand kaotab iga kümnendiga oma kaubanduslikku esteetikat. Aga asja värskendamiseks värvitakse ära seinad. Seinad on krobelised. Ja seinte allserva koguneb mustus. Meil on majas tegelikult väga tubli koristaja, aga vot neid servi ei viitsi ka tema puhastada.
Varustasin end kinnaste, sooja vee ja klooriga ning asusin tööle. Keset päeva, et keegi ei näeks. Aga ilmselgelt kehtib Murphy seadus ka siin. Selle 15 minuti jooksul, kui ma seal nühkisin, kohtasin  3e eagrupis 65 + inimest. Kaks naabrit tulid poest ja kolmas liitus nendega allkorruselt.
Ilma igasuguse pikivaheta tegin neile venekeelse infotunni olukorra tõsiduse kohta. Seepeale pani proua poekotid põrandale, ohkas sügavalt ja alustas sisukat vestlust poliitilise olukorra ja minu kasutatavate pesuvahendite efektiivsuse kohta. Altkorruselt tuli talle minu õnneks sõbranna külla, seega lõpuks läksid ära.
Siis möödus minut paar, ja kõik kordus eestikeelse vanaprouaga.

Mille üle mina muretsen? Et nad ei hakkaks nüüd arvama, et see on norm. Et nende napakas naabriplika, hakkabki koridore puhastama.
Ja et need kuramuse vanainimesed tassivad mulle poest pisikuid.

Ja no karantiin. Saatsin emale e- poe lingi. Ja saime meie pere vestlusgruppi vastuse:

Kallid lapsed. Rahu, ainult rahu !! Paanikat pole vaja! Olen mingil põhjusel elanud teist kauem ja kardan et ei lõpeta ka sel korral veel elamist.Olen Kuressaares juba tükk aega olnud ja tunnen siinset elu päris hästi - saan hakkama!


ma arvan, et igal inimesel on õigus elada nii, nagu nad õigeks peavad. Lihtsalt nii on. Ja paljud inimesed surevadki ära.

Kuidas mina oleks teinud. Nagu Iisrael. alates 6. märtsist, kui see jama algas. Kõik välisriigist saabunud kodanikud oleks otse jaamast suunanud mõnda hotelli 2 ks nädalaks  isolatsiooni. Saaremaa lukkupanek oli õige ja Võru oleks pidanud samamoodi püssimeestega piiratama.
Nii nagu Läti, oleks pidanud nende esinakatujate kontaktvõrk kaardistatama ja ka need inimesed sundisolatsiooni suunama. Ja kogu muu ettevõtlus oleks võinud edasi toimida nagu ikka.

Nüüd on meil siis 1,3 mln inimest teoreetiliselt karantiinis. Teoreetiliselt. Kiiged on lintidega piiratud, lapsed traumeeritud. Aga inimesed käivad tööl ja poes ja elavad nagu ikka. Ehk siis sama edukalt oleks võinud ka selle karantiini kehtestamata jätta. Oleksime samas seisus.

(Küll ma olen ikka tark).

Tegelikult poleks ma ilmselt mitte midagi teinud. Sest sa tajud ohtu vaid siis, kui see sind otseselt puudutab ja vahel ka siis mitte.
Paar aastat tagasi oli mu kolleeg perega hullus gripis. Sõna otseses mõttes vaakusid hinge.
Kas ma vaktsineerin end gripi vastu? Ei.
Kas mu kolleegi pere vaktsineerib end pärast seda kogemust gripi vastu? Ei.

Poes pole makarone, lapsed ei tule külla, meedikuid on vähe, raadios räägitakse surmadest ja haigetest. Vabandust? Kus siin on uudis? Mis minu elus muutus?
Ma ütlen teile, kus on uudis ja muutus. Tänasest tõusis pension ja mu koduapteek pandi kinni.

Muutus on neil, keda koondati ja kes said täna palgavähendamise teate. Muutus on see, kui pead oma viie lapse ja abikaasaga veetma 24/7 60 ruutmeetrisel pinnal. Muutus on see, kui pead palgatöö kõrvalt korraldama toitlustamise ja õppemotivatsiooni. Kui 14 aastane hakkab lõpuks iseseisvalt tööle, siis 4-aastase ringijuhtide poolt koos arvetega saadetud videolingid pead sina läbi töötama.

Üks muutus oli meil veel.
Naljakal kombel elab seekordset kellakeeramist kõige valusamalt üle kass. Kui varem oli ta esimene, kes äratuskella helina peale hops- oma voodist välja hüppas, ringutas ja inimest ergutama tuli. Siis nüüd ärkan kella peale mina. Ma näen kassi pesast uniseid silmi, jõuetut vasakut käppa. Kui mul juba kohv keeb, tuleb preili resigneerunult ja etteheitvalt. Inimene? Miks? Vale aeg...

Nii. Maailm on parandatud. Teen tööd edasi.

31 kommentaari :

  1. Ma täpsustaks, et ma küll ei ole öko, vastutustundlik, ei söö õigesti ja sporti ei ole peale keskkkoli kordagi teinud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No mõni puudus võib ju inimesel olla :) :)

      Kustuta
  2. Ma olen Sinuga nõus. Mulle küll meeldib kodus olla, aga ma hakkan aina rohkem arvama, et mu laste kooliprobleemid, nii palju kui neid on, ongi õpetajates, mitte neis endis - ma enda juures ei tohi seda öelda, kes teab, kes kolleegidest loeb. See ei ole ilus. Muu olukord ei ole ka ilus ega tundu kuigi efektiivne ega jätkusuutlik.

    VastaKustuta
  3. Kui inimene teeb sporti, sest ta naudib seda, siis oleks nagu loogiline, et kui tal on võimalik elada üks päev korraga, siis ta teeb just neid asju, mida ta naudib, tema puhul siis sporti. See kõlab nagu mingi lödipükside loogika, et trenn ja tervislik toitumine on miski, mida tehakse ainult auhinna (kaunis keha!) nimel, mitte selle pärast, et salat maitseks või trenn mõnus oleks. (Ma elan ühe sellisega, ma tean, ta naudib näiteks väljas ronimist, aga see on ka ainus asi, mis teda käima tõmbab, nii et ta vaatab täiesti segaduses näoga seda, kuidas ma naudin ka näiteks lõuatõmbeid ja muud jõutrenni.)

    Aga mina selles mõttes ei ela "päev korraga", et kohustused on ju alles, ma siiski töötan iga päev mingi pikema perspektiivi nimel - aga samas ei saa ma aru, mis mõtet oleks minusugusel tavainimesel praeguses olukorras plaane teha, kui keegi ei tea, mis üldse juhtuma hakkab. St mul on mingid hägused variandid peas (kui juhtub sündmus X1, läheb käiku plaan Y1, kui aga juhtub sündmus X2, läheb käiku plaan Y2), aga ma tõesti ei mõtle neile liigselt, sest mis see mulle praegusel hetkel annaks?

    Näiteks oleme peiksiga igal aastal oktoobris koos spetsiifilises kohas puhkusel käinud - ei tea, kas sel aastal saab sinna? Keegi teine ka ei tea ju, mis sellest igapäevasest spekuleerimisest kasu siis. :D Pileteid pole ette ostnud, nii et raha nii või teisiti ei kaota. Kui peaks lõbu pärast reisimine siiski sel aastal jälle võimalikuks saama, eks siis näis. Tunnen pisut kaasagi inimestele, kes peavad praegu hunnikus erinevaid plaane visandama, sest minu jaoks oleks see käesoleva entroopiahulga juures ikka VÄGA raske. Mul on hetkel raske sedagi otsustada, kas järgmiseks pooleks aastaks end pigem Tallinna või Tartuga siduda.

    VastaKustuta
  4. St mida ma öelda tahtsin, aga ei tulnud vist välja, oli see, et minu arust pole hetkel see päev korraga elamine mitte rebel, vaid lihtsalt enesekaitsemehhanism. Aju jookseks kokku, kui liiga palju keskenduksid selle, et "aga mis saab homme või kuu pärast?". Minul näiteks on konkreetselt RASKE sellele mõelda - näen, et mu peiksil ka, kuigi enne Sündmusi planeerisime suveks suuremaid üritusi jne, mis on nüüd vähemalt ajutiselt kõrvale lükatud. Ühele päevale keskendumine, selle päeva kohustuste ärategemine ja mingi tervisliku rutiini hoidmine on pigem selline ... Ma ei tea, kas ma selle autoga nädala pärast sõita tohin, aga üritan seda vähemalt nii kaua töökorras hoida, kuni jälle tohib. Alalhoiuinstinkt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Isiklikus plaanis mõistan, aga just praegu lõpetasin septembri plaanide tegemise ja materjalide ettetellimised (töö), Jube raske on,
      just lõppes videokoosolek, kus leiutasime uue vanasõna: mis aprillis tehtud see septembris hooletu.


      Ja palun ära võta seda kõike etteheitena. Me kõik olemegi erinevad ja see just ongi hea ja tore :)

      Kustuta
    2. No eks see sõltub vajadustest ka, mul polegi VAJA tööl näiteks midagi planeerida, kõik otsused tulevad kõrgemalt.

      Ja ma ei mõtlegi, et ma plaane ei tee, lihtsalt ma teadlikult proovin mitte nendega emotsionaalselt seotud olla. Isiklikus elus olen teinud hetkel plaane nii, et mul on teatud prioriteedid, aga nüüd pole selge, kas on võimalik neist lähtuda, nii et ongi süsteem "töötan selle asja nimel, kuni selgub, et selle võimalusega on perses". KUI selgub, et selle võimalusega tõesti on perses, SIIS programmeerin end ümber võimalusele nr 2 jne. (Hetkel siiski loodan, et veab võimalusega 1, sest see sõltub väliskapitalist ja pole ilmselt pankrotti karta.) Aga selle kõige käigus ma tean, mida mul on vaja igapäevaselt teha, ja üritan keskenduda sellele tegevusele, mitte ei veeda aega palvetades, et keskenduda sellele, et ei tea, kas võimalus 1 ikka mängib välja või mitte, sest see ei sõltu tegelikult minust.

      Kustuta
  5. Spordi kohta pean küll mainima, et enamus sellega tavakodaniku tasemel tegelejaid teevad minuteada mõnutunde pärast. Kaasnev kenam välimus on lisaboonuseks. Minu maitsele kõige ahvatlevamate vormidega neidusid saab näha kergejõustiku võistlustel. Kaalukaotus, mis teatud kontingenti ajendab, on paraku fantoom: nii palju ei jaksa ka meistersportlased treenida, et sea moodi õgides kõik kalorid maha higistada. Toitumise kontrollimine peab samuti kaasnema.

    Viiruse vastu võitlemise strateegiatest on kirjutatud hulk artikleid. Mittemidagi tegemine pole üheski normaalses riigis lahenduseks võetud. Ühes varasemas blogis võrdlesin Brittide kolme strateegiat, miad nemad kaalusid. Mittemidagitegemine, mitigation, supression - nad valisid jõulise mahasurumise just seepärast, et kaks esimest oleks tervishoiu süsteemi üle koormanud ja ohvrite hulk oluliselt suurem olnud. USA valis mitigation, juba mõne nädala pärast näeme kelle valikud paremaks osutusid.

    Kui mulle muidu see valitsus ei meeldi siis tundub, et covid-19 koha pealt on võimaluste ja teadmiste piires päris õiged otsused tehtud.

    VastaKustuta
  6. Mulle tundub, et ettekujutus "võistlevad selle nimel, kes suudab elada kõige rohkem üks päev korraga" on ettekujutus, mis saab tulla ainult sellisel sihikindlal inimesel, kes ei ela üks päev korraga. Võistlemine ise on juba olemuselt selline tulemusele orienteeritud asi. Samahästi kui plaan.

    Mind aga ähvardab Plaan, sest elukaaslane pushib, et teeme sügisel remonti. Mis tähendab, et praegu peaks laenu võtma. Ma ei tea, kas praegu üldse antaksegi laenu. Oleks ma pank, ma küll ei julgeks.

    Mul läheb juba sellisele Plaanile mõtlemisestki süda pahaks (mitte moraalse tülgastuse mõttes, vaid niiõudne niiõudne appi). Elukaaslane küll lohutab, et kui sügiseks peaks selguma, et mul tööd ära kukuvad, siis võib selle laenu ju kohe tagasi anda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Miks peaks praegu laenu võtma kui sügisel remont plaanis? Laenu võtmine pole ju eriti aeganõudev tegevus ja ehitusmaterjalid vaevalt otsa saavad, ma eeldaks isegi et lähevad odavamaks. Pealegi sihuke mure, et kui praegu raha kätte saada, äkki enne sügist kulub mõne ahvatlevama eesmärgi peale ära :P

      Kustuta
    2. Mis siis, kui võtad laenu, teed remondi ja SIIS kukuvad tööd ära?

      Aga ma siiralt usun, et ükski pank ei anna praegu remondiks laenu.

      Kustuta
    3. Mulle tundub, et see, kuidas töödega läheb, selgub juba varem. Praegu tulevad mulle enamjaolt tellimused, millele sai algus pandud veebruaris (on selline aeglane kulgemine). Kui hakkavad tulema ka tellimused seoses asjadega, mis alguse saanud märtsi teises pooles (või tglt piisab märtsistki, arvestades, et suur osa mu tööd tuleb kaudselt Itaaliast), siis on selge, et mul jääb elu enam-vähem samaks. Tõenäoliselt läheb sissetulek veidi hõredamaks, aga see ei ole iseenesest probleem, ma suutsin pangalaenu maksta ka vanasti, kui mul oligi kogu aeg väiksem sissetulek ja isegi eelmise majanduskriisi ajal, kui seegi kõvasti kahanes.

      Aga praegu võtta - minu asjaajamiskiiruse juures ON aeganõudev (võrrelda eri pankade tingimusi jne). Ja seejärel läheb aega, et remondiasjad käima saada.

      Kustuta
    4. ja ära vast ei kulu, sest mul praegu on raha käes üsna mitmeks kuuks, kui ei larista. Ja praegu pole eriti, mille peale laristada.

      Kustuta
    5. Mina ei usu, et tõlketöö praegu ära kaob. Neil, kes inglise keelega töötavad, ehk jah, aga mina prantsuse suunal olen just rohkem pakkumisi saanud kui varem.

      Kustuta
    6. njah, mullegi tuli eile üks töö kliendilt, kellest pole tükk aega midagi kuulnud... Aga praegu ma siiski ootan ja vaatan; kui ka aprillis tuleb uusi töid sisse, siis ilmselt jääbki tulema.

      Eks mingi raamatu saab ka alati võtta, kirjastamine vast päris seisma ei jää.

      Kustuta
  7. Meil on remonditööde järjekord oktoobris, juba veebruaris oli. Samas - märtsis pole ühtegi tellimust lisaks tulnud, aga olemasolevad tellijad said kenasti aru tõõde edasilükkamisest. Elu lähe edasi ja minu arvamus on see, et ajakirjandusse paisatud majandusprognoosid on laiemalt võttes liialt pessimistlikud.

    VastaKustuta
  8. Esiteks, kassipilt. Võrreldes kõikide hiljuti nähtud kassipiltidega, mis internetti üle ujutavad, on see täiesti next level. Võrratu. Või peaksin hoopiski ütlema kardinapilt?

    Teiseks. Reet ütles: „Ma enda juures ei tohi seda öelda, kes teab, kes kolleegidest loeb”. Aga täpselt!! Ma tunnen end tihtipeale teiste blogide kommentaariumites palju vabamalt kui “enda juures”. Minu puhul pole küsimus küll töökaaslastes, vaid selles, et ma ei taha oma kaugel elavaid vanemaid sugulasi traumeerida. See seab sulejooksule mõnikord mõningad piirid.

    Mis puudutab praegu päev korraga elamist, siis olen Rentsiga ühte meelt: “Hetkel see päev korraga elamine mitte rebel, vaid lihtsalt enesekaitsemehhanism.” Just, enesekaitsemehhanism. Et vähemalt tänase päeva üle on kontroll - tahan, teen sporti, tahan, lebotan niisama, tahan, koristan elamist. Pealegi, seoses mehe tööga olen mina päev korraga elamist harjutanud juba tükk aega enne Viirust. Ta nimelt töötab väljakutse peale, ja see ei anna pikemaajalisteks plaanideks nagunii palju võimalusi.

    Aga muidu - nii kena sinust, et koridori pesid. Ma täna kasutasin kodus kah kloori, öäkk, see hais on ju jäle, tuletab nõuka-aega meelde!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. noogutan innukalt nii selle peale, et teiste kommentaariumides on vabam tunne, kui ka selle peale, et ma olen juba paarkümmend aastat pmst päeva kaupa elanud, sest tellimused tulevad, nagu nemad ise tahavad; minu kontrollile allub ainult nende tagasilükkamine, aga nende ligimeelitamiseks garanteeritud toimega maagilisi võtteid ei ole.

      Kustuta
    2. lisan, et selline elu tahab hoopis teistmoodi enesedistsipliini kui regulaarne töölkäimine: ei saa rutiinile toetuda, peabki kogu aeg, iga päev mingeid otsuseid tegema.

      Kustuta
    3. Epule tänan kiituste eest :)

      Notsule. Ma arvan, et sinu elustiil nõuab väga suurt enesedistsipliini. Ma tean väga palju inimesi, kes ei suuda kodukontoris töötada eelkõige just seepärast et ei suuda ennast nn tööle sundida. Kui piits ei plaksu, siis tööd ei tee.
      Lisaks mitteregulaarsed sissetulekud on su kindlasti muutnud üliheaks majandajaks ja aidanud luua igas mõttes turvavõrgu halbadeks aegadeks.
      Regulaarselt laekuv sissetulek muudab kindlasti muretumaks ( kuni pauguni).

      Kustuta
    4. ma arvan, et seepärast mul ongi kriiside ajal psühholoogiliselt kergem. Ma olen ebakindlusega harjunud, business as usual.

      Ülihea majandaja ma ei ole, aga hakkama saab.

      Kustuta
  9. Ma kogun kilosid ja ei planeeri, ma ei tea kui rebel või mitte see on. Ma lihtsalt ei jõua midagi peale nn "tulekahjude kustutamise" tööl ja kooli tähtaegade. Hullult kõik hetkel rabavad ja see on väsitav. Sessioonõppest on saanud tänaseks sessioonõpe distantsõppe lisadega. Omapärane väljakutse :D

    Aga muidu on nii, et ma vist hakkan natukene väsima. Kas te tajute ka seda, et tahaks sellele küürimisele ja desotamisele käega lüüa ning normaalset elu?
    Ma kardan poodi minna ja kui ma lähen, siis ma olen paranoiline pindade, pakendite ja kõige suhtes. Reedel üks proua luristas minust meetri kaugusel ja sõna otseses mõttes võpatasin. See pole normaalne. Ma tavaoliselt vanasti isegi ei märganud, et kes minuga samal ajal poes olid...
    Tahaks välja sööma ja inimestega kontorisse :D
    Eile tuttav veel mainis, et see võib kesta üle aasta, siis ma langesin küll masendusse. Püüad ja pingutad aga no üle aasta?! Kuidas ma jaksan.
    Nagu sõda oleks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma käin nii vähe väljas, et ma isegi ei taju enam nn kriisiolukorda. Hommikused koossportijad on maskivabad, hoiame distantsi, aga ka enne polnud teab mis koosolemist.

      Töönormaalsuseks on saanud videokoosolekud (vihkan!!), 100-leheküljelised uuringuvormid erinevatelt asutustel- a kuidas teil läheb; plaanide tegemine, et neid siis tänaste uudiste valguses ümber teha ja homme jälle uuesti plaanida. Ehk siis mingi plaani tegemine ebakindlas keskkonnas, sest varud ja müügid tahavad planeerimist, neid hommikul otsustan, õhtul teen, teha ei saa..

      ja nii lähebki kriis meelest. Päike paistab, kass lööb nurru.

      Ja õhtul tuleb mees töölt ja siis langeb kogu maailma raskus tagasi- appi ta tuli väljast!! Teiste pisikud tunduvad kuidagi nakkavamad kui enda omad :) :)

      Kustuta
    2. Kass jah! :) Mulle just ronis kass videokoosoleku ajal sülle. Panin kaamera kinni ja sügasin teda tükk aega kõrva tagant :)

      Aga mis küürimine ja desotamine?

      Kustuta
    3. "Teiste pisikud tunduvad kuidagi nakkavamad kui enda omad " - mul on täpselt vastupidi, ma tunnen ennast nagu haavamatu mürgipomm, nagu see kurja silmaga õnnetu Friedenthali "Mesilastes".

      Kustuta
    4. st sümptomeid ei ole, aga kõigil nakatunutel ei olegi ja seega ma ei julge kellegi poole hingata.

      Kustuta
    5. Jep, mul on ka hirm niipiidi, et "äkki ma enda teadmata nakatan kedagi!"

      Kustuta
    6. Mul sama. Enda pärast poodi ei läheks, ma saaks paar nädalat hakkama aga emale maale tuleb igal nädalal viia toidukott, piimakaupa peamiselt. Jätan küll verandale pakid ja kasutan poes kummikindaid aga ikka on hirm, et äkki kuidagi nakatan.

      Deso ja puhastamise teemas ma järgin neid nõuandeid, eriti kui ühiskondlikes ruumides liikuda. See kuni 3päeva teeb kõhedaks.
      https://www.terviseamet.ee/sites/default/files/Nakkushaigused/Juhendid/COVID-19/soovitused_tohusaks_puhastamiseks_ja_desinfitseerimiseks_taiendatud_18.03.2020_0_0.pdf

      Meil käib trepikojast 2 inimest iga päev linnas tööl. Lisaks KÜ orgunnib aktsoone a la ventilatsiooni puhastamine jms. Ja kooli jaoks on aeg-ajalt tellida materjale, mis tulevad siis kappi. Meil vallavanem teatas 2ndl tagasi, et on teada 3 positiivset juhtu. Seega ma ei tea, kes seda kappi näppinud on (või neid pakke teel saatjalt mulle). Desotan pakid üle ja jätan ööseks esikusse seisma.
      Kusjuures mul kõik tuttavad käituvad suht samamoodi, ma olen üks laisematest. Maski siiani veel pole aga kaalun.

      Kustuta
    7. Üsna sarnane systeem mul ka aga vesinikku ei kasuta: https://m.youtube.com/watch?v=fW-mCZA7AO0

      Kustuta
    8. Ma mässin poes salli ümber näo (maski ei ole ja õmblema olen kehv) - kui ma ei aevasta ega köhi, hoidun võimalust mööda rääkimisest ja ka räägin ainult läbi salli, peaks see ohtusid natuke vähendama.

      Konsumis olid müüjad ise maskiga, Selveris mitte. Vihastasin Selveri iseteeninduse peale, mis suunas mu lõpuks ikka kassasse vanemaealise kassiiriga suhtlema.

      Kustuta
  10. Ma hakkasin toitumist kontrollima ja sporti tegema ammu enne koroonakriisi, nii et ma ei saa aru, miks ma selle praegu tegemata peaks jätma, iseasi, et praegu tuleb selleks uusi viise leida; ma pole enda teada ka päev korraga elamist kusagil jutustanud ja ei ole sellist suhtumist ka kellegi teise blogist leidnud sugugi.
    Võib-olla selle päev korraga elamise all ei mõtle need, kes sellest kirjutavad, mitte seda, et "homme võime kõik surnud olla" vaid hoopis, et "olukord on nii uus, et parima lähituleviku strateegia väljatöötamisega läheb aega"? Sest kõik seni pakutud strateegiad kõlavad kuidagi tasakaalutus. Hangi endale püss, mees, kaitseülikond ja varjend keset põlismetsa pluss kolme aasta söögi- ja vetsupaberivaru vs hangime kõigile kiiresti selle viiruse, et tekiks karjaimmuunsus - mõlemad on ikka väga äärmuslikud, midagi mõistlikku alles kujuneb välja üldise praktika käigus.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!