esmaspäev, 7. september 2020

Kuidas mitte võita sõpru ja mitte mõjutada inimesi?

Kallis Marca, sa küsisid, et miks ma kustutasin kommentaarid. Tööd on nii palju olnud, et ma vastan sulle alles nüüd.

Kõigepealt peaksin ma ilmselt selgitama natuke tausta.
Ma olen töötanud 18 töökollektiivis, 7 õpikollektiivis, lisaks väiksemad rühmad ja eriprojektid, sada huviringi, malevad, ühikad, spordi-, maali- viiulilaagrid + lugematud üritused, koolitused jms. Nagu meil kõigil.
Ma olen elanud 3-s linnas, ja igas linnas vähemalt 2s kohas. Ma olen igale poole alates lapsepõlvest läinud üksi, mitte "koos kellegagi". Sest tahan ja meeldib.
Ehk siis "kohane uute inimestega" on mu teine nimi.
Mul on meeles täpselt 2 korda, kui täiesti võõrad inimesed tulid mind kallistama: meil on nii hea meel, et sa tulid..

Kui pere välja arvata, ei ole mu elus ühtegi inimest, keda ma tundsin 6,10, 16, 26, 36 aastaselt. 46 siia ritta ei sobi, aga 48 küll.  Mitte et ma ei tahaks, lihtsalt elu on meid pillutanud Eesti erinevatesse otstesse. Ja see on see, millest inimesed üldjuhul ei saa aru. Ma tean. Mu mees ja õde suhtlevad siiani inimestega, kellega nad "käisid lasteaias".

Töökeskkonnas on okei. Mina vajan neid ja nemad mind. Täiesti võõraste inimeste seltskonnas on samuti väga mõnus.
Kõige raskemad on trennid ja üritused ja seltskonnad. Kui mina olen võõras. sissetungija.
Mitu korda ma olen endale lubanud, et ma ei lähe enam mitte kusagile trenni? Miljon? Mitu korda ma olen seal istunud nagu tropp, nähtamatuna ja kuulates kuidas teised räägivad, aga mäletad.. ? Miljon?
Kui ma tahan oma raha eest vaadata, kuidas teistel on ilma minuta lõbus, siis tasub minna hoopis teatrisse või kinno :)
Kui mu blogi loeb mõni noor inimene, siis kuula mida vanem ja targem sulle praegu ütleb. Nii nagu raha, nii pead sa hakkama ka suhteid korjama. Sest mingis vanuses pannakse uks kinni. On meie ja teised. Ja kui sinu plaanides on olla " tegus vahva vanainimene, kommuunid" jms jama, siis võid avastada end olukorrast, et sind lihtsalt ei oodata. 
Jah, loomulikult ajaga pressid end seltskonda. Aga, usu, see tunne on vastik.

Kirsiks tordil on see, et ma olen ülihalb suhtleja ja kuna loodus pole andnud, siis ma üritan aimata ja õppida.
Sageli valesti. Ja nagu sinu postituse kommentaarides selgus, siis ikka VÄGA valesti.
Ma tean täna, et väljend "tee teistele seda , mida tahad endale" ei kehti minu puhul 100%, sest ma tahan lihtsalt nii erinevaid asju.
kuid see, et märkamist ja hoolimist võib tõlgendada manipuleerimine, patroneerimise, alandamise ja ahistamisena... oli ikka. šokk.
See oli vastus Marcale. Ehk siis. See on minu teema ja ma olin lihtsalt sõnatu.

Ja nüüd algab postitus.
Palun õpetage mind, mida ma valesti siis teen? Ma võtsin reaalsest elust igapäevased näited. See osutus üllatavalt raskeks, sest vähemalt mina ei analüüsi, et nii või naa. Ma tegutsen automaatselt ja alateadlikult. Sest ma olen mina.

Näide 1 koosolek
Igas kollektiivis on üks  Tank. Enesekindel, karismaatiline, kõvahäälne. Ma TAHAN, Tehtagu ja KOHE. Mingil põhjusel inimesed ei viitsi vaielda. Ei viitsi, väldivad konflikte, kardavad.. midaiganes. Probleem on aga selles, et kui asjad on siis tehtud, hakkab selguma, et tegelikult oleks pidanud vaatama/tegema/investeerima enne seda ja toda.
Asjade, mis minusse puutuvad, puhul ma seda ei luba. Ma sunnin inimesi avaldama oma professionaalset arvamust. Mind võib vabalt lahti lasta ja mind võib südamerahus vihata. Lihtsalt on vaja.
Tank: Tehtagu, kohe. Läheme teemadega edasi.
Mina: Ei. Ma tahan protokolli kirja panna, et kõikidelt oskaondadelt on saadud nõusolek. E, kas sinu poolest on kõik ok (räägi nüüd seda, mida sa mulle koridoris rääkisid). K, kas teie poolt saate seda niimoodi teha (mäletad, sa mainisid mulle telefonis neid väljakutseid). 
Monoloogist saab diskussioon.
Mida ma valesti teen? Sunnin inimesi rääkima? Reedan nende usalduse?

Näide 2 välismaalane
Meil on külas koostööpartnerid. Kolmest üks on taanlane. Seega on laua ääres eestlased ja üks taanlane. Alustame kenasti inglise keeles ja ... sujuvalt muutub koosolek eestikeelseks. Minu meelest ei ole see viisakas ja ma sunnin meid taas inglise keeles rääkima.

Mida ma valesti teen? See pole minu asi, kuna tõlke eest peaks hoolitsema taanlase kolleeg? Kannan oma tunded teisele inimesele üle- tegelikult taanlane tahabki olla tasakesi ja millestki aru saamata nurgas?

Näide 3 Krista
Meil on järjekordne totter tiimpilding. Minu grupis on Krista. Imeline ja armas kolleeg, täielik "ei " inimene. Krista " ei saa, ei taha, ei viitsi, misnüüdmina". Las ma istun seni kusagil, kuni te siin toimetate.
Ei, ütlen mina ( miks meie peame kannatama ja tema võib viilida?) Krista, mul on sind vaja.
(Ma tunnen teda aastaid)
Meil on ülesandeks teha filmiklipid. Pillume ideid, üks nõmedam kui teine. Krista mossitab nurgas.
Krista, mis sina arvad? Küsin mina "kaasaja".
Me võidame selle võistluse tänu Krista ideedele. Sama olukord on tegelikult olnud mitu korda ka võõraste inimestega. Kui me oleme meeskond, siis me kuulame kõikide arvamusi. See on minu põhimõte.

Mida ma valesti teen? Ahistan inimest, kes tahtis omaette olla? Olen patroneeriv ja osutan läbinähtava heateo, et tunda ennast paremini?  trambin võidu nimel teise iniemtse tunnetel ja privaattsoonis?

Näide 4 vaba aeg.
Ma käin juba aastaid hommikuti õues. Mingid aastad tagasi otsustasin, et mulle nii ei meeldi ja et ma hakkan kõiki püsikäijaid/jooksjaid/koeraomanikke teretama.
Esimesena sulasid loomulikult venelased. Eestlastega läks kauem aega. Täna kõik naeratavad ja teretavad. Mõne inimese puhul ma isegi natuke kahetsen, sest nad tahavad kangesti rääkida, aga mul on ju vaja liikuda, ja töö algab ...:)
Kõige viimasena murdus üks prillidega eesti naine.
Nädalajagu tagasi kuulen põõsast krabinat. Orav! Närib kivi!!
Jään seisma. Mulle tuleb just vastu see prillidega naine. Mina, lapsesuu kilkan: Vaadake!! Kas te olete varem näinud, et orav sööb kivi!!!
Naine jääb SEISMA ja VASTAB. Ja arutame minutit viis, et tea, kas teritab hambaid või tahab mineraalne. Sellest ajast alates ta naeratab ja tervitab.

Mida ma valesti teen? Olen isekas, tahan et minu hommik algaks positiivse emotsiooniga, arvestamata teiste inimeste tunnete ja soovidega? Olen ülbe, arvates et olen selline, kellega teised peaks tahtma hommikul tervitusi vahetada?

Näide 5 seltskond
Olen kahe kolleegiga lõunal ( või konverentsil kohvipausil jne jne jne).
No, kuidas esimene september, mida kuidas...? küsin, kuna tean, et mõlema kolleegi lapsed läksid kooli.
Üks daamidest alustab pikka, põhjalikku, detailirohket monoloogi oma lapsest ja tema koolist.
Ma näen. Ma lihtsalt näen selliseid asju. Et teine kolleeg istub kui sütel. Ta nii tahaks KA rääkida OMA lapsest.
kasutan ära tekkiva mikropausi, et uurida kolleegilt nr2, aga kas teil oli ka samamoodi?
Monoloogist saab vestlus.

Mida ma valesti teen? Käitun inimeste suhtes hoolimatult, kuna ma pole järelikult kuulanud kolleegi nr 1 monoloogi piisava huviga, et märkan kolleeg nr 2 rääkimissoovi? Pole üldse minu asi, et kui kolleeg nr 2 tahab oma asjadest rääkida, on see tema asi oma jutujärg välja võidelda? Elan teiste peal välja oma hüpoteetilist psühhotraumat neist kordadest, kui minust on kalapilguga läbi vaadatud?


Ma rõhutan igaks juhuks veelkord, et ma küsin abi. Siiralt. Tegelikult ka. Kuidas oleks nendes igapäevastes olukordades õige käituda?

64 kommentaari :

  1. Kuule. Ma ei ole väga meelde jätnud, mis haridus Sul on, aga kas Sa organisatsioonisuhtluse nõustajaks või millekski taoliseks ei tahaks õppida? Sul tundub selle peale andi olevat. Et Sa samal ajal, kui üks inimene oma maailmast muudkui räägib, märkad, kes veel tahaks midagi öelda? Ma loen üht umbes sellist tööd tegevat saksa naist, sealmaal on ilmselt normaalne kutsuda koolitaja töötajate omavahelist koosolekukäitumist õgvendama, Eestis võiks ka olla. Meil on sotsiaalne norm, et mitte keegi ei kaasa kedagi, mitte keegi ei vaidle ülemusele vastu - olgu siis tegu päris või isehakanud ülemusega -, arvamust avaldatakse pärast otsuste ärakannatamist kohvitassi taga, aga see on isegi veel halvem norm kui maskikandmine. Eestlane ei ole kuigi hea meeskonnatöötaja, tundub mulle, tagumine aeg on see asi ära õppida. Iseasi, kas Sa tahad olla selle valdkonna pioneer...

    Ma olen ka alati hirmus jahmunud, kui keegi mind tänaval teretab. Hullem, kui teretab metsas, see on minu jaoks alati ohumärk. Äkki on mingi hull, mõrvar, vägistaja? Kui linnas elaks, siis, ma arvan, et õpiks küll samu inimesi vastu teretama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan:) ma olen keemiainsener ja MBA, aga tubli 50 aastat veel ehk elada, mine tea.

      Eks see tekstina kõlabki kenasti. reaalses elus, nagu toona kommentaarid näitasid, tegelikult see eestlastele ei meeldi. Ma olen töötananud mitmes rahvusvahelises kollektiivis, ja eestlane ongi teistsugune kui venelane, lätlane, leedukas, rootslane, soomlane, portugaallane..
      Nii on,

      Kustuta
    2. Reet, Indigoaalane teeb mingitsorti juhtivat tööd, see ju ongi poole kohaga org suhtluse nõustaja. Miks peaks tegelema teooriaga ja nõustama, kui võib tegeleda praktikaga?

      Metsas tere... Mina ütlen metsas kõigile tere. Tervitamine on ju selleks loodud, et signaliseerida: olen samast hõimust! räägin sama keelt! näen sind ja näen, et sina näed mind! ma ei ole ohtlik! kui sa oled eksinud või näljas, siis võid minu käest teed küsida või on mul mõni tükk mammutit üle! kas ka sina oled samast hõimust ja kas ka sinult võib vajadusel teed / mammutit küsida?

      Ehk, võõras vaenulikus keskkonnas (mõõkhambulised tiigrid, harvesterid või soolaukad) loob tervitamine väikse turva-mulli. Mis mõttes ohu märk?!?!?

      Kustuta
    3. Kaur, ma olen Indigoaalase töö olemusest aru saanud küll, aga kunagi jooksis nagu läbi mingi ebamäärasus tuleviku suhtes. Ja organisatsioonisuhtlus on meil kehval tasemel, inimestele oleks vaja seda õpetada.
      Mina lähen metsa seenele või marjule, 95% seal kohatavaid inimesi on tavaliselt sama eesmärgiga. Meil käib siin maksimaalselt kaks tervisejooksjat. Matkajaid seeneliste vahele ära ei eksi. Jooksja puhul ei olekski ohumärk, aga seeneline ajab ikka oma asja, ei trügi teisele teretamiskaugusesse... Sellepärast.

      Kustuta
    4. Mina ei räägigi, nemad räägivad minuga :)
      Mina teretan ja naeratan ja kiirustan edasi.
      A ju ma näen selline välja nagu tahaks kuulata. Just nv kohtasin seenel metsas püssiga kaitseliitlast, no ei lase edasi minna muudkui jutustab :)

      Jutust ja terest on mu jaoks oluline naeratus. See annab energuat ja hea tuju

      Kustuta
  2. Jumalukene, siin oleks pidanud alustama üks näide korraga:) need tunduvad olema suht erinevad case´d. ehk ühendab neid kõiki vaid see, et paned teised lõikesse. no et kas tahad või ei taha, aga pead kuidagi reageerima/ütlema/vastama.

    Mida sa täpsemalt muide silmas pead, kui ütled, et oled ülihalb suhtleja?


    VastaKustuta
    Vastused
    1. pean silmas seda, et kontaktiloomine on minu jaoks lapsemäng, aga suhete hoidmine orjatöö... mind lihtsalt ei huvita teised inimesed, ma pean ennast selleks sundima. Introvert, noh :)

      Kustuta
    2. Suhete hoidmine ongi orjatöö. Pidev huvi üles näitamine, hoolimine, kontakti alustamine ja hoidmine. See töö on seda väärt ainult juhul, kui saad ise ka midagi vastu. Kui teine inimene räägib ainult enda elust, on negatiivne või passiivne, siis tekib küsimus, et milleks?

      Kustuta
    3. Vat, seda ma ütlen ja mõtlen, et blogisuhtlus ongi ses osas priima, puhtalt introvertidele. Ei orjasta, ei kohusta, ei tekita süütunnet. voilaa, ma olen tegelikult sinu (ja Lauraga) täiesti ühes paadis. ega see lihtne pole, õnneks, tõsi, vanusega leeveneb. täpselt nagu Laura ütles, et "Mida ükskõiksemaks muutun, seda õnnelikumaks ja rahulikumaks muutun". ükskõikne kõlab ehk liiga arrogantselt, aga suund on absoluutselt paigas.

      Kustuta
    4. Tõsi, ükskõiksus oli enne liiga karmilt öeldud. Õigem on ükskõiksemaks võrreldes sellega, kus kõigi arvamusest liigselt hoolid :) Kumbki äärmus pole muidugi hea ja proovin leida seda õiget tasakaalu.

      Kustuta
  3. ''Nii nagu raha, nii pead sa hakkama ka suhteid korjama. Sest mingis vanuses pannakse uks kinni. On meie ja teised. Ja kui sinu plaanides on olla " tegus vahva vanainimene, kommuunid" jms jama, siis võid avastada end olukorrast, et sind lihtsalt ei oodata. ''

    Minul tundub olevat vastupidi. Mida rohkem ma üritan teistele meeldida, suhelda, neid kuulata, oodata neilt mingitki huvi vastu, seda õnnetum ma olen. Mida ükskõiksemaks muutun, seda õnnelikumaks ja rahulikumaks muutun. Kaua sa ikka hoolid teistest inimestest kui vastu saad võibolla 10% sellest huvist mida ise üles näitad? Pealegi, raamatud on sageli paremad kaaslased kui teised inimesed.

    Päris introverdist ikka inimeste inimest ei tee. Olen leppinud, et kahekesi suhtluses säran ja suuremas seltskonnas... Mnjah.

    VastaKustuta
  4. Muide, kuidas Sinul suure(ma)s seltskonnas on? Kas naudid seal olemist ja suhtlemist või samuti pigem naudid kahekesi suhtlemist?

    Minule teoorias meeldib idee seltskondlikust istumisest, aga peaaegu eranditult 30 minuti jooksul tahaks lahkuda. Ikka saavad sõna need suuremad lobisejad, naljakate lugude rääkijad või muidu aktiivsed inimesed. Teistel jääb üle vaid kuulata või proovida kellelegi vahele rääkida. Eriti tore on muidugi siis, kui hääl ka suhteliselt vaikne on. Siis mõtledki, et ''Kus ma olen ja miks ma kodus raamatut ei loe?''

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mind on elus ilmselt 100 x testitud ja ühe testi analüüsija ütles nii armsalt.
      "Seda ja seda omadust sul pole, aga sa oled selle käitumisviisi kenasti ära õppinud ja suudad vajadusel inimesed "ära petta".
      Suures seltskonnas on samuti teatud reeglid. Ja mulle tundub, et seal väga ei oodatagi igalt ühelt panustamist just eelkõige praktilise poole pealt: 20-kesi ei ole võimalik sõbrustada. Sellises olukorras ikka esineb ja teised kuulavad.
      Niipea, aga, kui tekivad grupid, siis algabki see, millest mina kirjutan. 4-5 liikmelises seltskonnss ei tohiks küll keegi tunda end kõrvalejäetuna ja halvasti.

      Inimesed annavad mulle energiat ja mulle tohutult meeldivad need, kes suudavad üllatada, inspireerida ja motiveerida.
      Ainult üks probleem on.
      Neid inimesi on imevähe :)

      Kustuta
    2. Vot need grupid ongi kõige huvitavam teema, just grupidünaamika kujunemine. Mulle tundub et osade introvertide (sh minu) probleem on see, et tahaks kangesti sügavamatel teemadel arutada. See sobib aga rohkem kahekesi kohviku jutuks, 5-6 liikmelises grupis räägitakse pigem lõbusamaid lugusid. Et teisi ja iseenast naerma ajada. Teinekord tekib selline hea vaimsus ja kõik on ühel lainel, aga mitte väga tihti.

      Ja nagu sa välja tõid, siis õiged inimesed annavadki energiat, inspireerivad ja motiveerivad. Mul on üks selline sõbranna, kellega kohtumiselt lähen koju ülimalt heas tujus. Mõlemad saame oma teemasid arutada, vaatepunkte pakkuda ja üksteist inspireerida. Neid inimesi on raske leida ja tuleb hoida.

      Kustuta
    3. Ma olen kogu aeg end introverdiks pidanud, aga tühipaljas idee kellegagi kahekesi silmast silma vestlemisest tekitab minus kabuhirmu. Suurtes seltskondades on hoopis lihtsam olla, kui tahad, võid sõna sekka öelda, kui ei, siis ei ütle. Kahekesi olemine sunnib tahes-tahtmata rääkima. Kui ei räägi, on megaimelik. Ma käisin ükskord ühe kolleegiga kahekesi lähetuses, ma suutsin päeva jooksul öelda vist kuus sõna maksimum. Olimegi päev otsa vakka. Lähetus hõlmas endas ka kahetunnist sõitu Pärnust Tallinna ja kahetunnist sõitu Tallinnast Helsinkisse, ja õhtul jälle tagasi ka. Väga piinarikas oli. Never again.

      Kustuta
    4. Mul on ses mõttes lihtne, et mul on enda pea kogu aeg täis mingeid mõtteid ja ma ei pane tähelegi, et on tekkinud (ebamugav?) vaikus.
      Lisaks armastavad inimesed MEELTEULT rääkida. Vatsavalt kontekstile nimeta- laps, reis, haridus, poliitika.. ja tuleb lakkamatult. Ise saada rahulikult oma mõtetega tegeleda.
      Ja kui juhtub samasugune tüüp vastas olema, siis on ju eriti hästi. Mõlemad saavad rahus oma mõtteid mõelda :) :)
      st ma ei karda vaikust. Ma kardan monolooge, siis ma langen koomasse.

      Kustuta
    5. Mismõttes ebamugav vaikus, sihukest asja pole olemas. Kui teine pole huvitatud vestlusest mis siis. Rahumeeli istun omaette, tukastan silmad kinni või surfan moblas, üldse ei tunne ennast ebamugavalt. Pigem oleks ebamugav kui keegi paaniliselt muudkui üritab vestelda endal nägu peas nagu tõmbaks hammast :P

      Kustuta
    6. Ma saan Klarist aru. Ma olen samuti ühe kolleegiga komandeeringus käinud, kes sõna suust ei saanud. Ühes toas, ühes voodis 24/7 koos.
      Ikka mõtled alguses, et ehk on mul midagi viga, kui teine ei vasta isegi elementaarsele a la kas läheme sööma, kas kustutan tule vms. Mingil hetkel saad aru, et ta ongi nii häbelik, aga alguses ikka ju muretsed ( ta oli mitu aastat noorem ka ).
      Kuna me hiljem saime kenasti läbi ju ta vast siis päris psühhotraumat ei saanud :)

      Kustuta
    7. üks järjekordne juhus, kus selgub, et oleme Klariga ühtekad. Nelja silma all on hea peamiselt omainimestega. Teistega - kui nad ei ole just ise väga sundimatud inimesed - hakkab närima mingi nõme tunne, et ma pean nüüd vastutama selle eest, et tal oleks lõbus/huvitav/hea.

      "Sundimatud inimesed" ei tähenda kusjuures aktiivseid suhtlejaid, lihtsalt inimesi, kellega on tunne, et ei pea pingutama, olgu siis räkides või vaikides.

      Ning jah, suures seltskonnas on juba selle poolest lihtsam, et isegi kui seal on mitu inimest, kes ei ole sundimatud, siis on vähemalt vastutus jagatud. Ma ei PEA.

      Kustuta
  5. Väga hea, et sa sellest kirjutasid, sest ma tunnen end ka osati selles paadis olevat ja imestusin nende teiste kommentaaride üle.
    Ega vist polegi muud, kui püüda oma temperamenditüübiga hakkama saada, mu meelest suhtlemist õppida ei anna. See nr 2 juhtum on mulgi ette tulnud, täpselt sama, inimesed lihtsalt latravad eesti keeles ja mul on nii pagana piinlik - kuidas teistel ometi ei ole? Tänaval teretamine tundub mulle kuidagi sundluslik, aga samas mingeid "kas te ka seda nägite praegu?!" -situatsioone on olnud küll, ma ei suuda lihtsalt suud pidada, mis mul üle jääb. Ja mulle tundub ka, et inimesed üldiselt soovivad suhelda, mina ei teadnud, et nad seesmiselt kannatavad minu tõttu. Aga ma ju ka ei saa olla muu kui mina. Suhete hoidmine distantsilt, vot seda tahaks ma ka teada, kuidas on see võimalik, mina ei oska. Kaur kunagi ütles, et kui ühiseid huvisid pole, siis ei saagi, ma kardan, et tal on õigus. Ju mul on individuaalsed huvid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu ameeriklane on täitsa ausalt selline, et tal on hea meel, kui me teda mittehuvitavatest asjadest eesti keeles räägime, et ta ei peaks teesklema, et teda ka räigelt huvitab, kellega Pille reedel koju läks. Ja noh, sõbrasuhetes me teame, mis teda huvitab ja mis mitte. Tööl on muidugi teine teema, seal oleks imelik koosolekut teha keeles, millest mõni aru ei saa. Pluss võõraste puhul ju ei tea, kas ta tahab kaasatud olla, oma mehe puhul tean.

      Kustuta
    2. Haa, minu ameeriklane on samasugune kui sinu oma (teda ei huvita, kellega Pille reedel koju läks), ainult selle vahega, et me satume minu emakeelekeskkonda väga harva.

      Kustuta
    3. Ma mõtlesin just töösituatsioone. Või noh, tööga seotud situatsioone, mitte päris koosolekut, aga kui oleme näiteks võõrkeelsete inimestega lõunal või pidulikumal puhul väljas. Nemad on kutsujad-maksjad ja eestlased vatravad rõõmsalt omaette, neile tähelepanu pööramata.

      Kustuta
  6. Need näited. Me muidugi kõik noogutame ja ütleme, et meie arust käitusid sa ainuõigelt. Ja imestame, et miks keegi teine sama ei teinud. Mis paneb sind üldse arvama, et sa käitusid valesti? Sul on kusagil mingi eeldus või hoiak, mida sa meile välja ei ütle.

    Võib-olla oled sa tööks valinud üle keskmise keerukad kollektiivid? Sa ei lubanud "viienda korruse Eesti" lugusid kommenteerida ja hea oligi. Aga see konkreetne ettevõtte on oma probleemse sisekliimaga meedias küllalt säranud. See ongi / oligi erandlikult keeruline koht! Ehk ei ole selline sise-suhtlus tegelikult norm? Ehk saavad tavalistes asutustes või ettevõtetes kõik juhid suhtlemiskoolitust ja tasandavad sellised jamad vaikselt ära või ei lase neil tekkida?

    Aga jah. Suhete korjamise osas on sul sula õigus. Ja ilmselt üldse kõiges.

    VastaKustuta
  7. Nüüd ma sain natuke rohkem aru. Laura ütles õigesti, et suhete hoidmine ongi töö. Kas just orjatöö, on iseküsimus, aga töö igal juhul, see nõuab pühendumist ja aega. Usina suhetehoidja lapsena olen seda tööd aastaid kõrvalt näinud, ei ole lihtne ega ilmselt ka väga nauditav, kõigi kunagiste klassikaaslaste, kursusekaaslaste, kolleegide jne lähiringi sõpradeks pidamine on lihtsalt mu ema elu põhiväärtus, mida ta püüab vankumatult järgida.
    Tegelikult on täiesti normaalne, kui inimesel ongi üsna pisike sõprusring või mingi huviklubiseltskond, kellega on hea ja mõnus, aga kõik muud kunagised kontaktid jäävad tänavanurgal peetava kolmeminutilise vestluse tasemele.

    VastaKustuta
  8. Minu meelest sai ei tee valesti, pigem võib olla asi selles, et sind mõistetakse vahel valesti ja kellega seda ei juhtuks?

    Ma olen sarnastele teemadele mõtelnud ja rahvusvahelises seltskonnas kimbutavad mind sarnased probleemid. See, mis keeles me suhtleme kui külalised on lauas nt või kui ise oled külaline ja siis ülejäänud 5 meest latravad leedu keeles nt. Vanasti ma paaniliselt kartsin sekkuda aga nüüd ma olen õppinud enda eest seisma. Küsin, mis teemaks ja ütlen, et tahan ka naerda nende naljade üle. Meil on see teema konkreetsete isikutega tavaliselt. Hetkel on tiim suht homogeenne ja harva juhtub. Ja ma olen ise aastatega muutnud ka, rohkem suhtlejaks.

    Teretamisest. Ma teretan rabas alati ja alati saan ka vastuse, seal on see kuidagi normiks saanud. Metsas marjul ei tereta, sest just nii on, et sa lähed marjule ja see on selline salapärane tegevus. Ei taha, et teised näevad või segavad :) Meie marjametsas on kalajärved ka veel ja vahel venekeelsed kalamehed. Tõenäoliselt heatahtlikud, aga mina nendega suhelda ei taha. Ma muidugi käin sageli üksi ka, pisut pelgan. Kui keegi kõnetab ajal, mil ma koera jalutan, siis oleneb. Ma tajun ära kui keegi lihtsalt tüütu on (uskumatu, kuidas joodikutele nt koerad meeldivad ja kui väga koerad joodikuid ei armasta :D). Kui on heatahtlik kommentaar ja tore inimene, siis mõne sõna vahetan ka. Siin on reeglina kas tore tervitus või siis kisa sel teemal, kuidas koeraomanikud ei korista (tänan küsimast, 20a koeri ja alati olen koristanud).

    See arvamuse küsimise teema jms on hea. Meil on hetkel just organisatsioonis selleteemaline koolitustsükkel. Selline käitumine aitab raske koosoleku puhul ka kontrolli hoida, igati tervitatav ja poolkohustuslik. Eriti kui sul on selline koosolek, kus sul tuleb saada kokkulepped tulemuseks ning sul on vaja igalt teatud panust ka. Või siis nõusolekut või kinnituse teemal, et see või too ülesanne saab tehtud ja on arusaadav.
    Kui see sul praktikas toimib, siis sa oled õiges suunas liikumas. Ja seda ongi raske praktiseerida, sest alati on keegi, kes tahab juhirolli haarata ja kui see roll idee poolest peab olema ühe käes (efektiivsuse pärast), siis see nõuab head julgust, et leebelt kontroll tagasi võtta kui keegi kaapedama asub. Seal on lausa omad nõksud, mida saab õppida praktiseerides, kuidas liidripositsiooni tagasi saada :) Teatud kontekstis on selliseid käitumisoskusi väga vaja.

    Mis siis veel. Sõpradest. Ma olen siiski nn oma inimesi ka vanas eas leidnud. Pigem on vist see teema mul, et ajafaktor ja pühendumismäär kipuvad erinema. Ma olen vahel väga intensiivne suhtleja ja siis jälle kaon pikaks ajaks. Kõigile see ei sobi.

    VastaKustuta
  9. Tervitatakse tuttavaid, neid keda iga päev nähakse, ehk see näitab et mõlemad akseteerivad olemasolu. Tervitus kohtad kedagi ja tahad suhet luua. Tervitus võib olla märk, et sind on tähelepandud või mina olen siin vaadake mind. Tervitus on omadele kontrolliks ja võõrastele eeldus luua suhet või lihtsalt signaal. Kui inimesde on paiksed, siis nad suhtuvad "Invaders Must Die",kuni sind omaks võetakse.
    Inimesd saavad aru, ega nad pole eile sündinud, kui inimene suhtleb sinuga ming suhte koolituse kava järgi ja see muudab suhtluse eriti põnevaks :)

    VastaKustuta
  10. Ma olen su fänn :)
    Kuidas sa suudad läbi aastate
    ikka ja jälle sama reha peale astuda.

    Ja sa ei õpi, sa õpetad teisi :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ahh, lõpuks ometi midagi siirast.
      Atu aegadest olen seda igatsenud.
      Kui koerad olid koerad ja inimesed...

      Kustuta
  11. Müts maha su käitumismalli ees! Kõik peale neljanda punkti teeksin samamoodi, vahel lihtsalt ei viitsi. Koosoleku koha peal sõltub sellest, kui mõtteka üritusega tegu. Vahel ju näed, et kõik ootavad kannatamatult millal ükskord verbaalse kõhulahtisuse ja oma tähtsuse sündroomi kallal vaevlev ülemus väsiks, et saaks rahulikult tööd tegema hakata. Igasugune, ka konstruktiivne, arvamuseavaldus vaid kutsuks esile uue pasavooluse ja pikendaks kõigi piinu. No teate küll seda "kurat oli tal vaja küsida, nüüd lobiseb boss veel pool tundi aga mul on hull põiekas" ;)

    Neljas punkt jääb enamasti selle viitsimise, ajapuuduse ja suvalistest võõrastest inimestest mitte eriti hoolimise taha. Kui muudkui teretada, mis Ameerikas silmsideme korral ka võhivõõraste puhul kombeks (Epp paranda kui teil teistmoodi) läheb hullult aega raisku. Näiteks mina ei viitsiks suvalise tundmatu tüübiga lambist orava teemal vestlema hakata, mühataksin ja sammuks edasi. Aeg on nii kallis ja taastumatu loodusvara, et kasutan seda äärmiselt läbimõeldult. Seepärast on näiteks liiklusummikus istumine täielik piin.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, sul on õigus, Tom, USAs teretatakse ja/või noogutatakse, kui võhivõõraga silmside tekib. (Piirkonniti erinev muidugi, suurlinnas ju ei jõua igaühte tervitada :) Mina isiklikult ei tunneta sada ajaraiskamisena, mulle see komme hirmsasti meeldib, kaaskodanike märkamine. Ning oravateemal võõraga vestlemise vastu pole mul samuti kõige vähematki :)

      Kustuta
    2. Ojaa.. ma "armastan " neid tüüpe, kes peale koolitust nt hakkavad üle küsima just seda mida räägiti :) :)

      Mnjah. Õigel ajal vait olemine on ka suur kunst ja võib päästa elusid ;)

      Kustuta
    3. Kinnitamaks, et ma täielik sotsiopaat pole siis otsesele asjalikule küsimusele vastan ikka viisakalt ja aitan kui oskan. Viimane kord matkamas käies üks murjamipere küsis kuidas tagasi parkimisplatsile saada. Mitte ainult ei näidanud õiget suunda vaid isegi kaarti oma moblal😉

      Kustuta
    4. Jeesus Kristus - Tom - "murjamipere" ???!!!???
      Ma parem ei hakka. Teise inimese blogis liiatigi.
      Pealegi, äkki mul on mingi kõrgendatud tundlikkus säärase kõnepruugi suhtes.

      Kustuta
    5. Ma arvan, et Tom provotseerib siin meelega ja justnimelt sind :)

      Kustuta
    6. Hmm... Kaur, sul võib isegi õigus olla :)
      Vbl ma olen siin tõesti ainuke, kellel see sõnakasutus karva turri ajas (loe: provokatsioon töötas), ja teised keegi ei tee märkamagi. Või loevad selle täitsa OK olevaks.

      Kustuta
    7. Ma eeldan samuti, et provotseerib. Mõtlen ainult, mida võib tunda keegi Eesti tumedama nahaga inimene, kui seda lugema satub, neid on ju lõppeks olemas, kuigi vähe. Tom paistab maru palju eeldavat, et kõik lugejad oleks nagu oma tuttavad, aga paroolita blogide kommentaariumid on tegelikult täiesti avalikud kohad. Ükskõik kes võib lugeda ja võõral inimesel pole alust benefit of doubti rakendada, tema vaatab, et kui prääksub nagu part, siis on part.

      Kustuta
    8. (mõtlen, kas see võib olla väliseestluse kõrvalmõju, et tekib tunne, et eesti keel on salakeel ja vestlusest saab aru ainult käputäis juuresviibijaid. Või lihtsalt naiivsus neti toimimise suhtes.)

      Kustuta
    9. ma otsustasin ka vapralt, et ei lase end provotseerida, aga solidaarsuse mõttes siiski ütlen, Epp, et muidugi märkasin, muidugi ajas turri ja muidugi ei ole OK.

      Kustuta
    10. Enne kui kividega loopima hakata, palun lugeda ÕS definitsioon uuesti üle😉

      m`urjan <2e: -i> must, määrdunud inimene; vmo neeger, mooramaalane. Must kui murjan

      Tegu oli nimelt silmatorkavalt räpakate kodanikega, teie kurvastuseks ei oska rassilise päritolu kohta kommenteerida muud kui, et ei olnud süsimustad, lumivalged ega väävlikollased.
      Ainus piinlik moment, milles süüd tunnistan: kasutasin viimase tähena m mitte n nagu ÕS põhjal korrektne on.

      Kustuta
    11. Kirjandusteadlane Peeter Olesk: /…/ „Murjanit" kui eesti keele sõna uuris akadeemik Paul Ariste eraldi. Tema käsitlus „Murjan" ilmus esimest korda aastal 1980 ja uuesti tema sõnaloolistest uurimustest koostatud raamatus „Sõnalaenulõbu" (Eesti mõttelugu 93) Tartus 2010. Sõna kasutas juba aastal 1818 Otto Wilhelm Masing, kellele murjanid ehk moorlased olid Ekvatoriaal-Aafrikas elavad süsimustanahalised neegrid. Hiljemini tarvitas seda sõna näiteks Betti Alver, kelle jaoks oli murjan „mustavereline". Ariste järgi jõudis murjan eesti keelde Rootsist, kus see sõna tähistab „tumedanahalist"./…/
      Tsitaat on siit: https://www.ohtuleht.ee/683111/peeter-olesk-kes-on-murjan-ja-kes-metsaline

      Kustuta
    12. Väga hea, las "autoriteedid" ÕS ja Õhtuleht vaidlevad asja omavahel selgeks ja meie Epuga vaatame pealt ning peame peenikest naeru ;) Minu vaatevinklist on tähtis see, mida mõtlesin (isegi kui pikema uurimistöö käigus selgub, et naiivsusest ekslikult) mitte see kui valesti keegi minu ütlusi mõistab.

      Paraku olen ilmselt omandanud ultraparempoolse imago ja pean edaspidi segaduste vältimiseks iga terminit kolm korda üle kontrollima ning vajadusel ekspertarvamusega varustama :P

      Kui nüüd tõsiseks minna siis tegelt teeb mulle kära murjani termini ümber nalja. Kuulge kodanikud, kas peaks edaspidi viisakuse mõttes kasutama "m" sõna, et keegi jumala pärast ei solvuks. Või veel parem: teeks keelatud terminite nimekirja - nii nostalgiliselt kodune nõukalik. Ainus häda, et kindlasti leiduks tüüpe (ärge vaadake minu poole), kes kiusu pärast tsensorist mööda üritavad hiilida, et maa nende jalge all põleks!

      Kustuta
    13. Küllap saaks minugi kohta kirjutada "värdjas" ja lisada hiljem selgituse, et sellega peeti silmas tänapäeva Eesti kontekstis täiesti neutraalset fakti, et ma ei sündinud laulatatud abielust, aga see ei oleks just esimene tõlgendus, mis mulle seda lugedes pähe tuleks.

      (kusjuures "värdja"-teemaline vaidlus on Eestis kümmekond aastat tagasi reaalselt olnud, Eesti Keele Instituut kutsuti ekspertiisi tegema.)

      Kustuta
    14. Võtke rahulikult - "murjaniks" riidles minu vanaema ka mind, väikest räpast poissi, kel õues mängides riiete põlved-küünarnukid loomulikult määrdunud olid. Seega oleneb kontekstist.

      Kustuta
    15. OK. Kuna mina seda alateemat alustasin, nagu öeldud, võõras blogis ja OT, tunnen kohustust ka lõpetada. Mõtlesin asja üle põhjalikult järgi.

      Kui ma oleks ainuke olnud, kes sind sedasi „luges“, Tom, siis ma ilmselt vabandaksin. Aga meid oli mitu. Nii et ma vabandama ei hakka, kuid tunnistan, et mõistsin sinu poolt kasutet terminit sinust täiesti erinevalt.

      Sest - Konnal on õigus. Kontekst. Kuna ma olen sinu sulest lugenud väljaütlemisi, mis tumeda nahavärviga inimeste diskrimineerimist eitavad (pane tähele, ma EI kasuta väljendit ‘rassistlikke väljaütlemisi’), asetasin sõna „murjam“ KONTEKSI. Nagu öeldud, ma polnud ainuke.

      Nii et ma pakuks, et truce ja peace ja lõpetuseks seda kah, et mu meelest on elementaarne viisakus, et me (veebi)suhtluses oma keelt ja sulge kontrollime, erineva maailmavaatega inimesed koos ju, ja nagu näha, vääritimõistmisedki kerged tulema.

      Kustuta
    16. Jah kontekst on oluline. Loen teie arutlust ja mõtlen, et... missiis??
      Ma ei näe oma igapäevases elus mitte ühtegi mustanahalist ja mul puudub igasugune emotsioon või arvamus. Mind huvitab oluliselt rohkem, kas ukrainlane või abhaaslane solvub, kui ma teda täie lauaga venelaseks kutsun..

      teise nurga alt, samas (palun vabandust kui solvan), olen ma ka varem kirjutanud kuidas nii USA kui ka Vene filmitööstused on endiselt super propagandakanalid. Ma ei julge uskuda, et USAs keegi ette kirjutab, ju on ikka tegijate endi enesetsensuur(?) aga seda on huvitav vaadata, kuidas kujundatakse masside väärtushinnanguid.
      Praegu näidatakse taas algusest "Sõpru" (Friends), need on tehtud 90a aastate alguses.
      Täna on naljakas vaadata:
      loomulikult on kõik peategelased valged. Nimetage üks kaasaegne USA film, kus poleks etnilist mitmekesisust.

      Naiste ahistamine käib möödaminnes ja loomulikult, see on norm
      Homode üle visatakse heatahtlikku nalja
      Keegi ei suitseta. Chandler aeg-ajalt üritab, aga siis mõistetakse ta kaaslaste poolt karmilt hukka
      Alkoholi ja narkot ei propageerita, kõik käib diskreetselt. tegelased joovad piima ja karastusjooke ja miljonite liitrite kaupa kohvi.
      Lihtne töö on okei.
      Tolerants uskude suhtes (loomulikult puudub sel ajal loetelust islam).

      ja kui mõtled kui mitmed miljardid on seda seriaali näinud ja palunud endale lõigata Racheli soengu, siis on selge, et seal propageeritud väärtushinnangud mõjuvad.
      Ja jättes kõrvale inimliku ja semantilise külje, siis seesama filmitööstus ütlebki meile praegu kuidas on okei afroameeriklasi nimetada või kutsuda.
      (Just praegu tuleb raadiost uudis Oscarite uute reeglite osas.
      Ma olen küll feminist, aga no teate kusagil on piir)

      naised võitlesid oma õigused välja. ma arvan, et teiste vähemustega on sama. Nemad ise peaks ütlema, kuidas oleks hästi.
      see, kui me hakkame kellegi teise eest otsustama ja üritame head teha, see ei ole mu meelest normaalne.


      Kui ma võtan siia nüüd võrdluseks eesti seriaalitoodangu, siis meil on veel pikk maa minna, et eestlane muutuks tolerantsemaks ja oleks "õigete" väärtus- ja tervisekäitumisega.

      Kustuta
    17. Krooks kobrulehe alt: "Õige!":)

      Kustuta
  12. Ma lugesin need näited läbi, ja tekkis täpselt sama küsimus mis Kauril: "Mis paneb sind üldse arvama, et sa käitusid valesti? Sul on kusagil mingi eeldus või hoiak, mida sa meile välja ei ütle."

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eeldus onkommentaarid Marca blogis.
      Ma oletadin, et ju ei suutnud ma oma mõtteid korrektselt edastada, kuna reaktsioon oli šokeeriv ja segadusse ajav.
      Sellepärast nüüd puust ja punaseks. Et kas PÄRISELT on ka selline käitumine ahistav, alandav jne mis seal veel oli.

      Kustuta
    2. Mul pole aimugi mingitest Marca blogi kommentaaridest. Aga see, et me ei suuda netis oma mõtteid teiste jaoks arusaadavalt kirja panna, isegi mitme-mitme-mitme ringi järel - see on niiiiii normaalne, et sellest ei tasu üldse välja teha.

      Kustuta
    3. Käisin ja vaatasin üle. Ja ikkagi ei suuda leida sinu 5 näite ning Marca postituse kommentaaride seost, ses mõttes, et neil viiel puhul pole sa minu arusaamist mööda kedagi solvanud või ahistanud, aga Marca juures käis üldisem jutt inimeste suhtlusstiilide erinevuse teemal.

      Ega neis asjus polegi ju rusikareeglit. Indiviidina oleme võimetud kõigi kaaskodanike intro- või ekstravertsusi aimama/arvestama, ikka ju käitume nii, nagu endale hetkel õige tundub, ja eeldatavasti parimana ka teis(t)ele.

      Kustuta
    4. Oletan, et Indigoaalane reageerib peamiselt sellele Rentsi kommentaarile, aga ka mina ei näe, miks peaks seda võtma just nüüd siin postituses kirjeldatud olukordade kohta käivana. Rents reageeris tookord palju üldisemale kirjeldusele, mille alla mahuks teoreetiliselt tõesti ka vaatlejatüüpide vägisi suhtlusse kiskumine.

      Aga praegune postitus on konkreetsem ja on selge, et neis olukordades ei kisu keegi Teelet vägisi tantsima.

      Kustuta
    5. Grr. See kommentaar:
      http://marcamaa.blogspot.com/2020/08/uus-poiss-peeretas.html?showComment=1598620354287#c7754474249909417060

      Kustuta
    6. Olgu öeldud, et mina olen loomu poolest just see, kes kukub vatrama ja siis märkab minuti pärast, et mõni teine ei vatra sugugi nii innukalt, nii et seejärel üritab neid kaasata (üritades küsida just nende teemade kohta, mis neid huvitada võiksid, st ei räägi vastse emaga ronimisest, vaid küsin, kuidas lapsega elu läheb, kas magada ka saab jne). Lihtsalt ilmselgelt ma ei oska seda hästi teha, sest ma ütleks, et ca 70/30 on see, kas inimene selle peale rõõmsalt räägib siis oma lapsest või põrnitseb oma varbaid või kehvemal juhul pahvatab, et miks teda peab vägisi rääkima sundima, kui ta seda ei taha. Ja kui neid viimaseid asju paar korda juba juhtub, siis ikka tõmbad tagasi ja hakkad mõtlema, et äkki sa käitud täiesti kohatult ja ei oska inimesi lugeda.

      Muidu on mul täpselt sama teema, mida Indigoaalane ise mainis - oskan hästi inimestega tutvuda, aga väga pikalt tutvust hoida ei viitsi, kui just ülihea klapp ei juhtu olema.

      Kustuta
  13. Ma nõustun eelkõnelejatega, tahaks vaid lisada, et viimati leidsin uusi sõpru ca 6 aastat tagasi ja tahaks küll loota, et leian ka edaspidi. Küll olen ajaga muutunud uute tuttavate suhtes valivamaks, st otsin rohkem kontakti kui hädapärast vaja ainult nendega, kes mulle tõesti palju meeldivad.

    VastaKustuta
  14. Minu meelest oled kõikides näidetes väga õigesti käitunud - ma ei saa üldse aru, kus on probleem. MIs välismaalase näitesse puutub, siis olen nii kaua juba mitmel välismaal elanud ja mul on hulgaliselt kolleege/sõpru, kes on abi/kooselus muukeelsete persoonidega. Ja tõsi ta on, et ikka kipub vestlus sellekeelseks, mille kõnelejaid on seltskonnas kõige rohkem. Aga meil leidub ikka ja alati mõni, kes sujuvalt vestluse jälle sellele keelele viib, mida kõik mõistavad. Kuigi jah, sakslasega kooselus olles, kui ma saksa keelt ei osanud, oli ... veits närvesööv, aga muidu õppisin päris kiiresti, et vaikselt lauas inimesi jälgida on ka tore :-). Ise olen vastupidi väga tagasihoidlikust pubekast vägagi ekstravertseks täiskasvanuks kasvanud. Ja ma olin kuni viimase ajani see, kes lihtsalt tegi suu lahti ja hakkas rääkima, et ei oleks "piinlikku" vaikust. Kuni hakkasin end kasvatama mitte vahetpidamata vatrama. Ja ausõna, vaikus ei olegi teab mis piinlik :-). Ja siis küsimus suhete hoidmise kohta - kui see on orjatöö, siis miks peaks. Mina hoian suhteid inimestega, kes on mulle olulised. Ei saa ju inimesel olla 100 sõpra, küll aga võib olla 100 tuttavat, kellest pooled on head tuttavad. Nendega suhete hoidmisele ei pruugi pühenduda, need on rohkem sellised spontaansed, kui juhtub, et saame kokku/helistame/chattime mingis küsimuses, siis juhtub, et sellest areneb külaskäik, kohvik või õhtusöök. Ajame jutud ära, mõlemad rahul ja rõõmsad - ja ei pruugi jälle mitu aastat näha. Sõpradega hoian küll ega pea seda orja- ega üldse tööks. Samas on mul ka inimesi, keda võin 10 aastat mitte näha (sõbrad need siis vist pole?), aga kokkusaades on tunne, et vahepealset aega poleks nagu olnudki. Jah, mulle ikka vist inimesed meeldivad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vahel paraku peab.Või täpsemalt, on viisakas ja õiglane. Vanemad, lapsed, sugulased jt teised kes sinust siiralt hoolivad.
      Ühel päeval nad surevad ja siis on kahju. Seda ma kahjuks juba tean.

      Aga muidu.
      Kujutle hüpoteetiline olukord, et oled nt 70 st tööl ei käi ja elukaaslane on surnud. Sa pole suhteid hoidnud.
      Millisest kanalist sa seltsi leiad (mittevirtuaalset?)
      Lähed memmede klubisse, kus kõik peale sinu on 70 aastat olnud tuttavad?

      Alati saab. Aga raske.Mu isa on selline nagu Reet kirjeldas oma ema. Inimeste inimene ja supersuhtleja. Ja isegi temal on täna raske. Ta kolis ca 15 aastat tagasi võõrasse linna. Tööl enam ei käi, ühistut enam ei juhi.. ja ma näen, et tal on igav.

      Ehk siis. Isegi kui üksi on megahea, suhteid tuleb hoida. Kasvõi lugupidamisest ja austusest teiste suhtes.

      Kustuta
    2. See vist ikka oleneb inimesest. Mu tàhelepanek on, et paljud kipuvad sõpradeks pidama neid, kes pigem tuttavad. Sellised suhted muidugi ei püsi.
      Minu kõige suurem hirm on see, et äkki ma pean oma viimased aastad veetma kuskil hooldekodus ja jagama tuba inimesega, kellega mul pole midagi ühist. Privaatsusest rääkimata. Üksiolek on selle kõrval paradiis :)

      Kustuta
    3. ''See vist ikka oleneb inimesest. Mu tàhelepanek on, et paljud kipuvad sõpradeks pidama neid, kes pigem tuttavad. Sellised suhted muidugi ei püsi.''

      Väga hea tähelepanek! Tunnen ise samamoodi, et sõbrasuhe toimib siis, kui mõlemad on suhtlusega rahul. Olgu see siis sage või harv, kurtmine või üksteise insprieerimine. Mõlemad peavad suhtlust ikka enamvähem samamoodi nägema, mitte nii, et üks tahaks rohkem suhelda ja teisel pole eriti huvi.

      Kustuta
    4. ''Samas on mul ka inimesi, keda võin 10 aastat mitte näha (sõbrad need siis vist pole?), aga kokkusaades on tunne, et vahepealset aega poleks nagu olnudki.''

      Mina vist 10 aastaga unustaks ära, et kes see inimene üldse oli ja millega ta tegeles. Peaks nullist meelde tuletama tema huvid, töö, perekonna, maailmavaated... Mis pole iseenesest halb :) Iga kord 10 aasta tagant kokku saades kohtud justkui uue inimesega, sest selle ajaga muutub ju palju.

      Inimesed on ikka nii erinevad. Võibolla kui tõesti olla nn inimeste inimene, siis naudid kõiksugu eri kontakte (tuttavad, head tuttavad, sõbrad), aga introverdina ootad rohkemat sõprusest.

      Kustuta
  15. Ma olen ka niisugune soome tüüpi,
    kes jätkab 30 aastat tagasi pooleli
    jäänud juttu sama koha pealt kui kohtub.

    VastaKustuta
  16. Mulle tundub, et sa oled juhi/eestvedaja tüüpi inimene. Talent. Ja noh, tipus ongi üksildane ...

    Ma kujutan ette, et tööl võib see tekitada probleeme, kui üritada eest vedada teisi formaalselt sama juhtimistasandi kolleege. Siis neile võib tunduda, et keegi püüab neid kamandada või nende nõrkusi paljastada ("kas teie osakond ikka saab hakkama?")? Nõmedad tiimbildingu üritused teoorias peakski selleks olema, et inimeste vahel tekiks usaldus ja nad saaksid ka oma nõrkustest avatult rääkida?
    Seda usaldust saab -- jällegi teoorias -- toetada empaatilise ja sooja kehakeelega (loving presence), mis tasakaalustab professionaalset nõudlikkust (rõhuasetusega sõnal professionaalne, st kõik saavad aru, et sa soovid saada parimat tulemust, millest on kõigile ühtmoodi kasu).

    Jeerum. Küll on hea olla lihtne kantseleirott ja kollektsioneerida ägedaid ülemusi :))

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!