esmaspäev, 9. oktoober 2017

Viljandi. Nagu Soomes, aga veel parem

pilt on varastatud internetist
Me oleme varasemalt üritanud kahel korral Amrita pizzasse sööma minna. Tagajärjetult, Eks kolm on kohtu seadus ja seega kolmas katse. Nagu juba tavaks saanud, oli kohvik taas puupüsti täis. Ilmselgelt läheb Viljandis elu väga hästi. Tundub, et me oleme liiga kaua ära olnud ja ilmselgelt täiesti vales kohas :)
No vot. Näeme, et on üks vaba laud. Ja küsime teenindajalt, et kas  võime istuda, sest võimalik, et see on reserveeritud, või midagi.
Ei, ütleb teenindaja, meil ei ole vabu kohti. Kui pole siis pole. Pöördume minekule. Uurin, et on ehk infot, millal laud vabaneb, Kulub minutit kümme või pool tundi. On mõtet oodata või mitte. Ei, nemad ei tea.
Igaks juhuks. Juhib mu mees tähelepanu vabale lauale, et reserveeringu kohta pole ühtegi silti, äkki saame seni söönuks.
Nonäe, rõõmustab teenindaja, ma ei teadnudki, et meil on vaba laud. Muidugi istuge...
Meie rõõmustame ka, et neil nii hästi läheb.

Kohe tuuakse kook ja joogid. Väidetavalt on neil väga hea pizza. Paraku, selgub, et see on mõeldud kahele inimesele. Kuna ma külma pizzat teatrisse kaasa ei taha ja ma olen ka raiskamise vastu, siis tuleb valida teised toidud.
Ja selgub, et see on viga.


Inimesed meie ümber tulevad, söövad, lähevad. Meie ootame. Kook saab söödud. Lõbustan end vetsumängudega. Nimelt on kempsus valgusandur. Kõik kes tulevad, otsivad lülitit. Astuvad ebakindlalt pimedasse ruumi ja.. siis läheb tuli põlema. Seda on väga lõbus vaadata. Kõrvallauda tulevad noored, kes ei söö laktoosi ja gluteeni ja üritavad pizzade seast valikut teha. Meie elu on ikka lill, söö mis tahad. Pool tundi hiljem tuli teenindaja vabandama, et nii kaua läheb. Ja tõesti tõesti vaid kümme minutit hiljem saabub söök.
Mees väidab, et makaronid on okei. Minu tatar on soolane. Aga ehk olen ma peale 40 minutilist ootamist lihtsalt liiga kriitiline.

Etendus sai valitud selle järgi, mis nii öelda õigel päeval mängukavas. Ma nii tahtsin näha uuendatud Ugalat. Võib vist liialadamata öelda, et ma pole 20 aastat Ugalas käinud. Ja maja on vahepealsete aastate jooksul kokku tõmmanud :)! Tõesõna, vanasti ta küll nii pisike ei olnud !
Natuke oli isegi kriipi, et kõik oli täpselt selline nagu vanasti.

Kuigi selleks ei pea isegi mingit uuringut tegema, visuaalselt on näha, et enamik  teatrikülastajatest on naised:ikka vaid üks pisike kempsuke naistele. Ja juba ei töötanud ühes kabiinis tuli ja teises lukk ja konksud olid tuuri pandud.
Ikka veel seesama pisike puhvet, kus inimesed hakkavad rahumeelselt alles leti ees arutama: kas sa võileiba tahad. ei taha? Aga salatit..? :)
Meil oli söök ette tellitud, ja koogi viimaseid ampse kugistasime juba saali kutsuva signaali saatel..:)

Saal oli pooltühi, ja peale vaheaega veel tühjem. Tegelikult, nii halb see etendus polnud. Ma kardan, et paljusid hirmutab sõna "muusikal". Seal on vaid paar laulu ja need on nn eraldiseisvad. Ehk siis see ei ole Oklahoma või Grease või muud sellist.
Näitlejate lauluoskus oli korralik. Aga kuna kasutatud muusika oli selline ... väga kaasaegne, siis polnud see ka oluline ega tähtis.

Idee oli tegelikult väga hea ja väga ajakohane. Ehk siis, väike startup firma üritas poliitiku jaoks välja töötada äppi, mis teeks inimesed õnnelikuks. Ja õnn pidi saabuma läbi selle, et aitab sul saavutada mida sa tahad.
Vahemärkusena pean ütlema, et mulle jäid mõned asjad üsna segaseks. Kui mu mees on tavaliselt see, kes ei taba kunsti sügavamaid hoovuseid, siis selle etenduse puhul oli vastupidi. Mina ei saanud aru. Ja mees rääkis mulle, millest jutt käis.

Näiteks. Mina sain aru, et poliitik ootas äppi, mis teaks mida inimene tahab, enne, kui inimene seda ise teab.
Tegelikult jõuti lõpuks äpini, mis eeldas seda, et sa tead mida tahad ning seejärel juhendas sind, kuidas selleni jõuda. Ma ei saa aru, kuidas see poliitikut küll aitas. Ja üldse ka.
Ma pole maailmakuulus baleriin mitte seepärast, et ma ei teaks, kuidas selleni jõuda. Vaid ikka puuduvate oskuste ja võimete pärast.
Ja äpp võib sulle ju ette öelda mida öelda, aga seda. Kuidas. Pead sa ju ikka ise leiutama.
Aga, see selleks. Muinasjutte ei peakski võtma liiga tõsiselt :)

Ma kõlan nüüd nagu eelarvamustega snoob. Ah ei, ma ju olengi eelarvamustega snoob. Aga minu meelest oli see lavastus vales teatris. Ma ei kujuta ette, kui palju elab Viljandis inimesi, keda kõnetaksid startupid ja kontorimaailm. Kui vaadata saali täituvust, siis ei ole neid palju...
Ja kahtlustan, et kostüümikunstnik ei ole väga ammu kohtunud ega näinud ühtegi kalamaja inkubaatoris või kultuurikatlas tegutsevat tüüpi.
See kõik oli kuidagi väga vale. Vale sihtrühm, valesti tõlgendatud.

Kogu lavastus oli kuidagi... hõre. Kohati sai nalja, idee oli super. Aga teostus ja teksti maht segane. Nagu öeldud, siis mul jäi õhku päris palju küsimusi, et kust ja miks see tegevusliin või tegelase motiiv ülepea tekkis ...
Iseenesest kõlab see ju positiivselt. Kui tegevusliine ei arendata, siis jätab see ruumi fantaasiale ja võimaluse tõlgendada nii nagu ise tahad.
Ma olen väga suur telekavaataja. Ja vaadates kohalikke komöödiashowsid, süveneb mus veendumus, et tänapäeva koolides ei õpetata enam kirjandusliku materjali ülesehitamise aluseid. Et milleks ja mis on faabula. Ja et kui on mingi lugu, siis võiks olla püänt.
Mul on neid showsid, ja ka seda etendust vaadates tunne nagu ma oleks tagasi lapsepõlves. Pioneerilaagris, või malevas. Vaja oli teha isetegevuskava ja siis me lustisime seal lava peal. Endal oli kohutavalt naljakas, Aga lool polnud ei sisu ega tuuma.

Ja kuna tüki autoriks olid lätlased, siis väga võimalik, et tõlk väsis vahepeal ära ja jättis näiteks midagi vahele. Või ongi Lätis intelligentsem publik, kus ei pea sisu niimoodi laiali nämmutama.

Okei, tegelikult olen ma natuke ebaõiglane. Peale mitmetunnist igavlemist, tuli lõpulause, mis äratas rahva üles.

Järgmisel päeval tabas mind taas üllatus. Terve linna toidukohad olid suletud. Lahti oli vaid Suur Vend ja seal toimus saskuturniir.
Ma pean siiralt tunnistama, et ma ei saa sellisest äriloogikast aru. Sul on kesklinnas üritus, kus on 300 osalejat ja nende kaaslased. Sa tead, et kõik su konkurendid on suletud ja sa annad oma söögisaali kaardimängijatele (või korraldad laste moepühapäeva :)), kes parimal juhul võtavad klaasi õlut.

Aga. Mis mina sellest tean. Ju siis ikka see algne tõdemus.
Läheb hästi. Ja mul on selle üle väga hea meel.

5 kommentaari :

  1. :)))) Mul ei ole midagi juurde lisada ega ka vastu vaielda, aga see lihtsalt oli nii tore postitus sinult, et ma tahtsin kiita ja tänada!

    VastaKustuta
  2. Meenub üks tükk, mille külastus oli üks suur pettumus, Onu Aare Draamateatris. Ja ikka on see mängukavas! Käisime koos sõbrannaga ja kumbki ei saanud asjale pihta.Selliste etenduste puhul loodad, et ehk järgmine vaatus läheb paremaks. Ei läinud kahjuks.

    VastaKustuta
  3. Oh, see kohvikute teema üllatas mind vanasti pea igal aastal kui folgil käisime. Enamasti sai söök otsa Mulgi keldris nii umbes 2. päevaks. Ja keegi nagu midagi ette ka ei võtnud, kuigi massid olid liikvel ja kõik tahtsid süüa :D

    Nüüd on toidutelgid jms aga alguses neid ju polnud. Toidupood, alko ja siis Mulgi Kelder, üks kohvik ja pubi. Aastast aastasse sama seis, inimesed ei taha teenida ilmselt.

    Etendust pole näinud, üleüldse pole nii ammu teatrisse saanud, et imelik hakkab.

    VastaKustuta
  4. Üsna huvitav, ma saan kindlasti öelda, et mulle teater meeldib, kuid ma ei oodanud sellist pettumust. Tänan teid kokkuvõtte eest! Samuti on kahju, et olete väga pettunud, kuna selles kohas juhtuvad tegelikult ka head asjad!

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!