kolmapäev, 4. oktoober 2017

Jääda iseendaks

Endaks jäämine on kui esimest korda mäesuusatamist teha.
Sa sööstad sirgjooneliselt mäest alla. Lumi tuiskab, adrenaliin, vau-vau-vau, aaaaa...., hirm ja ekstaas... Ja siis oled all. Kepid puru, käpikud kadunud, kraevahe ja silmad külma lund täis. Ja sul pole halli aimugi, kus sa asud ja kuidas algusesse ja mäest üles uuesti saada.

Ma olen alati öelnud, et endaksjäämine ei ole minusugustele. See on mõeldud toredatele, küpsetele täiskasvanud inimestele.

Mul on hetkel kolm dilemmat, mida ma ei oska lahendada. Isiklikus elus ma teaksin nende lahendust. Tööelus, aga.. on need minu jaoks keerulised. Sest lisaks egole ja haavatud uhkusele ja sisemistele moraali- eetika ja väärtusnormidele, tuleb ikkagi näha suuremat pilti.
Ma olen täna, käsi südamel, ja tõepoolest, jõudnud staadiumi, et mul on ükskõik. Ükskõik sellest, mida keegi arvab või mõtleb või ütleb, Mul on ainult üks eesmärk. Ma tahan koondamist.
Ehk siis, minu jaoks positiivse lahenduseni ja eesmärgini viib mind pigem destruktiivne käitumine.

Ma tean, et ma olen kaotanud. Seda on tänaseks juba mitu korda nii otse, kui ka kaudselt mõista antud. Kas ma peaksin loobuma, alla andma. Või peaks ikkagi viimase minutini üritama, selgitama, proovima...Võitlema. Võitlema nende nimel ja eest, kes jäävad. Võitlema oma kogemuste ja professionaalsuse tunnustamise eest. Võitlema oma töö tulemuste eest. Võitlema õiglase kohtlemise ja ausate mängureeglite eest jääjatele.
Kas see on minu asi?
Elu on õpetanud, et ei ole. Mitte kedagi ei huvita see tegelikult. Kõik elavad omaenese elu. Mitte ükski tegu, mida sa teed "teiste pärast", ei ole õige.
Mul pole nii palju kujutlusvõimet, et näha mingitki positsiivset stsenaariumit. Aga vahel ju elu üllatab. Vahel juhtuvad imed. Millal peab lõpetama lootmise ja andma alla?
Minu mina on võitleja. Ma veedan mingi nädalajagu magusas enesehaletsuses kuidas kogu maailm on minu vastu. Ja siis saabub mu ratsionaalne mina, Hakka tegutsema. Aja end püsti. Kui sina ei tee, ei tee mitte keegi. Ei juhtu imesid, ei tule mitte keegi, kes teeks ja lahendaks sinu eest.


Mu pikk ja värvikas elu on õpetanud kirjadesse suhtuma väga ettevaatlikult. Ma ei võta südamesse kirju, sest ma tean, et kirjalik kommunikatsioon ei ole täiuslik. Paljud inimesed ei oska kirjutada nii, et saaja saaks aru tegelikult mõttest ning tajuks tegelikke emotsioone. Samal põhjusel ma üldjuhul ka ei vasta tundlikel teemadel kirjalikult. Ma tahan istuda inimesega laua taga. Silmast silma. Et ma kuuleks ta hääletooni, näeks tundeid, kehakeelt. Ja alles seejärel otsustada, kas on mõtet solvuda, või mitte.
Aga kui mu koostööpartner suhtleb minuga ainult kirja teel? Kui kõik need kirjad on solvavad, ülekohtused, ebaõiglased? Kas ma peaksin vastama? Kas on mõtet üldse reageerida- vt esimene punkt. On sel võitlusel mõtet. Ma ei peaks laskuma tema tasemele, ma peaks jääma väärikaks ja muidu.
Minu mina ei ole see. Minu  mina on sarkastiline, õel, irooniline, patroneeriv. Ma kasutaksin palju keerulisi võõrsõnu, et ajada ta veel rohkem segadusse. Ma paneks sadu smailisid, et pärast naeratades imestada- mis mõttes solvasin...;)?

Kui sa oled kaotanud. Kui sa oled üleliigne, kas sa peaksid siis ikkagi aitama. Juhtima tähelepanu sellele, et rong läheb kraavi.
Sa tead juba ette, et iga su abistamiskatse ja nõuanne võetakse läbi filtri: sa targutad, sa oled vanas kinni, sa lähtud kogemustest ja professionaalsusest mis on oma aja ära elanud nüüd on uued ajad..

Ja ma ju ei tea. Äkki tal ongi õigus. Äkki ongi lahendused, viisid ja võimalused, mida ma ei tea, pole osanud näha. See "me proovisime, aga see ei tööta", " selle masinaga ei saa seda teha".. on ainult takistus, mida on võimalik lahendada ja vahepeal on olud muutunud?
Varasemalt, mul on selliseid kogemusi üsna mitu, olen ma ikkagi aidanud, Ma ei saa teisiti. Ma olen kasvatatud tubliks tüdrukuks. Mulle makstakse selle eest palka, see on minu ülesanne, minu kohus ja mina ise.
Jah, ma olen ette teadnud, et ega keegi sulle äitäh ei ütle ja olen lõpus ikkagi tundnud ennast ärakasutatuna. Aga. Teadmine, et ma olen saanud aidata, olen teinud midagi head ja olnud kasulik, on selle üles kaalunud.
Aga mitte kunagi varem pole ma tajunud sellist eelarvamust, viha, vastumeelsust. Mul on hull kiusatus säravalt naeratades öelda- Muidugi,  super hea mõte. Ja siis vaadata kahjurõõmsalt, kuidas nad feilivad ja ebaõnnestuvad.

Mis ma siis tegin. Ma otsustasin, et ikkagi võitlen, Ma pean. Mul ei ole enam midagi kaotada.
Ma kirjutasin vastuse. Kolleeg vaatas selle üle ja kärpis emotsioonid välja. (ja seda oli palju :))
Kas ma aitan. Ma ei tea. Mul on veel natuke aega mõelda ja alles siis otsustada...


Vaatasin ulmekat, kus robot ütles inimesle umbes nii
Juba Newtoni kolmas seadus väitis, et
kui inimesed tahavad kuhugi jõuda, peavad nad midagi maha jätma.


15 kommentaari :

  1. Edu!
    Ja ka mina olen keerulistes (töö)teemades absoluutne näost-näkku suhtlemise fänn.

    VastaKustuta
  2. pikemas perspektiivis endaga vastuollu minemine või vastuoludes olemine ei anna head tulemust. vahel on sõja võitmiseks vaja lahing kaotada jms tarkade inimeste poolt öledud mõtted.

    Edu!

    VastaKustuta
  3. mmm... kui sa igatsed nagunii koondamist, siis kas oma arvamuse sirgjooneliselt välja ütlemine ja kena olemisest loobumine ei võikski olla abinõu, millega seda saada? või noh. et kui arvamuse väljaütlemine asja ei paranda, siis saab vähemalt koondamise; ja kui parandab, siis on sealsamas olla parem?

    VastaKustuta
  4. Ma olen absoluutne kirjaliku suhtluse pooldaja pärast üht töökohta, kus iga su sõna võidi su vastu kasutada. Sellest ajast saati olen kindlustanud, et iga tähtsam suhtlus oleks kirjalik ja tõendatav. Aga sulle nõuanne, mida sa pole küsinud - sinu töökoht ei ole sina. Sa töötad äriasutuses. Nende eesmärk on üleliigsed suud välja süüa ja mitte koondamisrahasid maksta. Nad teevad kõik, et sa ise lahkumisavalduse kirjutaks. Sina pole su töökoht, ära võta seda isiklikult, vaid kui tavalist äritehingut türgi turul - sinu eesmärk on enda jaoks kasulik tehing välja pressida. Võidab see, kellel on parem poker face ees pikemat aega. Korda nagu mantrat - it's nothing personal, just business! Ja edu! Koondamisrahad tagavad sulle ligipääsu töötuskindlustusele, mida kõik need aastad ausalt maksnud oled.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina olen ka selline, et kõik tööalased tähtsad asjad peavad olema kirjalikult vahetatud. Pole vaja seda, et lepitakse milleski suuliselt kokku ja pärast jääd lolliks, kui asjad kuidagi teisiti lähevad.

      Koondamisega ollakse nõus, kui on piisavalt head suhted ja ollakse valmis sinust loobuma. Pahatihti on aga see, et heast töötajast ei olda nõus loobuma ja talle ei anta võimalust saada koondatud. Võib-olla mõtlevad, et kui tõesti tahab minna, siis mingu vabatahtlikult, aga siidpatjadel ja orkestri saatel me head töötajat ise uksest välja ei juhata.

      Kustuta
    2. kõlab nagu keiss, kus oleks kasulik loomingulist ebakompetentsust rakendada...

      Aga kirjalikul infovahetusel on jah see eelis, et pärast saab selle juurde tagasi tulla. Mitte ainult tõendite otsimiseks, kui keegi on pahatahtlik, vaid kasvõi iseenda mälu värskenduseks.

      Kustuta
    3. Kokkulepped kirjalikult - LOOMULIKULT.

      Aga kokkuleppe või selgituse protsessi ALUSTAD sa näost näkku. Sest tähtsaid, hoolega ähmaselt sõnastatud kirju vahetades arusaamatus kasvab, mitte ei kao.

      Kustuta
    4. jah, ma olen ka Kauri meelt. Asjad, mis peavad saama teoks ja millest peab jääma jälg need alati kirjalikult. Olen töötanud ka kollektiivis, kus lausa lindistati.

      aga muud jutud, ütlemised, ja eriti arvamused neid tahan ma rääkida, et saada õigesti aru ja et veenduda, et minust saadi õigesti aru.

      Kustuta
    5. minu kogemused infovahetusega ütlevad tegelikult, et: tuleb rääkida silmast silma ja mitu korda;
      seejärel kirjutada, esiteks kohe, kui asi üles tuleb, teiseks vahetult enne seda, kui tegutsemiseks läheb;
      kolmandaks saata telefoni peale sõnumid.

      Sest ühed ei loe meili, teistele ei jää suuline jutt meelde ja kolmandad unustavad telefoni vaadata või kustutavad sõnumid kogemata maha.

      Ja ka siis on alati keegi, kes helistab viimasel minutil ja küsib kus, millal ja mis värk on.

      Kustuta
    6. Oleneb. Vahel võib saada ka koondamise, millega ei kaasne töötuskindlustust aga võib kaasneda väga palju raha :)

      Kustuta
  5. Ma arvan, et kui sa väga tahad koondamist, siis see tulebki. Aga kas sa ikka tahad..

    VastaKustuta
  6. Ma tänan teid toetavate sõnade ja nõuannete eest. Eks näis. Kui on põhimõtteliselt erinevad arusaamised ettevõtte tulevikust, visioonist ja strateegiast kuidas selleni jõuda. On kompromissid keerulised.

    Samas ma ikkagi ei arva, et see annab õigustuse olla üleolev, jäme, sarkastiline st see, kes ma tegelikult olen ja olla tahaks :) Ikka diplomaatiat ja kavalust ja tarkust on vaja :)
    Eesti on väga väike ja kui ma ikkagi pean/tahan selles sektoris jätkata, siis on kõikidele kasulikum, kui konflikte lahendatakse täiskasvanud inimeste kombel. Jah, pikalt ei saa endaga vastuollu minna. Aga lahingute võitmiseks on seda ikkagi vahel vaja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. aa seda jah. omaenda käitumisstandardeid tasub ikka järgida.

      lihtsalt siis, kui koondamine ei tundu enam ebameeldiv perspektiiv, on muretum otsekohene olla. ka otsekohene saab olla viisakalt väljendudes.

      Kustuta
  7. Ma olen näinud mitmeid, kes ootavad paketti ja ei lähe ise, kuigi on ammu mahakäinud, pole enam motiveeritud ja kui end kätte võtaks, saaks kindlasti suhteliselt kiirelt uuele otsale. Aga see miski sisemine tunne, et ma ju olen väärt seda ja seda, miks ma siis ei saa! hoiaks nagu kinni. Kolleegidena, sorry et nii ütlen, on nende ootel olevate inimestega väga raske koos midagi teha. Kõige hullem on motivatsioonipuudus, see kuidagi hakkab lõpuks omale ka külge.
    Nii et mina ei tea, kas see lõputu ootamine koondamise teemal ikka on õige. Kuidagi väärikam oleks ise minna kui lasta end minema lükata.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!