neljapäev, 29. märts 2018

Teel supersuhtlejaks

Kuna mu töö nõuab palju ja aktiivset suhtlemist siis üritan ma alati õppida neilt, kellele suhtlemisoskus on looduse poolt antud. Omandada nippe ja trikke, mida supersuhtlejad kasutavad.
Kui siin mõni postitus tagasi sai targutatud, et on väga nõme, kui amatöör hakkab proffe õpetama.. siis, tegelikult vist elus ikkagi on niipidi.
Mida vähem tead, seda kergem on õpetada. Mida vähem tead, seda kummalisem näib, et miks nad küll (nii keeruliselt) teevad....
Mida rohkem tead, seda rohkem tuleb ka " see on sellepärast, et..." argumente. Sa tead, et miski on sellepärast nii mingitel põhjustel. Et teisiti on proovitud, aga mingil põhjusel ei saa.

Ehk siis, ma ei oska väga hästi suhelda, aga naljakas on see, et asjad, mida mina oma aruga pean headeks nippideks ja olulisteks, pole seda mitte.
Jälgides neid, kellele see oskus on kaasa antud... tekib error. Sest nemad nii ei käitu. Tegelik loogika töötab hoopis teistsugusena.
Ma igaks juhuks mainin, et "supersuhtleja" ei ole mõeldud irooniliselt  vms. Vaid ma tõepoolest pean neid inimesi suhtlemisgeeniusteks.

Üks huvitav paradoks on, millest ma näiteks aru ei saa.
Näiteks on juttu Peterburist. Supersuhtlejad räägivad sellest, mis ja kuidas neile meeldib ja meeldis ja räägivad ja räägivad.
Mind on programmeeeritud kaasama. Et ma üritan rääkida lühidalt ja kui ma olen oma kogemuse ära rääkinud, siis pöördun alati- aga sulle, aga sina.. Et teised saaks samuti oma kogemust jagada.
ja kui seltskonnas on mitu inimest, siis olen mina see korrapidaja, kes ei lase ainult ühel rääkida, vaid lõikan sisse, ma tahaks nüüd kuuda, Mari, mis sina arvad..

Sellega on seotud ka üks naljakas juhtum. Mingil ammusel töövestlusel tegime rühmatööd. Ma olin jälle see nn korrapidaja. Ja kui töö läbi sai, siis küsis personalispetsialist väga mõtlikult, et kas ma pole kunagi kaalunud ajakirjanikukarjääri. Kui ma suured silmad tegin, et mis link..., siis selgitas just sellega..:) Ehk olekski minusugust ajakirjanikku vaja, kes laseks kõikidel saatessekutsututel rääkida :)

Teine veidrus on mul veel. Kui mind teema väga köidab, siis ma unustan ennast ja lasen end väga kaasa haarata. Mis omakorda toob kaasa selle, et ma hakkan rääkijale täiendavaid ja lisaküsimusi esitama. Ja mitmel korral  on mõni kõrvaltvaataja mulle hiljem märkuse teinud, et " ma kuulan üle".  Ma olen seepeale alati väga kurvastanud, sest midagi sellist pole mul mõtteski olnud. Lihtsalt, nii nii huvitav on olnud, et tahaks ju rohkem teada...
Ja loogikaerror tekibki sellest, et inimestele ju meeldib, kui nende vastu huvi tuntakse? Ju, aga, on siis kusagil see nähtamatu piir, millest ei või üle astuda?
Ning kui ma lisan siia ülalpool kirja pandu, siis kokkuvõtteks võib öelda, et supersuhtleja räägibki ainult endast ja kui parasjagu keegi teine räägib, siis supersuhtleja kuulab vaikides ja küsimusi esitamata :) ?

Kolmas, mis mus alati hämmingut tekitab, on sekkumine. Minu meelest on see masendav ja kohutav ja hirmutav ja... aidake, palun, mis sõnad siia veel sobivad...? Kuidas inimestele meeldib teistele elamist õpetada. Kuidas peab. Kuidas on normaalne. Aga tundub et hea suhtlemisoskus on võrdelises seoses teadmisega, kuidas elada õigesti. Minu meelest on see väga väsitav.

Miks, aga, minust kunagi ideaalset suhtlejat ei saa, on kaks puuduvat omadust, mida pole võimalik ka teeselda ega õppida.
Esiteks mälu. Supersuhtlejad lihtsalt mäletavad ( jutt siis nendest inimestest, kellega iga päev kokku ei puutu),  et sinu nimi oli Mari, sul on 9 aastane poeg Kevin, kes mängib jalgpalli ja murdis eelmisel aastal käeluu... Kuidas nad suudavad?! Ma ei suuda oma lähisõpradegi elusid ja lapsi ja mehi meeles hoida...

Ning teine on huvi. Ma olen väga hea kontaktilooja, aga mul on väga raske hoida suhteid pikaaegselt elus, sest mind ei huvita. Supersuhtlejaid, aga, tõepoolest huvitab, et mis su Kevinist saanud on ja kas ta endiselt jalgpalli mängib... Üle piiri minnes ( ja minu jaoks on see piir äärmiselt madalal), saab huvist minu jaoks sekkumine.
Aga see töötab.

Jah. Pikk tee veel minna...:)

15 kommentaari :

  1. Ma ka ei mäleta, aga usun, et seda just põhjusel, et ei huvita. Asju, mis mind huvitavad, ma mäletan.

    Muus osas, ma kehv suhtleja ja seetõttu kogu oma tööelu käinud suhtlemiskoolitustel alati kui võimalik. Kümneid kordi, enne kui ma aru sain, et dressuur suhtlemises ei tööta. St see, mis sa siin postituses üles lugesid, kuulub iga suhtlemiskoolituse ja teemakohaste raamatute põhiprogrammi. Ehk siis - ma teen täpselt samuti, aga seda põhjusel, et mind on või ma ise olen end selliseks dresseerinud. Ja kahtlustan, et teine pool tajub seda ebasiirana vms. Enda puhul kahtlustan, et ehk koolitamata oleksin kas just parem suhtleja, aga no mõjuks kuidagi paremini... ei tea, kindel ei ole. St, tegelt tahtsin öelda vaid, et äratundmismoment mul ka.

    VastaKustuta
  2. Kui mingi etapp mu elust läbi saab, siis ma ka kaotan sellel etapil kohatud inimesed ära. Suhete hoidmise initsiatiiv on nende kätes, mina ülal ei hoia. Selline kiiks.
    Üleelmist postitust silmas pidades, siis olematu kontaktvõrgustik.
    Tahan osata iga inimesega jutu peale saamist, aga mulle tundub, et et sellele aitab kaasa ka vanemaks saamine

    VastaKustuta
  3. Üks nipp on näiteks Briti kuningannal, kes olevat väga hea suhtleja- küsi vestluskaaslaselt, kuidas ta kohale jõudis. Ma ei saandki aru, kas sul vaja small talki värki õppida või mis. Eestlasesse pole see lihtsalt sisse kodeeritud, kursused siin ei aita. Tulemus oleks võlts, ole nii nagu oled.

    VastaKustuta
  4. mina ka mäletan palju just laste ja perega, vanematega, lapsepõlvega seotud jutte, sest mind huvitab. paljuski muidugi oleneb see rääkijast, kuidas ja mida ta räägib, välja toob. samas supersuhtlejast olen valgusaastate kaugusel.
    Samuti lahterdun "üle kuulaja" punti. samal põhjusel, et nii huvitav. aga olen aru saanud, et inimesed tunnevad end sageli ebamugavalt. mulle tunudb, et seda peetakse taktitundetuks. ma kunagi ei saa aru, miks, egas ma sellepärast, et miskied hinnanguid või nõu anda, lihtsalt huvitab sel hetkel, kuidas või mida teine mõtleb. põnev, just all!

    VastaKustuta
  5. Tööalaselt õpitav, eraelus ma isegi ei tunne puudust. Töökogemuse baasilt saaks lõdvalt hakkama aga motivatsioon peab olema. Naljalt ikka end kulutada ei taha.

    Ja introverdina ma tõesti mäletan kummalisi asju. Lahkunud kolleegide laste ja koerte nimed. Mingi koomiline olmeseik jms. Vaatleja häda ja rõõm ilmselt.

    KK

    VastaKustuta
  6. Ma arvan, et kursused võivad töötada mingi maani: kui inimesel on suhtlemishirm, hirm teiste inimeste ees, aga muidu teda teised huvitavad ja ta tahaks nendega läbi käia, siis võib treening teha inimestega kohtumise harjumuspärasemaks, järelikult vähem hirmsaks.

    Nii et suhtlemishäireid, mis segavad inimesel suhelda nii palju, kui ta tahaks, on ehk võimalik mingil määral välja treenida. aga siirast tahtmist rohkem suhelda vast sisse ei dresseeri.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. tuli pähe veel selline näide, et kui inimene tahab suhelda, tahab teistega hästi läbi saada, aga endal on tal näiteks harjumus iga väikese vastukarva asja peale isiklikuks minna ja pahasti öelda, siis see on kah selline asi, mille vastu treening võiks aidata.

      Kustuta
    2. Mina olen introverdist ja täielikust suhtlemis-foobikust kuidagi suhtlejaks ümber kasvanud. Sõidan täna suusamäel liftiga üles, kellegagi paaris, LOOMULIKULT teen juttu! jne. Millal või kuidas see juhtus - pole aimugi. :(

      Samas mingis seltskonnas või olukorras on mul suu endiselt lukus, tahan lähima posti taha peitu pugeda ja seal vaikselt nähtamatu olla.

      Kas ülikooli ajakirjanikke, fotograafe jne ei panda õppekava raames suhtlema? "Mine nüüd ja tee tippjuhiga intekas v kuulsa näitlejaga fotosessioon, ise tead, kust ja kuidas ta leiad, aga homseks seminariks olgu olla"?

      Notsu jutt, et kursused töötavad hästi konkreetsete väikeste omaduste lahendamisel või lihvimisel, on kindlasti ka õige.

      Kustuta
    3. pmst on ju olemas ka selline nähtus nagu häbelik ekstravert - suhelda iseenesest meeldib ja annab energiat, aga hirmus on.

      ja seltsiv introvert - kellel kukub suhtlemine hästi välja ja kes jätab seltskonnas aktiivse suhtleja mulje, aga saab seda teha tänu sellele, et suurem osa ajast ta lihtsalt ei ole teiste seltskonnas.

      mul on kuri kahtlus, et ma olen see viimane - teiste inimeste hulka sattudes suhtlen palju, räägin kõva häälega, žestikuleerin, satun kergesti tähelepanu keskpunkti ja olen sellega veel ise rahul ka. aga suurema osa oma ajast veedan üksi oma kodus (või A.-ga, aga meie erinev päevarežiim tähendab, et ega me väga palju korraga ärkvel ei ole) ja olen ka sellega väga rahul.

      tia, kas sa oled nagu mina, või vastupidi, see esimene variant, häbelik ekstravert? mõtlemistüüp on meil vist küll suht sarnane.

      Kustuta
    4. Kirjeldus tuleb hästi tuttav ette :).aga päriselt ma ei tea. Mul käib kuidagi periooditi ja mu raskuspunkt on pigem tuttavad inimesed ja suhete hoidmine.

      Kustuta
  7. No introverdid suhtlevad meelsasti aga eelistavad 1-1 suhtlust või teemasid, mis tegelikult ka huvitavad. Ja nad mäletavad enamasti suht detailselt, millest räägiti. Mul on üks kolleeg, tüüpiline vastand. Alati seltskonnas jutukas ja lahe kuju. Aga kui ta juba kolmandat korda viimase aasta jooksul küsib, et kas sul ikka kaks koera? Siis tekib tahtmine halvasti nähvata :D Aga kuna ta lihtsalt pole koerainimene ja on muidu suurepärane kolleeg, siis ma muidugi ei nähva. Aga no miks küsida, kui tegelikult ei huvita ju :D

    Kk.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ta arvab, et sulle meeldib, et teda huvitab? Ja no koerte arv on muutlik ju? Mu tuttaval koeraperekonnal on koeri kogu aeg 5 +-2, iial ei tea, millal mõni peni on ära kärvand või kutsikad saand või juurde hangitud.

      Kustuta
  8. Inimesed suhtlevad, kui neil on vajadus, mingit rääkijast supersuhtlejat ei eksisteeri, osad lihtsal tahavad rääkida, sest nad eriti muud ei oska ja see paistab neile kasulik ja kui rääkijal on millest rääkida. Nagu blogi pidamine pidev monoloog. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No blogi eelis on see, et see on vabatahtlik valik. Kui aga reaalses elus kipuvad dialoogid monoloogideks muutuma on vaja aeg ajalt üsna jõuliselt sekkuda. See et " pole midagi öelda" on üldjuhul ainult kuulaja arvamus :)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!