repeat

Kas keegi tunneb kedagi, kes on päriselt ka, tegelikult muutunud.

Blogide ja päevikute üks imeline väärtus on reaalsuskontroll. Loed ajalugu ja saad aru, et see kõik on olnud. Sa oled juba varem sada korda lubanud, et ... midaiganes.
No näiteks, et oled avalikus kohas ainult rõõmsameelne. Või et ei ütle enam inimestele " see on suhteline, kui sellest küljest vaadata, siis on nii, aga teisest küljest naa.." või ...ja nii edasi.
Ma muidugi ei tea. Äkki suures plaanis, Kui võtta ette terve elu ja joonistada graafik, siis seesama rõõmsameelsusskaala ikkagi muutub? Et esimene kord lubasid, muutus 5 %, teisel korral ka 5% ja nii edasi? Ja elu lõpuks olen ma töepoolest mõne oma harjumuse, iseloomujoone või õpitud reaktsiooni, käitumise muutnud.

Ja  kõige nukram on see, et mitte ainult mu sõnad ja käitumine ei käi ringiratast vaid ka see, mis minuga elus juhtub.
Hiljuti juhtus minuga täielik deja vu olukorraga, mis juhtus 10 aastat tagasi.
Ma olin pikalt töötanud ühes firmas. Ja mulle tundus, et töö sai tehtud. Otsa. Ma tundsin, et olen mittevajalik ja kõrvalejäetud ja ebaoluline.  Ühesõnaga. Nagu täna. Hakkasin aktiivselt otsima ja vaatama uusi võimalusi.
Ja siis anti mulle teada, et tõstetakse palka ja saadetakse mind ühele pikemale koolitusele välismaale.
Ahastasin personalijuhi toas, et mida ma nüüd tegema peaksin. Ta kehitas õlgu. Need otsused tehakse mujal ja kõrgemal.
Paar kuud hiljem andsin ikkagi lahkumisavalduse. Mul oli seal töötamise ajal olnud  6 erinevat ülemust ja kõik riburada kutsusid mind vaibale. Et veenda jääma. Et rääkida kui hea ja väärtuslik ma olen. Mulle pakuti, et nad koondavad kellegi, et saaksin ametikõrgendust.
Ma oleks tahtnud neid lüüa ja karjuda. Lihtsalt karjuda. See oli selline peen firma, et igal aastal toimusid apraisalid, ehk siis nad kõik teadsid, et mu motivatsioon on olnud mõnda aega miinus 100. Miks ei räägita meile sellest, kui head me oleme siis, kui me oleme olemas. Miks?
Ma läksin toona ära. JA see oli õige otsus.
Ja täna juhtus täpselt sama. Ülemus tuli valge paberiga. Ma olin moraalselt valmis nähvama, et olen valmis koondamiseks. Ja. Ta tõstis mu palka. 25 %. Vau. Lisaks kui tubli ma olen bla bla bla... ja koolitus.
Päriselt? Ja siis algas koosolek. Ja pool tundi hiljem küsisin ma endalt. MIDA ma ometi siin teen. Ma ei taha raha ( tegelikult tahan raha ka, aga see postitus peaks nüüd näitama mu teist, vaimsemat, külge). Ma tahan tunnustust, tähelepanu, tagasisidet. Ma tahan rutiinist välja. Ma tahan muutusi ja et oleks huvitav.

Ja neid juhuseid on palju. Kus sama situatsioon või olukord jälle kordub. Ja miks ta ei peaks, kui ma käitun ja reageerin samamoodi. Ja ma astun kogu aeg ka tegevuste ja töödega ühte kindlat rada.

Mu elu on nagu spiraal. Kui paaril korral on mulle tundunud, et ma saan sest spiraalist välja, siis täna tagasivaatena, oli see illusioon. Ka kõik need nn kõrvalteed tegelikult kinnistasid ja tugevdasid seda spiraali. Tekkis lihtsalt nikeldatud vedru.

Mind ajendas seda postitust kirjutama Ebapärlikarbi mõtisklus saatusest ja juhusest.  Kui palju on meie eneste kätes ja kui palju kukub meie ellu kingitusena.

Ma olen tänaseks välja mõelnud selle alguspunkti, kust spiraal algas. Kui varasemalt ei olnud minu mõjutada millisesse perekonda ma sünnin, millisesse kooli mind pannakse, millises linnas me elame, millise geenikomplekti ja iseloomu ma kaasa sain.
Siis esimene päris minu otsus oli minna keskkooli klassi, kuhu ei tulnud mitte ükski mu sõber. Sellepärast, et see tundus mu tuleviku seisukohast õige ja õigem otsus. Juhus oli see, et käisin selliste võimalustega koolis ning mu hinded võimaldasid valida. Aga otsus oli ratsionaalne, pragmaatiline ja kalkuleeriv.
Ja sealt edasi on iga samm toetanud järgmist.

Eelmise aastani ma uskusin, et nii oligi hea ja õige. Ma olen teinud õiged otsused, mul on vedanud, olles õigel ajal õiges kohas ja kohtudes suurepäraste inimestega.  Täna ma ei tea. Sest ma olen selles spiraalis kinni.

Ma olen selle lühikese ringivaatamise-otsimise perioodi jooksul juba aru saanud, et ma olen niivõrd ühes teemas sees, et kõik ülejäänud uksed ongi suletud. Need, kes tahavad mind, neid ei taha mina. Milleks vahetada töökohta, et hakata tegema täpselt sedasama. Need kuhu tahan mina, ei taha mind.

Lisaks, vanus. Iga lisanduv vanuseaasta toob miinusmärgi ja iga lisanduv aasta sel tööl toob miinuse ka cv-sse ja mu enda enesehinnangusse. Elumuutusi saab teha noorelt.

Ma oleks väga õnnelik inimene, kui ma ei muretseks ette. Kõik  on ju hästi. Mul on töö ja sissetulek ja pere ja tervis. Ja kõik veel. Aga ma muretsen tuleviku pärast. Vahepeal, tööd tehes, siis unustan ära, Ja siis tuleb reaalsus jälle laksuna vastu nägu.

ehk siis ma pean. ma peaksin. ma peaksin muretsema ja mingeid samme astuma, kui ma pole õnnelik. Ja ma oleks õnnelik, kui ma näeksin mingit positiivset tulevikuvisiooni ja ei peaks ette muretsema.

aga kuidas leida see julgus ja jõud ja lasta lahti. Mitte muretseda. Olla. Lasta saatusel kanda. Oodata juhuseid ja võimalusi. Ja kui tuleb see lõpp siis tuleb. Ja kui ma mängin oma šansid iga päevaga järjest väiksemaks siis... mis siis?
ja äkki nii peabki, mitte pingutama. Äkki ei peagi olema raske.  vaid peab tegema ainult meeldivaid ja kergeid asju. laskma minna. tuleb mis tuleb. läheb nagu läheb.

lehes oli lugu imikust, kelle isa peksis ta kolmekuisena invaliidiks. Nutsin ja mõtlesin. Raisatud elu. Ja kui kõigel siin elus on mõte ja eesmärk ja Jumal juhib või saatus määrab. Siis. Mis oli selle hingekese eesmärk ja mõte. Miks ta pidi sündima? Et midagi selles süsteemis muutuks? Ei muutu ju.

sellised juhtumid võtavad minult usu, Usu, et läheb nagu läheb. Äkki lähebki. Aga ma peaksin selleks ikkagi natuke tagant tõukama? Ise pingutama ja ise otsustama?

et võita loteriil tuleb osta pilet?