reede, 9. märts 2018

repeat

Kas keegi tunneb kedagi, kes on päriselt ka, tegelikult muutunud.

Blogide ja päevikute üks imeline väärtus on reaalsuskontroll. Loed ajalugu ja saad aru, et see kõik on olnud. Sa oled juba varem sada korda lubanud, et ... midaiganes.
No näiteks, et oled avalikus kohas ainult rõõmsameelne. Või et ei ütle enam inimestele " see on suhteline, kui sellest küljest vaadata, siis on nii, aga teisest küljest naa.." või ...ja nii edasi.
Ma muidugi ei tea. Äkki suures plaanis, Kui võtta ette terve elu ja joonistada graafik, siis seesama rõõmsameelsusskaala ikkagi muutub? Et esimene kord lubasid, muutus 5 %, teisel korral ka 5% ja nii edasi? Ja elu lõpuks olen ma töepoolest mõne oma harjumuse, iseloomujoone või õpitud reaktsiooni, käitumise muutnud.

Ja  kõige nukram on see, et mitte ainult mu sõnad ja käitumine ei käi ringiratast vaid ka see, mis minuga elus juhtub.
Hiljuti juhtus minuga täielik deja vu olukorraga, mis juhtus 10 aastat tagasi.
Ma olin pikalt töötanud ühes firmas. Ja mulle tundus, et töö sai tehtud. Otsa. Ma tundsin, et olen mittevajalik ja kõrvalejäetud ja ebaoluline.  Ühesõnaga. Nagu täna. Hakkasin aktiivselt otsima ja vaatama uusi võimalusi.
Ja siis anti mulle teada, et tõstetakse palka ja saadetakse mind ühele pikemale koolitusele välismaale.
Ahastasin personalijuhi toas, et mida ma nüüd tegema peaksin. Ta kehitas õlgu. Need otsused tehakse mujal ja kõrgemal.
Paar kuud hiljem andsin ikkagi lahkumisavalduse. Mul oli seal töötamise ajal olnud  6 erinevat ülemust ja kõik riburada kutsusid mind vaibale. Et veenda jääma. Et rääkida kui hea ja väärtuslik ma olen. Mulle pakuti, et nad koondavad kellegi, et saaksin ametikõrgendust.
Ma oleks tahtnud neid lüüa ja karjuda. Lihtsalt karjuda. See oli selline peen firma, et igal aastal toimusid apraisalid, ehk siis nad kõik teadsid, et mu motivatsioon on olnud mõnda aega miinus 100. Miks ei räägita meile sellest, kui head me oleme siis, kui me oleme olemas. Miks?
Ma läksin toona ära. JA see oli õige otsus.
Ja täna juhtus täpselt sama. Ülemus tuli valge paberiga. Ma olin moraalselt valmis nähvama, et olen valmis koondamiseks. Ja. Ta tõstis mu palka. 25 %. Vau. Lisaks kui tubli ma olen bla bla bla... ja koolitus.
Päriselt? Ja siis algas koosolek. Ja pool tundi hiljem küsisin ma endalt. MIDA ma ometi siin teen. Ma ei taha raha ( tegelikult tahan raha ka, aga see postitus peaks nüüd näitama mu teist, vaimsemat, külge). Ma tahan tunnustust, tähelepanu, tagasisidet. Ma tahan rutiinist välja. Ma tahan muutusi ja et oleks huvitav.

Ja neid juhuseid on palju. Kus sama situatsioon või olukord jälle kordub. Ja miks ta ei peaks, kui ma käitun ja reageerin samamoodi. Ja ma astun kogu aeg ka tegevuste ja töödega ühte kindlat rada.

Mu elu on nagu spiraal. Kui paaril korral on mulle tundunud, et ma saan sest spiraalist välja, siis täna tagasivaatena, oli see illusioon. Ka kõik need nn kõrvalteed tegelikult kinnistasid ja tugevdasid seda spiraali. Tekkis lihtsalt nikeldatud vedru.

Mind ajendas seda postitust kirjutama Ebapärlikarbi mõtisklus saatusest ja juhusest.  Kui palju on meie eneste kätes ja kui palju kukub meie ellu kingitusena.

Ma olen tänaseks välja mõelnud selle alguspunkti, kust spiraal algas. Kui varasemalt ei olnud minu mõjutada millisesse perekonda ma sünnin, millisesse kooli mind pannakse, millises linnas me elame, millise geenikomplekti ja iseloomu ma kaasa sain.
Siis esimene päris minu otsus oli minna keskkooli klassi, kuhu ei tulnud mitte ükski mu sõber. Sellepärast, et see tundus mu tuleviku seisukohast õige ja õigem otsus. Juhus oli see, et käisin selliste võimalustega koolis ning mu hinded võimaldasid valida. Aga otsus oli ratsionaalne, pragmaatiline ja kalkuleeriv.
Ja sealt edasi on iga samm toetanud järgmist.

Eelmise aastani ma uskusin, et nii oligi hea ja õige. Ma olen teinud õiged otsused, mul on vedanud, olles õigel ajal õiges kohas ja kohtudes suurepäraste inimestega.  Täna ma ei tea. Sest ma olen selles spiraalis kinni.

Ma olen selle lühikese ringivaatamise-otsimise perioodi jooksul juba aru saanud, et ma olen niivõrd ühes teemas sees, et kõik ülejäänud uksed ongi suletud. Need, kes tahavad mind, neid ei taha mina. Milleks vahetada töökohta, et hakata tegema täpselt sedasama. Need kuhu tahan mina, ei taha mind.

Lisaks, vanus. Iga lisanduv vanuseaasta toob miinusmärgi ja iga lisanduv aasta sel tööl toob miinuse ka cv-sse ja mu enda enesehinnangusse. Elumuutusi saab teha noorelt.

Ma oleks väga õnnelik inimene, kui ma ei muretseks ette. Kõik  on ju hästi. Mul on töö ja sissetulek ja pere ja tervis. Ja kõik veel. Aga ma muretsen tuleviku pärast. Vahepeal, tööd tehes, siis unustan ära, Ja siis tuleb reaalsus jälle laksuna vastu nägu.

ehk siis ma pean. ma peaksin. ma peaksin muretsema ja mingeid samme astuma, kui ma pole õnnelik. Ja ma oleks õnnelik, kui ma näeksin mingit positiivset tulevikuvisiooni ja ei peaks ette muretsema.

aga kuidas leida see julgus ja jõud ja lasta lahti. Mitte muretseda. Olla. Lasta saatusel kanda. Oodata juhuseid ja võimalusi. Ja kui tuleb see lõpp siis tuleb. Ja kui ma mängin oma šansid iga päevaga järjest väiksemaks siis... mis siis?
ja äkki nii peabki, mitte pingutama. Äkki ei peagi olema raske.  vaid peab tegema ainult meeldivaid ja kergeid asju. laskma minna. tuleb mis tuleb. läheb nagu läheb.

lehes oli lugu imikust, kelle isa peksis ta kolmekuisena invaliidiks. Nutsin ja mõtlesin. Raisatud elu. Ja kui kõigel siin elus on mõte ja eesmärk ja Jumal juhib või saatus määrab. Siis. Mis oli selle hingekese eesmärk ja mõte. Miks ta pidi sündima? Et midagi selles süsteemis muutuks? Ei muutu ju.

sellised juhtumid võtavad minult usu, Usu, et läheb nagu läheb. Äkki lähebki. Aga ma peaksin selleks ikkagi natuke tagant tõukama? Ise pingutama ja ise otsustama?

et võita loteriil tuleb osta pilet?

21 kommentaari :

  1. Õnn ei ole kunagi stabiilne seisund, ikka pigem hetkeline.
    Mul oli eile huvitav vestlus endise kolleegiga. Tema läks ise ära aga valdkond jäi samaks. Rääkisin siis, mis mul muutunud tööalaselt on ja et vahel tahaks teha midagi täiesti teistsugust. Et kõik on ju hästi iseenesest, palka tõsteti ja tööülesandeid sain juurde jne. Ta on alati olnud hea kuulaja, nii ka seekord. Kuulas mind lõpuni ja ütles, et meil on alati neid hetki, kus me tahame ära minna ja teha midagi muud. Alustada otsast, vahetada valdkonda. Seda võib muidugi teha aga alati peab meeles pidama, et see ei oleks oma olemuselt põgenemine.
    Mind see kõnetas... :)

    VastaKustuta
  2. Ma olen juba mitut puhku mõelnud, vanemaks ja haigemaks saades tihemini, et kõik on üks tühi töö ja vaimu närimine. Nagu sa ütled, sul on kõik olemas, eeskätt tervis ja sissetulek, puudub ainult see rosin, see fluidaalne miski, mis teeks siiski asja sinu jaoks nauditavaks. Ja ma mõtlen, st olen juba varem korduvalt mõelnud, et kui sa oled juba nii vilets, et ei saagi enam midagi teha, siis tegelikult ongi ükskõik. Et tegelikult ei olegi tulemus tähtis, st on muidugi ka, kuid enamalt jaolt me pigem naudime tegemist, st protsessi kui sellist. Lihtsad loomud ilmselt nii ei mõtle ja pole neil ka sedasorti eksistentsiaalseid probleeme, see on ikka rohkem loomenatuuride ja muidu intelligentide teema. Aga nüüd, kus ma ei saa teha enam mitte kui midagi, eeskätt tunnen puudust sellest, et käsitööd ei saa teha, siis leian kahel paradoksaalsel viisil: et kuni sa saad veel midagi teha, siis tee ja naudi protsessi, kulgemist; ja/või teiseks - ära teegi mitte midagi, lihtsalt naudi olemist ja tunne rõõmu ka väikestest asjadest. Spiraaliga tagasi: kõik on tühi töö ja vaimu närimine. Ehk kui viriseda, siis jällegi tsiteerides klassikuid: üks sitt kõik :)

    VastaKustuta
  3. mul on olnud aeglasi muutusi.

    nt 2012 hakkasin ma ühe oma minevikukoormaga tegelema ja kuskil aasta või kaks tagasi jõudis pärale, et hoo, see ei ole enam tõepoolest selline elu määrav koorem nagu seni. Oli vaja oodata, kuni ma olen piisavalt tugev sellega tegelema (milleks oli vbla ka vaja, et aega oleks piisavalt möödunud) ja pärast mõningast ulgumist ja hammastekiristamist oligi tegelemisest kasu.

    ma sain selleks abi ka, eks muudatused tahagi ka väljastpoolt tuge.

    (mitte ehk üleni, ma ei saanud päris uueks ja minevikust lahti, aga paremus on ikkagi märgatav. ma usun, et ma olen nüüd tervem inimene kui 2011.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma lugesin su postitust ka ja tundub, et inimeste elud ongi erinevad. Mul on olnud 100 hobi ja ma oskan paljusid asju. Aga raha on makstud ikka ainult ootuspäraste asjade eest :).

      Kustuta
    2. jah, jube erinevalt võivad need asjad käia.

      üllatavatest asjadest veel - üks sõbranna sai hiljuti palju parema töö kui enne, räägib, et nagu öö ja päev. Kunstnik. No ja eile või üleeile nägin kuulutust, kus jällegi otsitakse kunstnikku tööle. paistab, et heade kunstnike järele on praegu suur nõudmine tekkinud ja nad saavad valida, millise töö võtavad.

      Kustuta
  4. Jääb mulje, et terminid töö ja hobi kipuvad segi minema. Töö on tegevus mida teed eesmärgiga palka saada, hobi eest oled nõus peale maksma. Töö juba definitsiooni järgselt pole tegevus mis peaks meeldima, hobiga samas muidu ju ei tegeleks.

    Muidugi on hullult tore kui töö ja hobi kokku langevad, ehk siis hobiga tegelemise eest palka makstakse, paraku saavad sihukest olukorda väga vähesed nautida. Kui töö ei ole hobi, nagu enamusel meist, siis peab selle eest makstav palk ja vaba aeg võimaldama mõnusat äraelamist ning hobidega tegelemist. Eelnevast tuleneb, et mida ebameeldivam töö seda kõrgem peab olema palk ja pikem puhkus, et oleks üldse mõtet tööl käia.
    Mina olen alati oma töö ja muu elu eraldi hoidnud, töö peale keeldun mõtlemast enne kui kontori uksest sisse astun ja peale seda kui välja astun. Ilmselt seetõttu ei mõista terminit tööstress ega inimesi, kes vabal ajal tööst vatravad.

    Momendil on suht rahuldav pingevaba töö, vahetaks seda vaid juhul kui pakutaks veel rohkem puhkust (praktiliselt võimatu) vähemalt sama palga puhul. Prioriteedid peavad olema paigas: töötatakse ikka selleks et elada mitte ei elata selleks et töötada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on superfilosoofia. Iseasi kuidas niimoodi mõtlema hakata :) :)

      Kustuta
    2. Ma ei oska õpetada, sest olen kooliajast saati nii mõelnud. Istusime kord oma mate-füüsika eriklassi kuttidega õllekas ja arutasime mis on elu mõte. Jõudsime eelmainitud järeldusele: võimalikult väikese vaevaga võimalikult suur heaolu tagada. Endal lihtsam ja mõnusam nii elada ;)

      Kustuta
  5. Mul on alati palju hobisid olnud, nüüd muidugi enam ei saa nendega tegelda, kuid ma tegelesin nendega sporaadiliselt, nagu tunne tuli. Ma kujutan ette, et kui ma peaksin tegelema mingi hobiga, olgu see nii kõikevõitev ja põnev kui tahes, tööna, pidevalt, ka siis, kui tegeleks parajasti millegi muuga, siis läheks ma varsti hulluks ja hakkaks oma tööd vihkama. Mis ma tahan öelda - hobi on midagi ajule (kuigi võib olla ka kehale ja hingele), st stiimul, midagi, mis hoiab sind värske, hoiab sind tiksumas. Pidevalt pole sellist stiimulit tarvis, ja sellises koguses, ma mõtlen, 8 tundi päevas 5 päeva nädalas ta kaotabki oma stiimullikkuse. No maitseb tort, aga sa ei söö seda ju kolm korda päevas iga päev.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah. Mulle tundub samuti. Sel aastal on järjest pakutud hobitegevuste eest raha. Ja ma olen keeldunud, sest ei raatsi...

      Kustuta
    2. kuule, loomingulist tööd ei tehtagi 8 tundi päevas 5 päeva nädalas. vähegi normaalne ülemus või klient ei eeldagi seda. need, kes eeldavad, on ära teeninud, kui nad oma tööjõust ilma jäävad. (mõeldes jälle oma sõbrannale ja tema vanale tööle.)

      Kustuta
    3. Noh, on ju meediast käinud läbi piisavalt inimesi, kes kiidavad, et töö on üksiti ka hobi, ja et miks mitte, kui selle eest ka raha makstas. Nujah, nad ei täpsusta, kui pikalt jutti nad seda teevad, mõni uhab ehk ka 12 tundi, kui on selline Duraceli jänese taolise energiatasemega inimene. Aga mulle näiteks meeldib portselanimaal, keraamika, kui tahan, teengi kasvõi 25 tundi ja siis kolm päeva ei tee midagi. Aga kui tuleks keegi, ja nõuaks, et ma peaks iga päev kaheksa tundi maalima ja ketrama, siis vist nädala pärast, kuid kardetavasti varem peksaks ma värkstoa segi ja uputaks kedra jõkke, ja edaspidi sööks ainult plekk-kausist :)

      Kustuta
    4. no a nii loominguline töö vabalt võibki käia - vahepeal uhad 25 tundi ja sis ei tee jälle midagi.

      Kustuta
    5. st ega sellisel tööl ei mõõdeta tööl oldud tunde. kui on tellimus, siis tuleb see lihtsalt valmis saada, ise vaatad, kuidas ajastad.

      Kustuta
    6. AGA - kohe selline suur AGA - on minu hinnangul see, et kui tahta niiviisi õnnelik olla, ei saa loota üle Eesti keskmise sissetulekut. see on see hind, mida tuleb maksta.

      Kustuta
    7. Millest selline hinnang? See, palju makstakse, sõltub ikka hobist ju. Kui see juhtub olema pärikarva kapitalistlik-tehnokraatliku vajaduste või meelelahutusliku ühiskonna soovidega, võid kuitahes rikkaks saada.

      Kustuta
    8. Ma kujutan ka ette, et kui hobiga 8 tundi päevas 5 päeva nädalas tegutseda kaob nauding suht siva ära. Hobi on ikka sihuke tegevus, mida teed kui tuju ja isu tuleb. Kauriga samal arvamusel, et tasu (kui makstakse) sõltub hobist ja muidugi sinu tasemest sel alal.

      Kustuta
    9. Kaur, selle AGA eeltingimuste hulka - mille juures ei saa liiga suurt sissetulekut tahta - käis see, et asjaga ei peaks ühtlasi liiga palju tegelema, vaid ainult niipalju, kui veel mõnus on, ütleme nii paar tunnikest päevas ja mitte iga päev.

      OK, see, kui palju ja pikalt kellelgi millegagi mõnus tegelda on, sõltub muidugi konkreetse inimese monomaniakaalsuse tasemest, aga konkreetselt Indigoaalasele paistab liiga palju ühe asjaga tegelda vastumeelt olevat.

      Kustuta
    10. laias laastus oli mu kommentaari mõte see, et enamikul inimestel tuleb valida asjaluksuse ja ajaluksuse vahel. või siis - ühel pool on võimalus saada kõiki asju, mis sa tahad (just asju, neid, mida saab osta); teisel pool on vabadus mitte teha seda, mida sa üldse ei taha. harva, kui nende vahel mingi ühisosa on. suurem osa inimesi ei saa muidugi üldse kumbagi.

      no ja suurem osa üritab leida mingi kompromissi, kus saaks aeg-ajalt midagigi, mida tahab, ilma et peaks vähemalt kogu aeg tegema seda, mida ei taha.

      Kustuta
    11. Notsu, väga õige!
      Eks (töö)stress tekibki muude komponentide seas just sellest, et pead tegelema liiga palju sellega, millega ei taha (no et raha saaks), ja saad liiga vähe tegeleda sellega, mis on hingelähedane.

      Kustuta
  6. Olen samamoodi "muretseja" ning jõudnud oma mõtetega sinna, et ka see "muretsemine" osa tervikust/saatusest vms. Vahest meeldib meil inimestel rääkida "erinevatest tervikutest", kuid siis osa nö "teemast" tõsta ikkagi tervikust välja. Stiilis - kas ma peaks midagi tegema, et saada midagi/kedagi vms. Ühelt poolt nagu adudes, et kontroll puudub, aga teisalt jällegi lootes, et mingi väikene osa on siiski kontrollitav :) Mulle personaalselt tundub, et siiski kõik on nagu on. Seejuures ka meie suhtumine/uskumine/mitte uskumine sellesse.
    Teine killuke, milleni olen jõudnud, on see, et olles osa tervikust, olen ma just mingi üsna konkreetne osa - omade boonuste ja vigadega. Ja kuigi on võimalik teha nö "kannakaid"/muutuda, siis mingi sisemine "miski" jääb ikka samaks ja ka see nö eeldus "kannakaks" peab su sees olemas olema. Jõudes tagasi sinna, et ei kontrolli midagi...ehk siis see on mu meelest piisav argument(minu enda jaoks), et miks asjad on nii nagu nad on ja mitte teisiti. See loomulikult ei tähenda, et mu tubli ülemõtlev ajunatukene ei kujutaks kõike võimalikku ja võimatut vahet pidamata ette :) Oi kuidas see kurnab vahest - küllap on seegi osa nö tervikust.
    Minu jaoks on õnn(selle ülimas tähenduses) just stabiilne ja muutumatu - see teebki temast õnne. Ülejäänu on emotsionaalne, vaimne, füüsiline virr-varr - tuleb>läheb=kurnab...

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!