Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

neljapäev, 4. märts 2010

Igaühest võib saada lendur

Eile vihastasin taaskord ühe artikli peale, kus faktidega oli loominguliselt ümber käidud (et mitte öelda lausa valetatud) ning paar wikipedia artiklit läbi lugenud profaani arvamusi tituleeriti spetsialisti pähe. Olin juba valmis emotsionaalse blogisissekande tegema, kui aru sain, et selliseid on mul siin juba oma paar-kolm tükki.

Esitasin endale küsimuse siis hoopis sedapidi- miks see mind nii ärritab ja vihale ajab?
Sekretärist "toitumisspetsialist", koomikust "pressiesindaja", diskorist "kunstnik", fotograafist "kokatädi"  jne. jne. Mind, kes ma pean elementaarseks inimõiguseks enda puhul õigust muutuda ja muuta oma arvamusi, hobisid, midaiganes. Mina, kes ma suhtun suure lugupidamisega saatejuhist geniaalseks meediaõppejõuks transformeerunusse, endisest sportlasest edukasse ärimehesse jne.. seda rida võib samuti lõputult jätkata- miks kaob mu tolerantsus teatud inimeste puhul täielikult???

Kas põhjuseks on kuvand? Üks motosid, mida ma usun- sest elu on näidanud selle paikapidavust- "ära riietu sellena kes sa oled, vaid sellena kelleks tahad saada".
Ning mind solvab, kui tuntud inimene ei vasta järsku loodud kuvandile ? Sest siis ei saa teda enam tõsiselt võtta? Eelarvamus? Et kui inimene end tutvustades hüperrõõmsalt väidab, et ta on "rõõmus ja armas ja kõik armastavad teda" ning soovib näidata, kuidas ta sületantsu teeb- , siis on mul raske leppida teadmisega, et ta võib olla väga arukas farmatseut või teada kõike geenitehnoloogiast?

Inimesel on ju ometi õigus jalgratast leiutada ning oma avastamisrõõmu meediaga jagada?
Kas mind ärritab see, et nendest leiutamistest on tehtud meediasündmus. Kuna meie kultuur ei soosi ebaõnnestumisi ja  eestlane tahab olla naabrist parem ning ebaõnnestuja on luuser, siis olen ka mina tüüpiline esindaja ning see muudab mind halastamatuks ebaõnnestujate suhtes?

Või on põhjus selles, et nad devalveerivad hariduse ja ametiväärikuse mõiste. Kui igaüks võib olla kosmonaut, siis mis point on "tõelistel" kosmonautidel pingutada ja vaeva näha. Ja kas tänapäeval, kui kogu info on kergelt kättesaadav, mitte üksikutesse raamatutesse kirja pandud- on üldse enam "tõelisi". Äkki me võimegi kõik olla professionaalsed kosmonaudid?

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!