reede, 21. oktoober 2016

Kuhu need lapsed siis minema peavad

Jälle on avaldatud  koolide edetabel.

Innove annab teada, et tulevikus hakatakse arvestama gümnaasiumite enda panust. Ma kahjuks ei leidnud täpsemaid selgitusi, seega vabandust, kui ma valesti aru sain. Aga loodetavasti on arvestatud kõik olulised tegurid.
Et mitu logardit suudeti õppima meelitada. Ja kas ikka koolimissi valimised toimuvad ja kas lapsed saavad koolis tunni ajal netis olla ning mõttetute uurimistöödega ettevõtteid närvi ajada. Ja kas on ikka musttuhat valikkainet, sest matemaatika ja vene keel pole olulised.  Laps peaks saama ikkagi gümnaasiumis õppida religiooniõpetust, filosoofiat ja tikkimist, Kui ta tahab.
Sest ilmselgelt on just need hea kooli tunnused.

Aga miks ma kirjutan, on see, et kuidas ikkagi tegelikkus ja paberid meil kokku ei lähe ja isegi riigiametnikud st riigi poolt tellitud ametnikud ajavad teist liini kui strateegiates ette nähtud.

Ma suudan mõista kommentaatoreid, kes ikka veel avaldavad kommentaare, a la

aga kusagil koolis peavad ka need lapsed ju õppima, kes pole nii andekad
õpetajatel pole ju aega tegeleda, kuna aur läheb loodrite järeleaitamiseks
hindama peaks kooli panust, sest nad ju töötavad nn materjaliga, mis on...
pole õiglane hinnata neid koole, kuhu on konkurss ja neid, kes võtavad vastu ülejäänud


sest kommentaatorid ilmselt ei tea. Aga Innove peaks ju küll teadma.

gümnaasium on meil vabatahtlik.
Vabatahtlik.

Sinna ei pea õppima minema mitte üks noor inimene, kes ei taha ega viitsi ega oska.
Mitte ühtegi loodrit ei pea järele aitama, vaid palun- uks on lahti, võib ära minna.

Ja Innove ei pea tegema tühja tööd hindamaks kooli panust. Sest gümnaasium, kuhu pole konkurentsi ja kus pole viimase viie aasta jooksul suudetud eksamite keskmist üle 60 punkti saada, ei peagi tegutsema. Selle kooli võib väikeste maakoolide asemel täiesti kinni panna.

Gümnaasiumis õpitakse. Gümnaasium on ettevalmistus kõrgkooliks. See ei ole minu arvamus, vaid selle on välja öelnud haridusministeerium juba Lukase ajal.

Ja kuna ülikooli vastuvõetuks on vaja teha tasemel riigeksamid, siis ongi kõik õige. Gümnaasium valmistab ülikooli vastumiseks ette ja parim kool on see, kus sooritatakse edukamalt eksamid ning suurem osa lõpetajtest pääseb edasi kõrgkooli.
Nii lihtne ongi.

Kõige totram on see, et ma olen seda juttu kirjutanud juba nii mitu aastat ja absoluutselt mitte midagi pole muutunud.

Mu tuttavad põhikoolilõpetajate vanemad teevad plaane juhuks, kui laps ei saa soovitud gümnaasiumisse-  kus asuvad lähimad ühikatega maagümnaasiumid, sest sinna ju ikka saab. Ja kui juhtub poisslaps olema, siis veab rohkem- poisse ikka vastu võetakse, sest teatavasti nende puhul võib põhikooli keskmine hinne olla madalam.
Ja ma mõistan neid 100%. (ja/sest ma pooldan üldist keskharidust).

Sest endiselt pole meil kutsealasid igale maitsele ja huvile ja andele.
Sest endiselt on meil hulk erialasid, mille õppimiseks on eelduseks keskharidus- iluteenindus, lasteaaiaõpetajad jne jne. Ma usun, et pea poolte rakenduskõrgkooli erialade puhul võiks küsida- miks. Miks on sellel erialal töötamiseks vajalik kõrgharidus. Muidu oleme me usinad välismaa poole vaatama, aga no vot sel puhul mitte,

Ja endiselt maineteema ja elus hakkama saamise teema. Me teeme ägedaid pabereid elukestvast õppest. Me deklareerime, et keskharidus on vabatahtlik. Ja ... me eeldame, et see vabatahtlik keskharidus on kõigil olemas.

Me ei pea kulutama raha reklaamimaks, kui ägedad on meie kutsekoolid. Pole vaja. Inimene saab seda ise teada, kui ta peale kõrgkooli lõpetamist sinna õppima läheb.
Siis, kui eluks ja igaks juhuks vajalikud paberid käes on, et oleks võimalik paindlikult reageerida tööturu muutustele, ja on aega hakata tegelema muude asjadega - näiteks õppida midagi huvitavat või enda jaoks kasulikku või siis sellist, millega raha juurde teenida.

Selleks, et etapid- keskkool, ülikool vahele jääksid, on vaja midagi muud. Turvatunnet. Teadmist. Kinnitust, et laps saab ka ilma hakkama. Eriti, kui ta on tüdruklaps. Ehk siis variant- põhikoolist firmajuhiks või variant põhikoolist füüsilise tööga rikkaks on üsna võimatud. Nii feminist, kui ma ka pole, aga nii on.

Ärge rääkige enam innovatsioonist ja teadmistepõhisest Eestist ja kõigest sellest, mis eeldab kõrgharidust. Ärge andke avalikult signaale, et tahame ajusid ja ärge rääkige kõva häälega, et " peame tööjõudu sisse tooma, kuna eestlased ei taha nii madala palgaga tööd teha".
Muidugi ei taha. Miks peakski.
Meil on tasuline lasteaed ja tasuta ülikool. Kui see ei ole sõnum, siis mis see on.

Aga mis ikka. Hea, et ametnikel on tööd ja hea, et on teemasid, millega tegeleda.

39 kommentaari :

  1. Tegelikult ei saa elukestvast õppest rääkida, vähemalt minu arust hetkel veel mitte, sest kui ainult kõrgharidusest rääkida, siis on suur hulk erialasid, mida saab õppida näiteks ainult Tartus (ja mida ei saa õppida kaugõppes). Minu arust eeldab meie hetkeolukord seda, et noor inimene, kas äsja keskkooli või kutse+keskahariduse lõpetanud, läheb otse ülikooli, õpib oma 3-5a ära ja siis hakkab kohe oma erialal (või mingil erialal tööle) ja aina töötab - pensionini. Sest me räägime elukestvast õppest, aga kas keegi on üritanud näiteks Saaremaalt või Kesk-Eesti väikelinnast minna õppima uut eriala näiteks 35-aasta vanuselt? Kui sa just ülikoolilinnas ei ela ja sul ei ole vastutulelik töökoht, siis sinu võimalused "elukestvat õpet" või ümberõpet teha on piiratud, et mitte öelda lausa võimatud, sest iga õhtu kooli ei saa - veel vähem on näiteks 35-aastasel perega inimesel võimalik võtta 3a aega vabaks, et minna uuesti bakalaureusele täiskoormusel päevaõppesse.

    VastaKustuta
  2. Minu jaoks on ka elukestva õppe teemal üsna suured augud sees. Esiteks ei ole paljusid erialasid, mis just täiskasvanud õppijat huvitada võiks, tsükliõppes. Teiseks on meil õppijate toetamiseks vajaduspõhine õppetoetus mis peaks õppijat majanduslikult aitama. Aga selle taotlemiseks võetakse eluseks eelmise aasta tulud. Ehk siis kui sa eelmisel aastal omasid sissetulekuid siis sel aastal toetust ei saa (kuna eelmisel aastal olid ju tulud). Aga kui kooli minekuks töölt lahkuda siis juba 2. kursuse 2. semestril avaneb võimalus toetuseks... Mõte ise on hea aga süsteem vajab veidi järele mõtlemist ja kasutatavamaks tegemist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma julgen arvata, et riigi seisukohast algab " elukestev õpe" sel hetkel, kui suurettevõttes koondatakse 100 inimest.
      Siis pakutakse võimalust õppida arvutit, keeli ja raamatupidamist :)

      ok, see oli iroonia.

      Aga ma olen väljaöelduga nõus.

      Kustuta
  3. Neid koolide hindamiskriteeriume saab uurida HaridusSilma lehelt.

    Mina vaikselt loodan, et HTM ja Innove on lõpuks aru saanud, et gümnaasiumisse lähevad ju meie oma Eesti lapsed, kellega me peame tulevikus samas ühiskonnas koos edasi elama. Mõistlikum on neid raskuste korral aidata, mitte ukse taha visata.

    Tore oleks, kui hariduspoliitikud ja -ametnikud järgmiseks aru annaksid, et nn kutsekeskharidus on üks suur vale, kuna põhikoolijärgses kutseõppes on üldhariduse maht ja tase peaaegu olematu. (Kolme aastaga nii keskharidus kui kutse, kusjuures eeldatakse, et sinna lähevad tagasihoidlikumate akadeemiliste eeldustega õppurid.) Samas on tänapäeva maailmas keskharidus üldjuhul hea toimetuleku eeldus. Nii et miks mitte lasta kõigil noortel rahumeeli keskkooli/gümnaasiumisse suunduda, kus nad õpivad, küpsevad, arenevad, oma huvides ja võimetes selgusele jõuavad. Ja edasi kutsekooli või kõrgkooli suunduvad.

    Aga mis Sinu ettepanek oleks?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan üsna samuti.

      Võiks olla üldine keskharidus. Konkurents on juba paika pannud, kus tase kõrgem ja mis kvalifitseerub nn ülikoolieelseks kolledziks ja koolid, millesse mahuvad kõik, kes tahavad tavalist keskharidust.
      Meil oli omal ajal (süvaõppega klassis õppides lisaks) ÕTK, ehk siis kord nädalas saime keskkooli ajal ka kutseõppe ja kooli lõpuks kutsetunnistuse kätte. Miks mitte seda uuesti praktiseerida mõnedes koolides.

      Tabeleid võib teha, aga nende nimi peaks olema see, mis on nende sisu. Riigieksamite tulemused koolide lõikes. Nii et iga põhikoolilõpetaja saabki konkreetse info. Seal koolis on karm õppimine, saan parima keskmise eksamihinde ja seega parem tõenäosus saada sisse kõrgkooli.
      Selles koolis on eksamite tase kehv, aga ongi hea. Jääb mulle rohkem aega tegeleda oma hobidega.

      Kutsekooli ei peaks olema konkurssi st keegi, kes on motiveeritud, ei tohiks jääda uksetaha ning raha võiks paigutada õhtu/kaug/tsükliõppesse- olgu siis kasvõi raha eest.
      Et kes tahab, saab EV alati omandada kutsehariduse ja keskhariduse.

      Ja ülikool võib mu meelest ka tasuline olla, kui raha ei jagu. Olgu seal karm konkurss ja pääsevad vaid parimad + stipendiumite süsteem, et õppida saavad ka need, kel raha pole.

      Lasteaaed peaks olema kohustuslik ja 100% tasuta. Selles raamatus räägiti põhjustest, miks see on vajalik
      http://indigoaalane.blogspot.com.ee/2014/02/t-sarrazin-saksamaa-kaib-maha.html

      Kustuta
    2. Pinnakasutusindeks?
      Kooli huviringide osalevate õpilaste arv?
      Arvutuslikult tugineb panuse leidmine kahetasandilisele
      regressioonianalüüsile, kus sõltumatuteks muutujateks on õppetööst
      sõltumatud tunnused ja sõltuvaks muutujaks riigieksami tulemus.
      Gümnaasiumi panust iseloomustab koolitasandil leitud regressiooni
      jäägi suurus. ??

      ok, las jääb. tegelikult on mul ju kool läbi ja mina sellest tean:)

      Kustuta
  4. Minu meelest logiseb see süsteem juba põhikoolis. Kuidas saab tekkida nt olukord, et pool aastat enne küpsuseksamit lahkub koolist matemaatikaõpetaja ning asendajat ei leita (eksamiaine). Koduseid ülesandeid annab üle ukse kas klassijuhataja või teise eriala õpetaja, kes ei oska laste küsimustele vastata.
    Need, kes taipasid omale viimaseks paariks kuuks leida koduõpetaja, sooritasid eksami positiivsele hindele. Nõrgemad kukkusid lihtsalt läbi. Isegi vanemad ei olnud tagajalgadel, nagu ei läheks lapse haridus neile üldse korda. Tallinna gümnaasium, näide lõppenud kevadest. Mis keskharidusest siin veel saab juttu olla kui lastel tekivad juba enne lüngad...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. see on pikem trend. Mu õde lõpetas 20(?) aastat tagasi keskkooli ilma ühegi füüsika ja keemia tunnita. Õpetajat polnud.
      Sugulane samuti. Aga kuna tal oli huvi, siis tegi ise niipalju tööd, et sai farmaatsiasse sisse!

      Mulle on jäänud meediast mulje, et täna on seis ikkagi paranemas? Kuna koole ja lapsi jääb vähemaks, aga õpetajaid koolitatakse endiselt + lisaks Noored Kooli programmid + õpetatakse mitut ainet andvaid õpetajaid st multifunktionaalsus + tegelikult on ju nett materjali täis, puhas laiskus, et ei viitsita kopereeruda nt online tundudeks

      siis probleem on, nagu muu tööjõugagi, pigem regionaalne ( k.a. kinnisvara, ühistransport ja muu noorele spetsialistile vajalik).

      Kustuta
    2. Koole ja lapsi jääb vähemaks kusagil, kus mina ei ela. Seal, kus ma elan, on konkurss kohale aina suurem, klassikomplektid aina rohkem punnis täis, koolis füüsilist ruumi lapse kohta aina vähem.

      Kustuta
  5. wdym "kuidas saab"? Inimene otsustas, et läheb ära, ja läks. Ja ju siis õpetajate turg ei ole nii täis, et kohe uue saaks. Ilmselt on juhtkond ka mingitpidi jobu, aga eks me kõik oleme, vähemalt kohati.

    Aga see, miks vanemad tagajalgadele ei ole... sõltub ju vanematest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pole kursis pedagoogide värbamisega kahjuks aga eeldan, et keset õppeaastat ei minda. Eriti kui on vaja klass viia lõpueksamitele. Vastutus ju.

      Kustuta
    2. On vaja, on vaja. Alati on erandeid, kus see su "on vaja" lendab kuradile. Keegi sureb, lahutab, jääb haigeks, läheb kellegagi rämedalt tülli, midatahes.

      Inimesel on ÕIGUS töölt lahkuda ja seda ei saa talt võtta. Koolil peab ALATI olema plaan B. Okei, seda ei saa rakendada päevapealt, aga pool aastat...

      Sellegipoolest. Alati saab juhtuda. Ka kõik saab juhtuda.

      Kustuta
    3. Ma tean ühte inimest, kes niimoodi poole aasta pealt ära läks, ja põhjuseks oli konflikt juhtkonnaga. Ja see oli ühes Tallinna koolis. Ta poolteist aastat kannatas, põhimõtteliselt vingumist kõige üle, mis ta tegi või ütles või seljas kandis, ja kui siis teises koolis suuremat koormust pakuti, läks ära. Õpilastega sai ta üldiselt hästi läbi ja osadel (kes ise huvi tundsid) aitas pärast ka lõpueksamiteks valmistuda. Aga seal koolis pidadagi kaadrivoolavus suur olema, sest sisekliima on lihtsalt nii halb.

      Kustuta
  6. Ma olen kaks korda sissekande läbi lugenud ja pean tunnistama, et ma ei saa aru, mida Indigoaalane seekord öelda tahab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vabandust:) tundub, et ma olen praegu segase kirjutamise lainel. Nii palju on emotsioone ja pole aega korrektseid lauseid moodustada.

      Lihtsalt mind vihastas jälle see tabelite kamm, kus inimestele kes peavad õppima, otsitakse vabandusi, miks nad seda tegama ei peaks/ei saa.

      Aga usu, mitte arusaamisega ei kaotanud midagi. Vastupidi:) Igasugu jama ongi liiga palju:)

      Kustuta
    2. Noh.
      Mul on õppimisega oma sotid.
      Ma pmst käskisin eile lapsel ühe kodutöö tegemata jätta. Mispeale ta sai koolist märkuse. Ma nüüd mõtlen, kas ronida konflikt ja kirjutada õpsile "laps pole süüdi, vaid mina kui lapsevanem ütlesin lapsele, et lolli ülesannet ei tohi teha" või ei. Või jätta sinnapaika.

      Ja kuna ma haridus-teemadel juba niikuinii mõtlen (loe: stressan), ajab mind loomulikult närvi, kui tark inimene kirjutab, aga mina ei saa aru.

      Kustuta
  7. Riigieksamite tulemuste tähtsusest: ma olen mitmelt õpetajalt kuulnud põhjendusi, miks need ei ole kooli õppe- või õpetustaseme hindamiseks head. Põhipõhjus: kui kool selekteerib endale võimekamad õpilased välja, siis saab ta hea riigieksamistatistika ka neid oluliselt õpetamata. Nii et võimeka õpilase jaoks ei ütle kooli riigieksamitulemused tegelikult seda, kui palju ta "heas" koolis rohkem õpiks, võrreldes sellega, mis ta ükskõik kus tehtud saaks. Ja vähemvõimeka õpilase jaoks ei ütle need tulemused, et sinna kooli higi ja verega sisse saada pungestades ka tema tulemused nii head oleks.

    Kvaliteedi (st selle, et õpilaste võimed arenevad nende potentsiaali piires maksimaalselt) pidi ikkagi tagama see, kui kool valib õpetajaid, mitte õpilasi (vt Soome poole).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. täpsustus: üks tuttav õpetaja, kes on haridusstatistikat rohkem uurinud, väitis oma jälgitud andmete põhjal, et riigieksamitulemusi ennustab tegelikult kõige paremini IQ-test. et jõhkralt öeldes võiks õpilastele kohe IQ-testi teha ja kõik. Vahet pole, mis koolis nad käivad.

      aga hea õpe (mis suudab potentsiaali avada) suudab sellesama IQ-testi skoori siiski oma kümne punkti võrra muuta.

      Kustuta
    2. Kooli valiva lapsevanema arvates on intelligentsed klassikaaslased võib-olla tähtsamadki kui head õpetajad?

      Kustuta
    3. Või siis lihtsalt edukad lapsevanemad. Me ju ei taha, et laps saaks targaks, vaid et tal läheks hästi.

      On uuritud sõltuvust hariduse ja edukuse vahel. Aga kui teha suunatud uuring sellele, kas Eesti eliitkoolide lõpetajate edukus sõltub nende keska lõpu hinnetest? Ma küll pole kindel, kui tugev see seos on.

      Ehk, ma mõtlen nii.
      Alevikool. Viiesed lähevad ülikooli ja linna ja saavad (moodsa ühiskonna mõistes) edukaks. Kolmelised jäävad alevisse. S.t. hinnetest saab sõel.
      Eliitkool. Kõik on niikuinii edu kultiveerivas ja premeerivas keskkonnas. Viielised lähevad ülikooli ja (osad) akadeemilise karjääri poole. Aga ka kolmelised trügivad vanemate toel ja tõukel ülikooli poole. Kes tasulisele kohale, kes leiab mingi muu variandi, aga kõigil on sund taga. Kui ei saa, siis võtavad otse äri vms ette - neil on tugivõrk ümber, mis leiab neile karjääri ka ilma hariduseta. Usinamad lähevad kooli kunagi hiljem. Aga keegi ei lähe vabrikusse ega mac-i tööle. Suguvõsa ja sõbrad hoolitsevad (mingil määral nagu lõunapoolsetes kultuurides), et kel vähegi mingi võime on, rakendatakse kusagil ära ja antakse stardikapital ka kaasa.

      Ehk. Ebavõrdsus on süsteemis sees igal juhul, laste sünni hetkest alates. Haridus tasandab seda mingil määral, Kopli ja Kakumäe lapsed võivad käia samas koolis koos, aga ainult mingil. Ning akadeemilisel õppeedukusel on vaid üks osa.

      Seda kõike saaks uurida, kui oleks tellimus või vajadus. Aga kuna ajakirjandusel on vaja intriigi, mitte analüüsi, siis tehakse rahus "top 10" tabeleid ja põhiline möll käib ümber nende.

      Kustuta
    4. Tahtsin öelda, et koolivalikul on tähtis klassikaaslaste vanemate edukus. :)

      Kustuta
    5. Põhipõhjus: kui kool selekteerib endale võimekamad õpilased välja, siis saab ta hea riigieksamistatistika ka neid oluliselt õpetamata.

      Me räägime gümnaasiumist.
      Kool PEABKI selekteerima, see ongi gümn mõte. Leida akadeemiliselt võimekamad ja valmistada neid ette ülikooliks.

      Selles mu point ongi. Selles topis peaks 1. Ja viimase koha vahe olema max 10 punkti sest gymn ei ole järeleaitamisasutus.

      Ülikoolide puhul me ju ei hinda, et kus on suudetud paremini s.. saia teha.

      Aga mul on megahea meel, kõik meie hariduse probleemid on lahendatud ja meil on ressurssi teha kahetasandilist regr analüüsi kooli sõltumatute tunnuste kohta :)

      Kustuta
    6. Jah, ja kui mõelda, mida premeerib tööturg -- kas seda, et sa tegid kõik kontrolltööd viitele, või seda, et su klassikaaslased on kõik ühiskonnas ja äris mõjukatel kohtadel.

      Kustuta
    7. Ma ei ole nõus.
      Tõestus:
      https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_countries_by_tertiary_education_attainment
      See tabel näitab OECD riikides kõrghariduse omandanud inimeste osakaalu.
      Võta tulp "25-34" ja sordi selle järgi.
      Edukates riikides saab kõrghariduse üle poole kodanikest.
      Ülikooli LÄHEB ilmselt veel rohkem.

      St gümnaasium ei ole mitte akadeemiliselt võimekatele, vaid peaaegu KÕIGILE. Kõrgharidus ei ole 21. sajandil privileeg, vaid NORM.

      Sestap:
      1) Selekteerimine peab olema väga väga leebe.
      2) On väga normaalne, et keskkoolide tase pole sama. Aga seda pigem niipidi, et miinimumtaseme ehk ülikooli lävendi ületavad peaaegu kõik. Ja paremad (lõpetajad või keskkoolid) on sellest siis mingil viisil väga tugevalt üle.
      3) See üleolek ei peaks kajastuma eksamite tulemustes, vaid milleski muus.
      4) On täiesti normaalne, et leebe valikuga gümnaasiumisse (küll mulle ei meeldi see sõna!!!!) saanud laps aidatakse seal akadeemiliselt jalule. Ka siis, kui tal omal on kalduvus looderlusele. Päris tobukestele diplomit kätte suruda pole põhjust, aga kui inimesest võib asja saada, siis peaks tema tugevused üles leidma ja talle tee kätte andma.

      Kustuta
    8. Mis viib uuesti Indigoaalase idee juurde, et keskharidus peaks olema koolikohustuse osa. Kauril on lihtsalt veel kaugelehaaravam idee, et see keskharidus peaks praktiliselt kõigil võimaldama kõrgkooli astuda.

      Mis praegusse selekteerimisse puutub, siis eri gümnaasiumide selekteerimisel toimib osalt tagasisidering - kool, kus on alguses paremad hinded, tõmbab endasse võimekamad õpilased, mis parandab kooli tabelitulemusi, mis tõmbab sinna võimekamad õpilased...

      Pluss see, et põhiharidus ja keskharidus lahutati alles hiljuti, seni sorteeriti lapsi juba esimesest klassist peale. Päris ära ei ole see praegugi lõppenud.

      Kustuta
    9. See pole enam mingi idee. Rohkem kui pooled noored LÕPETAVADKI ülikooli. Seega on meil ühiskond, kus kõrghariduse-TA inimesed on vähemus. Diskrimineeritav vähemus.

      Siia segunevad nüüd ääremaalised ja sugudevahelised teemad.

      Elab keegi, näiteks, Räpinas. Kus on kool, mille tase on statistiliselt tõestatavalt nõrk. Kas tal on üldse õigus oma lapsed sinna õppima panna? Lapsed võivad pärast oma vanemad kohtusse kaevata, et nood valisid neile 7. eluaastal ummikusse viiva elutee. Kui sa TEAD, et kohalik kool ei vii kõrghariduseni; ja sa TEAD, et kõrgharidus on 21. sajandi keskel sisuliselt hädavajalik; siis tegid sa oma elukoha ja kooli valikuga oma lastele teadlikult halba. Responsible parenting jne. Maksa või mine vangi!

      Kustuta
    10. Muidu toidab mu edetabeliskeptitsismi see isiklik asi, et ma olen ise ühe sellise katsetega eliitkooli kasvandik - ja tõepoolest, meist said väga paljud kõrgkooli - ja mäletan ometi väga hästi, et õpetamise tegelik tase kõikus tugevasti, olenevalt konkreetsest õpetajast. Seinast seina. On aineid, milles ma sain mingid teadmised alles ülikoolis, on aineid, kus mul ei ole tänapäevani erilisi teadmisi.

      See oli küll enne riigieksamiajastut.

      Teiseks... kas ma olen ainus, kes on mõne tuttava käest kuulnud, et tema lapse koolis survestatakse mõnda õpilast mingit riigieksamit MITTE tegema, et kooli tabelikohta mitte alla lüüa?

      Kustuta
    11. see asi ka, et isegi kui leida, et gümnaasium PEABKI selekteerima, on vahe sees, kas selekteerimine käib mingi piirnormi, lävendi järgi - et kes sisseastumiskatsetel alla x tulemuse saab, see sisse ei saa - või selle järgi, et "parimad viiskümmend viiesajast kandidaadist" (kusjuures kõik need viissada oleks üle sellise lävendi). Mõni kool selekteerib üksnes niipalju, et õpilastel oleks teatud vajalik akadeemiline võimekus, ja teine valib välja parimad parimatest. Oletame nüüd, et nad saavad mõlemad väga head, aga võrdsed riigieksamitulemused, mida peaks siis sellest nende õpetamistaseme kohta järeldama?

      Kustuta
    12. Survestatakse? Jabur.
      Meilt läksid ka kõik 100% edasi kõrgkooli, osad küll vahetasid hiljem eriala. Sisseastumiskatsetega eriklass oli ja meie pinginaabriga kandideerisime maalt.
      Selles olen küll väga kindel, et klassikaaslaste edukus ja IQ mõjutavad. Ma olen jube tänulik, et ma sinna sisse sain ja et meie suur, kuid ühtne klass mind sundis pingutama. Ma ei usu, et ma oleksin jõudnud sinna, kus ma praegu olen, ilma selle Tallinna keskata (praegu vist ka selline nime poolest eliit).
      Maakooli õpetajaga hiljuti rääkisin samal teemal. Ta ütles, et ta meelega sundis oma mõlemat last linnakooli minema. Tüdruk oli nutikas nii ehk naa, oleks hakkama saanud aga poiss oli loru, samas sugugi mitte loll. Aga oleks sattunud samasse klassi, kus liider oli pätt (paturegister oli 18.a. nii suur, et kohe läks vangi) ja kontrollis poisse. Mingis vanuses on see väga raske, isegi kui sul on nii oma lastega kui klassiga hea klapp. Kutt läks tal linna, lõpetas keskkooli, vajas viimasel aastal mõnes aines eraõpetajat. Nüüd on tubli insener ja õpib magistratuuris. Kui õpetajast ema oleks alla andnud ja lasknud tal edasi logeleda maakoolis, ma ei usu, et poiss oleks nii kaugele jõudnud. Ilmselt kunagi ehk jah, aga tunduvalt suurema ringi ja ajakuluga.

      Poisid kukuvad maal kergelt koolist välja just halva mõjuga klassiliidrite tõttu. Jube palju oleneb sellest, kes on su klassikaaslased ja kes nendest liider.

      Kustuta
  8. Miks gümnaasium ei tohi olla järeleaitamisasutus?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sest gümnaasium on ettevalmistus kõrgkooliks ja vabatahtlik

      ( mulle see ei meeldi. Aga nii on tänane hariduspoliitika(

      Kustuta
  9. olen kahe käega nõus, et kool ei ole klubiline kogunemise koht, vaid koht õppimiseks ja gümnaasium valmistab inimesi ette kõrgharuduse omandamiseks. gümnaasiumisse ei pea minema kõik, sest kõik ei pea omandama kõrgharidust.

    Minu nägemuse kohalt on suured käärid tekkinud ka sellest, et tänases maailmas ei kehti enam õpetamisele need metoodikat, mis sobisid paar aastakümmet tagasi. PAljude pedagoogide jaoks on maailm eest ära liikunud.

    Ja veel - kutsehariduse lõpetanut ei takista keegi edasi õppimast, kui õppimise käigus tekib motivatsioon ja selgub, et ikka see järgmine tase on ka vajalik või pakub siiarst huvi.

    mis puudutab eliitkoole või tavakoole, siis on mul tänaseni isiklik arvamus, et kes tahab õppida, see õpib igal pool ja hästi. baseerub mu isiklike laste vaatlusel. üks mu lastest teatas peale põhikooli lõppu, et tema nn tavapärasesse gümnaasiumisse keeldub minemast ja läks ja viis oma dokud nn õhtukasse. lõpetas suurepäraste tulemustega ja tänaseks on lõpetanud sama edukalt ka ülikooli ja töötab valitud eriala. teine laps sooritas hiilgavalt põhikooli lõpueksamid, käis täiesti tavalises gümaasiumis ja riigieksamid olid suurepärased ning täna on ülikoolis ja erasmusega piiritaga. kolmas laps teatas peale põhikooli, et tema ei kavatsegi gümnaasiumisse minna ja teeb otsused peale kutsekat, mis on lõpetamise järgus.

    teine teema on kooli keskkond, mis peaks hoidma motivatsiooni õppimiseks. paljusid koole võib nimetada vanglaks (ühe minu lapse ja koolikaaslaste iseloomustus). on palju häid pedagooge, aga on ka neid, kellede pärast lapsed ei taha kooli minna, sest teadmiste omandamise asemel tegeletakse hinnangute andmisega kodudele ja vanematele jms.

    kuskil on midagi mäda, kui on õpilased, kes tahavad õppida, kuid sisu asemel tegeletakse vormiga.

    olen aastaid sekkunud laste õppeprotsessidesse ja proovinud olla sillaks kooli ja laste vahel, et nad aegade jooksul ei kaotaks motivatsiooni õppimiseks ning säilitaks loova lähenemise ning suudaks mõelda nn outside of the box. ja olen analoogselt eelpooleva kommenteerijaga saanud märkusi selle eest, et olen keelanud lapsel koduseid ülesandeid teha.

    lõpetuseks - tänases pidevalt muutuvas maastikus ongi keeruline lapsi ettevalmistada, kuid arhailiste meetoditega ei saavuta muud, kui palju konflikte ning tulemus on see, et just võimekamad õpilased lahkuvad haridussüsteemist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõige kurvem ongi, et kõik sõltub inimestest. Me võime ehitada geniaalse süsteemi, aga kui ei leia kutsumusega õpetajaid, siis pole sest kasu.
      Me võime ehitada geniaalse süsteemi, aga alati on lapsi, kelle jaoks on geniaalne midagi muud.
      Ses mõttes on hea, et põhikoolis on tekkinud valikuvõimalus.

      Kustuta
  10. Hm. Minul on kogemus, et kooli tase ei mõjuta ülikooli sissesaamist, aga see oli muidugi ajal enne riigieksameid. Oma endisi õpilasi vaadates tundub ka, et edukust ei ennusta nii palju hinded või kooli tase, vaid noore inimese isiklik ärksus ja huvi millegi vastu. Küll aga tunnen puudust keskkoolist kui niisugusest, mis ei oleks automaatselt ettevalmistus ülikooliks, vaid just rakenduskõrghariduseks. Sellised koolid on meil suurelt jaolt likvideeritud. :(

    Indigoaalane, me mõtleme ilmselgelt erinevalt, minu jaoks oleks kohustuslik lasteaed riigipoolne terroriseerimine. Isegi kool ei tohiks olla kohustuslik, küll aga hariduse omandamine. Mõtlen oma tigedamatel hetkedel, et kusagil 15. ja 25. sünnipäeva vahel peaksid kõik inimesed tegema kohustusliku küpsuseksami, mis hõlmaks enamiku põhikooliainete baasoskusi (koma kasutamine, protsentarvutus, Euroopa kaart, 1. võõrkeel suhtlustasandil jne) ja mille 95-protsendiline läbimine oleks ainsaks eelduseks teovõimeliseks kuulutamisel. Ja ilma selleta ei tohiks inimene kasvatada last, õiendada rahaga ega omada keskmisest saapapaarist kallimaid esemeid. Sotsiaalsüsteemi koormaks selline kord esialgu hirmsal moel, aga ehk saaks vähemalt järgmine põlvkond aru, et ilmas toimetulemiseks peab sellest ilmast midagi teadma kah - praeguseid lasteaia- ja algklassivanemaid vaadates (kui valesse suunda vaadata) tundub, et peale uute äppide allatõmbamise ei oska nad midagi ja kasvatavad rõõmuga samasuguseid lapsukesi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on üks parimaid ideid, mida viimasel ajal olen kuulnud !! :)

      Kustuta
    2. No ma tänan, mis te nüüd ...

      Punastasin ja arendasin mõtet edasi - küpsuseksamiga saavutatud teovõimelisust peaks olema võimalik ka kaotada, nt iga isikuvastane tegu, sh elatisraha maksmisest kõrvalehoidmine peaks inimese teovõimet x protsenti vähendama. Kui nüüd infotulvas ringi vaadata ja näha, mida inimesed kõike täiesti süüdimatult teevad (mul on muide lähisugulaste ringis ka üks tüüp, kellele ma meelsasti eestkostja määraksin, kuni ta taas vastutust võtma hakkab ...). See läheb muidugi väga totalitaarsuse kanti, aga tööalastel põhjustel olen viimastel kuudel mitu korda mõelnud, et vaimsete häiretega inimeste sundsteriliseerimine ei olegi halb mõte - ja see on ju vägagi inimõigustevastane mõte. Vaat kuhu viib inimestega töötamine. :(

      Kustuta
    3. lugesin eile ja tänagi viimaseid kommentaare. Vaimsete häiretega inimeste sundsteriliseerimine? kas saan õigesti aru, et mõtlesite skisofreenikuid, depressiooni põdevaid, narkomaane, alkohoolikuid, alzheimeri tõbe põdevaid, dementseid jm. vaimsete häiretega inimesi. A kuidas siis olukorda lahendada kui ta on juba enne haigestumist lapsed teinud - ilmale toonud. Kuulun ilmselt eelnimetatud nimekirja, sest ei saa mitte midagi aru. Kas see oli nali?

      Kustuta
    4. Lugesin hiljuti, kuidas vaimse puudega tüdrukuid (kes elavad erihooldekodudes) viiakse regulaarselt kontrolli, et välistada rasedus varases staadiumis. Nad on keskmisest rohkem aktiivsed muide, igas mõttes. Ja ka neil on paarikesed, armumised jne.
      Kuigi eelmine kommenteerija ei mõelnud vist päris seda situatsiooni :)

      Kustuta
    5. Hmm, kui tõesti kõikvõimalike vaimsete häirete peale mõelda... statistika järgi on 10 protsendil eestlastest elu jooksul depressiooni esinenud ja ligi sama paljudel ärevushäireid, nii et kui kõik need ära steriliseerida, siis ega paljunemisvõimelisi väga palju alles ei jääkski.

      Siin on veel see häda ka, et mõningaid häireid kutsub esile keskkond - nt mul on kõva kahtlus, et põhikooli ajal oli mul korra depressiooniperiood - nii et keskkonda modifitseerides kõigub steriliseeritavate arv märgatavalt. à la suurenda tööstressi ja võid rahulikult kõik ära steriliseerida.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!