Täites neid kastikesi tuleb kurvastavalt tihti märkida surmaajaks- lapsena.
Emotsionaalse inimesena lähevad need surmad mulle südamesse- need on ju Minu Inimesed.
Huvitav, kuidas tolleaegsed inimesed, kes kui palju just uskusid, aga olid kirikuga seotud, seda endale selgitasid? Pragmaatikuna ma tean: olematu sünnitusabi, vilets toit, raske füüsiline töö. Looduslik valik.
Religioon peaks idee poolest pakkuma inimestele lohutust ning vastuseid ja mõtet. Kas võib olla kellegi elu ja eksistentsi mõte pakkuda vanematele 9 kuud rõõmsat- ärevat ootust ja seejärel mõni aeg hiljem lohutamatut kurbust? Pole vist midagi õudsamat, kui elada üle oma lapse surm...
Kuna andmete kokkuotsimine pole just väga kerge töö, siis viljatute harude puhul löön sageli käega- vahet ju pole. Kas ma olen endalegi ootmatult leidnud vastuse küsimusele- mis on elu mõte? Su elu on mõttekas vaid siis, kui see kestab edasi läbi järeltulijate ja/või mäletamisväärsete tegude?
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!