Varahommikul ärkasin suitsuanduri sireeni peale. Tõmbasin teki üle pea ja üritasin edasi magada.
Ma vihkan seda seadeldist. Mul on nüüd koridori seinas auk. Ja mööda lage jookseb juhe. Üks mu pereliikmetest magab nüüd kinnise ukse taga, kuna öö läbi kestev "videodisko" ei lase uinuda. Kui alarm käivitub, siis jäävad liftid seisma- nii et pisuke põnevusmoment kaasneb iga sõiduga...Paar korda kuus toimuv "tuletõrjehäire" on muutunud rutiiniks.
Samas on minuni jõudnud arusaamine, et ma tegelikult ei tea kuidas peaksin käituma, kui ükskord see vidin mulle TEGELIKUST ohust märku annab. Rõdule jooksma? Öösärgis koridori lippama??
PS. Loodetavasti ei saabu kunagi päeva kui ma loen seda postitust tänutundega, et suitsuandur päästis mu elu.
Ma ei tea, kas mu pea ümber on roosad, rohelised või indigovärvi tulukesed- aga üsna tihti on mul tunne, et olen teiselt planeedilt...
Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata.
See ongi eesmärk.
kolmapäev, 10. märts 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!