esmaspäev, 11. juuli 2016

Remont

Me kolisime siia ca 20 aastat tagasi. Mõni aasta peale kolimist tegime ise remondi, paar aastat tagasi värskendasime kolme ruumi. Aga muu on püsinud muutumatuna.
Ja minu meelest väga hästi. Vast ehk natuke moraalselt vananenud.
Aga elu ju muutub. Ka kodumasinad, peale kohvimasina ja pliidiplaadi (ptüi ptüi ptüi) on järjest otsad andnud ja vajanud järsku, viimastel aastatel järjest väljavahetamist.

Viimased kümme aastat oleme mänginud mõttega siit minema kolida. Aga oleme oodanud kui laps lõpetab...selle ja selle ja selle ka.... ja mis siis temast üldse saab.
Nüüd on kohale jõudnud, et saab mis saab. Me ei saa plaane tema järgi sättida. Ja pole vajagi.
Me oleme teinud ringi peale kinnisvaraturule ja saanud kinnituse, et summa eest, mida oleme nõus investeerima, me oma unistuste kodu ei saa. Me ei saa isegi mitte mitte-unistuste kodu, sest meie maitsele vastavat kinnisvara lihtsalt ei eksisteeri. Mõned miinused saaks muuta plussideks, aga enamik plusse muutuks hoopis miinusteks.
Rohkem raha selle alla panna ei taha- tahaks ikka edasi sama kenasti elada, ja vanus juba selline, et kui peaks tööta jääma, siis peaks mingid reservid olema, ja...


Olen oma suguvõsa läbi lapanud, ja pärandust kahjuks ei paista. Kodutundesse me ka kahjuks ei klassifitseeru.
Eelmsite remontidega saadud psühhotraumast olen ka suht koht juba toibunud.

seega. remont.
Oehh.
Loen blogidest, kuidas mõned daamid värvivad möödaminnes ära köögi või pahteldavad lõdva randmega  terve maja...
Minu jaoks on remont katsumuste katsumus. Ma vihkan asjade kokkupanekut, ja pärast jälle tagasipanekut, segadust ja tolmu ja vetsu ei saa. Ja kõike seda jama. Pakkumiste võtmine jne.
see pole üldse minu teema ja teetassike.

Hea pool on muidugi see, et kogu su elamine on ühes kohas, käe-jala juures....Ja sul on võimalik näha, et hoolimata igaaastasest inventuurist- meil tuuakse kevadeti maja juurde tasuta konteiner, on sul endiselt liiga palju asju.

Ma oleks nõus kolima kuuks hotelli, ulatama remontijatele võtmed ja maksma selle vahepealse lihtsalt kinni, aga mees pole nõus. Tema põhimõte on, et mida suudab ise, selle eest pole mõtet maksta.
Ma ei saa aru, mis teema meestel selle isetegemisega on? Mu isa on samasugune ja tema legendaarsed lahendused teibi ja plastiliiniga.... õnneks mees on mul kuldsete kätega. Kuigi kasutatud sõnavara järgi oletan, et ka temal ei läinud lahenduste leidmine kergelt. Aga ikkagi ise tehtud, eks.

Abielus tuleb teha kompromisse.
Leppisime kokku, et professionaali vajavad tööd- plaadid ja värvimine, laseme siiski teha spetsialistil.

Öeldakse, et reis ja remont on suhteindikaatorid. Mu meelest on reisidega lihtsam, järgmine tuleb ju jälle. Remonditulemused jäävad, nagu meie praktika näitab, päris pikaks ajaks.
Me oleme nii kaua koos olnud, et enam ei tülitse. Aga aktuaalseks saavad ammuunustatud rollimängud.

Mina, takseerides suurt täispuidust kappi; kuidas me selle siit toast välja saame.
Tema (daa, elementaarne, nagu lapsele); ma monteerin selle lahti ja siis saab üksikud elemendid koridorri viia.

Tema: sa võiksid vanad tihendid ära võtta.
Mina: kust ma tean, milline see tihend on? Kas see või?.. sikutan mingi kortsus vooliku välja
Tema, siiras hämmingus: esimesel korral kohe õigesti..! väga tubli!

Ja siis see värvide valimine. Mis värvi me seinad teeme.. no ma ei tea, mis vahet seal on.
Teeme ilusad.
ja äraeksimatult saan ma hiljem aru, kui ei saanud ilusad.
Aga kõik see valik ja valimine ja ette kujutamine, kuidas muutub valguses. aarghh...
Mingil põhjusel ma ei näe seinte värve. Ma võin eksimatult kirjeldada oma vanade kodude mööblit, selle paigutust, lõhnu, varje. Aga ma ei mäleta mis värvi olid seal seinad (ja tookord polnud eriti ka värvipilte).
Nagu ma aru saan pole see ainult minu probleem- on olemas isegi test: mis värvi on su kodumaja välisuks, milles suurem osa inimestest põrub.
Nüüd, remondi raames, olen ma vaatanud sisustuspilte ja aru saanud, et tänapäeval värvitakse seinad valgeks. Ma päris valget siiski ei taha, ma tahan sooja, valgust võimendavat värvi. Päikest pole kunagi liiga palju.
Seega, kuigi see mulle ei meeldi, siis õige tulemuse nimel tahan ma ikkagi seda kõike ise otsustada.
Leppisime siis kokku, et vetsu kujundab mees ja ülejäänud 3 ruumi saan mina.
Eks abielus tuleb teha kompromisse....:)

Kohtusime tegijaga ja nagu enamik inimesi, kes ehitusele hinnapakkumist võtavad, sain aru, et ma töötan täiesti  valel alal...
Maaler soovitas eeltööd ära teha st vana tapeedi maha võtta.
Kuna mul oli jäänud paar puhkusepäeva, olin haruldaselt keerulise dilemma ees. Kas veeta pikem periood vanemate juures või kiskuda maha vana tapeet. Nii raske valik:)

Valisin viimase. Mis see tunnike füüsilist tööd mulle teeb.
Mees jättis mulle pisut kaasaegsemad tööriistad, kui mu isklikud küüned. Ohkasin ja hakkasin tööle.
Kui olin seina maast laeni kaks korda puhtaks pesnud, märkamata väiksemaidki muudatusi tapeedi struktuuris ja värvis.... meenus mulle see kena päev kui me otsustasime panna kööki veekindla tapeedi.
Võtsin purgi õlut. Otsustasin, et naabrilastel on lisaks tümakale aeg tutvuda eesti estraadiklassikaga- keerasin põhja Aare Oidi kogumiku ja hakkasin pealmist kihti maha kraapima.
On vist väheseid kordi elus, kus sa kahetsed, et tehtud on nii head tööd. Me olime omal ajal teinud hiilgavat tööd. Ei sentimeetritki liimita, ei ainsat pragu ega kohakest, kuhu nuga vahele suruda. Mõned kohad olid ilmselgelt loctaidiga liimitud.
Ma tegin seda 12 ruutmeetrit, millest üks sein on köögimööbel, teine uks ja kolmas aken, kuus tundi...
ilmselgelt töötan ma täiesti õigel alal:) sest siseviimistlejana jääksin ma nälga.

Lisaks selgus, et ma olen häbiväärselt lühike (ja füüsiliselt nõrk). Mu tööfront nägi esiti välja kui Roosimamma värvitud põrand. Kaugemad nurgad, kuhu ma ei ulatunud, jäid tegemata.

Aga sest ja kuuest tunnist polnud midagi. Sest selgus, et meil mehega on täiesti erinevad standardid. Kui mina arvasin, et võtame tapeedi maha ja sellest küll. Siis mees käis kogu pinna sentimeetri haaval üle, et eelmaldada väiksemgi lible,  sulges ventilatsiooniavad, psitikupesad, isoleeris juhtmeotsad, teipis servad ja kattis põranda. Ja veel mingi sada asja, mida ma nimetada ei oska.

Tapeeti eemaldadaes saime ka aru, miks me toona üldse tapeedi valisime. Välja tulid tänaseks unustatud nõukogude ehituskunsti imed. Suvalised  " ventilatsiooniaugud", elektrikarbid voolu all olevate juhtmeotstega. Ja lihtsalt augud seintes....

Memo mulle endale: Ära mitte kunagi paiguta mööblit viimistletud pinnale. (Ja veel parem, kui su kodus polegi mööblit;)) Sest kui sa siis kunagi tahad midagi muuta, tuleb kogu see kraam seinalt maha saada.
Öelge, kuidas saavad hakkama üksikud naised?

Ja mu vaene kontrollifriigist ja kilenarkarist kass. Õhtuks oli jumala läbi, sest oli ju vaja terve päev valvata, et kõik õigesti tehtaks ning milline lõputu hulk kilet lakkumiseks....

Tasumata reklaamiminutid.
Kiidan bauoffi, kes pakub mõnusat remonditeenust. Nende konkurendid pakuvad ka, aga alates 10 ruutmeetrist. Normaalne ju, igal õigel eestlasel on kemps ja vannituba ju üle 10 ruutmeetri...
Kui maalrit ikka leiab, siis pisikese sutsu jaoks on väga väga raske leida kedagi, kes üldse viitsiks kohale tulla. Sest ilmselgelt valitseb ehitusturul alapakkumine.
Hind ei ole ülisoodne, aga üldehitustööd, plaadid ja muu keerulisem, mida ise ei tee, saab kenasti tehtud.

Ja siis, peale pikka ootust nad lõpuks tulid.
Maalriproua ja plaatijahärra.
Vähemalt on lootust. Et see segadus ühel päeval läbi saab.

18 kommentaari :

  1. oo jaa, sõna "remont" kõlab jubedalt. Ehk sobib uuendamine, parendamine, parandamine :)
    Üksikuna olen sama valiku ees: ei julge kulutada sääste, sest tulemus ei pruugi olla just see, mis minu kujutluses. Ja need "parendamisoperaatorid" on kallid ning kavalad. Eriti siis, kui tegemist naisterahvaga. Nii pühin oma 100-lt ruutmeetrilt tolmu, settin toalilli jm. pettes ennast teadmisega, et nii on ka peaaegu ilus.
    Jõudu ja ootan põnevusega järge.

    VastaKustuta
  2. Nii tore lugeda tellija vaatenurka:) Aga tapeedi eemaldamiseks on täiesti kasutatav keemia, mille abil saab ilma küüsi ja pead murdmata toa tapeedivabaks ahvikiirusel!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. tead, peale töövõtete omandamist piisas ka soojast veest.
      Aga keemiaga sain neg kogemuse liimijälgede puhastamisel. Pidavat aitama, aga ei aidanud tuhkagi.

      Kustuta
  3. Ma panin mõned päevad tagasi tapeeti seina ja tõdesin samuti, et siseviimistlejana jääksin väga kiiresti nälga :D

    VastaKustuta
  4. Mehe vanem poeg tuli külla. Talv, lumi rinnuni ja kõik jäljed näha.
    Väääääga ebasobival hetkel.
    "Vaatasin, et mingi vagu läheb sirgelt üle põllu, otse metsa. Lähen tuppa - isa paneb tapeeti. Siis sain aru, et sinu jäljed olid..."
    Terane poiss, eksole...

    VastaKustuta
  5. nende proffidega võib muide samuti hätta jääda, vaata et hullemasse kui omapead. Mu vanemad sattusid näiteks esimese hooga firma otsa, kes pärast seda, kui materjalide ostmiseks olid raha kätte saanud (ja natuke ettemaksu ka), haihtus jäljetult, jättes suurema osa tööd tegemata, enam-vähem nii, et pintsel jäi värvipoti servale. Nagu järgmiseks selgus, oli ka osa tehtud tööd jube lohakalt ja halvasti tehtud (stiilis "rõdu piirdetorust tuleb värvida ainult see pool, mis esmapilgul näha on") - vanasti, kui mu vanemad amatööridena ise tegid, nii halba tulemust küll ei saanud. Leping oli olemas ja puha; mingi murdosa rahast õnnestus lõpuks vist ka kohtu kaudu tagasi saada, aga selgus, et kuna tegemist on firmaga, kellel ongi selline äriskeem, siis on nende vastu nõudeid muidugi rohkem kui firmal raha neid välja maksta. Mõne tuhandega tuleb vist alatiseks hüvasti jätta.

    VastaKustuta
  6. Ooo jaa, remont on käsil ja kogemusi on seinast seina. Meie ostsime korteri, mille üleeelmine omanik oli teinud "korraliku remondi", vahetanud juhtmeid ja soojustanud. Ja selle teadmisega siis asusime tööle, teadsime, et suuremad tööd on tehtud ja vaja vaid tapeedid välja vahetada. Ja siis selgus tõde... See "remontija" oli kogu korteris kasutanud kõiki käepäraseid materjale ning leiutanud uusi uuenduslikke ehitusvõtteid. Igatahes iga tapeedipaani ja laepaneeli eemaldamise järel ilmnes mõni uus "üllatus" või "remondivõte". Ehitusmees kratsis mõnes punktis ikka pikalt kukalt ja üritas "s*tast" vähemalt sepikut saada. Aga vähemalt töömees on meil hea, nüüd saavad asjad päriselt korralikult tehtud ja kui see õuduste saaga otsas on siis on meil mõnus koduke. Aga selle vahepeale jura tahaks küll juba ära unistada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mispeale meenub, et mu ülehoovinaaber ostis oma korteri arendajatelt, kes olid kah teinud "korraliku remondi". Naabripoiss avastas esimese asjana, et duširuum oli tehtud kipsplaadist niimoodi, et kips oli niiskuse eest kaitsmata, hakkas pudenema ja vesi oli juba kuhugi sügavamale tunginud. Kraapis maha, pidi kõik uuesti tegema, lisaks niiskuskahjustusi likvideerima. Teiseks olid mingid lõõrid paigaldatud nii, et korra tuli väike tulekahju, õnneks nii, et kohe saadi jaole.

      Sest ega see remont ei olnud elamiseks mõeldud, see oli mõeldud korteri hinna üleslöömiseks.

      Kustuta
  7. See on huvitav, et kui arvestada, kui palju meeletult nüri
    ja rasket tööd nende remontide tegemisega teha tuleb, et
    pole siiamaani ühelgi siseviimistlustööde pakkujal mõttes
    oma tegemisi automatiseerida, ehitusrobotitesse investeerida.

    Ma ei oska siia maani aru saada, et kui majanduslikult
    on tasuv panna maalri asemel robot värvima, siis miks
    seda tööd veel käsitsi tehakse. Autopesulas oskab küll
    automaatika auto pinda puhastada ja sinna ühtlaselt igasugu
    kemikaale pihustada, aga sellise ratastega tünni arendust,
    mille saaks remonditavasse ruumi kärutada ja natuke distantsilt,
    mobiilist, puute-ekraani-nuppudele vajutada, pole keegi võtnud vaevaks
    ära rahastada. Isegi riskikapitalistid investeerivad pigem
    mingi "Angry Birds" möga peale kui et kulutaks mingi
    tagasihoidlik 200k€ kinnisvaraturu totaalsesse muutmisse.

    Teine asi, millest mina kui ebasotsiaalne inimene jälle
    aru ei saa, on see, et miks uute hoonete korral ei kasutata
    suurte, ookeanilainetes loksuvate, konteinerlaevade sarnast
    lahendust, et ehitaks eri toad suurte konteineritena, mis
    oleks, erinevalt konteiner-laevadest, kummuti sahtli sarnaselt
    maja skeleti vahelt "välja tõmmatavad". Kui tahta suure toa või
    WC remonti, siis inimene läheks moodul-WC-de poodi, valiks omale
    WC välja, määraks värvid, kogu töö tehtaks tootja jaoks odavamat
    tööd ja suuremat automatiseeritust võimaldavas töökojas,
    kraana tuleks uue WC-ga kohale, tõmbaks vana WC maja seest
    kummuti sahtli välja-tõmbamise sarnaselt välja, lükkaks uue
    WC sisse, müügi-insener kruviks poldid maja-skeleti külge kinni
    ja olekski "remont" tehtud. Sedasi absoluutselt iga ruumiga.


    Kui vaatate näiteks poolikuid pilvelõhkujaid, siis seal on
    nii kui nii konstruktsioon selline, et on mingi skelett ja siis
    selle skeleti vahele ehitatakse mingeid tube. Lisaks kõrgetele
    ripp-lagedele võiks siis kasutada "põranda-siine", nõnda, et
    konteiner sise-viimistlusega on maja seest sahtlina välja tõmmatav.
    Näiteks, üks kindel rahaline kokkuhoid on, et vanu plaate
    ja tapeeti pole vaja kellelgi maha kiskuda, sest konteineri
    saab panna kõigepealt suurde pressi ja seejärel kokkupressitud
    käntsakas on vanade autode kombel purustusmasinas purustatav.
    Ei mingit käsitsi vana ehitusmaterjali maha-kiskumist,
    ehitustolmu sissehingamist ja väljavahetamisele mitte-läinud
    tubade puhastamist ehitustolmust, rääkimata sellest, et
    materjali tassimine kraanade ja veokitega on odavam ja kiirem
    kui käsitsi ehitusprügi aknast spetsiaalse prügi-renni
    kaudu välja-viskamine. Naabritel ka mugavam: nad ei pea
    vanade plaatide eemaldamisel kasutatava lööktrelli müra
    ja prügi väljaviskamise müra välja kannatama. Ärihoonetel
    ei sega konteiner-tubade väljavahentamine nii palju
    tööd kui kohapeal toa siseviimistluse väljavahetamine seda
    teeb.

    Aga noh, eks siis seletage mulle, miks ahvid džunglis lollilt käituvad
    ja ebaoptimaalsustega lepivad....

    VastaKustuta
    Vastused
    1. väga head tähelepanekud.
      Robotite osas, ma arvan, et probleem on see, et meie tööjõud on endiselt liiga odav ja invest masinasse tuleb kallim.

      aga kuna meil rahvastiku arv väheneb ja vananeb, siis tark ettevõtja panustaks muidugi pigem masinasse, eks ei joo, ei jää haigeks jne.

      Kustuta
  8. Tänan vastuse eest.
    Seoses kommentaari-pikkuse-piiranguga
    asub mu vastus aadressil

    http://longterm.softf1.com/2016/comments/indigoaalane_blogspot_com/2016_07_11_kommentaar_1.html

    VastaKustuta
  9. eksole, aga 40 tuhande eest saab täna maksta tööandja min palka ca 70 kuud,
    nii et kõik on suhteline.
    Ma ise töötan tööstuses, kus mujal maailmas parafraseerides Peeter Koppelit, töötab ainult 2 hinge: mees ja koer. Mees toidab koera ja koer valvab, et mees ei läheks masinaid näppima.
    Me oleme arvutanud ja arvestanud korduvalt. Inimest on täna kahjuks soodsam palgata, kui ta masinatega asendada. Ning paraku on ka neid inimesi väga palju, kes on nõus min palga eest töötama.

    Ma tegelikult ei vaidle Sulle vastu, ma se olen sama meelt ja mulle väga meeldiks, kui Eesti inimesed kulutaksid oma aega mõistlikemale asjadele kui seinte värvimine või räimede karpi panemine.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ... ja kui tööandja tahab, et tal oleks tagauks olemas sellest ärist taanduda, siis ta eelistab varianti, kus ta võib lambist asja katki jätta, selle asemel, et investeeringut kümneid kuid tasa teenida.

      Ma kardan, et isegi kui selged suliettevõtjad ja jobud välja jätta (kes maksavad eelmise ettevõtmise võlgu uuelt kliendilt ettemaksuks võetud rahaga, mille eest nad ei kavatsegi uuele kliendile midagi teha, kui just veel uuemat klienti ei ilmu), siis neid, kes ajavad oma äri küll ausalt, aga väga lühikese perspektiiviga, on rohkem.

      Kustuta
    2. Tänan vastuse eest.

      Arvan, et nii nagu ürginimesest arenes välja tänapäevane inimene, nii areneb tänapäevasest ka midagu uut välja. Evolutsioon pole seisma jäänud. Eks ürginimeste seas oli ka nutikamaid ja vähem-nutikaid. Vähem-nutikad arvasid, et neil pole tehnoloogilist innovatsiooni vaja ja viskeoda valmistamise uurimise asemel piisab vaid lühidistantsilt kasutatavast, "end aja jooksul majanduslikult hästi põhjendanud", nuiast. Las need "lollid" siis nikerdavad oma uusi relvi jahil käimise asemel. Igasugused rikkuse lõhe üle halajad võiks oma andmestikku lisada ka lapsed ja pensionärid ja võtta arvesse ka küsimuse, et milliseid materjaalseid ressursse üldse rikkuse mõõtmisel arvestatakse.

      Minu isiklik nägemus 2016_07 seisuga on, et kui tahta, et kõigil materjaalselt hea elu oleks, siis ainukeseks lahenduseks on see, et masinad orjavad inimesi ja turumonopoli ning maksustamise vältimiseks on need masinad igal inimesel personaalselt, s.t. ei mingit tsentraliseeritust nagu praegu elekri tootmisega on, kus sisuliselt iga elekri tarbija maksab lisaks elekri tootja hinnale veel elekri-aktsiisi ehk elektrimaksu. Kuna lolle leidub alati ja neid lolle ära kasutavaid kaabakaid (loomade väärkohtlemine) leidub alati, siis saab nonde masinate tootjate sihtturuks olla vaid intelligentsem osa elanikkonnast. Nii et, erinevatel "Civilization" nimelistel arvutimängudel on täitsa iva.

      Kustuta
    3. Mul jäi peale oma eelmise vastuse siia kirjutamist natukene kummitama see Teie ütlus, et masinaid ei saa kasutusele võtta, sest inimesed on odavamad. Mind häirib selle mõttekäigu juures, vaid raha järgi tööprotsessi optimeerimise juures, see vastuolu, et ühest küljest Te ütlete, et küll oleks tore, kui inimesed tegeleks "kala karpi panemise" asemel millegi asjalikumaga, aga samal ajal tunnistate, et kuna ka 100 aasta pärast leidub lolle, kes praktiliselt tasuta, oma tervise hinnaga, on nõus orjatööd tegema, et siis Teile kui raha järgi protsessi hindavale inimesele sobib igavesti orjatööd kasutada.

      Ausam oleks siis öelda, et meil ükskõik, palju meil inimliha korporatiiv-haklihamasinast läbi käib, pea-asi, et see juriidiline keha meile raha kontole toob ilma, et me ise eriti end liigutama peaks ja sinna juriidilisse kehasse ka investeerima peaks. Edasi võib siis mõelda, miks on Saksamaa ja Inglismaa majandused nii erineval järjel, eriti autotööstuse poole pealt. Insenertehnilised teadmised on ju tänapäeval globaalselt kättesaadavad, kõikjal, kus on internetiühendus, ning suurema käibega autotööstusettevõtetes suudetakse ka omale ükskõik kus kohast maailmast pärit insenere palgata, kasvõi kaugtööd tegevaid insenere ja kunstnikke.

      Pikemas perspektiivis taandub valik automaatika versus orjatöö ära piltlikult öeldes valikule, et kas sõita orjade koostatud hobuvankriga või robotite koostatud autoga. Argument, et orjadega tehtud hobuvanker on odavam kui auto, on siis, vähemalt minu silmis, absurd argument. Sama asi haridusse investeerimisega ja muudesse arendusprojektidesse investeerimisega. Mõni inimene lepibki viinapudeliga, isegi kui tegu on kullast viinapudeliga ja joodikuks on orjade poolt ülal peetav ärimees. Mõni teine inimene arvab, et ta soovib mitmekesisemat elu kui viin, muu narko ja seks seda võimaldavad. Eks igaüks vastavalt oma intellektuaalsusele, nagu ma nonde ürginimeste korral näite tõin: mõnele piisab nuiast, teine investeerib siiski ka viskeoda arendusse.

      Tänan lugemast.

      Kustuta
    4. Veel üks asi, kui ma juba hoogu sattusin. Nimelt, mulle on aja jooksul hakanud järjest enam ja enam tõesena näima väide, et arendustööde vajalikkust ei olegi üldse võimalik adekvaatselt äriliste vajaduste kaudu põhjendada. Põhjendus, et meil on vaja uusimaid tooteid selleks, et konkurentsis püsida, ilmselgelt ei päde, sest kui lähete poodi ja vaatate, milliseid uuendusi on siis nugade, kahvlite, kohvikruuside korral tehtud, siis parimal juhul saate rääkida, et keegi on välja tulnud ideega, kuidas kruusi peale masinaga värvilist pilti trükkida, aga väide, et kas see värviline pilt seal võrreldes niisama kunstniku poolt värvilise klaasi peale-pläkerdamisega mingi tõsise müügi-eelise annab, on küll küsitav, eriti kui vaadata, et samal riiulil müügis on ka täiesti ilma pildita tassid ja lausa läbipaistvad klaasid ning õllekapad. Skype ei olnud esimene, Microsoft'i Windows ei olnud turule tulles ja Bill Gates'i rikkaks tehes ei esimene ega ka tehniliselt parim ega ka omas klassis odavaim (Niklaus Wirth'il oli oma konkureeriv Lilith arvuti Oberon'i operatsioonisüsteemiga).

      https://en.wikipedia.org/wiki/Lilith_(computer)

      https://en.wikipedia.org/wiki/Oberon_(operating_system)

      Klassikaline ütlus on ka see, et isegi Vanaema oleks kingade ja mütside tootmisega TURULE HILJAKS jäänud, sest kingi ja mütse toodeti juba üle 1000 (tuhande) aasta tagasi. Samal ajal mingi teadus-instrumendi turg on kogu planeedil maksimaalselt nii suur, kui suur on toda teadusinstrumenti kasutada oskavate inimeste arv. Tarkvara-arendajana näen, et tarkvara-tööstuses müüakse küll palju sügav-tehnilisi asju maha ime-ravi-vedelikuna, aga seda vaid lollidele äri-inimestele, kes ei saa aru, mida nad ostavad, mitte tehnilise taustaga inimestele ja teadlastele. Ma olen lausa mõnda üksikut personaliotsinguga tegelevat inimest minu siinsest postitusest viisakamas sõnastuses ja delikaatsemalt kurtmas kuulnud/lugenud, et nende kliendid on lihtsalt lollid ja tõsine probleem on, kuidas neile äri-inimestele seletada, et loomingulist tööd ei saa mehitada nagu tehase liini-tööd.

      Warren Buffett olevat viimase panganduskriisi kohta öelnud midagi sellist: kõigepealt teevad innovaatorid midagi päriselt ilusat ja kasulikku, siis tulevad areenile jäljendajad (imitators), kes ise midagi juurde ei loo, aga suudavad protsessi korrata, ning siis saabuvad turule idioodid, kes ei saa isegi imiteerimisega hakkama ja elimineerivad oma tegevusega üldse antud ärist kasu lõikamise võimaluse. (Panganduskrahhi näide, kus teatud teenused sattusid turusolkijate, idiootide, tõttu keelu alla.)

      https://archive.is/7I9jE

      Täpselt sama muster on IT-s IT-tehnoloogia-trendidega, eriti võtmesõnaga "agile development", kus üritatakse viiulit mängida mehhaanilist saagimisliigutust imiteerides, vastavalt korporatiiv-töö-protsessi-kirjeldusele, korporatiivselt standardiseeritult, ja siis imestatakse, et miks ilusa muusika asemel kole kääksumine välja tuleb. Aga noh, kliendid on juba sellise viiulikontserdi eest enne heli kuulmist piletiraha ära maksnud, paljud kliendid polegi elus midagi muud kui sellist kääksumist kuulnud, et üldse aru saada, et nad oma pileti maksumusele vastavat kontserdit ei saa, ja raha voolabki ilusti sisse. Idiootidel äri õitseb. Ka Eestis.

      Kustuta
    5. Ma arvan, et sellel ( tööandjad eelistavad odavat tööjõudu vs masinad) on rohkem ja keerulisemad põhjused.

      Esiteks on meie ühiskond veel liiga noor. Me peame veel küpsema ja kasvama ja peale peab kasvama uus põlvkond ettevõtjaid. Seniks ei muutu midagi.

      Teiseks. Ma olen oma blogis sellest mitu korda kirjutanud, aga meie ühiskondlik eeldus sellele, et pensioni makstakse igavesti (minu arvates võiks selle alates sünniaastast X ära lõpetada). mis omakorda tähendab- rahvastik vananeb- lapsi ei sünni- me vajame immigrante- immigrandid on valmis töötama odavamalt kui kohalik. Järelikult tööjõudu jagub ja me ise taastoodame selle järele nõudlust.

      Alati jääb inimesi, kelle ambitsioonid ja võimed ei lubagi teha nõudlikumaid töid. Seega, ka teatud pakkumine jääb alati alles.

      Ma oleme liiga väike riik. Maailmas müüakse masinaid, mis teevad Eesti turu vajaduse tunniga ära. Võiks kordades suurendada eksporti- aga see omakorda toob sisendite probleemi ja kui sisend mujalt tuua, siis miks üldse siin toota.
      Võiks hankida väiksemad masinad, aga siis poleks protsess enam efektiivne. Mina agraar- naturaalmajandusse ja pisikestesse perefirmadesse ( ses mõtets, et nad toidavad ära kogu Eesti nõudluse ja suudavad täita riigikassa niipalju, et saame ka edaspidi pakkuda teenuseid) ei usu.

      Täna loodud/loodavad aengukavad räägivad Eesti tulevikust kontekstis- nutikas tootmine/loomemajandus/teenused jms pudi-padi.
      Eks näis. Selleks, et toita riik ära ainult ajudega, on vaja nutikaid- on vaja et Eesti oleks atraktiivne tõmbekeskus.
      Alustame sellest, et Tallinna lennujaamast ei saa praktiliselt mitte kusagile..

      Kustuta
    6. Tänan vastuse eest.

      Minu meelest "pension" on üks igavene suur vale ja nuhtlus. Vale selle poolest, et infaltsioone ja muud vaadeldes minusugustele inimestele, kes on sündinud aastal 1981 ja hiljem, seda de facto ei pakutagi, vaid valetatakse näkku, et makske aga pangas pensionifondi ja pärast saate eurode arvuna suurema summa, väärtusetutes lepalehtedes, tagasi, kui Te üldse peaks nii vanaks elama. Nuhtlus aga selle poolest, et mitmed loodrid sõltuvad sellest majanduslikult. Arvan, et minu vana-vanemad, vanaema ja vanaisa olid küll tublid inimesed. Vanaisa oli tubli õppejõud ja puha ja vanaema oli väga armas, sooja südamega, õpetaja, kelle korral vähemalt üks inimene, kes on talle aastaid aeg-ajalt sünnipäevadeks lilli toonud, tuli lausa tema matustelegi ja seda täiesti mitte-majanduslikel põhjustel, mitte-Avalike-Suhete põhjustel, siirast lugupidamisest minu vanaema vastu, ilma, et tegu oleks mingi meeletult populaarse matusega olnud, lihtne väike perekonna-sisene, avalik, avaliku surmakuulutusega välja reklaamitud, aga üldiselt meile endile, lähedastele, suunatud, matus oli. Kuid sellegi poolest arvan, et oma elu viimased 20 aastat oli mu vanaisa täielik looder, sest tervis oli tal hea, sõna otseses mõttes surivoodilgi, Tallinna Mustamäe haigla intensiivis, oli tal veel mõistus, aeglase-võitu, aga terav, saime seal ta selja taga, natukene piinlikult, intensiivravi õdedelt tema teravuse kohta vaid meie suguvõsasiseselt mõistetavat huumorit kuulda. Kui vanaisa intellektuaalsed eripärad välja arvata, mida ma siin ei kirjelda, siis oleks ta elu aeg vaimset tööd (inseneriamet, õppejõuamet) teinud inimesena võinud vabalt ka vanas eas jätkata. Vanaema ei oleks tõesti töö-inimeseks kvalifitseerunud, sest temal tuli dementsus peale, aga kulude osas oli tal vaja ju vaid riietuseks, natuke väljas käimiseks ja reisimiseks, söögiks, toiduks, rohtudeks. Kui suudetakse lapsi ülal pidada, siis suudetakse ka tollele paarile vanurile see toit ja natuke riideid koos peavarjuga kinni maksta, ilma, et "riigiabi", pensioni, vaja oleks. Minu enda palgalt olid igasugu maksud juba nii räiged, et sellelt oleks saanud Vanaisa maksimum-määraga pensioni vabalt ära maksta. Seega see pensioni maksmine on puhas kommunistlik häälte ostmine ja seda veel inimeste korral, kes võibolla ei ole ka vanaduses alla käiva tervise tõttu ise kõige intelligentsemad üldse midagi otsustama.

      OK, läks jälle pikale, aga mis sellesse lennujaama kommentaari puutub, siis see on puhtalt era-sektori tegematuse teema. Tallinki laevad saadi küll ilma igasuguse "riigi-abita" uhkelt tööle. Järelikult, kui on huvi, siis saab ka lennukid tööle, aga hetkel arvan, et praegusel lennu-ühendusel pole viga midagi. Räniorgu lendamine on nii kui nii ropult aega võttev ja tüütu isegi otselendude korral, et see paar ümber-istumist on sellise reisi korral tühine. Pealegi, äri edendab ikkagi see, mis KLIENDILE ÄRA TEHAKSE, mitte see, kaua kuskil õhus hõljutakse või vee peal loksutakse. Kuressaare hotellid organiseerisid omale kunagi lausa Peterburist charter-lennud, kirjutades lennupileti paketi hinna hulka. Järelikult Tallinna hotellipidajad on LUUSERID, et oma klientide transporti ise ära ei korralda.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!