Remont

Me kolisime siia ca 20 aastat tagasi. Mõni aasta peale kolimist tegime ise remondi, paar aastat tagasi värskendasime kolme ruumi. Aga muu on püsinud muutumatuna.
Ja minu meelest väga hästi. Vast ehk natuke moraalselt vananenud.
Aga elu ju muutub. Ka kodumasinad, peale kohvimasina ja pliidiplaadi (ptüi ptüi ptüi) on järjest otsad andnud ja vajanud järsku, viimastel aastatel järjest väljavahetamist.

Viimased kümme aastat oleme mänginud mõttega siit minema kolida. Aga oleme oodanud kui laps lõpetab...selle ja selle ja selle ka.... ja mis siis temast üldse saab.
Nüüd on kohale jõudnud, et saab mis saab. Me ei saa plaane tema järgi sättida. Ja pole vajagi.
Me oleme teinud ringi peale kinnisvaraturule ja saanud kinnituse, et summa eest, mida oleme nõus investeerima, me oma unistuste kodu ei saa. Me ei saa isegi mitte mitte-unistuste kodu, sest meie maitsele vastavat kinnisvara lihtsalt ei eksisteeri. Mõned miinused saaks muuta plussideks, aga enamik plusse muutuks hoopis miinusteks.
Rohkem raha selle alla panna ei taha- tahaks ikka edasi sama kenasti elada, ja vanus juba selline, et kui peaks tööta jääma, siis peaks mingid reservid olema, ja...


Olen oma suguvõsa läbi lapanud, ja pärandust kahjuks ei paista. Kodutundesse me ka kahjuks ei klassifitseeru.
Eelmsite remontidega saadud psühhotraumast olen ka suht koht juba toibunud.

seega. remont.
Oehh.
Loen blogidest, kuidas mõned daamid värvivad möödaminnes ära köögi või pahteldavad lõdva randmega  terve maja...
Minu jaoks on remont katsumuste katsumus. Ma vihkan asjade kokkupanekut, ja pärast jälle tagasipanekut, segadust ja tolmu ja vetsu ei saa. Ja kõike seda jama. Pakkumiste võtmine jne.
see pole üldse minu teema ja teetassike.

Hea pool on muidugi see, et kogu su elamine on ühes kohas, käe-jala juures....Ja sul on võimalik näha, et hoolimata igaaastasest inventuurist- meil tuuakse kevadeti maja juurde tasuta konteiner, on sul endiselt liiga palju asju.

Ma oleks nõus kolima kuuks hotelli, ulatama remontijatele võtmed ja maksma selle vahepealse lihtsalt kinni, aga mees pole nõus. Tema põhimõte on, et mida suudab ise, selle eest pole mõtet maksta.
Ma ei saa aru, mis teema meestel selle isetegemisega on? Mu isa on samasugune ja tema legendaarsed lahendused teibi ja plastiliiniga.... õnneks mees on mul kuldsete kätega. Kuigi kasutatud sõnavara järgi oletan, et ka temal ei läinud lahenduste leidmine kergelt. Aga ikkagi ise tehtud, eks.

Abielus tuleb teha kompromisse.
Leppisime kokku, et professionaali vajavad tööd- plaadid ja värvimine, laseme siiski teha spetsialistil.

Öeldakse, et reis ja remont on suhteindikaatorid. Mu meelest on reisidega lihtsam, järgmine tuleb ju jälle. Remonditulemused jäävad, nagu meie praktika näitab, päris pikaks ajaks.
Me oleme nii kaua koos olnud, et enam ei tülitse. Aga aktuaalseks saavad ammuunustatud rollimängud.

Mina, takseerides suurt täispuidust kappi; kuidas me selle siit toast välja saame.
Tema (daa, elementaarne, nagu lapsele); ma monteerin selle lahti ja siis saab üksikud elemendid koridorri viia.

Tema: sa võiksid vanad tihendid ära võtta.
Mina: kust ma tean, milline see tihend on? Kas see või?.. sikutan mingi kortsus vooliku välja
Tema, siiras hämmingus: esimesel korral kohe õigesti..! väga tubli!

Ja siis see värvide valimine. Mis värvi me seinad teeme.. no ma ei tea, mis vahet seal on.
Teeme ilusad.
ja äraeksimatult saan ma hiljem aru, kui ei saanud ilusad.
Aga kõik see valik ja valimine ja ette kujutamine, kuidas muutub valguses. aarghh...
Mingil põhjusel ma ei näe seinte värve. Ma võin eksimatult kirjeldada oma vanade kodude mööblit, selle paigutust, lõhnu, varje. Aga ma ei mäleta mis värvi olid seal seinad (ja tookord polnud eriti ka värvipilte).
Nagu ma aru saan pole see ainult minu probleem- on olemas isegi test: mis värvi on su kodumaja välisuks, milles suurem osa inimestest põrub.
Nüüd, remondi raames, olen ma vaatanud sisustuspilte ja aru saanud, et tänapäeval värvitakse seinad valgeks. Ma päris valget siiski ei taha, ma tahan sooja, valgust võimendavat värvi. Päikest pole kunagi liiga palju.
Seega, kuigi see mulle ei meeldi, siis õige tulemuse nimel tahan ma ikkagi seda kõike ise otsustada.
Leppisime siis kokku, et vetsu kujundab mees ja ülejäänud 3 ruumi saan mina.
Eks abielus tuleb teha kompromisse....:)

Kohtusime tegijaga ja nagu enamik inimesi, kes ehitusele hinnapakkumist võtavad, sain aru, et ma töötan täiesti  valel alal...
Maaler soovitas eeltööd ära teha st vana tapeedi maha võtta.
Kuna mul oli jäänud paar puhkusepäeva, olin haruldaselt keerulise dilemma ees. Kas veeta pikem periood vanemate juures või kiskuda maha vana tapeet. Nii raske valik:)

Valisin viimase. Mis see tunnike füüsilist tööd mulle teeb.
Mees jättis mulle pisut kaasaegsemad tööriistad, kui mu isklikud küüned. Ohkasin ja hakkasin tööle.
Kui olin seina maast laeni kaks korda puhtaks pesnud, märkamata väiksemaidki muudatusi tapeedi struktuuris ja värvis.... meenus mulle see kena päev kui me otsustasime panna kööki veekindla tapeedi.
Võtsin purgi õlut. Otsustasin, et naabrilastel on lisaks tümakale aeg tutvuda eesti estraadiklassikaga- keerasin põhja Aare Oidi kogumiku ja hakkasin pealmist kihti maha kraapima.
On vist väheseid kordi elus, kus sa kahetsed, et tehtud on nii head tööd. Me olime omal ajal teinud hiilgavat tööd. Ei sentimeetritki liimita, ei ainsat pragu ega kohakest, kuhu nuga vahele suruda. Mõned kohad olid ilmselgelt loctaidiga liimitud.
Ma tegin seda 12 ruutmeetrit, millest üks sein on köögimööbel, teine uks ja kolmas aken, kuus tundi...
ilmselgelt töötan ma täiesti õigel alal:) sest siseviimistlejana jääksin ma nälga.

Lisaks selgus, et ma olen häbiväärselt lühike (ja füüsiliselt nõrk). Mu tööfront nägi esiti välja kui Roosimamma värvitud põrand. Kaugemad nurgad, kuhu ma ei ulatunud, jäid tegemata.

Aga sest ja kuuest tunnist polnud midagi. Sest selgus, et meil mehega on täiesti erinevad standardid. Kui mina arvasin, et võtame tapeedi maha ja sellest küll. Siis mees käis kogu pinna sentimeetri haaval üle, et eelmaldada väiksemgi lible,  sulges ventilatsiooniavad, psitikupesad, isoleeris juhtmeotsad, teipis servad ja kattis põranda. Ja veel mingi sada asja, mida ma nimetada ei oska.

Tapeeti eemaldadaes saime ka aru, miks me toona üldse tapeedi valisime. Välja tulid tänaseks unustatud nõukogude ehituskunsti imed. Suvalised  " ventilatsiooniaugud", elektrikarbid voolu all olevate juhtmeotstega. Ja lihtsalt augud seintes....

Memo mulle endale: Ära mitte kunagi paiguta mööblit viimistletud pinnale. (Ja veel parem, kui su kodus polegi mööblit;)) Sest kui sa siis kunagi tahad midagi muuta, tuleb kogu see kraam seinalt maha saada.
Öelge, kuidas saavad hakkama üksikud naised?

Ja mu vaene kontrollifriigist ja kilenarkarist kass. Õhtuks oli jumala läbi, sest oli ju vaja terve päev valvata, et kõik õigesti tehtaks ning milline lõputu hulk kilet lakkumiseks....

Tasumata reklaamiminutid.
Kiidan bauoffi, kes pakub mõnusat remonditeenust. Nende konkurendid pakuvad ka, aga alates 10 ruutmeetrist. Normaalne ju, igal õigel eestlasel on kemps ja vannituba ju üle 10 ruutmeetri...
Kui maalrit ikka leiab, siis pisikese sutsu jaoks on väga väga raske leida kedagi, kes üldse viitsiks kohale tulla. Sest ilmselgelt valitseb ehitusturul alapakkumine.
Hind ei ole ülisoodne, aga üldehitustööd, plaadid ja muu keerulisem, mida ise ei tee, saab kenasti tehtud.

Ja siis, peale pikka ootust nad lõpuks tulid.
Maalriproua ja plaatijahärra.
Vähemalt on lootust. Et see segadus ühel päeval läbi saab.