teisipäev, 24. september 2019

Enne lõppu

Kõik see, mida me räägime bla-bla aktiivsest vananemisest ja vanadekodudest ja kommunidest. See kõik on selle hetkeni lihtsalt jutt.  Koli kohe täna kommuuni elama. Ole kohe täna aktiivne.

Sest sel hetkel,  kui sa oled tegelikult vana, on olukord hoopis teine. Ma olen seda muudatust näinud oma sugulastel, kellega iga päev kokku ei puutu. See on ehmatav, kuidas inimene on jäänud järsku  vanaks. Aga sa lohutad end, et ammu pole näinud ja ju seepärast pole seda ka märganud,

Mu isal leidi kasvaja, opereeriti. Kõik läks füüsiliselt hästi.
Mind hirmutas see, kuidas isa oli peale operatsiooni üleöö vanaks jäänud.
See moment, kus sa saad aru,  et inimene ei ole enam eakas, vaid vanur. Rauk. Jume on kadunud, nägu on tuhkhall. Liigutused on aeglased. Tal on kogu aeg külm. Ja väsib kiiresti.
Ta ei jäta midagi tulevikuks. Kevadel toimuva lapselapse sünnipäevakingituse ostab ära juba täna ja kui midagi on vaja elus muuta või ära teha, siis on seda vaja teha kohe ja täna.
Ta tahab olla lähemal sugulastele ja perele. Teha inventuuri elus, suhetes. Olla veel nii palju kui võimalik tuttavas turvalises keskkonnas.


Ma saan aru, miks. Haiglas olek, eemal tuttavast keskkonnast ja kontrolli kaotamine oma elu üle. Ja eelkõige selge arusaamine oma surelikkusest. see tekitab hirmu. Ja kui sellele lisandub veel füüsiline nõrkus, siis annab ka vaim alla.

Rohkem kui varem saan ma aru, kui oluline on vaimne tugevus. Eks vanematel inimestel on ikka füüsilisi hädasi, kes see ikka vana ja tervena sureb... aga just see elujanu, usk, et sa veel elad...
Mu ema alustas "suremist" mingi 20 aastat tagasi ja kogu temapoolse suguvõsa lähenemine on ehk isegi pisut häirivalt pragmaatiline. " Ilmasambaks ei jää meist keegi", "vanainimestel ei ole vaja noortel jalus tolgendada". Ei ole vaja asju hoida ja kuhjata, need muutuvad noorte silmis prügiks ja pole vajalikud, kalmu võiks korras hoida, aga pole vaja seal iga nädal käia riisumas, kui ma jään haigeks, siis pange mind hooldekodussse ärge raisake oma aega minu peale jne jne. tema ideaalne surm on ilmselt päeva pealt järsku.

Isa arusaamine suremisest on romantilisem. Juba lapsest saadik on meil kokkulepe, et kui ta ühel hetkel sureb, siis peame tulema ta hauale ja siis ta pilvepealt vilistab meile:) Tema ideaalne surm on patjadel voodis, suguvõsa ümber kätt hoidmas ja siis tema, viimase hingetõmbega, jagamas pärandust ja korraldusi..::)


See, et su vanemad mingil hetkel surevad on aksioom. Minu jaoks personaalselt on suurimaks hirmuks see, et nad jäävad voodihaigena virelema. Ma olen läbi mänginud erinevaid stsenaariumeid, mis juhul, kui üks neist jääks üksi. Ja ka see oleks üks kole tulevik.

Täna ma ei teagi. Isa nädal haiglas on muutnud rollid. Ema on löönud särama, ma näen temas seda ema, kes ta oli mulle 20 aastat tagasi. Iseseseisvus sobib talle. Ta võttis nädalaga 4 kilo maha.
Isa võttis 10 kilo, aga hoopis teisel põhjusel. Isa, kes on alati olnud liider, juht, organiseerija, ei suuda seda momendil enam olla. Ja see kõik mõjub. Ütleme, mitte positiivselt.
Kas ta taastub veel? Kas ta muutub endiseks?





8 kommentaari :

  1. Vabandust, ma ei hinnanud seisundeid, vaid kirjeldust ja kokkuvõtet.

    VastaKustuta
  2. Üsna sarnane minu eluga praegu. Tugeva ja tegusa mehe hääbumine on valus. Õnneks on emal seda vaimu rohkem ja kahekesi veavad praegu veel välja. Hirm on küll.

    VastaKustuta
  3. Aitäh jagamast! Väga hästi, ausalt ja elusalt kirja pandud. Jah, see ongi elu! Ja inimesed on nii erinevad. Saan mingil määral aru nii romantikust kui realistist. Mõlemas on omajagu ilu ja traagikat. Vananemine algab juba sünniga, nii et see on elu paratamatu osa. Hea, kui meile antud aeg on võimalik enam-vähem tervelt läbida. Kui ütlesin, et inimesed on erinevad, siis meenus mulle üks 75.a. mees, kes just hiljuti abiellus pärast peaaegu 2-aastast lesepõlve. Ja mu oma ema, kes (pärast isa surma 4,5 a. tagasi) mitte mingil tingimusel enam kedagi uut ja võõrast oma ellu ja koju ei taha. Aga see, kui märkad, et keegi on (kuidagi järsku või ootamatult) vanaks jäänud võib küll üsna ehmatav olla.

    VastaKustuta
  4. Ma ei tea, kas see on siin ja praegu kohane, aga natuke nendel ja lähedastel teemadel on kirjutanud India päritolu USA kirurg Atul Gawande oma raamatus "Being mortal". Nüüd vist ka eesti keeles ilmunud https://www.rahvaraamat.ee/p/surelikkus-meditsiinist-ja-sellest-mis-on-tegelikult-oluline/806391/et?isbn=9789949571529

    Mulle tundub, et lihtsam on iseenda vananemisega leppida/harjuda neil, kel on juba varem olnud tervise- või mingi muu probleem. Kas aga leppimise nimel tasub nö varakult harjutama hakata - ilmselt mitte.

    VastaKustuta
  5. Hilinenud kommentaar anekdootliku tõendusmaterjaliga. Mo papsil lõigati kolm aastat tagasi magu välja. Esimene kuu oli raske, sest info sõralisest ja reaalne operatsioon olid umbes paarinädalase vahega ja eks ta mattis end siis juba vaimus maha, ikkagi 82 ja puha. Keemia ei sobinud, seega see umbes kolm kuud, mis seda prooviti teha, oli ta ka sorgus. Sealt edasi "kloppisime" ta korda (ma nõudsin, et ta peab vähemalt viis aastat vastu pidama, soovitavalt kümme või pealegi, sest ma tahan, et mo lapsed teda mäletaks). Umbes aasta pärast oppi oli sama sandi suuvärgiga ja karune mees tagasi. Nüüd äsja oli sarnane pauk - tundis end kehvasti, viisime EMOsse, sai kopteriga lennutada ja tiksutaja südame külge. See teda enam ei murdnud. Ehk siis minna võib nii ja minna võib naa, aga vähemalt üks eakas positiivne näide on olemas. :-)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan :)
      mu isal on ka juba palju parem. Peab taastuma!!!!

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!