Enne lõppu

Kõik see, mida me räägime bla-bla aktiivsest vananemisest ja vanadekodudest ja kommunidest. See kõik on selle hetkeni lihtsalt jutt.  Koli kohe täna kommuuni elama. Ole kohe täna aktiivne.

Sest sel hetkel,  kui sa oled tegelikult vana, on olukord hoopis teine. Ma olen seda muudatust näinud oma sugulastel, kellega iga päev kokku ei puutu. See on ehmatav, kuidas inimene on jäänud järsku  vanaks. Aga sa lohutad end, et ammu pole näinud ja ju seepärast pole seda ka märganud,

Mu isal leidi kasvaja, opereeriti. Kõik läks füüsiliselt hästi.
Mind hirmutas see, kuidas isa oli peale operatsiooni üleöö vanaks jäänud.
See moment, kus sa saad aru,  et inimene ei ole enam eakas, vaid vanur. Rauk. Jume on kadunud, nägu on tuhkhall. Liigutused on aeglased. Tal on kogu aeg külm. Ja väsib kiiresti.
Ta ei jäta midagi tulevikuks. Kevadel toimuva lapselapse sünnipäevakingituse ostab ära juba täna ja kui midagi on vaja elus muuta või ära teha, siis on seda vaja teha kohe ja täna.
Ta tahab olla lähemal sugulastele ja perele. Teha inventuuri elus, suhetes. Olla veel nii palju kui võimalik tuttavas turvalises keskkonnas.


Ma saan aru, miks. Haiglas olek, eemal tuttavast keskkonnast ja kontrolli kaotamine oma elu üle. Ja eelkõige selge arusaamine oma surelikkusest. see tekitab hirmu. Ja kui sellele lisandub veel füüsiline nõrkus, siis annab ka vaim alla.

Rohkem kui varem saan ma aru, kui oluline on vaimne tugevus. Eks vanematel inimestel on ikka füüsilisi hädasi, kes see ikka vana ja tervena sureb... aga just see elujanu, usk, et sa veel elad...
Mu ema alustas "suremist" mingi 20 aastat tagasi ja kogu temapoolse suguvõsa lähenemine on ehk isegi pisut häirivalt pragmaatiline. " Ilmasambaks ei jää meist keegi", "vanainimestel ei ole vaja noortel jalus tolgendada". Ei ole vaja asju hoida ja kuhjata, need muutuvad noorte silmis prügiks ja pole vajalikud, kalmu võiks korras hoida, aga pole vaja seal iga nädal käia riisumas, kui ma jään haigeks, siis pange mind hooldekodussse ärge raisake oma aega minu peale jne jne. tema ideaalne surm on ilmselt päeva pealt järsku.

Isa arusaamine suremisest on romantilisem. Juba lapsest saadik on meil kokkulepe, et kui ta ühel hetkel sureb, siis peame tulema ta hauale ja siis ta pilvepealt vilistab meile:) Tema ideaalne surm on patjadel voodis, suguvõsa ümber kätt hoidmas ja siis tema, viimase hingetõmbega, jagamas pärandust ja korraldusi..::)


See, et su vanemad mingil hetkel surevad on aksioom. Minu jaoks personaalselt on suurimaks hirmuks see, et nad jäävad voodihaigena virelema. Ma olen läbi mänginud erinevaid stsenaariumeid, mis juhul, kui üks neist jääks üksi. Ja ka see oleks üks kole tulevik.

Täna ma ei teagi. Isa nädal haiglas on muutnud rollid. Ema on löönud särama, ma näen temas seda ema, kes ta oli mulle 20 aastat tagasi. Iseseseisvus sobib talle. Ta võttis nädalaga 4 kilo maha.
Isa võttis 10 kilo, aga hoopis teisel põhjusel. Isa, kes on alati olnud liider, juht, organiseerija, ei suuda seda momendil enam olla. Ja see kõik mõjub. Ütleme, mitte positiivselt.
Kas ta taastub veel? Kas ta muutub endiseks?