teisipäev, 3. september 2019

keelesegadik

Minu jaoks on olnud alati keeruline erinevate keelte vaheldumisi rääkimine, Ja tundub, et lisanduv vanus pole abiks.
Ja ka ühes võõrkeeles rääkimine pole naljaaasi. Õhtuks olen ikka täiesti kapsas.
Lohutuseks mõtlen, et see on ju see, mida me eeldame ja ootame Eestis elavatelt võõrkeelsetelt. Et nad peakski võõrkeeles rääkima, õppima, kirjutama..
Kas sellega on võimalik harjuda?

Täpselt nii nagu erinev juuksevärv annab mulle teise identiteedi, nii on ka keelega. Erinev keel tähendab erinevad suu asendit, tämbrit, rääkimise kiirust. Ja ma ise tunnen, et ka mu loomus ja roll muutub erinevat keelt rääkides. Kuigi need on stereotüübid, mis tegelikult tõele ei vasta. Ikkagi. Ma tunnen end vene keelt rääkides agressiivsemana, julgemana, aktiivsemana.
Inglise keeles tunnen end rohkem office inimesena, moodsamana, nooruslikumana..
Minu harjumine tähendab seda, et ma hakkan unustama eesti keelt. Esimesena meenuvad võõrkeelsed vasted, lauseehitus on täiesti sassis.

Igatahes olen ma aru saanud, et tegelikult ei ole ma keelte peale andekas. ma ei oska ei eesti ei inglise ega ka vene keelt.
On mul üldse lootust need kunagi selgeks saada? Kas üldse on võimalik mingit keelt selgeks saada? Isegi mu kolleegid, kes valdavad eesti keelt, teevad väga armsaid vigu, mida ma lihtsalt ei raatsi parandada. Näiteks - kihiline on kihuline. Vana klassika- lilli kimbutama. Ja minu eriline lemmik- mind imestab..

Naljakas, eks. Kui keegi ütleb pluuse ja pliita, siis tead, et ta on tegelikult eestlane. Me kõik räägime valesti.

Nagu te kõik teate, tegi riigikontroll hiljuti eesti keele õpetamise osas auditi. Minu venelastest kolleegide hulgas äratas selle tulemus väga elavat vastukaja. Erinevalt üldlevinud arvamusest, et vene noored oskavad eesti keelt, on nad oma võsukeste pärast väga mures. Ei oska. Oskavad ehk grammatikat, aga puudu jääb sellest, mis keele tegelikult selgeks teeb. Praktikast. Suhtlemisest.

Umbes samal ajal ilmus teises lehes teine artikkel, mis rääkis, kuidas vanglas lebotatakse ja midagi pole teha. Mu meelest võiks 1+1 kokku panna. Kõik alaealised- ja majanduskurjategijad ja kiiruseületajad võiks saada ÜKT-kohustuse. Suhtlemispraktika eesti keeles venelastega.
Samuti ei saa ma aru, miks ei toimu vahetuprogrammid Saaremaa ja Narva koolide vahel. Kõik oleks ju tehtav :)

Ehk siis prioriteetide küsimus.




13 kommentaari :

  1. Vahetusprograam on kulu? Kus nad elaksid? Puht praktilised küsimused, ma pakuks.
    Aga tulemus oleks tõsti sada korda efektiivsem, kui koolipingis, seda ma usun samuti.

    VastaKustuta
  2. Saabus mu laps elu esimesest vene keele tunnist. Tema on pahane ja mina olen pahane. Sest jälle alustatakse keele õpetamist kirillitsa tähtede maalimisest.

    Miks ei või alustada...
    ülevaatega vene kultuurist, või riigist, või keelest.
    seostega. Vene ja eesti keel omavahel mitutpidi seotud ja seda annab kindlasti huvitavalt rääkida.
    mingi isikliku loo või naljaga.

    Keel on suhtlemise vahend. Aga lastele seda ei öelda. Vaid antakse keelt kui täiesti absurdset, abstraktset drilli. Maali sellised krõnkse! Õpi need pähe! Nüüd korda, hinde peale!

    Kool teeb kõik mis oskab, et õppimine oleks tuim, vastik, nõme, tüütu.

    Miks???

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul vene kolleeg just rääkis, et neil on uus metoodika. Õpivad nüüd nii, et sõnad jäetakse meelde seoste kaudu. Nad ootavad põnevusega tulemusi, kuna eelmised 1+ pole tulemust andnud..

      Ta ise on minu kõrval ca aastaga jõudnud A1st. B2ni. Praktika. Vajadus. Sisemine motivatsioon.

      Kustuta
    2. Eksju.
      Praegu õpitakse koolis lihtsalt tuimalt pähe.
      Sõna пылесос (tolmuimeja) tuleb enne kui пыль (tolm) ja сосать (imema). Enamik sõnu on millegagi ju seotud - kas on sõnatüvi mingit pidi tuttav, või on ladina/kreeka algupära, või on sarnane sõna ka inglise keeles (mida kõik lapsed oskavad), vene sõnadel on mõnikord eesti slängivaste..

      Kustuta
    3. 3 aastat tagasi alustas laps vene keele õppimist ... 3 kuud hiljem sain õpetajalt kirja: ei oska vene keeles lugeda!!!
      Kodus korraldasin teadmiste kontroll, kus selgus karm tõde: ei tunne kirillitsat, ei tea sõnade tähendusi... Uurisin, kuidas koolis vene keelt õpetatakse, metoodika on muutunud: õpitakse "tuimalt" pähe sõnu, teadmata nende tähendust/kirjapilti. Vanakooli esindajana (abiks klassiõest vene keele õpetaja-metoodik) võtsin õpetamise käsile ja kahe kuuga said selgeks nii tähed kui lugemine, samuti sõnade tähendus. Selle käigus avastasin vene keele õpikust huvitavaid sõnu, nt ühel päeval küsib laps: "mida tähendab vene keeles "dog" (kirjapilt kirillitsas)...ei tea, vaatan teksti ja juuresolevat pilti, selge tegemist on "sobaka" tüüpi olendiga. Selliseid lapsusi õpikus jagus terveks aastaks.

      Kustuta
  3. Mina töötan kaubanduses ja 95% tööle tulevatest noortest ütlevad, et õppisid küll vene keelt koolis mingi arv aastaid, aga reaalselt ei oska ja ei saa just aru midagi. Kellele ja milleks selline keeleõpe?

    VastaKustuta
  4. Ma õppisin kuni ülikoolini aga ikka ei oska, natuke aru saan. Programmidest. Ca 8a tagasi mumeelest heateo sa proovis midagi. Kirjasõbrad, ühised suvelaagrid aga ma ei tea, mis sellest sai. Mu endine kolleeg oli pisut seotud ja tutvustas siis meile ka. Kuidagi soiku jäi, kuigi paar inimest tunnistasid küll, et oleks isegi huvitatud kirjasõbrast Kirde-Eestis, et vene keelt lihvida.

    Kui kokkupuuteid pole, siis hirmutab ehk. Hoiakud. Tuttava laps hakkas nutma kui sugulane tuli külla venekeelse elukaaslasega. Tallinna laps, läheb kooli aga koduses keskkonnas vene keelt kuulata tekitas šoki. Täiesti uskumatu.

    VastaKustuta
  5. Eesti sisene õpilasvahetus on täitsa olemas: http://vvvopilasvahetus.ee/

    Keelte kasutamisest rääkides, mul on aju jaoks keskkonnad ära jagatud. Tõrge tekib siis, kui töökeskkonnas ühe eestlasest kolleegiga eesti keeles suhelda. Natuke koperdamist ja mökutamist, enne kui korralikult käima saab.

    Vene keele ja saksa keele tahaks endale uuesti meelde tuletada. Vene keelest rääkides, 6 aastat koolis oli suhteliselt mahavisatud aeg. Ülikoolis sai kahe aastaga vene keele suhu küll (au ja kiitus Ilana Faimanile ja tegelikult ka gümnaasiumi vene keele õpetajale Tatjana Palusaarele, kes tekitas huvi) aga nüüd, kui ei kasuta on see jälle läinud. Saksa keelega sama lugu. Elasin aasta Saksamaal, õppisin suhtlema jne aga nüüd... ohjah.

    VastaKustuta
  6. Koolis sai muidugi õpitud grammatikat ja sõnu, aga vaat praktikat oli vähe. No et räägiks, kasvõi valesti, aga ikkagi. Eestlastel on üldse see kartus, et räägivad valesti, ja siis ei räägi üldse. Tegelikult tuleks ikka rääkida. Keel on ju elav ja praktika käigus saab nii mõndagi selgeks.
    Ise sain vene keele käppa ülikooli ajal sugulastega suheldes. Seal olid neil sõbrad ka ja me kõik noored inimesed, läks nagut mängides. Vahel nende poolt tagasi ühikasse sõites ma isegi mõtlesin hulk aega peale seda veel vene keeles. Kui olen nüüd pikalt vene filme vaadanud, siis tahaks isegi luuletada vene keeles, sellises puškinlikus värsimõõdus :) Tegelikult ma leian, et selline asi muudab just aju paindlikumaks ja hoiab hästi tiksumas.
    Samal ajal sai Talnas hoolega vaadatud soome tv-d ning paralleelselt õpitud inglise ja soome keelt. Koolis oli meil saksa keel, aga ülikooli saksa k õppejõud olid suht nõmedad ja nii ma unustasin sellegi vähese (ega õpetajast sõltub ka palju). Aga siis sain tööle tulles ja teise kohta kolides omale sat-tv ja hulga saksakeelseid programme, ning keel tuli mühinal meelde. Mäletan oma jahmatust, kui vaatasin SG-1 ja avastasin, et jeerum - ma saan ju absoluutselt kõigest aru - kogu sellest kvantfüüsikast ja peenikesest militaar-teaduslikust jahumisest. Teine asi muidugi - polnud rääkida kellegagi. Kui meile venekeelseid kliente ja külalisi sattus, siis ikka üritasin nendega vene keeles rääkida, niisamuti vahel sugulasi külastades, kuid ilmselgelt oli sellest vähe. Ja soome keele praktikat polnud üldse mitte mingit. Sama oli sakslaste ja inglaste puhul. Ikka kohe mürinal rääkima!
    Vene kanalid siiski hoidsid vene keele elusa(ma)na, aga mingil hetkel avastasin, et ei saa enam kõigest aru. Kuna meil ei ole enam Venemaaga ühist kultuuriruumi nagu nõuka-ajal oli, siis olme- ja sisepoliitikal põhinev huumor ei haaku enam meiega, esiteks, ja teiseks - neil on terve hulk uusi sõnu ja väljendeid, mis omakorda ei haaku siinsete venelaste keelega. Kuna nö keelevahetus on riigikorra ja valitsuste vahetusega katkenud, siis ongi tekkinud auk. Pluss veel see, et kaasaegseid vene filme vaadates ei ole enam nö tuttavaid nägusid.

    VastaKustuta
  7. Ida-Virus / Narvas on vene keele suhtluslaagrid (info Kristina Kallaselt paar aastat tagasi). Pidid väga lahedad olema.

    VastaKustuta
  8. Just kuulsin, et raamatukogud Tallinnas korraldavad keelekümbluskohvikuid (keskraamatukogu harukogud, direktsiooni sunnil) aga keegi ei huvitu. Töötajad peavad käima kaubanduskeskustes raamatukoguteenuseid tutvustamas. Siuke pealesunnitud asi ja käima ei lähe.

    VastaKustuta
  9. Mida! Kas eestlased peavad nüüd vene keele kümbluses käima hakkama, oma riik ja puha??!! Ootaks pigem, millal venkud eesti keelega tutvust hakkavad tegema.

    VastaKustuta
  10. See keelekümblus ongi pigem venekeelsele elanikkonnale mõeldud (piirkonnas enamik). Aga keegi ei tule kahjuks. Et reklaami teha, käivad piirkonna kaubanduskeskustes...

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!