neljapäev, 5. september 2019

Kõik kordub

Mu kassil on tulnud uus komme. Kui hakkan hommikul tööle minema, siis viskab ta end risti välisukse ette põrandale ja anub silitamist. Paitad teda ja paitad ja paitad..

Tõeline deja vu.

Mäletate?

Kui viisid lapse lasteaaeda ja siis ta rippus su küljes viimase hetkeni. Nuttis ja palus, et sa ei läheks.

Aga sa alati läksid, sest ... suured peavad ju tööl käima.

Käima tööl, et lastele ja kassidele süüa osta...



Ja kuigi sa tead, et nii nagu laps omal ajal on ka kass paar minutit hiljem juba muude tegevustega hõivatud ja ei mäletagi seda hetke. On sinul paha ja süüdi.

Süda puruneb sees.

20 kommentaari :

  1. Lohutuseks see, et vastupidi on veel hullem. Mul näiteks läksid mõlemad lapsed enamuse ajast hea meelega lasteaeda. Sellest tuletas keegi, et ju ma olen siis lihtsalt niivõrd halb ema. Ja kui kass ka ei hooliks, siis oleks eriti julm...Süüdi oled igal juhul :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. just, vaata asja helgemat poolt :) Tänud lohutamast :)

      Kustuta
  2. Minekuid ma nii ei mäleta, ehk vaid seda, et kui ma peale ülikooli lõpetamist eraldi leiba hakkasin, siis oli mul kass, kes peitis end ära, kui ma tööle läksin. Ma ei tahtnud, et ta tuppa jääks ja seal ehk pahandust teeks. Uks oli vahelt haagis ja tal oli köögis ja esikus ruumi olla küllalt. Aga vot temale see ei meeldinud ja siis peitiski end ära.
    Aga kui ma siis töölt tulin, pidin ta tingimata sülle võtma ja teda nätsutama ja silitama umbes paar minutit, ta ei hakanud enne isegi sööma mitte, kuigi võis näljane olla. Käis ja karjus ja sügeles seni, kuni ma ta sülle võtsin ja selle kohustusliku nätsutamise rituaali läbi tegin, peale seda oli rahu majas.
    Sõbranna kõuts sõimas teda konkreetselt pool tundi, kui ta juhtus paariks päevaks maale minema. Oi sealt siis tuli "paksu ja paremat"!! Kui natuke kauemaks jäi, siis käisin mina kassi söötmas, siis vahiti mind ka tigedalt, et jälle see jobu tuleb :) Mind küll ei sõimanud, aga no see pilk!! Eks sõbrants sai siis pärast seda rohkem, nö minu eest ka.
    Siis ma lugesin kuskilt, et kui mesilaste peremees või keski perekonnas ära sureb, siis tuleb seda mesilastele öelda. Ei mäleta enam, miks see hea oli. No mina siis üldistasin ja hakkasin ka oma kassidele (need olid juba teised) ütlema, et tulen siis ja siis, enne ärge oodake. Ja peale seda olid nad palju rahulikumad. Sõbrannale soovitasin sedasama, ja see tõesti mõjus. Kõuts natuke torises pärast, aga niimoodi ei õiendanud ega naaksunud ta kallal enam.
    Ja noh, kui just vahetult enne äraminekut kassikesega rääkida, teda natuke nätsutada, ja öelda, et no tulen õhtul siis ja siis, ära muretse, siis küllap ta aru saab. Süüdi pole vaja tunda end, tema võtab seda lihtsalt kui rituaali. Ka loomadele on rituaalid vajalikud, need aitavad neil endid turvaliselt tunda. See natuke armastust, mida ta siis enne su äraminekut sulle jagab, on tegelikult ju tore, see näitab, et ta hoolib, ja ta loodab, et ka sina temast hoolid. Venelastel on komme, et istutakse enne teeleminekut, ja loomakesed teevad seda omamoodi, ka nagu aja korraks mahavõtmine ja heade emotsioonidega teele saatmine. Mitte süü tekitamine, kindlasti mitte.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan samuti, et kassid saavad kõnest aru. Võimalik, et tegelikult on see hääletoon või zestid, aga vahel olen lausa jahmunud, kui õigesti loom reageerib.

      Ja su kommentaar oli täpselt see, mida ma vajasin :) Tänan!!

      Kustuta
    2. Koerad pidid meelde jätma kui kaua omaniku lõhn toas püsib ja selle järgi sätivad end omanikku ootama. Eile kui Riiast tulles maale koerale järele sõitsin, istus elukas akna peal ja ootas. Ema väitis, et ise läks. Eelmistel õhtutel olid koos telekat vaadanud ja aknad ei huvitanud. Kahtlustan, et ta siiski rääkis minu tulemisest :)

      Kustuta
  3. Cax Murka - kasulik ja mõtlema panev kommentaar, aitäh!

    Minu / meie kass on varu-äratuskella eest. Kui kell hommikul heliseb, tuleb voodisse, hakkab nurruma ja end vastu mind hõõruma. Tahab süüa muidugi. Aga katsu siis edasi magada! Väga kasulik ja mõnus ja armas.

    Meil on viis inimest peres, kass on formaalselt suurema lapse oma, aga armastab ta just mind. Tuleb mulle õhtuti sülle ja tahab pai ja on nii pehme, nii pehme. Nooremana olid tal igasugu ebamugavad kombed, nüüd on need enamjaolt välja kasvanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on ka äratuskell :) Kusjuures tänu kassile ma tean, et normaalne ärkamisaeg on ca 9, sest nädalavahetustel, kui kell ei helise, siis kass ärkab u 9 ( ja mina kahjuks ka :))

      Kustuta
  4. Meie kassil on seltsi mõttes kuldne põli, sest peaaegu kogu aeg on keegi kodus. Sellest, kui kedagi oli viimati kassivalvesse appi vaja, on juba mitu aastat möödas. Ometi saab ta väga pahaseks, kui kasvõi üks tema inimestest kodust välja asutab minema. Saab kuidagi kohe aru, milline liikumine on väljasättimise liikumine, ja hakkab ennast jalgu ajama ja kui sellise pehme mõjutamise peale maha ei istuta, läheb kurjaks.

    Samuti on ta närvis tükk aega pärast inimese kojutulemist (isegi kui tal on teine inimene kodus kõik see aeg olemas olnud). Just nagu Cax Murca kirjeldab - saabunud inimene peab ta läbi nätsutama. Või kui tahta protsessi kiirendada, tuleb kass kaenlasse haarata, temaga toidukausi juurde minna, kausis krõbinaid kolistada ja seal juures olla, kuni ta sööma hakkab. Sest ilma inimese juuresviibimiseta toit ei maitse.

    Ma olen mõelnud, et see saabumisejärgne nätsutamine on võib-olla selleks hea, et kass saaks inimese uuesti ära märgistada. Sest koju tulles on inimesel ju võõrad lõhnad küljes, ta tuleb uuesti enda omaks teha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Loomulikult ju :) kassid, valged hiired ja delfiinid teevad meiega katseid :) :)

      Kustuta
  5. Heh, panin ma kella mis tahes ajale - kass tuli mind äratama alati täpselt tund aega enne. Kust ta teadis?

    VastaKustuta
  6. Teie ka laulate oma kassile?
    Eksju?
    Onju?
    Kõik laulavad, see on normaalne, kes ei laula on politsei, mhmh???

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Neile eelmistele, st Caxile ja sellele teisele, ma mängisin suupilli, aga see neile küll ei meeldinud. Kukkusid karjuma ja üritasid minu ja pilli vahele pugeda. Samas niisama muusika vastu polnud neil midagi.

      Kustuta
    2. minu kass vihkab tantsimist (sest inimesed ei peaks üldse püsti olema, vaid ilusti istuli või pikali, kass nende otsas) ja ma kahtlustan, et ka laulmine ajab ta närvi. Sest mulle tundub, et ta on laulmise peale hakanud kuidagi eriti mureliku näoga minu poole tulema.

      Kustuta
  7. Kassis on kaunid vaid eemalt vaadates, st kui nad elavad kuskil mujal, mitte minu majapidamises. Ma üritasid nullindetal pidada kassi ja kahte koera. Elu hulleim aeg. Kass ärkas igal hommikul ca 4-5 ajal ja lärmas köögis ukse kallal. Kui uks lahti, kaklesid koertega mul voodis. Kade, kiuslik, küüned koertel turjas kogu aeg. Kõik mu toalilled läksid hingusele, kardinad lõhkus ära. Kangutas uksi lahti (riidekapis ronis mööda riideid üles, niidid väljas), kukkus vetsupotti-aknast välja, ronis ahju, käis vannis. Ma olin stabiilselt magamata, elu hulleim periood :D Mitte iial enam! Kaks koera oli käkitegu selle päti kõrval. Nüüd vaatan kasse vaid eemalt, kerge õudusega.
    Maal vanaemakodus olid meil alati kassid aga vabapidamisel, kulutasid oma energia õues ära ja toas praktiliselt ei käinud. Ja sellised rahumeelsed eksemplarid, üks armastas mu nukuvankris sõita. Ma ei tea, mis geenid too hull saanud oli. Ema oli vene sinine, isa akna kaudu sisse pääsenud külaline. Sellist hetke, et kass vaikselt oleks ja nurruks, unustage ära. Magas vist vaid loetud tunnid kui üldse. Piima ei joonud ja kala ei söönud. Raudselt tulnukas :D

    VastaKustuta
  8. Jah, eks see ole tõesti õnneloos, miskene sulle satub. Kadund Cax Murka oli Einstein, teist sihukest pole olnud ega ilmselt ei tule ka. Tema istus mul süles ja vaatas Salatoimikuid, luges teksti alt. Kõiki tükke ei jõuaks ma kirja panna, see on nagu selle Tootsi vallatuste registriga, et Issanda päevake läheks enne looja, kui sellega valmis saad. Samamoodi pekseti mind kell neli üles, pilluti köögis asju maha ja siis tuldi vaatama, kas ma ikka ärkasin. Kui ma pingsalt edasi "magasin", mindi ja visati veel midagi maha ja jälle tuldi vaatama, kas ma ärkasin. No ja kui ma siis vihaga üles kargasin, liduti kööki ja oldi nii tibu - no et kui sa juba üleval oled, siis võid mulle samahästi süüa ka anda. Ja oleks siis, et ta oleks näljas old.
    Koer, suur SLK oli tal kõige suurem sõber, siis tuli teine kass, siis oli tükk tühja maad ja siis alles mina, aga sõbraks hakkas mulle siis, kui ma olin nädal aega linnas opil. Peale seda ei lahkund must enam sammugi, ja kui mul siis käed haigeks jäid, siis tehti mulle igal õhtul "kassinahkset kompressi". Ja sinna temakese tervis ilmselt läkski, et ta suri 6-aastaselt, enne seda jäi kõhnaks nagu riidepuu. Loomake ravis mind ja võttis suuremad hädad enda kanda. Praegugi läheb silm märjaks, kui selle peale mõtlen. Ega iga kass ei ole ravija kass.
    Praegu on kaks kassi vanemad, aga eelmisel aastal sain uue kassipoja, no siukest kaaki ja Päti-Netit ja ullu pole mul vist ka veel olnud. Kadund Cax suusatas mööda esikuseinu, see suusatab mööda kardinaid ja kapipealseid, varastab nõudepesusvamme (ilmselt ta eelmises elus oli tolmulapp) ja teeb kõiki muidki tükke. Caxi tükid olid ikka sellised intelligentsed, kolm käiku ette mõeldud, kuigi juhtus ka muid asju, nagu lillevaasi kapi otsast mulle pähe viskamine kõige veega ja nii, aga see laamendab lihtsalt "ääst meelest" ((8O
    Vist oli see suur austria etoloog Konrad Lorenz (või ka Gerald Durrell, ei mäleta enam), kes ütles, et loomaarmastuse määra näitab see, kui palju keegi on võimeline taluma looma poolt põhjustatud ebamugavusi. Aga see oli küll Lorenz, kes ütles, et looma poolt tekitatav kahju on võrdeline tema intelligentsusega, seega ärge võtke endile ahve (eeskätt inimahve, aga aitab ka makaagist või pärdikust) ega suuri papagoisid vabapidamisele, need keeravad kümne minutiga teie majapidamise pea peale. Vareslased on sama hullud - tuletage vaid meelde kogu seda kaost, mida harakatepaar Durrelli majas tekitas Korful. Ja pesukaru on ka jube - tema oma sõrmedega võib samuti üpriski soodoma korraldada. Ma enam ei viitsi lugeda neid juhtmeid ja pisielektroonikat, mida mu rotid looja karja saatnud on, kui vahel välja endid on muukinud. Aga ikka pean neid :) Tuleb lihtsalt korralikum olla ja "ette näha ka ettenägematut", nagu ütles kolonel Decker, "töötades A-rühmaga", irw.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :D Päris hea!
      Meenus, kuidas kaak hüppas postamendile, kuhu ma olin korraks pannud koerte krõbukausi (selline lärmitegev) ja lendas koos kausi ja postamendiga põrandale. Nii umbes kell 6 hommikul. Ma elasin siis kortermajas ja alumine naaber tegi kogu aeg etteheiteid teemal "kuidas teised peavad elama"...

      Kustuta
  9. Ahjaa, ja Cax tuli mind veel korra vaatama, kui ma peale tema surma uued kassipojad sain. Kuulsin, kuidas ta hüppas köögis prõntsti kapi pealt maha (täpselt nagu tal tavaks oli), ja läbi terve elutoa - ma istusin tagatoas voodi peal - ja siis tuli uksest sisse ja sirutas, ringutas end, vaatas mulle oma suurte öökullisilmadega otsa ... No ilmselt ta veendus, et ma olen "heades kätes", ning kadus. Ka see teine kass, kes suri kaks kuud hiljem, tuli mind sedasi korra veel vaatama. Olin jälle tagatoas ja harutasin lõngu, ja ta tuli ja istus ja lihtsalt vaatas mind. Niiet ilmselt ikka meie armastus oli vastastikune, kõigist vahepealsetest trikkidest hoolimata.

    VastaKustuta
  10. KK ja Cax Murka te peaks raamatu avaldama :) loen ja naeran :)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!