reede, 21. juuni 2019

Otsin hullu sõpra



Ekskolleeg helistab.
Ma olen Itaalias, annan teada.
Oo, kui lahe, vastab ta. Tahaks ka, aga mul ei õnnestu saada mehega samal ajal puhkust....

Ma tegelikult olen sellest mitu korda kirjutanud. Et üksi matkamisel ja reisimisel on omad plussid. Ja hiljuti kirjutas sellest ka Imeline maailm.
Aga Kauri kommentaar
Ma ei tea ühtegi sõpra, kes teeks seda rada nii nagu sina: jupiti ja üksi....Aga võta sõbranna kaasa ja saab üldiselt lihtsam JA lõbusam :)

Jäi kuidagi häirima. Sest.. ka mina ei tea kahjuks ühtegi sellist sõpra.
See postitus sai FB mingi sada laiki ja kümmekond kommentaari, üks vaimukam kui teine. Aga mitte keegi neist ei pakkunud, et oo... ma tulen järgmisel korral kaasa. 

Ma tunnen inimesi, kes leidsid lasteaiast inimese, kellega mõeldakse, hingatakse koos. Aga minu elu ei ole selline. Jah, ma suudaks mehe meelitada ooperisse. Aga milleks, kui ma tean, et tegelikult elaks ta parema meelega kaasa Oti seiklustele Sardiinias.
Ma tunnen palju toredaid inimesi, aga neile meeldib hoopis golf, tennis, sukeldumine, surfamine, rattasõit, ralli, ujumine, päevitamine, suusatamine, laste kantseldamine, shoppamine, lauamängud....
Ma võin neid asju teha, aga see oleks kompromiss. See, kui nemad järgiksid minu plaane, oleks nende jaoks kompromiss. Milleks?
Mul on oluliselt rohkem ühist suvalise kutiga Prantsusmaalt, kellele meeldib matkata ja Hipiga Itaaliast või abielupaariga Inglismaalt, kes tahavad minuga rääkida ooperi detailidest ja taustast...

Üksi reisimine ei ole üksinda olemine. Metsas on loodushelid, seal ei tohigi rääkida. Linnas on teised inimesed. Vestluse alustamiseks piisab naeratusest ja kommentaarist. Inimestele meeldib üldjuhul väga suhelda ja üksinda leiad oluliselt huvitamaid tüüpe, kui paaris või seltskonnas olles.


Mul on lihtsalt sellised naljakad huvid ja paraku ma ei tea, et maailmas oleks teisi selliseid inimesi, kellele samad asjad meeldiksid.
Otsustasin teha eksperimendi. Kas ma ARVAN, et minusuguseid inimesi ei ole. Või EI OLE päriselt.

Ahoi maailm!!!
Eeldame, et me suudame 24/7 teineteist taluda.
Kas seal kusagil, internetiavarustes on keegi, kel on piisavalt ressurssi ja tahet kõndida metsas või tulla Itaalia ooperisse?
Kirjuta mulle ja tõesta, et selline inimene on olemas :)

23 kommentaari :

  1. Mind võib alati metsa kutsuda. Ma ei pruugi alati saada, sest elu, aga mind võib ikkagi alati kutsuda. Nii helista 5058952 või kirjuta kaur.virunurm@gmail.com ja räägime.

    Ooper - keerulisem. Eriti kui on vaja Itaaliasse minna.

    Su blogil on facebookis ka midagi? Hmm...? Sain ma õigesti aru?

    VastaKustuta
  2. Olen järgmisel nädalal Arcos, Itaalias, nii et võime kõndida Itaalia metsas. :D Aga meie puhul on matk loomulikult ebaõnnestunud approach, ideaalis võiks selle ikka approachiga asendada ja ronima minna.

    VastaKustuta
  3. Mulle täitsa meeldib kõndida metsas, aga ma eelistaks, et ma ei peaks selle metsa järele kuhugi ekstra minema, vaid ta tuleks ise vastu. Nt linnamets või linnalähimets. Või mets "kusagil Poolas", mis jääb mulle reisi peal lihtsalt ette, nt hääletades.

    Hääletada sa vist ei tahaks? Mul on teatav kiusatus juuli esimese nädala lõpus häälega Tšehhist tagasi tulema hakata, kuigi vbla ei tohi, sest mul on siiski tärmin, mis ajaks on vaja tagasi olla.

    VastaKustuta
  4. Ooper võiks samuti teema olla, aga mu finantsseis on kõikuv. Ütleme nii, et ooperi pärast ma ekstra Itaaliasse ei läheks, aga kui juhtumisi oleks samal ajal mingi tantsukursus, kuhu ma nagunii lähen, siis miks mitte ka ooperis käia. Sest tundub, et tantsukursus on see motivaator, mis ajab mind rihma pingutama, et saaks välismaal käia.

    VastaKustuta
  5. Ma kah ebatäiuslik inimene - metsas kõmbiks küll, selles olen ma hea. Aga ooper (kui see pole rockooper) jätab enamalt külmaks.

    VastaKustuta
  6. Matkan nii metsas kui mägedes, mida metsikum paik, seda parem. Rahvamatka moodi rajad ei tõmba sugugi. Ooperit külastaks sagedamini, aga pigem klassikalist.

    VastaKustuta
  7. Mul plaan sügisel proovida Euroopas ronge nagu kirjutasin. Siit lendad Viini ja siis vaatan, mis edasi. Kusjuures mulle kah hullult meeldib üksi kolada. Tallinnas kardan isegi 23 läbi linna kolada aga väljamaal võõrastega lobada, palun väga :D
    Misasi see on, võõras keskkond võtab piirid maha?
    Ooper on OK! Aga Itaalia mind ei tõmba eriti.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. hehee, KK, mul on plaan peaaegu täpselt vastupidine: siit lendan Viini ja siis vaatan, mis tagasi (st kuidas ilma lennukita võimalikult mugavalt ja kiiresti tagasi saada). Rome2rio väidab, et Kaunaseni saab rongidega.

      Kustuta
    2. Ma arvan, et tal on õigus. Ma olen uurinud ronge Viinist Budapesti (https://www.oebb.at/ väga OK pidi olema, suured bossid kasutavad rongi lennuki asemel meil), Budast saaks Prahasse nt või kuskile edasi veel, kust oleks lihtsam ja odavam koju tulla.
      https://www.mavcsoport.hu/en
      Mul hetkel vaid üheotsa pilet Viini (19 Eurot maksis :D) ja sügisel otsustan, kas lähen. Koerahoidjal hetkel jalg pekkis, nii et kõik on lahtine aga ma pole veel alla andnud.

      Kustuta
    3. Mul on tegelt nii, et Viinist lähen ühte Tšehhi külasse edasi. Aga sealt külast saab ühe ümberistumisega Varssavi ja ajaks, mil ma rongiga Varssavisse jõuaks, oleks võimaliku Viini tagasisõidulennukini veel pool ööd aega. Tglt jõuaks isegi Bialystokki välja ajaks, mil ma passiks ühes suuremas Tšehhi linnas alles lennujaama bussi.

      Kustuta
    4. Mind masendab see kui kaua lennujaamades passima peab. Oleneb muidugi suurusest ja sellest, palju lende samal ajal toimub aga ikkagi. Paar tundi per väljalend raisatud, sest vardaid nad ju sisse ei luba!

      Kustuta
  8. Ma tean, mida sa tunned :P
    Kas inimene on mulle sobiv reiskaaslane või mitte, selgub alles reisil. Mu eks oli küll ideaalne reisi/matkakaaslane, me oleme palju metsi erinevates riikides läbi käinud. Ei tekkinud seda probleemi, et 1 tahab üht ja teine teist ja siis peab kompromosse tegema, et keegi pahane ei oleks. See osa sobis meil ideaalselt, maitsed olid sarnased.
    Seepärast on alati parem reisida üksida kui võtta risk ja minna kellegagi, kellega pole varem reisinud, isegi kui ta on pikaaegne sõber. Kui üksinda reisida ja siis kellegagi võõraga kokku reisima sattuda, siis pole ju mingit vastutust - kui ei meeldi, ütled tšau ja kõnnid üksi edasi, keegi ei pahanda ega ole solvunud. Sõpra, kellega võib selguda, et ta hakkab kolmandal matkapäeval virisema, metsa vedelema ei jäta.

    VastaKustuta
  9. Ma end reisiseltsiliseks ei saa pakkuda aga tahtsin kaasa noogutada, et pole selles üksi reisimises midagi nii hullu. Mõnikord on isegi tore, sest saab minna täpselt sinna, kuhu ise tahad, täpselt nii kauaks kui tahad jne jne.

    VastaKustuta
  10. Sa ei ole üksi...mulle meeldib ooper ja matkamine, kahjuks kallis kaasa ei ole ooperist vaimustuses ja matkamise osas on võimalik läbirääkimisi pidada, teeb kaasa, kui kilometraaž jääb alla 10, ent minu vaimustust ta ei jaga. Tunneb õudu järgmise nädala nädala reisiplaane vaadates.
    3 aastat tagasi leidsin endale sõbranna, piisas naeratusest. "Opening line" - ei mäleta kumbki meist, esimese 5 minutiga oli selge, tegemist on minu inimesega. Oleme erinevast rahvusest, erinev on keskkond, kus kasvanud, ent ometigi klappisime esimest kohtumisest, sest meil on sarnased huvid, vestlusteemadest puudust ei tule ja vahel on vaikuses ka hea.
    Samal kohtumisel tegin ettepaneku, minna järgmine aasta koos reisima riiki, mida ta imetleb, kuid üksi ei ole julgenud - käisime Venemaal. Sel aastal avastasime Budapesti. Minu "bucket list'is" on nüüd Budapesti ooperi külastus (sel korral oli ooperimaja remondis) - kui kõnetab...kirjuta!

    Igalt reisilt olen leidnud huvitavaid tuttavaid...viimane kord oli selleks üksik restorani külastaja Mehhikost, kes kuuldes, et räägime inglise keeles, soovis meiega mõtteid vahetada...kirsina tordil - mehhiklane töötab samal ametipostil, mis minagi...nüüd suhtleme skype vahendusel (saan hispaania keelt harjutada).
    Elu on kirju, mitmekihiline - avastamisrõõmu jätkub, imestamisrõõmu jääb vähemaks :)

    VastaKustuta
  11. Kui just hullu on vaja, siis tuleb neid otsida psühhiaatriakliiniku kinnisest osakonnast seal on värskemad, aga otsi passiivseid igavaid inimesi need peaks sobima, sest neil on aega nagu meres vett ja neile peaks lõbustamine sobima. Aktiivsetel inimestel pole aega ta lõbustab ise ennast kuidagimoodi.

    VastaKustuta
  12. Me oleme käinud 5 sõbrannaga reisimas, keda tunnen pikki aastaid aga siiski on meile erinevad nägemused reisidest. Aga kõik on mõistlikud inimesed ja igaüks tegi päeval mida süda ihaldas aga tore oli õhtuti koos välja sööma minna. Alati saab mingid põhi reeglid paika panna.
    Võib olla ongi võhivõõraga parem reisida siis ehk solvumist vähem ja keegi ei saa haiget kui otsustad ka omapäi olla.
    Uksi reisimine on mul veel läbi proovimata aga siinseid kommentaare lugedes vist peab ette võtma, tundub põnev .
    Mina tulen Itaaliasse metsa ja ooperit kuulan ka :) ( kuigi pole kunagi ooperis käinud aga alati korjan uusi elamusi) .
    Ma usun et sa saad siin kena reisi grupi kokku :) :)

    VastaKustuta
  13. Super! Olge siis valmis kutset saama :)

    VastaKustuta
  14. Ma olen nagu kala vees nii metsas kui ooperis. Ainuke viga on selles, et minu ja sinu vahel on seda va vett ikka VÄGA palju.

    Aga tegelikult tahtsin ma silmi pööritada Kauri kommentaari peale “võta sõbranna kaasa”. Mu meelest tuleks sinusugused “üksi reisimine ei ole üksinda olemine” inimesed teistele eeskujuks tuua, mitte hakata torkima mingite “koos on lõbusam” soovitustega. (Sorry, Kaur, nothing personal.) Lääne ühiskonnast pärit inimene, kes oma mõtetega üksinda olemist ei karda, on auraha väärt. Samas ei saa eitada, et reisiseltskonnal, heal sellisel, on omad võlud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan :)
      Epp!!! Miks ma ei saa su blogis kommenteerida? Su ussijutt võttis hinge kinni. Mul on ussidega eriline suhe. Ma kardan neid, lausa foobiana. Aga samas austan ja leian, et meie, inimesed, oleme nende kodud ära võtnud. Iga tapetud ussi nägemine tekitab soovi andeks paluda ja palvetada.

      Kustuta
    2. Mu "võta sõbranna kaasa" käis selle kohta, et Indigoaalane kurtis, et üksi on keeruline. Aga võib-olla siis ei kurtnud?

      Kui tahad üksi, siis muidugi matka üksi. Ma just sõitsin kaks päeva rattaga üksi ringi, valisin ise tempot ja rada. Nii et kui meeldib, siis anna tuld...

      Aga Epp, miks peaks üksi reisijaid kellelegi eeskujuks tooma? Kas see on kuidagi.. väärikas või väärtuslik või üldse midagi, mida ühiskond peaks rohkem tegema?

      Kaur

      Kustuta
  15. Jaa, ussid on võimsad, igas mõttes. Ja seda ussipostitust oli raske kirjutada, kuid tundsin, et pean, austusest nende vastu. Ja nagu sa lugesid, me tapsime nad austusega, nii veidralt kui see ka kõlab. Samas, siin, kus meie elame, pole „võtsime nende kodu ära“ situatsiooni. Vähemasti üritan endale sisendada, et pole...

    Kommentaarium? Ma olen jah see imelik, kellel kommentaariumi pole. Mitu põhjust. Laiskus (peab inimestega tegelema =), ja paari aasta tagune kehv kogemus trolliga. Siiski, viimasel ajal mõtlen üha tihedamini, et äkki pooviks jälle. Aga kontakt (meiliaadress) on mul blogis täitsa olemas.

    VastaKustuta
  16. Mina lähen sel suvel Veronasse - ekstra ooperi pärast;)) Ja unistan kunagi La Scalas Nabucco vaatamisest. Ja võibolla peab järgmine aasta ka Veronasse minema, sest sel aastal seal Nabuccot kavas ei olnud. Või saab La Scalas olema, eks näis;) Minul on selline hull, kes kaasa tuleb, minu ema! Ja sõprade-sugulaste hulgas on ka neid, keda annab nö kasvatada ehk siis kutsuda kaasa ja vaadata nende vaimustust! Üksi võiks ka aga siiani on neid olnud, kellega koos käia ja on olnud tore.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!