laupäev, 29. juuni 2019

Kutse

Ühel päeval oli postkastis kutse. Päris postkastis. Ümbrikus, tugeval paberil, ilukirjas. Nagu vanasti.

Kutses paluti meil osaleda "jaanipäeva järellainetusel Muuseumis, kus tähistame elu maasikate ja vahuveiniga".

Mis toimub ? Peoperenaisel on paar nädalat varem juubel,  kas ta tähistab oma sünnipäeva? Aga miks on siis all mõlema nimed? Nad on kahekesi vabaabielus suureks kasvatanud toredad lapsed. Pulmad?
Jah, inimesed võivad tõepoolest korraldada ka " lihtsalt peo", aga miks siis fänsil paberil?

Kuhu on jäänud vana hea "palun tule minu sünnipäevale/juubelile/pulma/matustele". Ja kui sa ei taha lilli ja pärgi ja  kingitusi ja tähelepanu, siis lisada, et las kingitus mahub ümbrikusse või et annetage lilledele planeeritud raha heategevuseks...

Suure peo korraldamine on tänapäeval kallis. Neid tuleb harvem ette kui varem, ja seda tõsisemalt ma neisse suhtun. Just seepärast ei meeldi mulle need peitusemängud.

Kord läksime enda meelest ka "lihtsalt peole". Paari mõlemal on sünnipäevad lähestikku ja see, et nad koos kutsusid, oli loogiline, ju on sünnipäev. Soovisime õnne ja siis järsku kuulen, et osa külalisi õnnitleb neid registreerimise puhul. Selgus, et päevad varem olid nad privaatselt abiellunud. Lähisugulased teadsid, meie, teised, mitte. Nõme tunne oli. Eks pöörasime asja naljaks ja õnne sai soovitud veelkord, aga.. ikkagi. Miks?


Teinekord kutsuti jälle juubelile. Kohapeal selgus, et on topeltjuubel. Paar oli otsustanud, et ühendavad kaks pidu ja tähistavad ka pere naispoole, kellega me samuti tihedalt suhtleme ja kelle sünnipäev on kuu hiljem, juubelit. Lihtsalt seda polnud saadetud kutses mainitud.
Jälle oli tobe tunne. Oleks võtnud ju kaks buketti kaasa, oleks teadnud.

okei, kui ei tea, siis küsi, eks.
Alguses mainitud paar hoidis oma suud lukus. Ka lähimad sõbrad ei osanud vastata. Dresscode osas vastati, et "tavaline suvine vastuvõtt", kingitusi " pole vaja, teie ise oletegi kingituseks". Ja otsese küsimuse peale, " ei, me ei tähista midagi. Kutses on ju kirjas, lihtsalt pidu"

Jõudis kätte õige päev.
Mina olen selline, et usun kõike mis kirjas. Seega, kui on öeldud, et kinki pole vaja, siis lähengi käed taskus. Mu mees, seevastu, on selline vanakooli inimene, et kui me külla läheme, siis võõrustajad küsivad meie kaasavõetud tavaari vaadates ettevaatlikult, et kauaks plaanime jääda... Sel korral olin talle esimest korda tänulik.
Sest üsna ootuspäraselt olid inimestel buketid peos ja ümbrikud näpus.
Naise ema oli pisarates. Selgus, et naise sõbranna oli saladuse välja lobisenud. Päeval käidi registreerimas ja toimusidki pulmad st registreerimise tähistamise.
Kuidas ometi, ahastas ema, minu ainus tütar niimoodi, sõbrannale räägib  ja mulle mitte....

Ma loodan, et minu laps mulle kunagi midagi sellist ei tee ja usaldab mind piisavalt...
Aga pole viga. Emad annavad andeks, see ongi emade amet.

See, miks see kõik pidi saladus olema, jäigi segaseks.  Aga pidu oli äge.
Jalad on natuke valusad. Oleks teadnud, et lisaks muuseumiekskursioonile on tantsupidu plaanis, oleks teised jalatsid pannud...

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!