neljapäev, 8. veebruar 2018

Kõik prussakad lähevad põrgusse?

Ammu ammu saatis kolhoos meie malevarühma preemiaks hea töö eest Odessasse reisile. Imeline linn, muuseas.
Jõudsime hotelli. Kolisime oma tuppa ja pakkisime asjad lahti. Muuhulgas läksime kambakesi ka wcd ja vannituba üle vaatama.
Teeme ukse lahti, paneme tule põlema ja .... hord prussakaid ....põgeneb paanikas kiljudes seinapragudesse ja meie, tüdrukud, koridori valvelaua tädi juurde.
Oleme šokis ja hüsteerias. Samuti on šokis ja hüsteerias valvelauatädi: Kas te olete hulluks läinud?! Mis inimesed te olete?, karjub ta meile.
Prussakad on vagurad jumalaloomakesed, kes ei tee kellelegi haiget. Miks te neid kardate ja niimoodi lapsikult ja hullumeelselt karjute?!

Kõrvad lontis läksime tuppa tagasi. Me ei julgenud neid jumalaloomakesi isegi mitte tappa, sest tundus, et tädil olid kõik nad arvel. Õhtupoole avastasime, et prussakad kardavad valgust ja otsustasime tuled ööseks põlema jätta. Aga vagurad loomakesed olid hämmastavalt kohanemisvõimelised. Üsna varsti vilistasid nad tuledele ja sibasid oma prussakaasju ajades rahulikult keset põrandat, irvitades meie üle, kes me voodis teki all hirmunult värisesime.

Ma lugesin C. Palahniuki järjekordset raamatut "Damned". Ma ei viitsi teda isegi kiita, kuna ta lihtsalt on minu tassike teed ja meeldib mulle. Süsimust lõikav huumor ja ühiskonnakriitika.
Selle raamatu peategelaseks on 13 aastane Madison, kes satub peale surma põrgusse.
Madison on eelmises elus olnud usutavasti eestlane, või igaljuhul kohaneb ta põrgueluga kiiresti. Lõpuks läheb lausa " Teeme äraks"  kätte :)

Teatavasti saab Põrgus teha kahte liiki tööd. Kas väänelda ja teha striptiisi live pornokaamerate ees või siis helistada inimestele nende lõunapausi ajal  ja müüa neile igasugsueid asju või siis paluda vastata sadadele küsimustele :)
Nii, et kui te järgmine kord neid teenuseid tarbite, siis teadke, et need pole elavad inimesed, vaid põrguelanikud :) Ja nagu kõik teavad, siis on surnud meiega pidevalt ühenduses. Näiteks äkitsene magusanälg või puuksutamine on otsene signaal kadunukestelt, kes tahavad meid saabuva ohu eest hoiatada :) :)

Nende paljude hulgas, kes segava kõne peale pahandavad on terve hulk inimesi, kes selliseid kõnesid ootavad. Nad on nii üksi ja kurvad, et tunnevad rõõmu, kui keegigi nendega räägib. Ja Madison räägib, ning lohutab neid, et elu Põrgus on tegelikult oluliselt ägedam, kui elu Maal. Jah, on kõvasti bürokraatiat, räpane ja must ja mingid erinevate kultuuride Saatanad söövad su aeg- ajalt ära. Ja nagu Madison Saatanale ette heidab, siis klienditeenindusega peaks kõvasti veel tööd tegema. Aga sa ei ole enam üksinda, sest Põrgu on teatavasti ülerahvastatud.
Kõik üledoosiga ja enesetapjatest näitlejad ja muusikud, kuulsad sportlased ja kõik poliitikud. Kõik on ju Põrgus :)
Ma ei hakka raamatut ümber kirjutama, mis kõik põrgusse viib. Aga, uskuge. Normaalsel täiskasvanud inimesel, eriti kui tal on veel kaasaegsemad vaated, pole lootustki pääseda...

Igaks juhuks peaks hoiatama, et see pole mingi naljaraamat. Ja hoolimata peategelase vanusest ei sobi see kindlasti lugemiseks ka lastele. Palahniuk mõtiskleb tegelikult väga tõsistel ja eksistentsiaalsetel teemadel.

Kõik raamatud tulevad meie ellu just siis kui peab?
Sa saad võimu vaid siis, kui loobud olemast kena ja hea. Ja kui siis lõpuks oled s..tapea, tekib küsimus, kas sina oled ikka endiselt sina. Kas sa endiselt juhid ja kontrollid oma elu, või teeb seda keegi või miski muu...
Sa jääd põrgusse seni, kuni sa endale andestad
Seniks, kuni suudad eluga edasi minna ja mineviku selja taha jätta.

Madison küsib samuti, et kas Paradiisi pääsemiseks peab olema hea või peab käituma hästi?
Ja kui võtta, et sõna " hästi " on subjektiivne, sõltub kontekstist ja juba vanarahvas teadis et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega, siis ega sinna Paradiisi keegi eriti ei lähegi.

Mis mind (kahju)rõõmustab ja kurvastab. Et kui mina ei suuda enda jaoks lahti selgitada paradiisi ja põrgu kontseptsioone, siis ka kuulus kirjanik jookseb põrgu loogika kirjeldamisel tegelikult ummikusse.
Mingil minu jaoks arusaamatul põhjusel on Palahniuki põrgus maa kaetud prussakatega. Ma mõtlen, et kas see on mingi kulutuuriline eripära?
Sel sügisel oli ingliskeelses blogiruumis aktiivne teema seened. Minusugused idaeurooplased rõõmustasid hea seeneaasta üle ja jagasid omavahel retsepte. Lõuna - eurooplased ahastasid õudusest ja palusid meid jumalakeeli, et me seeni ei sööks. Sest seened on mürgised.
meie siis selgitame, et jah, mõned on, aga. Sa leotad, kupatad mitu korda, seejärel keedad, soolad või marineerid ja siis on super. Miks, küsivad nad vastu. Miks ÜLDSE võtta mingi mürgine toode, et seda leotada, kupatada, keeta ja marineerida, et ta MUUTUKS söögikõlbulikuks, kui maailmas on miljon muud toiduainet, mis ei ole üldse mürgised ja mida saab kohe süüa.

Ma kaldusin nüüd natuke kõrvale, aga mu point on selles, et kui ma peaks valima putukad, kes ootaksid mind põrgus, siis oleks need kurjad sääsed, tigedad herilased, mürgised puugid või lutikad. Need, kes ründavad ja parasiteerivad. Aga prussakad?! Mida nemad on paha teinud, et nad on põrgusse saadetud. Ma ei tahaks nendega oma kodu jagada, aga muidu..?

Nagu öeldud, ei saa ma paradiiisi ja põrgu kontseptsioonist hästi aru. Nii nende kui ka reinkarnatsiooni puhul käib kogu kammajaa ju hinge, mitte füüsilise keha ümber. Mistõttu kõik piinamised ja keetmised on nonsenss. Hing ju ei tunne füüsilist valu. Ka hinge saab piinata. Lein, reetmine, armukadedus... jne jne.
Aga sellisel juhul peaks kogu see masinavärk olema äärmiselt personaliseeritud. Sest inimesed on nii erinevad. See, mis haavab üht hingepõhjani, on teisele vaid muigamise koht.
Ja ka siis, kui iga inimene saab individuaallahenduse.

Siis kõik algab ju mötlemisest. Sa kas usud, et prussakad on jälgid, ja kuuluvad põrgusse.
Või on nad vagurad jumalaloomakesed, kes ei sega kedagi :)

Ainus, mis paneb meid tundma, et maal on nagu põrgus või et põrgu on nagu põrgu, on meie enda ootus, et maal või põrgus peaks tunduma ja olema nagu taevas. 
Aga maa on maa. Ja Surm on surm.





9 kommentaari :

  1. Noh, öeldakse, et igaühele antakse tema uskumist mööda. See ongi see individuaallähenemine :) Et kui usud või arvad või kahtledki, et lähed põrgusse, eks siis lähedki. Mina kavatsen igatahes minna ..., kas just pilve peale, aga sellesse kohta, kus ma saan ise oma mõttega luua omale sobiva ümbruse, selle möbleerida ja kujundada, muretseda sinna hingematvad vaated koos rohke värske õhu ja merelainetega (ei, ei ole palmisaar), ja naabermajja kutsuda ka sõbrad, või vähemasti inimesed, kellega mu maailmavaated, tõekspidamised, huvid ja huumorisoon klapivad. Aitab mulle vääritimõistmisest ja igasugu jobudest-põmmpeadest selles elus küll. Ja siis ma loon ja laulan ja luuletan ja kirjutan ja maalin seal. Kui see on arusaamine paradiisist ja mitte lesimine banaanipuu all ja ootamine, millal banaan suhu kukub, siis palun, ma reserveerin kohe pileti :)
    Ehk siis - kui unistada, siis suurelt, ja kui midagi teha, siis hingega. Ning alati meeles pidada vana Julk-Jüri manitsust, et tuleb oma hinge eest hoolt kanda. Sest muidu saab sitem. Ja prussakaid minu eraparadiisi ei lasta, olgun'd nad nii jumalaloomakesed kui tahes.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõlab nagu paradiis :)

      Aga see viib teise olulise küsimuseni. Kas elu, kus kõik on ideaalne ja lill, kõik läheb su soovide järgi, ei ole jamasid, ootamatusi, probleeme ja muresid... on ikka ideaalne elu? Kas see ikak on paradiis ?:)

      Kustuta
    2. Minu jaoks murede ja eeskätt valude puudumine ongi ideaalilähedane. Ja kui ma saan mingi pideva enda erinevuse tunnetamise asemel rahus olla ja luua, siis ka see on ideaalilähedane. Ma oletan, et sa oled samuti täiskasvanud indigo nagut minagi, seega sa peaksid teadma, KUI väsitav see igapäevane olugi võib olla, kui sa igal sammul tunned, et sa "ei sobi antud keskkonda, kuna su hinges on säilunud liiga palju renessanssi", nagut ütles Kohviveski.
      Seega jah, kõige selle mõglemise ja justkui pideva peaga vastu seina jooksmise asemel ilu luua on minu jaoks paradiis ehk siis ideaalilähedane seisund - ilma "konnasilmade, kumminaalmaksude ja tuututavate onu Juliuste ja Majasokkudeta":)

      Kustuta
  2. Ja muide prussakatest rääkides, oli kunagi ajalehes Edasi (või oli ta siis juba Postimees, ei mäleta) nali: Üks perekond on prussakatega hirmsasti hädas. Küll proovivad igasugu meetodeid - keemilist, füüsilist, jne, ei miskit. Viimaks proovivad psühholoogilist. Puurivad seina sisse augu ja panevad sildi üles: Naaberkorteri prussakad kuulutasid teile sõja. Seejärel vaatavad, kuidas prussakad hommikust õhtuni läbi augu naaberkorterisse voorivad, ja hõõruvad rõõmust käsi.
    Kuid enneaegu rõõmustasid. Mõne aja pärast algab vastupidine voorimine ja prussakate kindral raporteerib: Sõja võitsime, võtsime 5000 vangi kaasa. ((8O

    VastaKustuta
  3. Hea tähelepanek, et põrgus piinatakse keha, mis paraku sinna kolides jäi mulla alla maha :D Religiooni kogu absurdsuse juures pole muidugi miskit imestada :P

    VastaKustuta
  4. aga... aga... herilased ei ole ju tigedad.

    ma olen mitu suve elanud herilastega kõrvuti, ühtegi konflikti pole tekkinud. ükskord oli nende pesa meie pööninguluugi küljes, kui A. pööningu vahet käis, sumisesid nad küll pahuralt pesa raputamise peale, aga ei nõelanud kedagist.

    Mingi aeg, kui õuepeldik veel püsti püsis, käisid nad peldiku katuse vahet sisse ja välja. Aeg-ajalt eksis mõni ära ja jäi peldikusse kinni, siis tuli ust natuke aega viisakalt lahti hoida, et herilane õue tagasi pääseks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Las siis pealegi saab ka herilane paradiisi. Ja ega ma teistelegi loomadele halba soovi (kuigi selle raamatu põhjal oli elu Põrgus täielik lill).
      Hea ja halb on suhtelised. Mina ei salli sääski, aga sääskedeta jäävad linnud- loomad söögita.
      Ja kui maailma on loodud herilased, ju neid on siis ka kellelegi vaja :)

      Kustuta
    2. see, et viimasel ajal on sääski vähe (kõigi teiste putukate hulgas, keda vähemaks on jäänud), pidigi tglt õige murettekitav olema.

      Kustuta
  5. No minul oli umbes 5 aastat tagasi lausa oma magamistoas kardinapuu küljes herilasepesa. Mul on aken seal enamuse aastast tuulutuse peal ja mingil ajal kuulen - ikka rõnks ja rõnks, krt keegi järab pappkarpe kapi otsas. Mõtlesin, et see on rott, sest hiir ometi nisukest õudset puidujäramise häält ei tee, aga omad rotid pold keegit leelet pand, et nüüd tapetseeriks ja vooderdaks seal, niisiis...?
    Kuni avastasin - hea priske herilasemammi asutas kodu. Herilasel on ju lõvvad nagut buldooseri kühvlid - seokestega võtab, siis oo auk järel - kuda nad sünnipäevalauas vorste leiva peal auklikuks närisid. Üks oli ometi nii ahne, et haukas liiga suure suutäie, millega ta lendu tõusta es jaksanuva, küll kangutas ja nikerdas, kuni loobus ja läks näris omale väiksema tüki. A kus nüid - pappi hakkima! Mul üks kass on sihuke papihakkur, enne pole ükski selline olnud, see kah rõmeldab suure pappkarbi umbes euromündi suurusteks tükkideks. Ja teeb sealjuures täpselt sellist häält.
    Igatahes töötas usin mammi seal tükk aega ja viimaks valmis tal umbes vutimuna suurune pesake, kust tuli ainult kaks poega välja, õigemini plikat. Aga kuna vahepeal olid külmad ilmad ja mul aken paar päeva kinni, siis ilmselt otsustas mammi, et ikka väga turvaline ei ole, ning niipea, kui lapsed pesast välja ronisid, võttis ta nad sappa ja panid minema - suur mammi ees ja väiksed tirtsud sabas - ja nii palju siis minu koduherilastest.
    Aga herilased on kasulikud loomakesed ja toidavad oma lapsi lihaga - sellel suvel ei olnud mul mitte ühte sääske toas, kuigi varasematel aastatel olen alati ära näritud nagut maitia mis asi. Mutt passis seal kardinapuu vahel nagut valvepost mägedes ja mitte üks kurilane sisse ei pääsenud. Niiet selle kohta võiks öelda - vastastikuse abistamise leping :)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!