Sõltuvus on positiivne

Ma olen oma elu jooksul tegelenud väga paljude asjadega. Või, siis, mul on olnud palju hobisid.

Ma olen tantsinud rahvatantsu, peotantsu, karaktertantsu, mänginud viiulit, klaverit ja kitarri, laulnud kooris ja ansamblis, interpreteerinud ja kirjutanud muusikat, korraldanud üritusi, kogunud marke, kleepekaid, vesipilte. Loonud terveid maailmu pabernukkudele ja hiljem lihtsalt, kuni maksusüsteemi peensusteni.. Joonistanud ja maalinud. Õppinud keeli. Osalenud näiteringis, kirjutanud näidendeid ja neid lavastanud.
Mulle on meeldinud metsas uitamine, matkamine, taimede tundmine. Lugude kirjutamine ja nüüd blogimine. Genealoogia. Etümoloogia. Lugemine. Aiandus ja taimede kasvatamine. Mul on lausa paber et olen tubli kokkaja, pildistaja, veebiprogrammeerija, kalligraaf.

Kõike nimetatut pole ma teinud sutsukese vaid vähemalt paar aastat. Ja siis on see aeg mingil põhjusel otsa saanud. Otsa on saanud aeg, või muutunud olud ja võimalused.
Kui Saagasse tuevad uued dokumendid, sukeldun ma meelsasti taas arhiivimaterjalidesse. Kui on vaja sünnipäevaks kaarti, teen ma selle ise. Aga mingi periood elus on läbi.
Ja see on normaalne ja okei, sest nii elu käibki. Kõik muutub. Elukohad muutuvad. Töökohad muutuvad. Firmad ühinevad ja lähevad  pankrotti, ülemused ja kolleegid vahetuvad. Kallid inimesed kolivad, võõrduvad, reedavad, surevad. Lapsed kasvavad suureks. Kord tahab su keha viinamarju ja homme hoopis suitsuangerjat. On perioodid kui pead olema omaette ja tasakesi ning teised, kui vajad liikumist ja rohket suhtemist.

Mulle kohutavalt meeldib ärgata nädalavahetusel oma voodis, päike paistab tuppa, kass lööb nurru ja mees keedab köögis kohvi ja mune. Aga mulle on ka okei ärgata vihmasel koidikul telgis, hommikusöögiks rabavesi ja kartulikrõpsud. Sest mul on ükskõik, homme on uus päev ja viie päeva pärast järgmine nädalavahetus.

Minu elus ei ole seda ühte õiget ja ainust. Ma ei suuda nimetada mitte ühtegi asja või tegevust, mille pärast ma olen valmis ohvriteks.

Selle postituse ajendiks oli postitus, mis mind mitmel viisil puudutas. Esiteks pahandas mind see, kui kergelt ja mõtlematult me sildistame ja jagame diagnoose. Blogide põhjal?! Blogide, mis näitavad vaid tükikest meie elust ?
Teiseks kurvastas mind kellegi hea tahte avalduse pööramine millekski, mida see polnud.  Ja suurema pildi mittenägemine.

Me peame õigusega halvaks destruktiivseid ja ennasthävitavaid sõltuvusi. Aga selle taunimisväärse fakti, et inimene ei saa sõita puhkusele kaugemale, kui Egiptus, sest ei suuda olla pikemalt suitsuta. taga on üks positiivne omadus.
Hoolimine, kirg, fanatism, pühendumine, eesmärgi nimel ohvrite toomine ja kannatamine ja läbi seina minek.
Ka siis, kui defineerime sõltuvuse asendustegevusena või turvatunde pakkujana, on see ju hea. Elus oleva tühimiku täitja. Tähenduse ja mõtte andja.

Ikka sadu kordi elus olen ma sisemiselt nutnud ja olnud üleni kade inimeste peale kellel on kirg.
Tegelikult on see tühine protsent, kes sõltuvad millestki, mis hävitab- narkots, alkohol, tubakas,  hasartmängud... mis iganes.
Enamik inimesi on suutnud selle hoolimise ja pühendumise suunata positiivseks. Ja mina kadestan seda.

Kui inimene hoolib millestki nii väga ja on milleski ekspert, siis see väärib austust ja lugupidamist. Sest kõigil, näiteks minul, sellist omadust pole. Fanatism ja kirg on privileeg, väärtus ja võimalus.

Kui sa oled fanatismi ja kirega õnnistatud inimene, siis sa ei kujuta ettegi, mida tähendab elu, kui sul on kõigest ükskõik.