Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 1. juuni 2020

M.Gladwell Outliers

See oli üks väga huvitav raamat. Ma ei tea, et seda oleks eesti keelde tõlgitud, aga ta on lihtsas inglise keeles nii et soovitan lugeda.

Nagu raamatu alapealkiri ütleb- see on raamat edust. Sellest, mis teeb inimese edukaks. Mida on selleks vaja.
See raamat lahkab rohkete ( ja väga huvitavate ) näidete abil edu anatoomiat. Näiteks biitlid, Bill Gates, Kanada ja Tšehhi hokitiimid jne

Aga. Kuni viimase reani küsisin endalt, et mis on selle raamatu point. Miks see kirjutati?

Mul ei ole kombeks raamatuid ümber jutustada, seega on selle postituse lugemine ilmselt keeruline, kuna ma vaidlen autoriga.

Nagu öeldud,  on see raamat täis põnevaid näiteid, mis tekitas mul tahtmise neid hüpoteese ka Eesti kontekstis testida. 
Raamat sai alguse juhtimist, kus autori abikaasa juhtis tähelepanu sellele, et kõik spordivõistlustel osalevad lapsed on sündinud aasta esimesel poolel. Autorit hakkas asi huvitama ja ta võttis kõrvale profid. Selgus sama anomaalia. Profid olid veevalajad, kalad, jäärad, sõnnid.. mitte sellepärast, et need tähtkujud oleks kibedamad sportlased, vaid... Sellised on reeglid. Mis diskrimineerivad aasta teises pooles sündinud lapsi.
 Kuidas on lugu Eesti Vabariigi sporditippudega?
Eesti olümpiamedalistide sünniajad- ja kohad:
25.06.1970 Võru
08.02.1971 Pärnu
23.02.1977 Tartu
06.05.1979  sünd Tallinn, elas Pärnu-Jaagupis
14.10.1965 Tartu
06.06.1985 Hiiumaa
05.04.1976 Tallinn (judo)
21.04.1971 Tallinn (judo)
23.02.1972 Tapa
11.06.1979 Pärnu
14.02.1982 Pärnu
30.04.1987 Viljandi
22.06.1983 Sindi

Ning jah. Autoril on õigus. Tundub, et Eestis kehtib sama, mis Kanadas ja Tsehhis. Lapsi sorteeritakse usutavasti samuti sünniaasta järgi ning eelise saavad esimesel poolaastal sündinud,. Teine ühendav lüli on, et lapsed on pärit väljaspool Tallinna ning kolmas, et välja arvatud 2 medalisti, on haridus saadud peamiselt nõukogude ajal.
Gladwell soovitab selle vältimiseks jagada lapsed esimesse klassi sünnipäeva järgi. Esimene poolaasta ühte ning teine poolaasta teise.  Et kõik lapsed saaksid võrdse võimaluse.


Teine teooria, millele Gladwell tähelepanu juhib, on see, et vaeste vanemate ja rikaste vanemate kasvatus on erinev. (Eesti kontekstis ei jookse see ilmselt mitte varandust, vaid väärtuspidi). Ning eduks annab sulle võimaluse see, kui oled sündinud rikkasse perre.
Täpselt sama teooria on ka Kiyosakil ning Sarrazinil.
Mõte siis selles, et rikkad vanemad toetavad ja suunavad oma lapsi. Et ka suvevaheajal loevad need lapsed raamatuid, osalevad huviringides jne. Neil on kohustused, nad näevad, et pingutusele järgneb preemia. Mis annab neile eelise nn vaeste vanemate laste ees, kellel on muretu ja kohustustevaba lapsepõlv.
Sarrazin oli oma raamatus veendunud, et just selleks on lasteaiad hädavajalikud, et see vahe tasandada ning anda nn vaeste vanemate lastele võimalused.
Eesti kontekstis tähendab see ilmselt seda, et pane oma laps võimalusel õppimiskallakuga kooli. Mitte selleks et sealt saadav haridus oleks parem, aga selleks, et seal luuakse õppetööks paremad võimalused. Keskkond ja seltskond on eeldused, mis annavad tulevikuks eeliseid.

Äriedus juhib ta tähelepanu nn võimaluste aknale. Ameerika rikkad on sündinud õigel ajal. Siin on jälle väga hea tõmmata paralleeli Eestiga.
Eesti vabariigi alguses avanes nn võimaluste aken. Kui olid liiga noor või vana või ei pääsenud infole ligi või polnud su esivanemad teinud kunagi üht otsust ega võtnud riske, siis sa ei saanud võimalust erastada.
Aga alati ei aita ka võimalustest ning tingimustest. Need kes said võimaluse, ei ole ju täna kõik edukad. Mõni läks pankrotti, mõni mitte. Mõni on suutnud äri kasvatada suureks, teine on jäänud pisikeseks.

2019 aasta Äripäeva rikaste TOP 10 sünniaastad/haridus on järgmised:
1961, 1964, 1965, 1966- ehk siis 4 on võitjate põlvkonnast (Venemaa, Kohtla-Järve, Lõuna- Eesti)
2x1976, 1972 - kolm on ise nullist tegijad, kes jäid erastamisvankrist maha (Inglise Kolledz, Saaremaa, Lõuna-Eesti)
1994, 1980 ja 1981 kolm neist on start up põlvkonnast. (reaalkool, Miina Härma, Inglise Kolledz)

Niisiis taas on autoril õigus, isegi kui see mulle ei meeldi. 10-st 7 on sündinud nn õigel ajal, saanud võimaluse eduks ajalt ja ajastult.

Ja veel üks väga intrigeeriv teema. Edu õppetöös.
Näide, mis avastati matemaatikaolümpiaadil: selleks, et teada, kes võidab, pole lastele vaja anda matemaatikaülesandeid. Võidud on otseses korrelatsioonis sellega, kes suutis edukalt ära täita hirmpika üldise küsimustiku. Ehk siis matemaatikas on head need, kelle kultuur soosib pingutamist ja kõva töötegemist.
Ja need on Aasia riigid. Kes on põlvest põlve kasvatanud riisi, mis nõuab aastaringselt pingutust ning kelle grammatika soosib matemaatika õppimist.

Aga. sellisel juhul  Miks on Eesti ja Soome laste matemaatikatulemused (PISA testide põhjal ) maailmatasemel. Me ei ole ajalooliselt ettevõtjatest riisikasvatajad ja meie keeled ei toeta matemaatika õppimist.
Ja miks Läti, mis asub nn Lõuna- Eestis ja kellega meil on samuti väga sarnane ajalugu ja taust, ei ole matemaatikas esireas. Kas meie ülikauge Uraali päritolu on suurema tähtsusega kui 700 aastat orjapõlve?
Ma otsisin huvi pärast välja Hofstede kultuuridimensioonid, millele raamatu autor samuti toetub, kui argumendile. (Mu püsilugejad teavad une pealt, mis need on, ja teised guugeldavad. Ma ei hakka aja kokkuhoiu mõttes seda lahti rääkima.)
Võrreldes  Lätiga on Eestil ja Soomel kõrge maskuliinsuse tase, (konkureerimine, saavutusvajadus), aga paljude riikidega võrreldes, on meie tase siiski madal.
Ja Eestil ja Lätil on vaoshoitus kõrge vs Soome,  kelle elanikud ei karda puhata. Selle näitaja puhul mängib mu meelest küll rolli meie nõukogude minevik, mitte agraarajalugu.

Nende kolme riigi seas paistab silma Eesti  long term orientationi kõrge tase. See võiks olla meie PISA edu võti, sest ka teistel TOP riikidel:  Hiina, Singapur,  Hongkong,  Lõuna-Korea  ja Jaapan on see väga kõrge. Aga sellisel juhul jääb seletamata Soome edu.
Sest neil, kel on head matemaatikatulemused, on see kõrge, aga riikidel, kel on long term orientation kõrge, ei tarvitse olla head tulemused matemaatikas. Seega otsene korrelatsioon puudub.

Samuti näitavad mitmed uuringud ja numbrid, et lapsed kes käivad rohkem päevi koolis ( täpsemalt küll, kelle suvevaheaaeg pole piisavalt pikk ja/või kes teeb ka koolivaheajal tööd), on edukamad.
Eesti lapsed veedavad koolis 175 päeva.  USA 180 ja Lõuna Korea 220 ning Jaapan 243.
Edu võti on 10 000 töötundi. Meie äritipud on pärit kas õppimiskallakuga koolidest või on lapsepõlves teinud maatööd ja kasvatanud kurke.
Miks meil täna ja keskmiselt hästi läheb?

Teine, mille osas ma pole autoriga nõus. Ta väidab, et emotsionaalne intelligentsus on õpitav ja omandatav. Ma vaidlen sellele vastu ja mu ümber on ridamisi näiteid kust samast perest pärit kaksikud on täiesti erinevad suhtlejad. Jah, teatud käitumismustrid on võimalik selgeks õppida, aga oma loomust sa ei muuda.


Mind tegelikult ajab närvi, et uuringuid ja järeldusi tehakse suurte riikide peal. Kui aasia välja arvata, siis üldjuhul on suured riigid heterogeensed ja paljurahvuselised ning mitmes riigis on loodud võimalused nn kapseldumiseks ning oma kultuuri ja traditsiooni ekstra teadvustamiseks ja hoidmiseks.
Ta toob raamatus mitmeid näiteid, kuidas tegelikult teise riiki elama minek ei kustuta meie sadu aastaid vanu juuri. Ma ei tea.
Aga hea on, et ma sain lõpuks ometi selgituse mägilaste karjakasvatajate aukultuurile. Et miks see on tekkinud.
Ja taas, see ei selgita Eesti maapiirkondade samalaadet käitumismustrit. Meie, korilased ja põlluharijad ei peaks ju nii käituma.

Hea oleks tegelikult lugeda uusi, kaasaegsemaid uuringuid. Et kuidas on edufaktorid muutunud, kui lapsed enam ei loe, kui haridus on egalitaarne, kui lapsed üle maailma tarbivad samasugust meediat ning isiklikku suhtlust on vähem? Ning kui erinevad kultuurid peavad töötama ja elama koos, kui on toimunud integratsioon.


Ehk siis, miks see raamat kirjutati?
Õnneks oli raamatu lõpus intervjuu autoriga, kus ta sellele küsimusele vastas. 
Gladwell selgitab, et teda ärritas inimeste lihtsustatud suhtumine edusse. Meile luuakse illusioon, et edukus on ainult sinu enda kätes. Et sa pead olema kas kaasasündinud andega või siis väga töökas, ja hopsti- saadki kuulsaks ja edukaks.
" Success is not a random act. It arises out of a predictable and powerful set of circumtances and opportunities"
Ning raamatu kirjutas ta selleks, et juhtida sellele tähelepanu.
"When outliers become outliers it is not just because of their own efforts. Itś because of the contribution of lots of different people and lots of different circumstances, and that means that we, as a society- have more control about who succeeds-and how many of us succeed- than we think."

Arusaadav. Aga ikkagi. See raamat on küll 10 aastat tagasi kirjutatud, või olen mina imelik, aga mina isiklikult pole seda kunagi arvanud.
Eduks on vaja olla õigel ajal õiges kohas.

Ja see kõik ongi õige. Aga endiselt. Miks? Milleks?
Panna meid uskuma, et kõik sõltubki saatusest. Et kui sul on halb õnn sündida näiteks Olga Romanovana, siis nii ongi. Pole mitte ühtegi varianti sellest saatusest pääseda?
Milleks võtta ära usk ja lootus ning illusioon, et kõik on võimalik?

12 kommentaari :

  1. Tegelikult on ikkagi kõik võimalik. Meil on koolis laps, kelle esimesed kaheksa-üheksa eluaastat olid pehmelt öeldes ebastabiilsed ja kes sealtsaadik on elanud asenduskodus. Mul ei ole praeguse seisuga (kolmas kooliaste) ühtegi põhjust kahelda, et see laps läheb gümnaasiumi või väga heal tasemel kutseharidust omandama ja hakkab tulevikus väga hästi hakkama saama. Ta lihtsalt on väga sihikindel, eesmärkide saavutamisele orienteeritud ja erakordselt töökas. Võimalik, et ta on oma asenduskodus (vana nimega lastekodu) üks väheseid, kes üldse riikliku õppekava järgi õpib.

    Aga sünniaja järgi laste liigitamise kohta üks huvitav tähelepanek. Kui mu vanim laps läks kooli, oli tema klassis massiliselt oktoobri-novembri-detsembrilapsi, meie laps oma jaanuari lõpu sünnipäevaga ja tema suvel sündinud Sõber olid juba pigem erandid. Katsetega kool oli. Minu töökoolis, kuhu võetakse vastu kõik, kes selles piirkonnas elavad ja kelle vanemad mingit erivajaduse-paberit ei esita, algab sünnipäevade sadu veebruaris ja jätkub suve lõpuni. Ilmselt on seitsmeaastaste laste puhul veel kuus kuud piisav, et tekiks kooliküpsuse (ja sellega tihtipeale keskendusmisküpsuse ja iseseisvusküpsuse) vahe. Muidugi on kohe võtta erand, üks kõige tublimaid tüdrukuid kaheksandas klassis sai üldse alles praegu 14, kui ülejäänud kamp hakkab sügisest 16 saama - no aga erandeid on alati, kõikjal.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nõus, et on võimalik.
      Lihtsalt selle raamatu autor ütleks, et no vot (mis ma ütlesin)- töökus, visadus, ilmselt on juhuslikult kohanud oma elus toetavaid täiskasvanuid, kes temasse usuvad jne.
      Aga kui sel lapsel on teoreetiliselt näiteks kaksikõde. Kas nad oleks täna samas punktis? Mina ikkagi arvan, et juhused, õnn jne on abiks, aga palju sõltub ka endast- kas sa neid võimalusi märkad, julged riskida ja ära kasutada ja kui targalt oma eesmärgini liigud.

      Kustuta
    2. Kui mõtlesid "selle lapse" all konkreetset asenduskodulast, siis palun väga, on olemas ca 11 kuud noorem sama ema laps, kelle akadeemilised huvid ja töövalmidus on nullilähedased. Tõsi, kui laps sai ajutiselt hooldusperesse, paranes koolikäitumine tohutult, ilmselt vajas lapsuke oma inimest… aga erinevalt vanemast lapsest see noorem laps ilmselt erilist karjääri ega tasakaalu elus ei leia, puberteet on juba peal ja paranemist ei ole näha. Isade kohta ei tea, kas on erinevad või samad, nii et geneetika koha pealt ei julge sõna võtta.
      Ja üleüldiselt on küll jah nii, et kehvema rahalise olukorra ja ebastabiilsemate suhetega perede lapsed on keskmiselt vähemedukad kui jõukamate ja stabiilsemate perede lapsed. Tuleb ainult meeles pidada, et kõigepealt vaadaku kooli töötaja last ja alles siis küsigu, kes on ta vanemad… vahel kipub asi vastupidi minema ja see ei ole kah päris õige.

      Kustuta
  2. "Sarrazin oli oma raamatus veendunud, et just selleks on lasteaiad hädavajalikud, et see vahe tasandada ning anda nn vaeste vanemate lastele võimalused." - see võiks mingil määral Soome edu seletada, nad on väga põhimõtteliselt panustanud sellele, et kõigil oleks võimalik saada hea haridus, taustast olenemata.

    "Miks? Milleks?
    Panna meid uskuma, et kõik sõltubki saatusest. Et kui sul on halb õnn sündida näiteks Olga Romanovana, siis nii ongi. Pole mitte ühtegi varianti sellest saatusest pääseda?
    Milleks võtta ära usk ja lootus ning illusioon, et kõik on võimalik?"

    indiviidi tasandilt see ehk kahandab lootust (aga ühtlasi kahandab süütundeid stiilis "miks minust kümme aastat vanem tuttav on nii tähtsaks tegelaseks saanud, aga mina mitte).

    Aga sootsiumi tasandil hoopis annab lootust juurde: on võimalik ühiskonna-asju korraldada nii, et rohkematel läheks hästi, kus pea kõik lapsed saaks lõdva randmega matemaatikast aru jne. Kui eesmärk muidugi on selline "tahame ühiskonda, kus kõik on hiilgavad", mitte eesmärk pole individuaalne "saada teistest paremaks".

    VastaKustuta
  3. a mis õpikeskkonda puutub, siis õpetajatest tuttavatega suheldes jääb mulje, et parim õppekeskkond on ärksa juhtkonnaga maa- või väikelinnakool (aga millel on hea ühendus suurema linnaga): ärgas juhtkond värbab võimekaid õpetajaid (ja see on võimalik tänu heale ühendusele suurema linnaga), kellel on õpilasteni jõudmiseks palju paremad võimalused kui nn eliitkoolides, sest õpilasi on klassis vähem. Rohkem individuaalset tähelepanu ja paariteist õpilasega klassi olemuslikud eelised, nt vähem saginat.

    Info selliste koolide kohta levib arvatavasti rohujuuri pidi.

    VastaKustuta
  4. Hahaa! Kui ma 2004. aastal ülikooli läksin, siis esimene sotsteaduse loeng algas sellega, et lektor ütles meile (ca 400-pealisele auditooriumile): "Nii, kas te teate, kes on "võitjate põlvkond"?" Saalis oli vaikus. Paar kätt tõusis. Lektor jätkas: "Ärge muretsege, teie sellesse põlvkonda ei kuulu." Ja siis ta seletas meile, miks 90-ndatel, pärast nõukogude liidu varingut, tuli ridamisi 20-ndais ja 30-ndais eluaastates inimesi, kes said väga kiiresti väga kõrgetele positsioonidele nii ärimaailmas kui ka riigijuhtimises - ja miks meil, vaid 10 aastat nooremail, saab olema väga raske üldse kuhugi jõuda, sest... noh, need teised "suht noored" on ju ees nüüd :)

    Lektor vist teadis, et selline info võtab inimeste tähelepanu. Ülejäänud semestri loengud olid hoopis igavamad :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. 199x, Ühispank. Panga presidendi Ain Hanschmidt'i sünnipäevapidu. Kutsutud oli kogu pank - alates asepresidentidest (neli tükki: Suurkask Annus Schults Karolin) kuni iga Tallinna telleri ja turvameheni.
      Lugesin kokku, mitu töötajat on sünnipäevalapsest vanemad. Sain kaks: raamatupidaja ja üks kontorijuhataja.
      Hanschmidt sai 33.
      Kogu pank, kõik, olid 30 ja nooremad.

      Kustuta
  5. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  6. Mul on jällegi selliste uuringute puhul alati dilemma, kas sellise uuringu tulemusi on üldse hea laiemale avalikkusele tutvustada, sest kui sa sealt siis loed/avastad/saad teada, et sul pole nagu lootustki saada edukaks või siis juba lapsevanemana saada "diagnoos", et tulenevalt puudulikest teguritest lootust eduka lapse üles kasvatamiseks nagu polegi, siis kumb annaks selle juures siiski võimaliku parema tulemuse, kas see, kui kasvatan lapsi ja neist tulemustest ei tea või see, kui olen nüüd seda lugenud? lugupidamisega, norguvajunud soodoma:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma olen nõus. See mind häiriski, et ta võtab ära lootuse.
      Ja teine, minu meelest ta ikkagi natuke manipuleerib numbrite ja statistikaga.
      Ma usun endiselt et võimalused on abiks, aga see, kas oskad need enda kasuks tööle panna sõltub ainult ja ainult sinust endast.

      Kustuta
  7. Soovitan lugeda Tara Westoveri raamatut "Educated", eesti keeles ka ilmunud (Haritud). See näitab väga hästi ära, et inimese edukus sõltub pigem sellest, kas ta endasse usub. Raamatu peategelane on pärit väga raskest kodust ja ei käi kooliski, aga sellegi poolest suudab iseõppijana harida end nii kaugele, et saab ülikooli sisse ja lõpetab doktorikraadiga. Sest isa oli terve lapsepõlve talle sisendanud, et neil pole vaja koolis käia - kõik, mida inimene vajab, saab ta ise õppida. Ja Tara uskus seda. Kodu ja päritolu ei toetanud tema arengut mitte kuidagi - vastupidi, olid pigem väga suureks piduriks. Ja ometi jõudis ta Harvardisse välja. Väga soovitan seda raamatut kõigile, kes veel lugenud pole.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!