Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Neljapäev, 25. september 2014

Raske on olla õpetaja

Ma olin kooliajal üks lemmik, kes kutsuti pisikestele tundi andma, kui õpetajatel oli muud tegemist. Ma käisin päris meelsasti, kuna sai tunnist ju ära ning oktoobrilapsed olid alati nunnud ja kuulasid kenasti sõna. Mingil hetkel  ma isegi kaalusin õpetajaametit, aga elu läks oma rada.

Siis möödus mitu-mitu aastat ning ma sain suurepärase väljakutse minna lapsevanemana kaasa laste klassiekskursioonile.
Jumal. Küsisin ma ahastuses Mis on vahepeal minu ja lastega juhtunud?!
Mind valiti omal ajal tähekesekomandöriks minu klassi kõige kõvema hääle tõttu. Ja nüüd- mu hääl on hiirepiuks tugevate noorte häälte taustal. Loomulikult oli selles klassis liider, kes oli päeval abiks ning toeks ning tundus nii usaldusväärne ja täiskasvanulik.
Ja öösel organiseeris öise matka. Kogu kamp ronis aknast välja ja uitas pimedas metsas..., sest neile tundus ju, et seal on keegi võõras mees, keda peaks jälitama...

Teisipäev, 23. september 2014

Telekasõltlase nädal

Mu elu muutus päeval, kui meile paigaldati ajamasin.
See tähendab, et sellest päevast peale vaatan ma kõiki saateid kaks korda kiiremini: ma jätan vahele reklaamipausid, rubriigid "eelmistes osades" ning " pärast pausi".
See tähendab, et ma vaatan saateid siis, kui mul on selleks aega, mitte siis, kui see on kavas.

Olgu, tunnistagem, et asi pole nii roosiline kui paistab: pole vist möödunud nädalat, kui me ei peaks pikki kõnesid klienditeenindajatega, kes on lihtsalt hämmastavalt rahulikud ja kannatlikud, arvestades, et me pole ainsad, kes taas nähes ekraanil veateadet 1302 või 1306 võimidaiganes kinnitavad endale, et esimese asjana esmaspäeval lõpetavad nad selle teenusepakkujaga lepingu ...
Seni pole veel lõpetanud.
Sest natuke on see streikimine ning see, et sa seda teenust päris 100% usaldada ei saa, hea ka. Ei lase tekkida sõltuvusel. Sa pead olema valmis selleks, et soovitud saadet sa lihtsalt ei näegi.

Mu telekas on "ainult 4 kodumaist kanalit". Loomulikult on mul neid päriselus mingi 200, aga eks ma vist pisut ikka kardan, et asi läheks siis täiesti kontrolli alt ära. Las jäävad need 4. Ei jõua nendegagi hakkama saada:)

Esmaspäev, 15. september 2014

Kriminaalne

Hämmastavaid asju juhtub maailmas.
Ma pole eriline krimkade sõber. Aga kuna EPL kampaania korras neid esitles, siis olen viimaste nädalate jooksul läbi lugenud kolm kriminulli. "Üks lask", "Soomussüda" ja "Monogrammimõrvad".
Esimene oli väga põnev. Ning kuna raamatu tutvustuses oli juttu, et raamatu põhjal tehtud filmi peaosas oli Tom Cruise, siis üritasin lugemise ajal ette kujutada. Kuna tegelaskuju ja Tom on minu meelest täiesti erinevad inimesed, siis oli see üsna keeruline.
Teine raamat oli ka põnev, aga vastik. Liiga palju detaile, mida ma poleks tahtnud teada. Kolmas oli igavavõitu. Liigselt konstrueeritud ja punnitatud. Ma ei saanud lõpuni aru, miks ikkagi oli vaja neid mõrvu sooritada.

No ja. Kõnnin tänaval. Päike paistab, linnud laulavad.
Mind peatab turske, väga väsinud olemisega mees. Vabandab, näitab ametitõendit ja tutvustab end politseina..
Ma ei tea miks, ma tundsin end kohe süüdi. Mõtlesin paaniliselt, mida ma ometi teinud olen... aga ta soovis hoopis abi. Näitas ühe noormehe pilti ning küsis, kas olen teda näinud.
Ma ei olnud.
Olin kogu sellest asjast nii sabinas, et alles mõned kilomeetrid hiljem tuli pähe õige küsimus- kas ma peaksin kartma, mida ta teinud on, miks te teda otsite.
Ning sain aru, et ma ei mäleta kröömikestki sellest, milline see otsitav mees välja nägi. Vist olid tumedad juuksed. Kui ta oleks mulle vastu jalutanud, poleks ma teda ära tundnud.

Kuidas küll alati raamatutes ja filmides on tunnistajad, kes mäletavad täpselt, mida nad tegid mingil iks päeval iks kellaaajal? Et naisel oli pruun mantel ja sinised silmad? Kas ma olen erand, kes ei vaata ümbritsevat ega mööduvaid inimesi?

Hommikul avasin ajalehe. Meie kandis tegutses haamri-ründaja.
Õudne.

Reede, 12. september 2014

Daniel Vaarik "Sõnumiseadja käsiraamat"

Ma kõnnin iga päev sellel peenikesel ribal manipuleerimise ja info edastamise vahel.
See on tohutult delikaatne teema. Ning ka Vaarik alustab oma raamatut selgitusega.

Mu tänase töö suurim pluss on, et ma tõepoolest usun: ma müün head ja õiget ning vajalikku asja. Kuid  see, kui etteaimatav on inimese käitumine, kui lihtne on statistika põhjal planeerida teatud mustreid ning luua algoritme; kui lihtne on panna inimesi rohkem ostma ja kui kurvastavalt kergesti nad usuvad kõike head ja halba, see tekitab aeg- ajal õõva. See tekitab kohustuse ja vajaduse vastutada, olla ettevaatlik.

Ning soovi aeg- ajalt karjuda: miks me mängime neid mänge.
Aga peab. Lihtsalt peab.
Sest see, kuidas, mida ja millal sa ütled, on kriitilise tähtusega. On asju mida ei öelda. On asju, mida peab ütlema õigel ajal. Sa töötad maailmas, kus on investorid, konkurendid, kliendid...kõigil oma huvid ja plaanid.
Inimesed kuulavad, usuvad ning reageerivad. Ning sina vastutad,
Sa pead töötama ja kinni hoidma rollist. Mängureeglitest.

Neljapäev, 11. september 2014

Nostalgianeljapäev: et saaks ka puhata ja mängida

Diskussioon Eliisabetiga pani mõtlema oma kooliajale. Oma õpetajatele.
Minu lemmikõpetaja nr 1. Oli õpetaja Saar. Pisike, ülima karismaga naine. Ma ei mäleta juhust, kui ta oleks karjunud. Iseenda olemisega saavutas ta selle, et klassis võis kuulda paberilehe kukkumist. Tema tunnid olid minu jaoks huvitavad- me tegime rollimänge, lavastasime näidendeid.
Aga ma armastasin teda eelkõige sellepärast, et ta oskas mind kiita. Ma sain kaasa sisemise veendumuse, et ma olen tubli.

Lemmikõpetaja nr.2 oli keemiaõpetaja Helves. Pool meie klassist vihkas teda ja teine pool armastas. Sest, tal oli kombeks peale esimest aastat jagada klass  kaheks: tugevad ja nõrgad. Pole vist vaja öelda, et ma olin see nn tugev...:)  Meil olid raskemad ja rohkem kodutööd ning kontrolltööd.
Väga veider, et kesisemate võimetega lastele ei sobinud individuaalne lähenemine (see oli iroonia).... a ju me olime rikutud nõukogude lapsed ja tahtsime pigem konkurentsi mitte võimetele vastavaid ülesandeid.
Üks meie kooli vilistlane meenutas hiljuti telekas, et tema ajal koolis enam mingeid katseid ei tehtud. Meie ajal tehti- nii keemias, füüsikas kui ka bioloogias. Ma ei saa öelda, et katsetamine oli mu lemmik. Mind pole õnnistatud täpsuse ja rutiinitaluvusega. Aga kindlasti andis see tundidele juurde värskust ja aitas asjad selgemaks ja arusaadavamaks muuta.

Reede, 5. september 2014

#17 tee rõõmule

#17 Tee rõõmule- väikesed detailid.

Erinevalt tavapärasest vahekäigus kätega vehkimisest, mille jooksul enamik reisijatest haigutab ja aknast välja vahib, on TAP suutnud  valmistada kõigi meelelahutusmaailma reeglite järgi suurepärase tempoka video. Sa oled sunnitud vaatama.
Midagi jääb ehk meelde ka.

Pisike punane tekk. Magades hakkab ju alati külm...

Ja lennukikapten, kes on ära õppinud sõnad Tere ja Aitäh. ( teate küll- mõned elavad siin 50 aastat jne)

kui vähe on õnneks vaja:)

Neljapäev, 4. september 2014

Ristuvate teede võrrand

Juba vanad eestlased teadsid: punktist A punkti B jõudmiseks valib inimene alati lühima ja optimaalsema tee.

Mingi toruparanduse tõttu kaevati kogu maastik üles. Asi sai valmis. Rajati uued kõnniteed, pandi asfalt ja külvati servadesse muru.
Aga.
Ülemaailmne Ebaloogiliste Teede Rajamise Ühing ei ehita ju teid kunagi sealt, kus see oleks loogiline, vaid salajase vandenõu tõttu äraütlemata arusaamatute reeglite põhjal.

Tuleb laps bussipeatusest. Kõnnib tipa-tapa kooli poole. Kõnnitee lõppeb sõidutee serval. Laps vaatab paremale ja vasakule ning ületab sõidutee. Ja jõuab kohevale mullakamarale, millele on külvatud muru, mis ilmselgelt pole määratud mitte iialgi tärkama. Kõnnitee jätkub 4 meetrit vasakul.
Värske külvipind, millele ma hommikul ei raatsinud astuda, on õhtuks muutunud kinnitambitud rajaks.

Läheb tee. Teest hargneb haru vasakule ja paremale. Ning ilmselgelt pole need haruteed ju kohakuti. Kui inimene tuleb paremalt ja tahab minna risti üle ning jätkata otse, on vajalik väike paremhaak.

Vahel ma juurdlen, mis on selle taga?
Vandenõu rahva tervise nimel: iga astutud samm teeb ainult head.
Lahkelt pakutud võimalus murda välja igapäevasest rutiinist, sest kulgev tee ei lase seda automaatselt läbida- sa pead kaasa mõtlema ja vaatama.
Või siis praktiline kaalutlus: diagonaalis kulgeva otsetee peale kulub sageli rohkem asfaldit. Muru saab küll rikutud, kuid olgem ausad, rikutut muru ei asenda ega paranda mitte iialgi mitte keegi...

Kolmapäev, 3. september 2014

Udo Uibo Sõnalood

Ma olen vahepeal läbi lugenud mitu head raamatud, aga aju on ilmselt veel puhkusereziimil- ei oska midagi pikemalt nende kohta öelda.
Ei oska õigupoolest eriti lisada ka sellele raamatule, aga ma teen postituse, et soovitada.
Soovitada väga head raamatut.

Ma pole kunagi varjanud, et olen etümoloogiafänn. Kunagi, kui pensionile lähen, siis on vast aega ja võimalust seda teemat põhjalikumalt uurida.
Selle raamatu lugemiseks ei pea fänn olema. Sest ma ei kujuta ette inimest, keda ei huvitaks meie igapäevaste sõnade päritolu.
Sõnade valik raamatus on üsna veider.
Minu meelest.
Aga ju on ses oma loogika.

Kui Eesti Etümoloogiasõnaraamat on teatmeteos, siis Uibo jutustab oma raamatus mõnusaid lugusid. Kohati väga vaimukal moel.
Muuhulgas saab sealt näiteks retsepti ravimile laste jonni vastu:)
Intrigeeriv on see, et aeg- ajalt viitab autor  EES-le ja vaidlustab mõne seal avaldatud seisukoha. Õnneks või kahjuks on see teadus, kus on palju oletusi. Ja see teebki teema põnevaks.

Põnevaks teeb loo ka see, kui kiiresti ikka keel muutub ja areneb.
Udo Uibo toob raamatu alguses näite, et järgnevast lausest poleks näiteks Kristjan Jaak Peterson mõistnud ainsatki sõna. Mina oletan, et  välja arvatud sõna "kuninganna", on sellest lausest arusaamisega raskusi  ka tänastel alla kümnestel?

Üllas kuninganna veendus alluvate vooruses.

Kellel väikesed lapsed on- Iibis, Kaur, Ritsik, Laborihiir... proovige!
Keel muutub. Ja meie ka.

Esmaspäev, 1. september 2014

Tarkus tarviline vara

Kas olete vahel mõelnud, kuidas te teate mingeid  asju.
No näiteks, et Hollandis osatakse teha juustu või et Tiffany on midagi eksklusiivset.

Seda, et Hollandis on tulbid ja puukingad, sain ma näiteks teada. ... Miki -Hiire raamatust.
Šnitsel ja struudel lõõritas Julie Andrews.
Läbi kilekottide jõudsid meie isetehtud Monopoli mängu Martini ja Marlboro. Ja need olid ju ägedad.
Ja pealegi, ütles Pipi, olen ma isaga Lissabonis käinud....
seda rida võiks jätkata lõputult.
Nimetage neid stereotüüpideks või siis teadmisteks.
Vahet pole. See töötab.

Ning see eelnev pole mingi revolutsiooniline avastus.
Seda enam, ei saa ma aru, kui kuulen, et näiteks riik on taas kulutanud raha enda tutvustamiseks mõeldud voldikutele.
Voldikud, mida mitte keegi mitte kunagi ei loe.
Ja mitte ainult Eesti riigi tutvustamine. Lennujaamas on kempsuustel moeajaloo killud. Miks pole meie koolikempsude ustel konna vereringe või Phytagorase teoreem?
Iga lugupidava kirjandus-, laulmise-, ajaloo- ja kunstiõpetaja klassi seintele peaks olema maalitud tähtsaimad faktid. Kui ikka 100 korda päevas vaadata, et 1343 oli Jüriöö ülestõus, küll siis jääb ka kõige puupäisemale see lõpuks meelde.

Eesti riigil ei ole ja ei saa mitte iialgi olema ka raha, et konkureerida näiteks globaalbrändidega võrreldavas mahus reklaamklippide esitamisega mõnel sihtturul.
Selle olemasoleva raha võiks suunata pigem selleks, et maksta mõnele loovisikule.
Riik ei saa loojale ette kirjutada, mida ja kuidas. Kui ikka Arvo Pärt tahab kirjutada oopuse maksuametist, mis pole e, vaid megaaeglane ja töömahukas. siis pole midagi teha.
Aga saab natuke mõjutada väärtushinnanguid ja normaalsust ning  premeerida "õiget" väärtust.

Preemia igal aastal loovisikule, kes on jõudnud õige sõnumiga kõige laiema sihtgrupini.

Nuudlid ja hapupiim..:)