Neljapäev, 29. märts 2018

Teel supersuhtlejaks

Kuna mu töö nõuab palju ja aktiivset suhtlemist siis üritan ma alati õppida neilt, kellele suhtlemisoskus on looduse poolt antud. Omandada nippe ja trikke, mida supersuhtlejad kasutavad.
Kui siin mõni postitus tagasi sai targutatud, et on väga nõme, kui amatöör hakkab proffe õpetama.. siis, tegelikult vist elus ikkagi on niipidi.
Mida vähem tead, seda kergem on õpetada. Mida vähem tead, seda kummalisem näib, et miks nad küll (nii keeruliselt) teevad....
Mida rohkem tead, seda rohkem tuleb ka " see on sellepärast, et..." argumente. Sa tead, et miski on sellepärast nii mingitel põhjustel. Et teisiti on proovitud, aga mingil põhjusel ei saa.

Ehk siis, ma ei oska väga hästi suhelda, aga naljakas on see, et asjad, mida mina oma aruga pean headeks nippideks ja olulisteks, pole seda mitte.
Jälgides neid, kellele see oskus on kaasa antud... tekib error. Sest nemad nii ei käitu. Tegelik loogika töötab hoopis teistsugusena.
Ma igaks juhuks mainin, et "supersuhtleja" ei ole mõeldud irooniliselt  vms. Vaid ma tõepoolest pean neid inimesi suhtlemisgeeniusteks.

Üks huvitav paradoks on, millest ma näiteks aru ei saa.
Näiteks on juttu Peterburist. Supersuhtlejad räägivad sellest, mis ja kuidas neile meeldib ja meeldis ja räägivad ja räägivad.
Mind on programmeeeritud kaasama. Et ma üritan rääkida lühidalt ja kui ma olen oma kogemuse ära rääkinud, siis pöördun alati- aga sulle, aga sina.. Et teised saaks samuti oma kogemust jagada.
ja kui seltskonnas on mitu inimest, siis olen mina see korrapidaja, kes ei lase ainult ühel rääkida, vaid lõikan sisse, ma tahaks nüüd kuuda, Mari, mis sina arvad..

Sellega on seotud ka üks naljakas juhtum. Mingil ammusel töövestlusel tegime rühmatööd. Ma olin jälle see nn korrapidaja. Ja kui töö läbi sai, siis küsis personalispetsialist väga mõtlikult, et kas ma pole kunagi kaalunud ajakirjanikukarjääri. Kui ma suured silmad tegin, et mis link..., siis selgitas just sellega..:) Ehk olekski minusugust ajakirjanikku vaja, kes laseks kõikidel saatessekutsututel rääkida :)

Esmaspäev, 26. märts 2018

Seltsimees laps

Ma kardan, et mul pole lisada midagi sellele, mis on juba meedias ilmunud. Aga kuna see film oli NII hea, siis ma tahan, et mu blogisse jääks sellest sissekanne.

Tambet Tuisk, Helena Maria Reisner, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik ja Julia Aug. Super, super super.
Kui muidu pean eesti filmi jaoks kasutama mingit eraldi kategooriat, siis see oli maailmaklass.
Ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et  sellest filmist saab Eesti klassika.
See on Moonika Siimetsa esimene täispikk mängufilm, tõsi, algmaterjal on samuti väga hea. Aga Moonika on suutnud suhtuda algmaterjali väärikusega ja teha ühe suurepärase filmi.
(ja ma ütlen teile veel, andke naistele filmitegemise võimalus. Juba nõukaaajal, kui Eesti meestegijad unelesid ja uimerdasid, siis Helle Karis, Leida Laius rääkisid normaalseid hingeminevaid ja tempokaid lugusid)

Leelo Tungal võib olla õnnetu, et koer või aabits oli vale ja et ema tagasitulek oli päriselt natuke teisiti. Aga need on detailid, mida teab ainult tema. Suures plaanis  võib ta rahul olla. Maailmale on jutustatud üks imeline lugu. Üks osa Eesti ajaloost, huvitava nurga alt ja väga hästi.
Ma käisin kinos paar päeva tagasi, ja praegugi veel, kui sellest kirjutan, tõuseb klomp kurku, film ketrab peas ja silmad lähevad märjaks. Väga väga mõjuv.
Selline film, et vahepeal naerad ja samal ajal on kogu aeg nutt kurgus. Leelolik. Leelo stiilis.


Neljapäev, 22. märts 2018

Vanuseline diskrimineerimine #karjääripööre

Kuna ma vaevlen siin indentiteedikriisis siis saatsin välja kolm CVd. Oma perfektse CV. Ametikohtadele, kuhu ma sobin, milles mul on pikaaegne kogemus.
Viimati tegin ma seda kümme aastat tagasi. Vahepeal käisin rääkimas kutsenõustajaga. Sellepärast ma tean. Et mul on ideaalne CV, hindamatud kogemused, väga hea haridus, mõõdetavad tulemused...

Ja pots pots pots. Tuli mu postkasti kolm vastust. Esimene kurtis, et kuna valik oli nii nadi, siis nad tühistavad ja alustavad uuesti. Ja kaks vastust andis mulle lahkelt teada, et paraku ei osutunud ma valituks, vaid nad jätkavad kandidaatidega kelle professionaalne taust haakub paremini ettevõtte ootustega. 

Ma pidin pikali kukkuma. Tõsiselt ka. See oli täielik külm dušš, sest kui minu professionaalne taust ei haaku ootustega, siis ma küsin siiralt, et milline peaks olema professionaalne taust, mis haakuks.

Üritasin aru saada, mis on valesti. Sest mind ei kutsutud ju isegi mitte intervjuule. Järelikult tehti otsus mu CV ja minust meedias leiduva põhjal,
Praegu on meedias teemaks kokkuvõte uuringust, mis andis lahkelt teada, et alates 40 eluaastast algabki karjääri allakäigutrepp.
nii et... ongi vanuseline diskrimineerimine?!

Ma olen nüüd guugeldanud ja tõesti, kõik niiöelda minu asemel tööle võetud on noored. Tausta ja haridust on raske võrrelda, sest nimekirjast olulisem on ju tähtsam, mida sa sellest kõigest õppisid ja selgeks said.

Esmaspäev, 19. märts 2018

Palun lugege e- raamatuid

Et sa teaksid, e- lugerist lugemine EI OLE sama, mis lugemine tahvlist, ekraanilt või telefonist.

Kui ma küsin potentsiaalsetelt e- raamatute sihtgrupilt, et miks nad ometi e- raamatuid ei loe, siis esimene vastus on: ma ei saa /taha/suuda lugeda ekraanilt.
Ses mõttes on nii Elisa, kui ka Rahva Raamatu äpid teinud karuteene, kinnistades seda eksitavat kuvandit nagu võrduks e- raamatu lugemine lugemisega ekraanilt. Kiidan mõlemat teenust, kuid nende sihtgrupp  on natuke teine. Need on nooremad inimesed - näiteks koolilapsed, kes peavad lugema kohustuslikku kirjandust. Või inimesed, kes loeks nagunii, lihtsalt  väljund  on teine. Nad ei loe raamatut paberilt, vaid ekraanilt. Ehk siis lugejaid ei saada juurde, vaid need suunatakse ühelt kanalilt teisele.

Mina räägin nendest inimestest, kes on nn lugemisturult lahkumas või lahkunud.

Ma armastan lugemist.  Aga ma ei taha osta paberraamatuid.
Esiteks olen raamatute ostmiseks täna liiga roheline ( ja kõik need, kes täna tselluloositehase vastu protestivad, peaks seda samuti olema).
Ja teiseks. Ei mahu. Aastaid tagasi, kui lahkusid mu äi ja ämm, olin püstihädas. Me oleme need põlvkonnad, kelle toad on raamatuid täis riiuleid. Samad raamatud kõikides kodudes. isegi samas järjekorras, kui naabril. Ma nägin vaeva, et neist raamatutest lahti saada, sest keegi neid ei taha. Ja ära visata ei luba mu usutunnistus. Mu vanemad, on tänu taevale, täna veel elus ja terved. Aga terve korteritäis sama probleemi ootab mind veel üks kord tulevikus ees.
Raamatuid ei ole maailma juurde vaja.


Neljapäev, 15. märts 2018

Inimesed on erinevad

paari eaka daamiga tuleb juttu Eesti 100st  ja saja-aastastest inimestest. Imetleme koos nende elujõudu.
Mina lisan.. ja milline kohutav saatus neil on olnud. Kaks sõda, mitu riigikorra- ja rahamuutust, Mitmel korral kaotanud oma säästud...
Ise mõtlen samal ajal oma vanavanemate ja vanemate lugudele: orjatöö kolhooside loomise aegadel, õige poole valimise dilemmad, mänguks vanemate abistamine ja käbid ja pulgad, küüditamised ja vangilaagrid, lõputu vaesus ja nälg...

Jah, rasked ajad olid, ütleb üks prouadest. Mina olin siis alles laps, aga  ikkagi mäletan seda.
Et süüa osta, pidime maha müüma mu portselannukud ja meil oli kodus palju graafikat ja kunstioriginaale. Viiraltist on siiani kahju...



Jutustan naisega, kes on kirglik kogukonna fänn, pooldab  taimetoitu ja seda, et kõik peaks olema kohalik. Päris huvitav on kuulata ja siis.. tellib ta pooleliitrise klaasi Cocat. Suhkruvaba.



Ma alati imetlen ja kadestan  inimeste enesekindlust uskuda oma tõde. Et  räägid võõrale vestlusparterile kirglikult näiteks  vaktsineerimise kahjulikkusest ning  esitad oma teooria sellest, kuidas tegelikult peaks d -vitamiini manustama... arstile


Esmaspäev, 12. märts 2018

Muuda hobi oma tööks

hiljuti sain isiklikule mobiilile kõne ühelt ajakirjanikult, kes küsis luba materjalide kasutamiseks mu blogist. (niipalju siis interneti anonüümsusest :))
mõtlesin, ja ütlesin jah. Seejärel jätkasin oma tööd. Saatsin raamatupidamisse edasi arved täpselt selle sama teenuse eest. Mille olin oma tööandja jaoks tellinud teenusepakkujalt.

See juhtum ja eelmise postituse kommentaarid on mind viimasel ajal järjest pannud küsima, et .. aga miks ma neid asju ise ei tee. Ma oskan üsna paljut, millele on turgu, Vähemalt mu tööandja on nõus nende asjade eest maksma, ju siis mõni teine veel. Okei, endale arvete kirjutamine pole ei eetiline ega ilmselt ka juriidiliselt korrektne. Aga, kui oleks, siis ?
Ma olen natuke napakas, eks? On inimesi, kes suudavad iga oma liigutuse teha rahaks. Aga mina nüüd siin pirtsutan ?

Susan Cain soovitas oma kutsumuse äratundmiseks vaadata ja uurida, kelle peale sa oled kade. Kas ma olen kade nende peale, kes osutavad mulle teenuseid, mida ma ise suudaks teha? Ei ole.

Minu olemuse märksõnad on vaheldus ja vabadus.
ilmselt seetõttu  meeldib ja sobib mulle ka mu praegune töö. Seal on hästi tasakaalus loomingulisus ja analüütiline, numbrite pool; intensiivne suhtlemine ja arvutis nokitsemine. Ma jumaldan seda vabadust, mis mul praegu oma asjade organiseerimiseks ja otsustamiseks on ja mulle meeldib paindlik tööaeg.


Reede, 9. märts 2018

repeat

Kas keegi tunneb kedagi, kes on päriselt ka, tegelikult muutunud.

Blogide ja päevikute üks imeline väärtus on reaalsuskontroll. Loed ajalugu ja saad aru, et see kõik on olnud. Sa oled juba varem sada korda lubanud, et ... midaiganes.
No näiteks, et oled avalikus kohas ainult rõõmsameelne. Või et ei ütle enam inimestele " see on suhteline, kui sellest küljest vaadata, siis on nii, aga teisest küljest naa.." või ...ja nii edasi.
Ma muidugi ei tea. Äkki suures plaanis, Kui võtta ette terve elu ja joonistada graafik, siis seesama rõõmsameelsusskaala ikkagi muutub? Et esimene kord lubasid, muutus 5 %, teisel korral ka 5% ja nii edasi? Ja elu lõpuks olen ma töepoolest mõne oma harjumuse, iseloomujoone või õpitud reaktsiooni, käitumise muutnud.

Ja  kõige nukram on see, et mitte ainult mu sõnad ja käitumine ei käi ringiratast vaid ka see, mis minuga elus juhtub.
Hiljuti juhtus minuga täielik deja vu olukorraga, mis juhtus 10 aastat tagasi.
Ma olin pikalt töötanud ühes firmas. Ja mulle tundus, et töö sai tehtud. Otsa. Ma tundsin, et olen mittevajalik ja kõrvalejäetud ja ebaoluline.  Ühesõnaga. Nagu täna. Hakkasin aktiivselt otsima ja vaatama uusi võimalusi.
Ja siis anti mulle teada, et tõstetakse palka ja saadetakse mind ühele pikemale koolitusele välismaale.
Ahastasin personalijuhi toas, et mida ma nüüd tegema peaksin. Ta kehitas õlgu. Need otsused tehakse mujal ja kõrgemal.

Kolmapäev, 7. märts 2018

Soovide nimekiri

Ahoi, kallis Universum. Siin on mu soovid. Võid neid vabalt, kui aega saad, täita.  Tänan.

  • ma tahaksin selgeks saada inglise keele. See soov on mul juba pikemat aega kirjas ja tänane seis on see. Et kodu lähedal kursuseid pole, kursustele peaksin sõitma tööpäeva lõpus teise linna otsa. Kuna ma olen läbinud umbes miljon kursust, siis puudub mul tegelikult usk ja motivatsioon. Olen üritanud e- lahendusi, aga see pole ka päris õige. Mul oleks vaja rohkem grammatikast lähtuvat a la carte lahendust, kuna mu lüngad on üsna spetsiifilised. Ma arvan endiselt, et tulemuslikuim oleks keelelaager keelekeskkonnas, aga pole sellist leidnud.
    Minu hinnang täitumisele: jätkan guugeldamist. See peab olema võimalik
  • ma tahan uuesti minna matkale. Jätkata RMK raja läbimist. Vaja oleks paar- kolm vihmavaba sooja päeva. Parem nädala sees.
    kättevõtmise asi
  • ma tahaks, et keegi kannaks mu kontole ilma tingimuste, kui-de ja aga-deta praeguste hindadega igal kuul 2000 eurot.
    välistatud
  • ma tahaks minna kuuks ajaks ilma töömeilide ja -kõnedeta puhkusele. Ja naastes  ei oota mind tegemata tööde kuhi ning pangaarvel on söögiraha :)
    oehh. ilmselt oleks korraldatav, aga keeruline
  • ma tahaks käia  ära Islandil, Antarktikas ja Arktikas, Ameerikas, Austraalias, Kanadas. Aga vt eelmist punkti.
    peab saama.