Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Kolmapäev, 23. november 2022

Ärge küsige, miks.

Mu kolleeg rääkis, et peale laste kodust väljakolimist ta enam tööpäeva õhtutel süüa ei tee. Mul on siiamaani sees, et ma pean vähemalt kord päevas tegema sooja sööki. Isegi kui ma olen üksi kodus. Ma olen varemgi sellest kirjutanud, aga üksinda elades ma sureks ilmselt nälga või läheks hiiglapaksuks.. 
No näiteks üks päev, mees oli komandeeringus. Kõht läks tühjaks. Panin vett ja tatrahelbeid mikrosse. Jäi väheks. Siis tegin tomatileiva. Ilma võita, sest või oli ju külmikus ja kõva. Siis tundus, et valku ju ei saanudki. Sõin ühe jäätise. Õhtuks sõin viinamarju. Ja siis ütles minu sisemine ema- vaja on sooja toitu. Keetsin spagette. Juustu polnud. Spagette sai natuke vähe. Sõin veel natuke viinamarju. Ja paar mandariini. Lõpuks võtsin sprotid tomatkastmes ja sõin need ka ära. #tervisliktoitumine #käigeMuSõnadeJärgi

Nkks on tulemas üks üritus ja sellega seoses uuriti, kas on lauljaid. Et esineks. Meid tuli kokku mingi 20. Täpselt üheks korraks. Nüüd on igas proovis olnud mingi valim. Mina ja Kersti oleme korduvad, teised pidevalt muutuvad. Arumaeisaa, kui raske on öelda konkreetne ei. Võiet, ma olen haige. Või et, ma täna olen tööl vmt. 
Aga mitte sellest ei tahtnud. 2022 kokkuvõttes pean sellest rohkem kirjutama, aga tundub et aasta märksõna on- "mida õpid noores eas, ja kui sa seda pidevalt ei harjuta, siis see ei seisagi sul peas"..
Selgus, et sellest, et oled 30 aastat tagasi pidevalt laulnud ja pilli mänginud polegi kasu. Mul on tunnise proovi lõpuks hääl ära. Ja õhku pole. Õudne. 
Füsioteraapias selgus, et sellest, et ma 30 aastat tagasi käisin 5 korda nädalas trennis pole taas midagi kasu. Ma ei suuda neid harjutusi teha. Õudne.
Õudne on illusioonide purunemine. Arvad, et oled milleski käpp ja siis selgub, et .. ei olegi. 

Reede, 18. november 2022

Inimesed. Mitte rahvas.

See on kummaline, kuidas mingid teemad on õhus. Ja tulevad siis koos, mitmekaupa.

Meil käisid töö juures lapsed, klass, meie tegemistega tutvumas. Neljandikud. Nende hulgas oli üks ukainlane. Pisike, kleenuke prillidega Alissa. Ma olin üleni nagu. Luba, ma kaitsen sind.
Terve selle ürituse hoidis omaette. Täitis kõik korraldused, seega vene keelt ikkagi mõistis. Aga ei lausunud ühtegi sõna, ei vastanud ühelegi küsimusele. Kõikidele ettepanekutele raputas pead. Klassikaaslased vene keelt ei osanud. Kui õpetaja palus paarides midagi teha, siis Alissa jäi viimaseks valikuks. Sest ta ei suhelnud. Sest nad ei osanud omavahel suhelda.   

Hiljem küsisin kolleegidelt. Neil on kõikidel laste klassis mõned ukrainlased. Aga lapsed on erinevad. Üks poiss, rääkis Kai, on keelebarjäärist hoolimata leidnud sõpru ja tegutseb aktiivselt. Kolm tüdrukut, seevastu, hoiavad omaette. Inglise keelt oskavad nad vähem, kui meie samaealised.

Ma arvan endiselt, et nende vene kooli panek on väga väga halb mõte. Aga eesti kooli osas pani see kogemus mind meelt muutma. Kui me kolime välismaale, siis üldjuhul on see kogu perekonna tahe. Minna. Elada mujal. Jääda sinna ja olla kogukonna liige. Ongi lastel raske, aga neil on motivatsioon õppida keelt, saada sõpru.
Ukrainlastel pole. Nad ei tahtnud tulla. Nad tahavad tagasi. Nad usuvad, et lähevad tagasi. Neil on säilinud lootus. 
Ehk peaks nad panema ikkagi kokku, ühte klassi. Õpetama eesti keelt ja ülejäänud aja lasta neil õppida ukraina kooliprogrammi. Kui jäävad, on keel selge, saavad siin edasi liikuda. Kui ei jää. On Ukraina haridus ja üks väärtuslik oskus-  unikaalne keel, juures. Huvitav, kuidas see teistes riikides on lahendatud?

Laupäev, 12. november 2022

Tõotus #aastanaiskodukaitses

Ma andsin eile tõotuse. 

Selline elu on olnud, et ega ma väga palju kusagil midagi tõotanud pole. Ma olen kuulunud kolme organisatsiooni-  olnud oktoobrilaps ja pioneer ja komnoor. Aga neist kolmest mäletan vaid keskmise tõotust. Esimene ja kolmas läksid kuidagi möödaminnes ja jooksvalt. Kindlasti võis olla mingi tseremoonia, aga kahjuks ilmselt siis mitte piisavalt pidulik, et seda mäletada. Pioneeritõotus on siiani peas.
(ma meelega ei guugeldanud, vaid kirjutan peast. Kes tahab, võib vigu parandada ( ja kui hea harjutus suurte ja väikeste algustähtede harjutamiseks :) :))

Mina,.., astudes  Vladimir Ilits Lenini nimelise üleliidulise pioneeriorganisatsiooni liikmeks tõotan pühalikult oma seltsimeeste ees. Palavalt armastada oma kodumaad. Elada, õppida, töötada ja võidelda nii, nagu õpetas suur Lenin, nagu õpetab Kommunistlik partei. Täita alati Nõukogude Liidu  pioneeride seadusi .Alati valmis!

Allolev pilt ei ole mu pioneeriksastumisest, vaid natuke hiljem tehtud, kui astusime RSK liikmeteks, Lihtsalt sobib hästi konteksti. Ning ajaleht Säde tegi sellest loo :) 

Huvitav, kui kaua peaks ühte tõotust pidama. Kas ka nüüd, kui ma enam liige ole, peaksin käituma endiselt Lenini õpetuste järgi? Kaitsma nõrgemaid. Olema hoolitsev, tark ja hea. Võtma lapsi sülle ning silitama hellalt pead? Või tühistab järgmine etapp eelmise?

Ja nüüd siis naiskodukaitse. Ma olen olnud liige umbes pool aastat.  Oma toonastest kõhklustest  kirjutasin siin.  Päris ausalt, väga palju on siiani segane. Enda jaoks olen praegu sõnastanud, et naiskodukaitse on (rahu ajal) nagu klubi, millel on kaks nn haru.
Esimene, üritused- alates kontserdipiletitest kuni ellujäämislaagriteni. Teiseks õppimine. Alates eneseväljenduskursustest kuni lasketreeninguteni. 

Reede, 11. november 2022

Esmaabi memo #aastanaiskodukaitses

  • taga enda ohutus 
    • kõneta
    • raputa
    • valu
    • kas hingab (kontrolli mõne aja pärast uuesti)
    • ava hingamisteed
    • kui EI 
      • 112
      • suur verejooks sulgeda
      • kas on AED kusagil. Karju appi, et oleks rohkem abilisi
      • 30 massaaz+ 2SS ( tuljak)
      • LAPSED 5 SS, seejärel 15+2
    • kui JAH
      • PRILLID!
      • kui on tn seljavigastus. ei liiguta, hingamisteed vabad
      • suur verejooks kiiresti sulgeda
      • hingab korinal
        • külili /valib ise mugava asendi/ õhku (atakid, allergia- st põletikule jahe)
        • soe alla ja peale 
        • ainus ravim, mida sina tohid anda on Epi.
      • hingab normaalselt
        • tõsta paariks sekundiks jalad kõrgemale- kui lihtsalt minestus, siis toibub kohe
        • hingamisteed- külili v valib ise
        • soe alla ja peale
      • 112
  • võõral ei pea SS tegema, siis ainult massaaz, kuni keegi üle võtab või hakkab hingama
  • lastel kahe sõrmega või pöidlaga. Kindlasti alustada SS
  • ei PUHU, vaid hinga
  • joon nibust nibuni
suur verejooks
  • rõhkside sobib alati (va muidugi lahtine luumurd, jm terve mõistus)
  • haava kohal hakka tegema keerde. fiks paremini ja on ka paksem
  • jänkukõrvad- üks side pealaele rippuma, teisega paar tiiru ümber pea, seejärel ümber kõrvade
  • veritsev koht võimalusel kõrgemal 
  • sokiasend, soe alla ja peale, rahustamine. Veritsevat kohta võib jahutada
diabeetikud. Enne kui midagi manustad, kontrolli. Seisund ei teki järsku. Kui ei tea, taga ainult hingamisteed + 112. Mee määrimine igemetele on ok mõlemal puhul, kuna hüperglük korral ei muuda see enam midagi.
  • HÜPOglükeemia- MADAL, nälg, kuiv, tasakaal- anna magusat
  • HÜPERglükeemia, KÕRGE, soe, atsetoon, kutsu kiirabi, Taga hingamisteed, 
põletus
  • jahuta(vesi)
  • geel( kui on. Mitte midagi muud ei tohi kasutada)
  • puhas side
  • EMO
rästik
  • rahu, ei liiguta, lamama
  • jahuta, 112
infarkt/valu rinnus + insult
  • 0 energiakulu, pikali või mugav asend (isegi rääkida ei tohiks)
  • kiiresti 112
  • rahusta, insuldi puhul kata soojalt
võõrkeha
  • ettepoole kummargil köhida
  • 5 lööki abaluude vahele ( max kummargil hoia inimest)
  • kui ei aita, ainult siis Heimlich

Kolmapäev, 9. november 2022

hirmust

Huvitav, miks pannakse parteidele-erakondadele nimesid, mis ei väljenda mitte kuidagi maailmavaadet? Iga kord kui räägitakse nt vabariiklastest-demokraatidest, tekib mul mitmeks minutiks error, et välja mõelda, kummad need head ja kummad pahad olid.
Minu jaoks vabariiklus seostub Prantsusmaaga = Liberté, Égalité, Fraternité = vasakpoolsus.
Demokraatia = Kreeka= seal on pidevalt kommunistid võimul = vasakpoolsed.
Seejärel saan aru, et maailma ühes konservatiivseimas riigis ei saa võimul olla kaks vasakpoolset parteid. 

Mees andis hea nipi. Vabariiklus = respublica, mis liitus Isamaaga = konservatiivsus.

Aga pole vaja minna nii kaugele, siinsamas ja Euroopas. No millist maailmavaadet väljendab ilma konteksti teadmata reformi- või keskerakond, või Uus Ühtsus, Leiboristid, Regioonide Partei, Itaalia Vennad, Viie tähe liikumine jne jne jne jne.
Ma saan aru ja nõustun, et klassikaline parem/vasakpoolsus on minevik. Ma nõustun, et suured peavad olema keskel ja keskel peab püüdma meeldida maksimaalselt kõikidele. Aga  mingi vihje võiks nimi ju ometi anda?

Ma imestan, et endiselt on veel vaatlejaid, kes  söandavad kasutada lubadust- kohe toimub murrang. Läbimurret ei tule. Kardan, et Ukraina reedetakse. Sõjas, mida oleks saanud ennetada. Sõjas, mida oleks saanud kiirelt lõpetada, kui Natol oleks olnud piisavalt julgust. 

Reede, 4. november 2022

On silmi siniseid

Mul on uus hobi..
Ilmselgelt  pöörad tähelepanu sellele, mis on sinu jaoks oluline. Hetkel on selleks rasked silmalaud. Kui ma nüüd oma jalad korda /kontrolli alla saan, siis järgmine projekt on silmad. Esiteks, nägemiskontroll ja vaadata, kas  nägemist korrigeerivat silmaoperatsiooni mulle tehtaks. Prillidest on ikka nii kõrini kui kõrini. Ja teiseks laud. Käisin konsultatsioonil ja sai kinnitust sellele, mida ma kahtlustasin Lõikus teeks paremaks, aga mitte heaks.Sest ma olen, oli vist Mikita liigitus, Uraalide inimene- probleem on laubas, mitte silmades. Kui ma vaatan enda ümber, siis seda on nii nii nii nii paljudel- Anu Säärits , Piret Hartman, Marko Reikop, Rosamund Pike jne jne. Nii et tundub, et tegelikult see vist polegi probleem- pooltel ju on. Laura Prepon on selle lahendanud eriti geniaalselt- prillidega. ülemine raami osa varjab laud ja alumine silmaalused. 

Ühel päeval viskas Fb mulle reklaami face-yogast. Tundus kuidagi loogiline, et kui keha on võimalik trimmida trenniga, miks siis mitte näolihaseid.  Mul klassiõde teeb seda ja ta näeb väga hea välja. Kuigi. Kui järele mõelda, siis ta nägi väga hea välja ka 35 aastat tagasi. Mõnele on antud.

Kolmapäev, 2. november 2022

Miski pole nii nagu paistab

Eelmise postituse jätkuks. Naabrid on endiselt kadunud. Lootus jääb.

Ma olen praegu nii õnnelik. Kas teadsite, et arsti juurde määratakse peaaegu loosiga. St sa lähed digiregistratuuri ja kui sul on saateleht, siis sealt pakutakse mis esimesena võimalik. Ja nii sattus üks erakliinik.  Ei tea, oli see era-pärast või oleks ka muidu olnud.
Arst oli vanem proua. Vaatas mu haiguslugu ja imestas. Mis diagnoos? Röntgenit ei tehtudki? Miks sellised naljakad ravimid? Saatis joonelt röntgenisse. Kinnitas oma oletust- et jah, probleem on lülisambas. Soovitas varem väljakirjutatud rohud ära visata, sest need on muuks eesmärgiks. Ja raviks on spetsharjutused füsioterapeudi juures. 
Kuna see on väga tavaline " tõbi", nakkushaigus :), siis lisan veel soovitused. Palju järjest kõndida ei ole hea mõte. Liikuma peab, aga vähehaaval ja jupi kaupa. Asfaldit (pikemal kõndimisel) vältida. Ujumine on hea, raskuste tõstmisega tuleb olla üliettevaatlik. 
Olen lootusrikas. Kui midagi muud. Siis suhtumine, süvenemine, lõi pahviks.

Aga muidu tundub, et aasta 2022 märksõnaks on- mitte miski pole nii, nagu algselt tundus, illusioonide purunemine. Alates maailmas toimuvast, eks. Isiklik elu. Ja kui järele mõelda, siis ka bloginduses.
Kõik on juhtunud sellel aastal. Blogija, keda pidasin kaasaegseks naiseks, avaldas, et naised väärivad vähemat, sest nad on naised. Teine, keda pidasin harituks ja intelligentseks ( ja ta ongi)läks kaasa uhhuuga. Kolmas, keda arvasin liberaaliks,  usaldas kasumile orienteeritud oligarhi ning poliitikuid, kahtluse alla pannes süvariiki. Kui mul oli mõte, et võiks lõpuks ikka blogikokkutulekule tulla, siis nüüd ei saagi. Neljas, kelle muusikamaitse on hindamatu, väitis, et afgaanidel on õigus. Laul ja tants on saatanast .. Mis ma seal kokkutulekul siis üldse teeksin :)
Eelnev lõik oli muidugi naljaga pooleks. Olge sellised nagu olete, ma armastan ja loen teid ikka ja edasi. Probleem pole teis, vaid minus. 

Sa usud midagi. Ja kui siis selgub, et polegi nii, on see kuidagi valus. Ja vale.

Neljapäev, 27. oktoober 2022

Kes tappis Otto Mülleri

ja teisi müstilisi juhtumeid

Ma pean kordama Kalevi-filmi postituses väljaöeldut. Eesti film on järjest parem.
Viaplayst saab vaadata uut eesti krimiseriaali- Kes tappis Otto Mülleri.  Hele-Riinilt vaimustavalt tihe stsenaarium, mille Rene Vilbre on vorminud eba-eestlaslikult köitvaks ja haaravaks filmiks.  Hilje Murel teeb - täitsa lõpp-rolli. Ma olin naerust kõveras.  
(Tõsi, ma olen  ka varem nominatsioone jaganud ning eksinud. Siiani ei saa aru, miks Indrek Sammul pole olnud Aasta Meesnäitleja,  rollide eest Pilvede all ( appi, see tapmisstseen- see peaks olema Eesti Filmimuusumi pjedestaalil) ning Valguses ja varjus. Ning Epp Eespäev Aasta Naisnäitleja - Valguses ja varjus).

Miinuspoolel on see, et lugu on natuke liiga klassikaline- mistõttu me arvasime tapja üsna varakult ära. Aga huvitav oli vaadata, kuidas lahenduseni jõuti ja ega ju kunagi ei tea. Vahel pole nii, nagu näib...Kindlasti annaks veel norida, aga positiivne kaalub üle. Taas väga hea kunstnikutöö, muusika. Näitlejate diktsioon on arusaadav ( Viaplays saab tegelikult ka subtiitreid lisada). Lisaks vanadele kaladele on ka uusi huvitavid nägusid-tegijaid.

Kui võimalik, soovitan vaadata järjest, kuna suur osa sarja võlust ja köitvusest tekib erinevate inimeste vaatenurgast. See, kuidas sama sündmust nähakse erineva vaatenurga alt, erinevate rõhuasetustega.  

Mina kiidan ja soovitan. Aga vana klišee, et elu konkureerib väljamõelduga.

Ma tean, et on olemas lausa test, milles suurem osa inimesi põrub. " Mis värvi on sinu maja välisuks".

Esmaspäev, 24. oktoober 2022

Mõtted, millest ei saa postitusi

Ma säästan aega, mis kuluks guugeldamisele ja küsin siit. Kas tänapäeval müüakse veel riidevärve ja mis osakonnas? Mul jopel läks lukk katki. Uued on mingi paarsada ja siis tuli meelde, et suvilas. Ma ju kunagi viisin sinna jope, millest olin tüdinud. Sest kandsin mingi kümme aastat. Iga jumala pildil. Roosa-valge jope. Jaanipäeval. Jõuludel. Aga ta ei läinud katki, ega topiliseks, ega midagi. Ja nii ma saatsin ta puhkusele vanaema juurde maale. Värviks ära. Saaks uued pildid...

Tapjakoera kontekstis räägiti palju, et koerale ei tohi silma vaadata. Kassile vaatan iga päev silma. Need silmad on põhjatud. Sügavad. Neelavad su endasse. Igatahes. Tal pole selle vastu midagi. Mulle pigem tundub, et meie suhtlus käibki läbi pilkude.

Statistikaaamet andis teada, et ma siiski vist olen keskklass. 75% inimestest elavad nagu mina.  Aga nad ei kajastanud, kas neil 75% inimestest on samuti probleem- kuidas ja kus säilitada kurki ja kartulit. Külmikus külmuvad. Laual lähevad pehmeks. Rõdule kõik ka ei mahu. Ja kõikidel ju polegi rõdu.

Nägin välismaal kahte vanemat daami. Õpikunäited " väärikast ja kaunist vananemisest".  Vaatasin neid ja sain aru, et mul pole lootustki. Selleks, et kaunilt vananeda, pead sa olema kaunis keskealine ja kaunis noor. Omama sümmeetrilisi näojooni, pakse juukseid, saledat keha jne. 

Kaks tarkust olen välja mõelnud ja kibelen neid jagama. 

Esiteks. Igal õhtul/hommikul/midaiganes peaks mõtlema headele asjadele, et tasakaalustada halba.  Selles tarkuses on loogikaviga. Eeldus oleks, et head ja halvad asjad on võrdse kaaluga- nii tekiks tasakaal. Aga pole ju. Ühe halva mõtte tasakaaalustamiseks peaks mõtlema, Ma ei tea. Kümme? Sada? Head asja. Ja need ei saa olla trviaalsed- oi, kui ilus sügis. Mm.. milline lumepallisupp. Ooo, ta oli nii kena inimene ja ajas naerma.  Vaid midagi kaalukat. Kaaluvat.  Kust neid võtta?

Ja teine tark mõte. Mul on võimaluste ja võimete vaheline (lahku kirjutatuna) konflikt. Ning tegelikult huvitab mind  hoopis võim.  Kaunis algriim. Kaunis riim. Nii sügav mõte. Ja mul pole aimugi, mida selle teadmisega peale hakata.

aga teadmine, et sain jagada midagi väga sügavmõttelist sobib üheks kaalukaks heaks, et tasakaalustada halbu mõtteid. vist.

  

Reede, 14. oktoober 2022

Kes on minu blogi lugeja

Kuna vastuste limiit (sellel saidil) sai täis, siis kahjuks hilisemad proovijad ei saanud enam vastata. Mul on kahju ja ma vabandan.

Kõik küsimused on muutmata kujul allpool olemas, nii et saate end proovile panna ja katsetada, kui palju on meis ühist.

 Aga kokkuvõte siis.  Seni, kuni oli võimalik vastata, tegi seda 25% postitusele klikkinutest. Seega küsimus, kes on ülejäänud 75%, jääb.

Nagu vastustest selgub, on minu blogi lugejad targad, intelligentsed, hea huumorimeelega. Oskavad lugeda nii ridade vahelt, kui ka raskeid põim- ja kiillauseid:)
Nad väärtustavad nautimist, vabadust, sõltumatust. On avatud muudatustele. Neile meeldib juurelda ja vaielda ning nad on tolerantsed ja avatud ka erinevatele maailmavaadetele. 
Küsimust nr. 3 peaks ehk pisut lahti selgitama. Ma olen avastanud, et mõni kirjutaja, kelle maailmavaade on minu omast väga erinev, käib väga närvidele. Samas, aga, on tohutult neid, kus erinevus nn rikastab ja erinev maailmavaade on väga nauditav ning silmaringi avardav. Seega ärritavus ja erinevus ei ole võrdelises seoses.

Küsimus nr. 6 oleks ilmselt pidanud kõlama " kas sinu sõber kommenteerib enne, kui loeb.. jne". :) okei. Las jääb. Mina teen seda küll ja üsna tihti. 

PS. ja te võiksite jagada oma sõnamängu esimesi sõnu (sõnuk, sõnar, sõnur, wordle).

Tänan!





Neljapäev, 13. oktoober 2022

Kes sa oled, minu blogi lugeja?

 Kes te olete?

Ma pakun teile võimaluse vastata 10-le küsimusele, et saada teada, kas mu blogi lugejate arv on vene eriteenistuse spämmiroboti töö, või olete te päriselt olemas. Ja miks te mu blogi loete? Naudid seda, et olen teistsugune, kui sina. Või vastupidi, me oleme väga sarnased Küsitlus on anonüümne. Meiliaadressi ei koguta, reklaami ma hiljem ei saada :) aga otse loomulikult loositakse kõikide anonüümsetele vastajate vahel välja uhkeid auhindu... :) .

( tegelikult on mul lihtsalt vaja mõtted mujale saada)....

Teisipäev, 11. oktoober 2022

Mida ma telekast vaatasin ja raadiost kuulsin

Kanalitel klõpsides leidsin filmi "Keegi kes hoolib". Peaosas Rosamund Pike . Üsna keskpärane filmike, aga teema pani mind pikaks ajaks mõtlema.
Ühesõnaga. Vanainimene ei saa enam hakkama. Ja kui tal pole hooldajaid või tema lapsed "ei hoolda piisavalt", siis määratakse eestkostja kohtu poolt. Eestkostjal on muuhulgas õigus kamandada vanakese varandust ja tema enda huvides võtta talt mobiil ning keelata kohtumised lähedastega, et mitte tekitada liigset ärevust. Ja plaanis mängivad oma rolli ka arst, kes kinnitab, et inimene ei saa enam ise hakkama. Inimest ennast kohtusaali ei tooda, sest "ta ju ei saa hakkama". Lähedastelt luba ei küsita " kuna nad pole teda ju piisavalt hooldanud ning oma kohust täitnud". Ja kohtunik on südamlik inimene, kes lihtsalt ei saa lasta abitul inimesel kannatada. 
Täiesti geniaalne skeem. Eestis hoiab selle skeemi plahvatusliku leviku ära vast hooldekodukohtade füüsiline nappus ning "abitute" vanakeste kesine varanduslik seis. 

Vaatasin järele tantsusaate. Olgu õnnistatud järelvaatamise leiutaja. Ma ei kujuta ette, kuidas saaks selliseid saateid üldse otse vaadata.  Nojah. Kindlasti tunnustan kõiki osavõtjaid.  Kui ma oleks kuulus ja kui mul tekiks selline valik, siis valiksin igatahes pigem laulu- kui tantsusaates osalemise. Võistlustants on minu meelest.. kuidas seda viisakalt öelda -kunstlik, pingutatud, bling? Spordialana see mulle ei meeldi. Aga huvitav on vaadata seda, kuidas nn tavalised inimesed tantsima pannakse. Väga tublid. Ilmselgelt on sel hooajal võitja juba teada, kes muu, kui  Jüri. 
Minu meelest oli Jüri naljakas. Täpsemalt, ta on muidugi kogu aeg naljakas. Kui mõne inimese puhul tekib mul küsimus, et kas ta on üldse kunagi laps olnud, siis Jüri vaadates tundus ta mulle pisikese poisina. 
SK on seda saadet põhjalikumalt kommenteerinud. Kõigega nõus.

Ma olen nüüd vaadanud Netflixi kolme pikka seriaali. Teenijanna lugu, Braking Bad ja Orange Is the New Black. Ning ma märkan teatud mustrit.  Seriaal algab peale nn neutraalselt. Siis muutub komöödiseriaaliks. Ikka väga palju saab nalja. Ning siis on keegi ilmselt öelnud- halloo, need pole teemad, millega nalja teha ning mis väärtusi me niimoodi edastame kui näitame vange, narkareid, diilereid positiivses võtmes. Ning vägivald keeratakse põhja.

Neljapäev, 6. oktoober 2022

Sügis

Täna algasid jõulud :)

kuigi enam ei pea elektri hinda jälgima, otsustasin, et tavalise laualambi asemel annab paremini valgust kardinapuu küljes led- valguskett (36V, 6W).
Btw, kas te liitute universaalteenusega?

Aga muidu on sügis. Telekas, laulusaates laulis Sandra Nurmsalu koos laululastega  Sügiselaulu. (kui palju laulu sai). Teate küll, mille omal ajal Tiiu Varik kuulsaks laulis- kuhu kadus päike soe jne.

Tahtsin teada saada, milline on originaal. Autoriks on telekas märgitud Themistocle Popa. Veidi guugeldamist andis autoriks hoopis M. Baetovi (sõnad E.Marny/A.Popp Muusika M.Baetov).  Ja no tore, kui tead autorit, aga mis võiks olla originaali pealkiri.  Kuna seda kasutati omal ajal vremjas ilmateateks, siis proovisin kõike sügise ja ilmaga seonduvat.

Lõpuks tuli pähe variant, millest oleks pidanud alustama. laulsin googlele. Ning tuli välja, et tegemist on hoopis Andre Popp lauluga " Manchester et Liverpool". Ei ole jalgpallist. Ei ole ka ilmast. On armastusest ( emolaul, nagu mu laps peale tõlkimist väitis).  Ja nüüd see  kummitab, kummitab, kummitab.
Kui nõuka-ajal oli autori muutmine tavaline asi, siis  tänapäeva lastesaadetes on see veider.  Väga veider. 


Ma arvan, et see võis olla Ene-Liis Semper ühes intervjuus.  Pakkus idee, et ajalugu ei peaks õpetama läbi sõdade ja lahingute.
Võib-olla pole maailma parim näide, aga kuna mul on tänu ühele juubelile 1947 kohe käepärast, siis võiks proovida.

Laupäev, 1. oktoober 2022

Mängufilm Kalev

 

Mul on nii hea meel, et Eestis tehakse viimasel ajal häid filme- Seltsimees laps, Tõde ja õigus, Kratt. Ja nüüd siia ritta ka Kalev. Kui nii edasi läheb, siis saab termin " eesti film" täiesti teise tähenduse.

Erinevalt Cranberry arvamusest, suhtusin mina Ove Mustingusse väga positiivsete eelootustega- kõik suurüritused,  ja näiteks " Meiecundimees..." videolahendus, on olnud vau-vau-vau!  Mul on nii hea meel, et ta on saanud võimaluse ka täispika loo jutustamiseks.

Lühidalt- mulle väga meeldis. Oli tempo, kirge, emotsioone, nostalgiat. Poole aja filmist hoidsin taskurätti peos ning vaheldumisi nutsin ja naersin.

Nii nagu CB, ei mäleta ka mina, et Kalevit oleks  nn riigireetmises süüdistatud. Aga tõsi ka, et 1991 olin ma ühikas- ajalehti ei lugenud, raadiot ei kuulanud. Vaevalt, et AK sellist infot jagas. Nii et mine tea. Minu jaoks olid need mehed 80-90-datel superstaarid, ma teadsin kõikide mängijate nimesid ja käisin reaalselt ka mänge vaatamas. 

Selle filmi kõige nn erutavam osa ongi ilmselt see, et - kui palju oli päriselt. Mingil veidral kombel jõuan ma otsingutega noorte st mitte sel ajal päriselt osalenud inimeste arvustusteni. Ühes lausa kaheldi, et kas see karikas ikka päriselt katki läks. Nipet-näpet oli Ekspressis, aga üldiselt tahaks rohkem teada, kuidas Salumets ja Soonik ise selle filmi vastu võtsid. Kui palju näidatud sündmustest oli tõsi ja kui palju kunsti huvides.  Kas nt lätlaste osa vähendamine oli õige valik?  Kuidas selle altkäemaksuga ikkagi oli? Mis keeles nad omavahel rääkisid? Seda, et Pehka oli inglise keele tõlgiks, oli üldrahvalik teadmine, aga kuidas meeskonnas endas asi toimis. jne

Reede, 30. september 2022

Matrix


Kaamos ja SSP peegeldasid Tiina Kruusi artiklit nähtamatutest naistest. Et nemad küll on nähtavad. Ka mina ei saa Tiinaga päris nõus olla. Nähtamatuks olek pole mitte kuidagi seotud vanusega, ma olen paari näidet, kus ma polnud veel mitte kuidagi 50- lähedalgi, kirjeldanud siin ja siin.  terve elu olen olnud nähtamatu

veelgi enam.  Mul on üsna tihti tunne, et see elu, mida elan, polegi päriselt. Et ma pole mitte ainult nähtamatu,. vaid lausa osa Matrixist. No vaadake, mis toimub praegu venemaal- kas see  saab olla päriselt? 

Sattusin kolleegiga rääkima- minust noorem, #eiole50 ja selgus, et meil on täpselt samasugused sümptomid.  Tundub, et nakkushaigus. Mõlemal meil on järjest enam raskusi autosse ja potile ( sry) istumisega, trepist kõndimisega. Põlved ja kontsad valutavad, varbad on tundetud ja menüüsse on lisandunud valuvaigistid ( siinkohal tänan perearsti, ma varem ei tulnud selle pealegi, et jalavalu vastu neid võtta). 
Tema käis samuti perearsti juures. See kuulas ta rahulikult ära ja kirjutas saatekirja... psühholoogi juurde. Kolleeg esiti solvus, siis aga mõtles, miks mitte. Profid ju teavad. Äkki kujutangi kõike ette. 
No just, kiidan kaasa. Minu perearst ei julgenud mulle seda välja öelda ( ma olen küll nähtamatu, aga hirmutav), aga e- lukku kirjutas: postmenopausaalne sündroom?  Kindlasti võtta NSAID-preparaate ja antidepressante.

Kolleeg käis siis psühholoogi juures. see kuulas samuti kenasti ära ja küsis, et kui soovi on, võib ta antidepressante ju kirjutada, aga tegelikult peaks siiski pöörduma  nn päris arsti poole ( st haigus ei ole peas).

Okei. Tabletid sõin kuulekalt ära. Puhkasin, kogusin jõudu, et süsteemis edasi võidelda. Ortopeedi juures käisin oma raha eest, kuna sellega kaasnes ka kiirustrahv, läks teadasaamine, et mul pole midagi viga, päris kalliks.
Nüüd otsustasin, et olen riigile piisavalt maksnud. Ja neuroloogi saatelehe pean ma saama perearstilt. Ohh, naiivsust. Veetsin kaks päeva, et saada kätte perearsti õde. Repeat ja kõlar, aga paraku on ka muud tegemist, kogu aeg liinil olla ei jaksa. Lõpuks sain kätte.

selleks, et saada saatelehte, peate helistama hoopis arstile otse,. Iga päev 45 minutit ( ajavahemik, mil võtab vastu)

Ohkasin, tänasin, ja asusin perearsti kätte saama. Lootusetu.

Neil seal on niimoodi seadistatud, et iga kord kui helistad, siis saadetakse automaatselt SMS, mis teatab, et palun proovige läbi veebiteenuste( sest telefon on mission impossible) Veeb. Meeldib. Logisin sisse. Seal on igasugu toredaid otseteid (siiras kiitus), aga saatelehe värki pole. Saadan siis rubriigist."muud küsimused". Saan meilile vastuse.

selleks, et saada saatekiri, peate helistama perearstile.

Panen õigeks ajaks kella helisema ja alustan taas helistamismaratoni. Repeat. SMS- kasutage veebi. Repeat. SMS- kasutage veebi. Repeat. teisel päeval veab, ma olen järjekorras kolmas! Saan liinile. 

Vastab jälle õde: 

teie perearst ei ole täna tööl. proovige uuesti esmaspäeval.

On veebilahendus, aga saatekirja jaoks peab helistama. Helistada ei saa, sest nõudlus ületab pakkumise. Selle lahenduseks on loodud rakendus. Aga saatekirja jaoks peab helistama. 

No öelge mulle,  et see on päris elu, mitte videomäng, ei ole ju. 

Teisipäev, 27. september 2022

Kataloonia. Salou.

Salou 
Ehee, Hispaania ühistranspordis ja lennukis nõutakse maski! Õnneks olin kodus paar tükki taskusse pistnud.

Sel korral siis autoga. Kas seda peaks kutsuma passiivseks puhkuseks. Kui sõidad autoga sihiga ja sihita ühest kohast teise...Autoreisidel on oma lõbud. Meile anti Renault Clio. Kõik kena, aga pagassi lahti ei saa. Lõpuks muutus juba põhimõtteliseks. Kuidas saab olla auto, millel pole pagasi avamiseks mitte ühtegi nuppu. Mängisime läbi stsenaariumeid, kui meil palutakse avada pagass ja me peame piinlkkusega tunnistama, et sry... Pole võimalik. Ei avane... :)  Navi oli nats flegma. Aga muidu kena auto

Pühapäev, 25. september 2022

Ma olen venelane


Mul on väga vähe põhimõtteid. (Okei, sain aru. Kui ma nii alustan, siis järelikult on neid palju.).

Üks neist on, et rahvamassidesse ei tohiks kaasa võtta koeri. Sest ma kohutavalt kardan, et keegi astub neile peale. Ja ei tohiks süüa jäätist ning juua topsist. Ning kõik kahe - ja neljarattalised pole ka hea mõte.

Teine põhimõte: mitte rääkida vene keeles.  Mis on väga raske. Sest misiganes riigis olen ma venelane. Tallinnas ma mõistan - kaaselanikud muud keelt lihtsalt ei oska. 

Nüüd jälle.Ma küsisin inglise keeles. Siin on väga palju briti turiste. Kuna mu inglise keel on arusaadav, siis ilmselgelt ma britt pole. Aga mida teeb teenindaja. Vastab kehvas vene keeles. 

Ma ei ole venelane, rääkige inglist, palun.. 

Kas tõesti, imestas.. 

Hiljem, üks sõstrasilmne poiss koristab laudu. Ta pole sõnagi minuga vahetanud. Ta ei tunne mind. Ja- mozno? spasibo! 

KAS MA TÕESTI NÄEN VÄLJA NAGU VENELANE????

Ma pole meigitud. Mul on seljas keskmine euroopa riie ( H&M, Nikkolo, Keens, M&S). Ma ei lärma, mu juuksed on hiljuti lõigatud - värvitud... EKRE rõõmustaks mu üle, sest alates 1632 olen ma 100% eesti.

Kõige rohkem solvab just eeldamine. Mu head lugejad, kel on käepärast "Kuidas suhelda klientidega" käsiraamat. Kas uues trükis ei ole enam esilehel kirjas - ära eelda ( kliendi maksejõudu, rahvust jne) ??

Putini agendid, nagunii. Russki mir. 

Neljapäev, 22. september 2022

Haldjad


Vaata, mu ees istub päkapikk. 

Mitmes?

Ei, mitte lumivalgukese, vaid kääbiku oma 

Ei, see on haldjas (kellel on teravad kõrvad).




Naine, mees ja kaks koolieelikust poissi. Lapsed, nagu ikka rahmeldavad, nügivad, togivad. Aga suvalisel hetkel võtab vanem poiss aeg ajalt nooremalt ümber ja kallistab. 

Aga silma jäid nad sellega, et vanemad on rahulikud, kannatlikud, rõõmsad... Nagu väike rahuoaas keset vatnikute röökimist ja tavalisi vanemaid. 

Mine võta vanaisal käest kinni... Ütleb. Vanaema!

No selge.

Teisipäev, 20. september 2022

Puhas kadedus

Gramm õelust enne puhkust. Rohkem kui üks auhinnasaaja ütles tänukõnes ".. ja siis soovin ma tänada X, kes KUTSUS mind siia tööle". Olen jah kade. Mulle meeldiks teada, et teles töötamiseks on räme konkurss.

Aga see selgitab. Miks kiidetakse saatejuhti, kes kutsub saatesse külalisi, kes peavad kuulama tema, saatejuhi seisukohti, arvamust, monoloogi. Mind ajab see närvi, sest mind ei huvita, mida arvavad keskealised mees- saatejuhid. Aga tuleb välja, et see on hoopis tore.

Tennosaare lavastust vaadates mõtisklesin, et miks hoiti palgal joodikuid. Aga ju oli sama põhjus. Kellegi poolt kutsutuna peeti neid asendamatuteks .


Teisipäev, 13. september 2022

Tegelikult on hästi


 Jah, sul on õigus. Ma olen üks vingupill. Headest asjadest ei saa kirjutada, liiga isiklikud. Halbadest ka mitte, liiga isiklikud. Tundub, et mu ümbert on puudu need, kes viitsiks kuulata virisemist, seega ma olen tõesti tänulik, et on blogi.

Ma olen haige. Või mis, haige. Tugevas nohus. Ja stsenaarium on sama, mis kevadel. Kevadel hankis mees " 50% kiirtestidest positiivne, vist koroona", nüüd ka mingi külmetus. Nädal poputad meest " ma-kohe-suren-37,1 kraadi", desod, õhutad, vahetad, isoleerid. Ja ikka lõppeb see sellega, et ma saan selle omale. Ja just nagu kevadel, on ka nüüd täpselt see üks nädal aastast, mil ma lihtsalt ei saa haige olla  ja pean olema IRL Ma olen nii vihane. Kolleegide ja koostööpartnerite osas on natuke suva, aga ma pidin ka vanematele külla minema.
Miks mehed ei pese käsi? Või kui haigused tulevad valest mõtlemsiest, siis miks nad mõtlevad valesti? Jah. Kõik maailma mehed on momendil süüdi.
Tabletid ja tahtejõud. 

Ma nüüd tean, kelleks ma tahan saada, kui suureks saan. Ma tahan saada oligarhiks. Ma tahan seadusi osta. 
Keskkonnaminister: me peame raiemahtu suurendama, sest meil on kuuse-kooreürask.
Telepilt: inimesed istutamas tuhandeid kuuseistikuid ühele platsile, ehk siis rajamas monokultuurset puudepõldu.
Keskkonnaminister aastal 2070: me peame raiemahtu suurendama, sest meil on kuuse-kooreürask.

Mul on CNG gaasiga auto. Eelmise aasta septembris maksis gaas 0,89 euri. Nüüd 4,99 euri. st et eelmisel aastal maksis 1 km sõitu ca 0,037 euri, nüüd 0,2 euri. Lennukiga on odavam.

Neljapäev, 8. september 2022

Elumatemaatika

kohe alguses, et oleks selge. Minu arusaamade järgi võiks kõik Eesti inimesed saada palka minimaalselt 2000 neto.

Aidake mul aru saada paarist matemaatikaülesandest.

Esiteks õpetajate palk. Kas see, kui õpetajad saaksid 2000/3000/5000 lahendaks olukorra? Mul on meeles vist 5; 3 ja 2 aasta tagune olukord, kui me oleme otsinud tikutulega tehnoloogi. Meil oli plaanis talle maksta 2800 eur palka. Aga  kandideerijaid lihtsalt füüsiliselt polnud. Palk poleks olnud teema. See poiss või tüdruk oleks võinud vaadata lakke ja öelda ükskõik missuguse numbri. Aga puudus ütleja.
Varem olen sama kirjutanud, aga kordan veel. Meil on täna puudu õpetajatest, hooldajatest, õdedest, päästjatest, politseinikest,  arstidest, It spetsidest, toitlustajatest, teenindajatest ....  Prügiautojuht võib saada ca 4000, IT sektori keskmine palk on natuke väiksem. Ja meil on mõlemas sektoris tööjõupuudus.
Minu arusaamist järgi ei ole probleem madalas palgas (vt. lauset nr.2), vaid inimeste puuduses.  Eestis ei ole tööpuuudus, vaid tööjõupuudus ning lisaks veel kahjuks struktuurne tööjõupuudus. 
Palku võib lõputult tõsta ( ja peakski), aga see ei too juurde uusi inimesi.  Vaja on mõelda, kuidas saaks ilma inimesteta. Ning mida varem me seda endale teadvustame ning lahendusi otsime, seda kõrgemad saavad olema inimeste st füüsiliste inimeste palgad.

Teine teema. õpetajate/päästjate/kirjanike- jätka loetelu ise, palk peaks olema vähemalt Eesti keskmine.  Kaalutud keskmine tekib jämedalt nii, et palk x saajate arv + palk x saajate arv jne / kõikide saajatega.  Kui suur osa eestimaalastest saab keskmist palka, siis kes peaks saama alla keskmise? Ja kui palju peaks neid "alla keskmise" saajaid olema, et keskmine kosmosesse ei lendaks. ( iseenesest on kõik sisendid selle arvutamiseks olemas, aga ma ei viitsi seda praegu teha, see ei ole hetkel oluline).
Mu point on selles, et  toetused jm mis on indekseeritud keskmisega, hakkavad samuti kasvama.
Eile oli väga hea intervjuu Oleg Ossinovskiga. Lihtsalt soovitus, et kutsuge mõni seda teemat valdav inimene koalitsiooniläbirääkimistele.

Esmaspäev, 5. september 2022

Võimust #aastanaiskodukaitses

pildi tegi Gea
Tead, mis on Naiskodukaitses kõige keerulisemad küsimused? Esiteks, mida selga panna. Ja teiseks, kuhu minemata jätta.

Esimene on täiesti ilma naljata. Mul on kodus erineva soojus- ja veekindlusastmes riideid küll ja veel. Aga need on punased, oranzid, neoonrohelised jne. Esiteks on teemaks, et sa võiksid võimalikult vähe maastikult nähtav olla. Teiseks määrdumine. Ja see pole mitte ainult suusoojaks, vaid päriselt. Sel korral suutis üks tüdruk nt.oma uude jopesse relvaga augu tekitada. 

Meie saime kaitseliidu välivormi. See pluus on mingi puuvill. Aga kuna lubati ca 5 kraadi, siis mõtlesin end haigeks, mida sinna alla panna, mis pole nt kollase kraega.. Lõpuks ostsingi ( väga hea) uue musta termojaki. Kalliks läheb see hobi..:)

Ja teine. Mul potsatab iga päev postkasti uusi ja uusi kutseid.  Ma tean nüüd, et miks ma ei jõua eluga nn rahuloluni. Ma vaimustun asjadest, milleks mul pole annet, oskusi, eeldusi, võimeid. Ja need, milleks kõike eelnevat on, tunduvad lihtsalt nii igavad, et ei viitsi. On see tavaline keskeakriis? Tõestada endale, et ma ikkagi veel olen ja saan hakkama?  Või on see hirm.. et ühel päeval saab maailm otsa ja kõike tuleks veel proovida…
Hei, tulge metsa kustutamist õppima! Loomulikult! Lasketiiru appi ja enne saab ise proovida? Muidugi! Ajalooseminar? eee.. ehk teine kord.
Ja siis sain kirja, et kuna ma kirjutasin sõduri BVÕ kohta, et liiga lebo oli, ehk soovin proovida jaoülema ametit. Loomulikult! kellele ei meeldiks kamandada.
Ning alles eelbriifingul sain aru, millele ma tegelikult jah ütlesin. Mind valdas paanika. Päriselt.

Paljudel inimestel on elu nagu lossis. Astud esikust esimesse tuppa, see viib järgmisse, sealt veel edasi. Vahel on see lineaar ka vertikaalne, viies järjest kõrgemale ning uhkemasse kohta.
Minu elu on nagu tavamaja. Ma astun esikust tuppa. Siis tagasi esikusse, et astuda järgmisse tuppa. Tagasi esikusse.. jne. Üks sündmus/kohtumine/tegevus ei vii järgmiseni. Ma olen alati taas jälle nn alguspunktis. Ja neid tubasid pole eriti palju. Aasta lõpus ootab mind taas tuba “töö saab otsa, mida edasi”. Ammu pole käinud toas “jätame maha kõik suhtlusvõrgustikud ja alustame nullist”. Varasemalt juhtus seda sagedamini.

Teisipäev, 30. august 2022

Random

Mul on töö taustaks Vikerraadio. Üldjuhul ma kuulen, aga ei kuula. Ühel päeval oli ilmselt mingi küsimus poliitika kohta, sest memmed-taadid hakkasid järjest saatesse helistama ja rääkima, miks neile meeldib ekre.
Kõrva jäi, et peamiseks argumendiks oli pea kõikidel- nad räägivad hästi. Martin on nii selge sõnaga. Nad ütlevad, kuidas asjad on. Vaadake, mida nad varem on öelnud, kõik on osutunud tõeks..
Ja ma ise ju samamoodi. Mulle ei meeldi ekre sellepärast, mida nad räägivad. Et nad üldse räägivad.

Käisin nkk raames mälumängul. Mees kodus naeris, et nato peasekretäri ja liikmeid ikka tead.. Teemaks olid. Seriaalid. Haa. Meie, naiste, võistkond oli ainus, kes teadis vastust küsimusele. "Kes mängis seriaalis Sõbrad- dr.Drake Ramoray-d?"
Ja ma mäletan nüüd elu lõpuni, mis on MacGyveri eesnimi. Vihjeks anti, et on side ACDC-ga. Mind oleks aidanud  vihje veiselihaga..
Kellele mida.. Igatahes, jäime  poole punktiga teiseks. 

Sel aastal panin esimest korda kasvama paprika. Millalgi suve keskel piilusin viimati. Mingeid vilju küljes polnud, aga kuna kena roheline põõsas, siis jätsin rõdunurka alles. Ja eile! 2 suurt paprikat küljes. Täiesti ootamatult! Lausa peopesa suurused. Mõlemad lehtede värvi rohelised, sellepärast ilmselt varem ei märganudki. Väga põnev igatahes..

Telekast tuli väga hea film " Asutaja", mis rääkis McDonaldsi keti asutamisest. Ma ei tea, kas te olete seda näinud, aga mind närib siiamaani küsimus, et huvitav, mida nad peakontoris oma töötajatele räägivad. Kas Ray oli tõbras, kes tõmbas Dickile ja Macile lihtsalt koti pähe. Või oli ta päästja, kes muutis geniaalse idee, mis muidu oleks jäänud kolkasööklaks, ülemaailmseks fenomeniks.  Vaadates arvasin ma seda esimest. Ray rõhutas filmis, et arenguks ja eduks on vaja püsivust, järjekindlust. Mulle jäi filmi põhjal mulje, et vaja on hoopis ahnust.

Kolmapäev, 24. august 2022

Rindeteated

Täna on ajalooline päev. Perekonnanõukogu võttis vastu otsuse  ja ma sõlmisin just fikseeritud hinnaga elektrilepingu. Nii et oktoobrist kustutan ära energiaäpi, hakkan puskarit ajama, iga päev ahjus pirukaid küpsetama. Jätan kõik tuled põlema, pesen mitu masinatäit pesu ja triigin korralikult iga tüki...
Võitjaks osutus Alexela 22,3/18,3., sest minu üllatuseks on meil päevase osakaal vaid 52% ja seda peamiselt talvise tarbimise arvelt. Aprillis oli näiteks öine elekter 56%.
Mulle endale veel statistikat. 12 kuu jooksul tarbisime kokku 1437 kW, keskmine aasta hind oli 24. Üle selle keskmise olid dets21 (34) ja mai- juuli 2022(27,30,37)
Loodetavasti sai siis õige otsus.

ja nüüd ma loodan, et juhtub ime. Ning valitsus ütleb- kallid kodanikud, sõlmige fix lepingud- ka täna on teil see võimalus olemas ning kõik toetused suuname me ettevõtjatele, et meie teenused oleksid ekspordikonkurentsis ning teie töökohad säiliksid. ( jah, teil on lubatud naerda).

Mis muidugi ei tähenda, et elektribörs ei vajaks rohkem läbipaistvust ja tugevamat kontrolli.


Aga hädad ei lõppe. Hommikul kuulsin uudist, et kuna loomatoidu tootmine on energiamahukas ja see pole prioriteet, siis tõmmatakse sealt esimesena juhe välja.  Nüüd siis vaja minna poodi RoyalCaninit kokku ostma....

Esmaspäev, 22. august 2022

See on nii, sest nii on looduses seatud?


Üle pika aja lugesin raamatut, mis oli nii põnev, et ei raatsinud käest panna.
Autor, Frans de Waal on, nagu ta ise ütleb, primatoloog, feminist, hollandlane- ehk siis sündinud ja kasvanud ühel sallivamal maal (Ja mina lisan, et teadlane, kuna kõikidel väidetel oli juures viide uuringutele) Samas on ta valge mees, kes on üles kasvanud vendadega, meeste maailmas. 
Ta alustab oma jutustust hoiatusega, et  iga kord kui ta mingi auditooriumi ees räägib ahvidest, suudab ta kellegi välja vihastada. On need siis konservatiivsed vanamehed või liberaalsed feministid. Kuigi, ta on alati eelnevalt hoiatanud ja palunud, et palun, ma räägin AHVIDEST. 
Ja pange tähele, alustan siis raamatu lugemist, ja ma teen täpselt seda sama. Ma vaidlen mõttes autoriga- okei, šimpansid teevad seda ja seda, aga..ikkagi.. 
Mingil kummalisel põhjusel me samastame end loomadega, nähes läbi nende inimkonda justkui peeglist. Ilmselt siis otsime õigustust sellele, mida me inimkonnana teeme ja kuidas käitume, loomariigist.

Vaatasin huvi pärast ka goodreadsi arvustusi, ja inimesed jahuvad samadel teemadel. a) Waal on liiga salliv b) Waal on liiga seksistlik. Ja siis veel kolmas teema gender vs sex terminite vale kasutamine. Õnneks on mu inglise keel liiga napp, et vahest üleüldse aru saada. Igatahes, ei pannud ma seda tähelegi.
See, et inimkonna esimeseks võrdlusmaterjaliks said maskuliinsed šimpansid, on tegelikult ajalooline  juhus. Bonobod (NB! kuna ma pole selle valdkonna ekspert ning raamat oli inglise keeles, siis võib olla, et kasutan termineid valesti. Olen paranduste eet tänulik!), on inimestele geneetiliselt sama sarnased, kui šimpansid, aga teistmoodi. Meil on šimpansitega ühiseid geene, mida me ei jaga bonobodega ja ühiseid geene bonobodega, mida me ei jaga šimpansitega. Meie teed hargnesid mõlema primaadiga ca 6 kuni 8 mln aastat tagasi.
Täna, kui me teame mõlemast liigist, on šimpansitest piltlikult miljon filmi, bonbodest vaid üksikud. Miks, on autor filmitegijatelt küsinud. Vastus on ilmselge. Bonobod ei ole huvitavad, Inimesed tahavad näha actionit.
Bonobod on liiga seksikad, liiga emastekesksed, et meeldida kõikidele (inimestele).Šimpansid on vägivaldsemad, isane sööb esimesena. Bonobodel on vastupidi. Nad on rahumeelsed, kasvatavad üksteise lapsi ja naised söövad esimesena.
Huvitav oleks mõelda, milline oleks meie ajalugu täna, kui inimkond ei saaks end peegeldada šimpansite maskuliinse maailmaga, vaid peaks oma rollimudeleid otsima matriarhaadis elavatelt lillelastelt. 

Laupäev, 20. august 2022

Kunstianalüüs vol 2


Käisin juuksuris ja nagu ikka, hämmastusin, mis ajakirju Eestis välja antakse. Ning pidin taas tõdema, et moekunst on üks neist kunstiliikidest millest  ma aru ei saa. 
Täpsemalt, ma saan aru moedemmidest- kunstniku eneseväljendusest, mängudest, piiride katsetamisest. Aga ma ei saa aru piltidest, millel on kõhn poiss või tüdruk ebaloomulikus kanges poosis, mis ei näita ei seljas olevat rõivast, ega vasta mitte ühelegi teisele minu nn kunstikriteeriumile.

Minu jaoks peab kunstiteos olema kas a) ilus, esteetiliselt kaunis. b) peab tekitama minus tugeva emotsiooni või c) panema mind mõtlema.
Erinevalt muusikast, mida me saime koolis söögi alla ja peale, ei õpetatud meile üldse kunsti. Kõik mu teadmised on näpatud täiskasvanuna mu lapse kunstiõpetustest. Nende koolis oli  väga põhjalik ja väga huvitav kunsti(ajaloo) õpetus. Seega, ma vaatangi kõike äärmiselt subjektiivselt ja erapoolikult, kategoorias meeldib ei meeldi.

Neljapäev, 18. august 2022

Mälestused atmosfääris

Eilne loomaaia-kontsert oli taas super. Kuna seekord oli taas palju lapsi, siis Pille Lill selgitas lugude vahepeal lastele, mis on klaver ja mis vahe on pop- ja ooperilauljal jne. Nii huvitav oli endalgi kuulata.

Aga. Täiesti kava väliselt, Aare Saal puhkas häält, ning Tiina Kärblane räägib, et kui ta alles alustas klaveriõpinguid, siis unistas, et üks pala mida tahaks osata mängida, on Tšaikovski Napoli lauluke.  Hakkab mängima, ja mu suu vajub lahti. See on ju See Lugu ( mida ma tahtsin klaveriõpingute alguses osata mängida :))
Kodus kuulasin Spotifys tervet lastelugude tsüklit ja olen hämmingus. Miks ma neid lugusid tean ja mäletan? Nuku haigus, Uus nukk jne. Ma ei usu, et neid mängisin, sest mu tase ei jõudnud kunagi nii piisavaks. Literatuuritundidest meeles? Igatahes väga rõõmustav taaskohtumine vanade lemmikutega...


Ema sünnipäev läks üllatavalt hästi. Algas tavapärase draamaga- miks seda kõike vaja on, lapsed ärge nähke vaeva, ei ole mõtet jne jne blabla.
Aga nüüd on isegi sünnipäevalaps mitu korda tänanud ja rõõmustanud, et nii tore oli.
Minu laps tegi oma tuntud headuses imelise mälestusvideo. Õetütar õpetas selgeks ja suutis haarata kõik linetantsu tantsima ( üks meie inside teema).
tegime ise vanakooli toitu, ja see  oli maitsev, ilm imeilus. Panin kokku spetsiaalse playlisti.
Üks mu ema leivanumbreid on olnud lihapirukad, seepärast tahtsime teha nn ühisküpsetamise laste- ja lastelastega. Kõik nagu klappis. Ja - pirukate asemel saime küpsised. Tainas läks ahjus kivikõvaks. Kuna lapsed maitsestasid liha üsna vürtsikaks, siis nimetasime nad empanadadeks ( mille meie seltskonna hispaania-oskajad küll kohe vaidlustasid), Kõik söödi küll ära. Aga kahju oli. Oleks ikka pidanud ka ema kampa meelitama.  Ei teagi, mida valesti tegime. Olen sama retsepti varem mitu kord kasutanud. Ainus erinevus oli, et eesti jahu asemel oli mingi soome oma. 

Teisipäev, 16. august 2022

Punasega ühel pool ?


Epp kirjutas sellest, kuidas Lääne maailm üritab mitte kedagi solvata ning  igaks juhuks võtavad inimesed enesetsentsuuri korras ennetavalt ette vabandamise. 
Meil, eestlastel, on samuti üks kompleks. Me kardame solvata venelasi. Täpsemalt. Eesti riigis elavaid inimesi, kelle emakeeleks on vene keel.

Mul on äraütlemata hea meel, et lõpuks ometi on Eesti riik võtnud end kokku.
Kuulan praegu raadiost " otseülekannet".
Palun, palun.. anub reporter Nikolajevilt ja Aleksejevilt, onju, et seal on mingi konflikt õhus. Onjut, et  tegelt on kõik narvakad meeleheitel..

Ma olen oma blogis ja erinevates kommentaarides korduvalt kirjutanud "oma näidetest". Mu lapse klassis õppis 5 mitte eesti emakeelega peredest pärit last. Väga hästi õppisid. Üks tüdrukutest oli lennu parim. Selles koolis oli pea igas klassis mõni mitte-eestlane. Novikovi, Kovalenkot  ja Netšajevat  teate? Ka nemad on selle kooli vilistlased.
Ma olen töötanud kollektiivis, kus meid, eestlasi oli 5-10%.
Mu point on- on võimalik. Venelased ei solvu. Ei pea neid patroneerima. Ei pea nende pärast muretsema. 
Nad saavad hakkama.
Rõhuv enamik neist ( ja seda kinnitavad ka uuringud) on valmis integreeruma. Antagu vaid võimalus.

Ma kopeerin siia ühe oma varasema lõigu uuesti. 

Neljapäev, 11. august 2022

Natuke kultuuri


Apteeker Melchior.
Raamatusari mind väga ei kõnetanud. Aga Eesti filmid üritan ikkagi ära vaadata. 
Hoolimata rohkest popcornist ja veinist, siis, igav oli. Kui küsite, millest lugu rääkis, siis aus vastus on, et ei mäleta.
Objektiivselt oli hästi tehtud film. Subjektiivselt, pole lihtsalt minu teetassike. Üleüldse, keskaeg tekitab minus õudu ja haletsust inimeste suhtes, kes tollal elama pidid.

Kalaranna 28. Eelinfo oli pigem negatiivne, vast ehk seetõttu olid ootused madalad. Aga üllatavalt hea jant oli. Kõigil, kes on kunagi viibinud vähemalt ühel ühistu koosolekul, peaks tekitama äratundmisrõõmu. Või siis, kas  just rõõmu. Aga äratundmist- täpselt nii on. 
Näide: umbes 3 mm kõrgune muru. Tüüp rullib niidukiga edasi-tagasi. Hiljem koosolekul arutatakse teemat- eelarves peaks suurendama muruniidukile kuluva bensiini kulu.
Valemist olid puudu vaid riigikeelt mitteoskavad naabrid. Aga Kalamajas neid ilmselt ei elagi?
Meeldis, kuidas keskkond oli ära kasutatud. Oli üllatusi ja eriefekte ja kohati sai kõva häälega naerda.

Esmaspäev, 8. august 2022

Aasta kompliment


 Räägin seltskonnas, kuidas ma pigem suren, kui elan taas okupatsiooni all..

Seepeale küsib üks noor inimene imestades,
"Sa  pole ju ise okupatsiooni ajal elanud. kuidas sa tead, et halb oli?"
" ee..olen küll"
"Kui vana sa siis ometi oled?!?"

Reede, 5. august 2022

Samblasuppi #aastanaiskodukaitses

Vahelduseks on päris hea tunda end targana. Okei, paar asja olid uued ka, aga mind ennastki üllatas, kui paljusid taimi- tarkusi ma tean. Tõsi, mitmete puhul  ei mäleta enam nime. Ja kui siis öeldakse, siis tead.. just. Täpselt, see see oligi. Nagu iga asi, vajab see harjutamist ja praktiseerimist.
Ning kui on päris elu, siis telefonis on ju tänapäeval google lens ( tasumata reklaam), mis aitab tuvastada.

Käisin söödavate metsataimede koolitusel.
Lõuna-Eestis öeldi selle kohta- aitab nälga petta, täidab aga ei toida. St enamike taimede puhul on energiakulu nende kogumiseks- töötlemiseks suurem, kui saadav toiteväärtus.  Aga igasugune teadmine on kasulik ja mitte kunagi ei tea, millal seda teadmist vaja võib minna.

Metsataimedest saab peamiselt vett, vitamiine, süsivesikuid, kiud-, park- ja ballastaineid, mis tavapärase toitumise korral on kõhu korrashoidmiseks hädavajalikud, aga liigtarvitamisel annavad vastupidise efekti :)

Seega, kiiret ( ja ka aeglaselt imenduvat) ellujäämiseks vajalikku energiat metsast leiab. Kõige keerulisem on metsas rasvade ja valkudega. Sügisel on abiks pähklid, kui veab, et leiad hernepõllu, siis sealt saab taimset valku. Ja ehk kunagi õpime ka putukaid sööma.. :)
Nipet-näpet saab ka seentest.
Valke on seentes vaid 2-6%. Valguvaesem osa on jalg, ning mida vanemaks seen saab, seda vähem temas valke on. Kõige valgurikkamad on puravikud, šampinjonid, sirmikud ja mürklid.
Rasvu on seentes väga vähe, ainult 0,2-0,7%. Rasvarikkaimad on puravikud, kuuseriisikad ja külmaseened. Süsivesikuid leidub ainult 1-3%. Tärklise asemel sisaldavad seened glükogeeni, mida organism omastab paremini. See-eest vett on seentes palju (84-93%). 

Kolmapäev, 27. juuli 2022

Katel või kaevik? #aastanaiskodukaitses

Selle postituse tegemiseks pean ma eelnevalt natuke selgitama tausta. Kui sind heietused ei huvita, siis jäta vahele. Ma panin tänapäeva osa alguse boldi. Leiad ülesse.

 Kaheksakümnendate teises pooles, astudes keskkooli, olid meil paljudel suured unistused. " Kerge südamega läksime/.../ kõikide oma imevahvate elukutsetega üheksandasse klassi. Seal aga, kohe õppetöö alguses, kärpis klassijuhataja kriidiga ... tulevikumaailma kitsukeseks ja mahutas selle ainult kolme sõnasse..."  st meil läks paremini, meie unistused jagati viide ametisse: kokandus, müüja, lasteaednik, õmblemine või masinakiri. ( mäletate, mis raamatust on see tstitaat?) Hoolimata (või vastupidi just hoolides?) omandatavast süvaõppega keskharidusest oli nõukogude koolilapsele ette nähtud keskkooli lõpuks saada ka kutseharidus. Selle nimi oli ÕTK. Õppetootmiskombinaat.

Mina valisin kokanduse. Miks? Ma ei tea.  Tundus lihtsalt põnev. 

Kord nädalas veetsime terve päeva õppides eriala teoreetilist osa, muuhulgas näiteks ka masinaehitust ja tehes praktikat Viljandi restoranis Vikerkaar. Praktika oli loomulikult huvitav- ilmselgelt ju tavaline koolilaps restoranikööki ei satu. Me olime abiks köögis, tehes abitöid ja vahel vedas: meid saadeti tööle pagari- ja kondiitritsehhi, kus saime abiks olla oluliselt rohkem. Meile usaldati näiteks sefiiri  ja lehttaigna torude tegemine, lubati tordipõhju poolitada ja mune puruks koksida. Väga äge oli.

Aga huvitav oli ka teooria. Meie õpetajaks oli Ene Puust, kes kire ja entusiasmiga õpetas meile ajal, kui poed oli tühjad mis tühjad, toidutegemise põhialuseid. Mind on alati huvitanud küsimus- miks. Ja Ene andis meile vastused.  Mitte- tee nii või tee naa, aga tee sellepärast, et..

Sellest ajast sain ka teadmise, et kõik pole kuld jne. Ma poleks iial arvanud, et tegelikult on koka-kondiitritöö füüsiliselt NII raske. Päev otsa kuuma pliidi ääres või külmkambris, kõht lõhnadest täis, avastades õhtul, et sa pole päev otsa tegelikult midagi söönud. Juuksed peavad olema kaetud ja hoolimata sellest lähed õhtul koju, lõhnates kui kõrbenud küüslauk, grillkana või parimal juhul vanillikreem. Et töötad siis, kui teised puhkavad, nädavahetustel, õhtuti.Et sul ei tohi olla küüned lakitud, et ehted on keelatud. Et vajalik on pidev arstlik kontroll. Kui siin koroona kontekstis vinguti vaktsineerimisnõude üle, siis toidukäitlejalt ei küsi keegi, kas tahad lasta end röntgenist läbi lasta ja verd jagada.

Esmaspäev, 25. juuli 2022

50 vastust

 

Ma tahan ka vastata. Sest teiste vastuseid on nii lahe lugeda :) 

1. What’s the toughest decision you made today?  

2. What’s the toughest decision you made this year?

3. What’s the toughest decision you ever made? 

Täna- kas minna ja osta puuvilju juurde, või mitte. Vist ikkagi lähen. Sel aastal- ühinemine NKK. Momendil tundub, et oli väga hea mõte. Üldse elus- kõige-kõigemat on raske öelda, sest neid on olnud palju. Esimesena tuleb pähe- Tallinnasse kolimine.

4. What have you forgotten? 

Mul ei ole mälu. Ma ei mäleta mitte midagi. Ma käin erinevatel kokkutulekutel ja küsin endalt, ikka kindel, et käisin selles koolis? Ma meenutan lugusid oma õest ja küsin endalt- ikka kindel,. et me koos kasvasime?

5. If you were guaranteed the answer to one question, what would it be? 

Kuidas see maailm ikkagi alguse sai ja inimesed tekkisid.

6. What’s it like being you right now? 

Mõnus. Kõik on nii hästi.

7. What makes you nostalgic? 

Muusika, lõhnad, helid laiemalt.

8. If you had two hours left on earth what would you do? 

Jätaks lähedastega hüvasti, annaks neile vajalikud paroolid. Ja siis sõidaks metsa. Võtaks kaasa midagi head ning pudeli veini. Paneks klapidesse oma lemmikmuusika ja ootaks seda lõppu. Aga kui selle küsimuse mõte oli maalt lahkumise kontestis, siis.. algus on sama, aga ilmselt pabistaks kosmosejaama turvakontrollide järjekordade pärast ja et mul sõites ikka süda pahaks ei läheks kaaluta olekus..

Laupäev, 23. juuli 2022

Kas minu palved on saanud vastuse?


 Sain sellise kirja töömeilile. Olen sõnatu. Kas tõesti on miljonite seast valitud just mind, et viia täide selle kena inimese viimased soovid?

Tere,

  Aktsepteerige ja taluge seda ebasündsat sekkumist oma meilidesse. Ma tean, et mu sõnum on teieni jõudes suur üllatus. Aga kui võtate vaevaks mind lugeda, mõistate mu kirjade asjakohasust. Tavaliselt ei saada ma kellelegi e-kirja ilma eelneva kinnituseta, teen seda selle tehingu vajalikkuse ja kiireloomulisuse tõttu.

  Soovin annetada 850 000 euro suuruse summa, mis on hetkel minu pangakontol ja mis oli broneeritud minu surnud tütrele. Kaotasin paar aastat tagasi autoõnnetuses oma abikaasa ja meie 14-aastase tütre Roseline'i.

   Tõepoolest, ma olen Sandrine Olsson sündinud 03.04.1952 Taanis, kuid kasvasin üles Prantsusmaal ja elan praegu Prantsusmaal. Olen kristlane. Mul on rahulik süda, sest mind puudutab haigus. Minu viimaste testide ja arsti sõnul on mu ajju settinud verepall ja see on väga arenenud tasemel.

  See kurjus oli suuremaks kasvanud enne, kui ma sellest arugi sain. Pärast avastamist olen reisinud mitmes suuremas riigis, otsides lõplikku ravi ja konsulteerinud ka mitme suurema vähiarstiga, kuid see ei suutnud mu seisundit parandada.

  Sellest väitest teadlikuna otsustasin seetõttu ravi lõpetada, arvestades kõike, mida olen juba nende ravide kuluks investeerinud, ilma vähimagi paranemiseta. On tõsi, et me ei tunne üksteist, kuid pärast pikka järelemõtlemist ja oma palvete kaudu palusin ma isandal juhatada mind kellegi ausa ja siira juurde, kes võiks kingitusest kasu saada. Nii sattusin pärast pikka sotsiaalvõrgustikes ja internetis otsimist teie e-posti aadressile.

  Soovin teha teile kättesaadavaks 850 000 euro (kaheksasada viiskümmend tuhat eurot) annetuse, mille pakun teile projekti läbiviimiseks, mis seisneb tänavalaste, orbude ja abivajajate abistamises, sest just meie tööd jääb alles siis, kui surma eesriie meie peale langeb. Ma ei taha seda raha panka jätta, kui sellega saab hooliva inimese käes palju asju ära kasutada.

  Samuti tahan praegusel ülemaailmse pandeemia ja kriisi ajal väga, et mu raha aitaks. Juba pikka aega on mind reetnud inimesed, keda ma usaldasin ja ma ei taha enam oma surmas pettuda. nii et ma eelistan usaldada võõrast Palved ja usk on palju rohkem väärt kui kuld.

  Saatus osutab sulle, see pole lihtsalt juhus. Kas pole teie saatust niiviisi jälginud isand? Siiski mõistan ma teie hämmastust oma käitumisviisi üle. Seetõttu palun teil võtta vastu see pakkumine, mille ma tahan teie minu eest palvetamise vastu tasuta teie käsutusse anda ja teistele teie ümber kasu tuua. Seega, kui nõustute, ootan teie vastust.

  Palun palvetage minu eest, kuna olen raskes olukorras.

  E-post: sandrineolsson81@gmail.com <mailto:sandrineolsson81@gmail.com>

Sandrine olsson 


PS. kirjapilt on muutmata ja taaskord näide, et kui inimene tahab, siis saab keele selgeks. Taanlane, kes elab Prantsusmaal ja eesti keel on täiesti ok.... 

Reede, 22. juuli 2022

2024. aastal algab eestikeelsele haridusele üleminek esimeses ja neljandas klassis

kui ma oleks Eestis elav venelane, siis ma oleks varsti protestiplakatiga tänaval, sest mulle käiks tohutult närvidele eestlaste patroneeriv suhtumine ning venelaste kohtlemine nõrgamõistuslike lastena. 
Ohh, me ei saa tanke ja monumente eemaldada, sest äkki  Nad solvuvad. Äkki saavad pahaseks.
Teeme neile spetsiaalse ajakirjanduse,s est ega nad ju eesti filmidest ja meelelahutusest ei tea ega pea.

No saavad siis saavad pahaseks. Kui me mikrotasandil ei suuda näha suurt pilti, siis vaatame makrotasandil. Kellel läheb täna hästi? Kas Putin või Hiina muretseb, mida Nemad mõtlevad, arvavad?

Ning teine huvitav teema on eestikeelsele haridusele üleminek. Ma ei suuda jälle aru saada, kelle pahakspanu me kardame, sest isegi uuringud näitavad, et suur osa vanematest on selle poolt.
Samuti ei mõista väidet- me ei saa seda teha, sest meil ei jagu õpetajaid..Et siis. kes praegu neid venekeelseid lapsi õpetab? Või on plaanis nad kõik vallandada?

Õpetajatel peab täna olema vähemalt B2 eesti keele tase.
Igaüks, kes on mingit keelt õppinud, teab, et keelt ei õpita kursustel, vaid keskkonnas, praktikaga.

Mis takistab meil alates esimesest septembrist alustamast rotatsiooniprogrammi- vene keelega õpetajad nädal aega eesti koolis ja vastupidi. Vähemalt siis need, kes peaksid alustama esimestes ja neljandates klassides eestikeelset õpet. 

Gümnaasiumites on täna 40/60 õpe. Sinna on hädasti vaja vähemalt aeg-ajalt õpetajaid, kelle emakeel on eesti keel.
Suur osa gümnaasiumitest kuulub täna juba riigile.
Miks me seda teha ei saaks.

Kolmapäev, 20. juuli 2022

Tahtejõu triumf

Kuna te mu jalavalule nii kenasti kaasa elasite, siis olukorra update. 
Seekordne arst st ortopeed oli väga tubli, lisaks vaatamisele ka katsus ja keeras jalga ning tunnistas selle täiesti terveks. Ei ole mul ei reumat, puuki ega midagi muud koledat. 
Aga, arvas ta, minge käige neuroloogi juures ka, äkki on hoopis lülisammas... Milles, peab tunnistama, on tegelikult loogika sees.

Käskis edasi võtta eelmise arsti poolt kirjutatud valuvaigisteid ning kinnitas mulle, et koormus teeb ainult head. Et isegi rohkem peaks, kui ma täna teen.

Nüüd olen siis paar päeva longanud ja endale kinnitanud- "jalg ei ole valus, jalg ei ole valus, sa oled täiesti terve. See, mis tegelikult valutab, on selg."
Hommikul sain trahvikviitungi. Arsti juurde sõites olin kiirust ületanud. Jube kalliks läheb mul see jalg, mis tegelikult pole jalg. ( Ja siin kalkulatsioonis pole arvestatud uusi jalanõusid, mis ma olen aasta jooksul välja vahetanud :))

Mulle tulevad meelde kõik eelmised korrad. Kui "jalad kasvavad", " miks sa siis kraadid", " ärge siis liigutage, kui valus on" jne. Ehk siis ravi on lühidalt 3S - seksige, sportige ja käige rohkem saunas :)

Kiired ajad on ees, vaatan, kas viitsin neuroloogile aega panna, või....kuidagi ei jaksa enam sellega tegeleda.  Alati on ju lõpuks kõik hästi lõppenud. Tuleb lihtsalt õigesti mõelda:)

Esmaspäev, 18. juuli 2022

Meie tegelik mina

Lugemise grupis arvustati ühe blogija raamatut- pole mõtet otsima minna, sest ma olen elu kirjapanekuga üle nädala maas. Ma pole seda raamatut lugenud, aga kokkuvõtet ja emotsioone lugedes, tundus, et ma tean seda. Et see on täpselt see, kes on see inimene oma blogis- väsimus, valu, energiapuudus ja lõputu masendus.
Kunagi lapsena avastasin, et raamatuillustraatorid- Asta Vender, Edgar Valter, Maret Kernumees.. joonistavad iseennast. Nende joonistatud inimesed on autori nägu.
Kirjanikke ma väga palju ei tunne, aga näiteks Andrus Kivirähki meediapilt on küll sama, mis tema raamatute tegelased.

Reede, 15. juuli 2022

Ökoterrorist

Päästeaamet sundis meid lukustatud vaheruumist, kus inimesed ei käi, ohutuse eesmärgil prügikonteinerid eemaldama. Tundub, et  käib kampaania, Krister Paris on ka sarnasel teemal kirjutanud.
Paigaldatakse uued, moodsad, maasisesed, Aga kuna mujal ruumi pole, siis sissekäigu juurde. Nipet-näpet on veel teha, praegu neid veel ei kasutata, aga juba praegu on mööduvad inimesed üritanud sealt pragudest tagajärjetult midagi sisse suruda ja prügi lendleb kaunilt maja ümber. Küll tuleb ka hais.

Mina omaenese tarkuses oleks sinna paar sirelit istutanud, Võtsin majapidajanna Freial, ja juhatuse esimehel Iljal nööbist kinni ja rääksin oma ideest. Aga  Freia laitis selle maha. Esiteks jääb prügi põõsastesse kinni. Teiseks, teatavasti toimub meil vähemalt kord aastas suvalisest kohast kaevandamine, sest kindlasti leidub siin maa all mingi toru. Ja üldse, juhtis Freia tähelepanu, siis tulevad need joodikud, kes praegu majataguse sireli juures pissivad ja joovad, siia ette. 

Mõistlik.

Pakkusin siis, et paneks midagi muud lõhnavat. Lavendli, näiteks. Freia oli nõus, aga soovis, et ootame veel ja vaatame. Ilja, kiitis idee samuti heaks ning lubas, et alale, kuhu tahaks istudada, midagi rohkem ei tule ja prügieemalduskraana sinna peale ei sõida.

Ühel hommikul tõusin üles ja tundsin Et Täna on See päev. Ma pean minema ja need taimed tooma ja ära istutama.
Mis on kõige halvem, mis juhtuda saab? Freia solvub, sest tal oli mingi muu plaan? Keegi varastab taimed või kisub need välja? Olgem ausad. nende paarikümne aasta jooksul, mil ma siin elanud olen, pole haljastus mitte kedagi huvitanud.
Lõppude lõpuks olen ma üks omanikest.
Ja tegelikult kuulub mu mees juhatusse ka. Vot. Katsugu vaid..

Kolmapäev, 13. juuli 2022

Deja vu

Praegune suvi on kulgenud täpselt sama stsenaariumi järgi nagu eelmine. Täiesti hämmastav copy-paste.
Esiteks on mul taas lämmatav unevajadus ( kass on uskumatult armas. Ootab kannatlikult kuni ma magan. ja niipea kui üks silm on mul paokil. Ütleb tunnustavalt- prr ja sekund hiljem on niiske nina ja karvane pea mu käe all :))

Aga suvi algas kuumaga. Harku järves ja sel korral isegi Liivi lahes oli vesi nii soe,. et kannatas taas ujuda. Stroomis oli jääkülm.
Siis saabusid Harku järve sinivetikad ning Stroomi randa reostus. Nagu alati.

Ja hakkas vihma sadama. Ning nagu ka eelneval aastal pidin oma Spotify Summer Top listi vahetama Rainy Days muusika vastu.

Kassi kasukast olen, nagu eelmiselgi aastal, paari kampsuni jagu karva välja kamminud. Nüüd tundub, et hakkab vähemaks jääma.

Kui nüüd mäletaks, mis edasi sai, oleks väga hea.

Esmaspäev, 11. juuli 2022

Suren ikka lollina

 

Mingil põhjusel me eeldame, et  mõned teadmised saame kaasa sündides ja neid ei pea õppima.

Näiteks rääkis kunagi üks tuttav oma elu esimesest töökohast. Oli juba mõnda aega töötanud, kui ülemus ühel päeval küsib, et kas sa sel aastal puhkust ka tahad võtta.
Jah, vastas tema.
Järgmisel päeval mõnuleb voodis, kui telefon heliseb ja kuri ülemus uurib, et miks ta tööl pole.
Inimene on siiras hämmingus- aga te ju ise küsisite, et kas ma puhkust ei taha. Ma siis võtsin...

Mina ei oska arsti juures käia, või kuidas seletada seda, et pea igast arstilkäigust saab kirjutada sketši.
Ma olen vist juba pikemalt kirjutanud, et mu jalad on omadega pekkis. Põlved, sääred, kannad, tald, pöiad valutavad või on valusad ja varbad on tundetud ka.
Võtsin kokku ja panin aja arstile. 
Ju ma mõjusin telefonis väga dramaatiliselt, sest sain aja peaaegu kohe.
Vahemärkusena: perearsti juures pidi kandma maski. Mäletate veel, see sini-valge, halvasti lõhnav asi, millega pole võimalik hingata.

Novot. Pesin kodus jalad ilusti puhtaks, tegin värske pediküüi ja panin uued valged sokid. Astun kabinetti. Ja alustan lapsemeelselt. 

Kuigi ma tulin jalgade pärast, siis igaks juhuks mainin, et mul on ärgates ka sõrmed kanged ja valusad...
Oo, elavnes arst ja uuris mu sõrmi. Näha pole midagi...
Mul tegelikult jalad valutavad, tuletan meelde.