pühapäev, 31. jaanuar 2021

Muinasjutt

Killuke päikest

Müts

 Seda ilu, mis praegu metsas on, ei suuda mitte ükski kaamera edasi anda. ( Eriti mitte Sony Xperia)

Lumeingel

Alt üles

reede, 29. jaanuar 2021

Mul on jälle küsimusi

Vaatan "Naistevanglat" ja igal korral tekib mul sama küsimus. Mis siis, kui sa teaksid oma lapse saatust 100% ette. Kui sa teaksid, et alates 20- eluaastast veedab ta kogu elu sellises vanglas? Kas sa sünnitaksid ta? Hüva, see on vähemalt elu. Aga kui teaksid, et 4- aastaselt jääb su laps teadmata kadunuks või 12- aastaselt lendab õhku? 
Või kas luksuslik elu lunastaks õudse surma? Et su tütar saab tsaarinnaks/kuningannaks, aga lõpuks raiutakse tal pea maha või tulistavad enamlased ta surnuks?


Hommikul, kui ma väljas käin, näen ma üht väikest sinises kombekas last. Ta jõuab arvatavasti alati esimesena lasteaeda. Ja seal ta siis üksinda toimetab. Veeretab lumepalle, kiigub.. 
Mu õelaps on samasugune, suudab end lõbustada, mu enda oma oli klammerduja. Miks osadel lastel on endaga lõbus ja teistel mitte? Millest see sõltub?

teisipäev, 26. jaanuar 2021

Naistepäev


Ei midagi olulist, lihtsalt loba
Ma lubasin endale, et ei kirjuta postitusi, kui mul on kas palju tööd või paha  tuju ja praegu on mõlemad.

Aga ma ei saa. Sest üks mõjukas daam muutis mu tuju pahaks..:) ja ma ei saa aru, miks selline asi ikkagi toimib ja kuidas ( ka mina saaksin selliseks)

Ma olen sellest, mis muudab inimese minu meelest mõjukaks, varem kirjutanud ja ega me tookord teineteisest aru ei saanud.

Vikerraadios lastakse inimestel oma arvamust avaldada, ja Kaja on endiselt "tüdruk". Mitte tädi, proua, memm, naine, daam. Vaid tüdruk, plika.
Maris ei ole tüdruk.
Mul on endal elus olnud 2 juhipositsioonil olnud plikat: pisikesed, haprad, peenikesed naisterahvad, kel seevastu oli oi-oi kui suur mõju. Nii et ei ole see kinni kaalus või vanuses. Vaid.... kust see karisma siis tuleb? Miks me kuulame üht vastuvaidlematult ja teise jutu laseme ühest kõrvast sisse ja teisest välja?


pühapäev, 24. jaanuar 2021

Nädalavahetus

 Ahoi, kosmos ! 


Mida sina eile tegid? Mina, näiteks, töötasin kolme tunniga välja keskkonna ministeeriumi uue strateegia. Märksõnad RMK uute tuluallikate leidmine, kaheaastane raierahu, uued energiad, põllumajanduses ja tööstuses tekkiva metaani ja jääksoojuse ärakasutamine, mahenõudluse tekitamine, it sektorist mõjuuuringute algoritmi tellimine, biojäätmete kogumise programm ja teavitus jne Anna, Tõnis, teada, kui abi vajad.

Liinale soovin siiralt jõudu. Lubasite eestikeelset lasteaeda. Tehtagu. See on oluline.


Ja siis ma mõtisklesin, et miks võetakse Tuule ja Karnau asemele taas kaks taati. Kus on noored, venelased, naised ?

Rahvusringhääling?!!

Jah. Ma tean. Ma ise ka juurdlen pidevalt, et miks ma normaalne ei võiks olla...


laupäev, 23. jaanuar 2021

Käibetõed

Halloo, kosmos ! Kes oleks arvanud, et ma hakkan blogi tr.ee st puudust tundma. 

Blogipuu ära kadumisega selgus ka selle suurim eelis. Võimalus näha jooksvalt kommentaare. Kallikesed, ma armastan teid, aga puht füüsiliselt ei ole võimalik hoida silma peal mitmekümne blogi sabas toimuval. 

Lisaks otsustas internetijumal, et mul polegi vaja kommenteerida. Viimati kadus mu pikk ja kahtlemata asjalik ning sisukas kommentaar kosmosesse Notsu juures. Nii et. Olengi vaid mina minu endaga. 

Või teab keegi head alternatiivi blogtreele ?

Peale helendavate seente postitust olen hakanud mõtlema, kui palju on meie elus käibetõdesid, mille õigsust pole vist keegi ammu kontrollinud. 

No näiteks, et kass on kodustamata ja endiselt metsik. Mul on siin kodus üks isend, kes lükkab väite kindlalt ümber. Esiteks toiduga pirtsutamine. Ta sureks ilma inimabita hiljemalt nädala pärast lihtsalt nälga. 

Teiseks ta komme, et kui ehmatab, siis ei põgene, vaid kivistub paigale ( muuseas, ka mina reageerin hädaolukorras niimoodi). Ju ta arvab, et on nähtamatu, või midagi. Aga kui ma oleks see viimane rebane, kes veel metsas elab, siis ma sööks selle kassi lihtsalt ära. 

Kolmas näide. Nädalavahetuse hommikul meeldib talle voodisse ronida. Tasakesi uurida, kas me oleme veel elus ja kas käed on silitamiseks ärganud. Ja tõsi, see 6 kilo armastust suudab liikuda nii, et tekk ei sahise ja madrats ei kõigu. Unustades pisiasja, et kui ta tõmbab oma diiselmootori käima, siis  on ta kattevari hetkega paljastatud. Ei pea oskama vaid hiirvaikselt hiilida, peab ka hiirvaikselt olema :)

reede, 15. jaanuar 2021

D. Glattauer Hea põhjatuule vastu



Seda raamatut oli raske lugeda, sest pidevalt segasid mälestused vahele. See oli raamat minust. Mina olin kirjutaja.

Kõik algas süütult. Nagu kõikidel korralikel pioneeridel olid ka minul kirjasõbrad. Oli Michelle Sidneyst. Oli Manja Karl Marx Stadtist. Oli Triin Tallinnast. Ja veel peotäis tüdrukuid ja poisse, kellega olid põgusamad kirjasuhted.

See oli hea. Sai võõrkeelt praktiseerida ja teada, kuidas elatakse mujal maailmas. Tookord oli see uudis ja uudne.

Siis sain suuremaks ja mulle tekkis kohutav komme. Kui läksin sõbrannadega tülli, saatsin neile 10 leheküljelise kirja. Toona oli siis päris paber, ümbrik ja mark. Ega ma ei mäleta, mida ma kirjutasin, aga mõne mulle vastu saadetud kirja järgi, mis mul siiani alles, selgub, et ma tegin neile väga haiget.

Siis sain veel vanemaks ja ega ma õppinud. Mul on olnud kaks sellist suhet, nagu selles raamatus. 

Selles raamatus hakkavad segaduse tõttu teineteisele saatma meile mees ja naine. Täiesti juhuslikult ja loomulikult on nad sobiva vanusevahega ja imeilusad. Ja miks mitte. Kes viitsiks lugeda koleda teismelise poisi ja keskpärase vanaproua või vastupidi, kirjavahetusest ja suhtest.

Mina teadsin,  kellele ma kirjutasin ja mõlemad suhted lõppesid suht koht nagu raamatuski. See oli aeg enne guuglet, kui kellelegi meili saatsid, siis helistasid üle, et ma nüüd saatsin

Täna on blogi. Ma veenan end, et see on teistmoodi. Et see pole dialoog, vaid monoloog. Sa ei pea lugema. Sa ei pea solvuma, kui ma solvan või olen lihtsalt loll.

Aga suhetes kirjutada EI TOHI

Sina, kes mu blogi loed. Sa tead seda. Me kirjutame ikka ja jälle ainult umbes 2- 3e lugu, mis  on vaid üks väike osa meist ja meie elust. Sa arvad, et tunned mind, aga tegelikult mitte. Vähemalt minu jaoks on  iga blogija isiku teadasaamine olnud pettumus illusioonidest. See ei saa olla sina! Sest kirjutas ju hoopis teine, minu ettekujutus sinust.

Ma jätkan nüüd klišeedega, aga minu blogi.

Kirjalik kommunikatsioon on ühepoolne.

Peegeldus puudub. Sa ei näe emotsioone, kehakeelt. Ja oi kui lihtne on niimoodi teha haiget. Valesti mõista. Valesti tõlgendada.

Peegelduse puudumine muudab teisalt liiga avameelseks, võtab maha su pidurit

Saad kokku ja polegi nagu millestki rääkida, sest kõik on öeldud ja reaalelu ei võimalda sellist usaldust ja avameelsust ja eelkõige süvenemist. Täna on abiks veel guugle. Ma juba tean su uudised, hobisid, tööelu...


Ma arvan, et see oli parim armastusromaan, mida ma lugenud olen. Võimalik et Triumfikaar oli parem, aga ma lugesin seda ammu...ja uuem võidab.

Ja parim ja samas ka halvim just selle isikliku kokkupuute tõttu. Ma olin hämmingus, et autor on mees, sest minu meelest oli just naise seisukoht nii ... Naiselik? Nii Nagu mina reageeriks ja kirjutasin ja kirjutaksin.

Njah. Kas mehed ja naised saavad olla sõbrad. Igivana küsimus. Võib minna nii, aga tavaliselt läheb käest ära.

Okei, ma olen subjektiivne. 

Enese veenmine. Ei,  see pole armastus, nalja teete ? ja siis armukadedus kui " me oleme lihtsalt sõbrad " leiab kellegi. Sa tead, et hetkel, kui ta hakkab seda suhet varjama, pole sina enam esimene. Ja miks peaksid , sest me olime ju kõigest sõbrad... ja siiani olete jaganud kõiki oma suhteid teistega.

Ei, me ei peta oma kaaslasi. Sest midagi ju pole. Ja siis ühel hetkel avastad ootamatult, et kirjasõbrast on saanud inimene, keda sa usaldad kõige rohkem. Et ta on esimene, kellega jagad juhtumisi. Aga. See pole ju õige, sest number üks peaks olema su kaaslane. Ja siis lähebki asi käest.

Saad aru et usaldus, mis peaks kuuluma su lähedastele, kuulub hoopis võõrale.

Ta nagu tunneks sind rohkemgi. Ja võib-olla ongi õigus. See pole armastus, vaid ongi sõprus. Pühendunud. 

Kõik tuli meelde ja ma olin taas see napakas teismeline

 Ma oleks tahtnud Emmat hoiatada, raputada. Nii ei tohi. Peatu, enne kui hilja.

Aga võib olla oleme me seetõttu paremad ja targemad inimesed? Ja enam nii ei tee? Et kahest korrast piisas?


Ära kirjuta. Räägi inimestega. Palun


PS. Ja Elisabeth i tänan soovituse eest.http://pehkindpriimula.blogspot.com/2020/12/lugemisaasta-2020.html?m=1#comment-form











kolmapäev, 13. jaanuar 2021

Poliitsuhtelisus

Avasin ärgates raadio ja mis seal salata, rõõmustasin, uudiseid kuuldes. Saab lõpuks ometi läbi see lõputu õudus.
Tõsi, ma oleksin rõõmustanud rohkem, kui põhjuseks oleks olnud üks teine erakond. Kuigi. Kusagil kellegi blogisabas keegi kirjutas, kuidas ta südamest reformierakonda põlgab. Mul ei ole mitte ühegi erakonna suhtes nii kirglikuid tundeid. Mulle ei tarvitse meeldida konkreetsed inimesed, aga isegi ekrele suudaks ma vajadusel kaitsekõne kirjutada.

Aga see selleks.
Natuke järele mõeldes sain, aga, aru, et tegelikult ei olegi ju see uudis nii hea. 
Paar erakonda saavad võimaluse rahuliku poolaasta kohalikeks valimisteks valmistuda.

Ja kes iganes selle võimu üle võtab, saab päranduseks hunniku sõnnikut. Rikutud maine, suhted, võlad, tühi riigikassa. Tulevikus sotsiaalselt kindlustamata pensionärid. Ja kirsiks tordil ka epideemia.

Matemaatika ütleb, et ülekaal saab valitsejatel olema õrn ja vastased halastamatud.

Ma arvan, et parim variant oleks erakorralised valimised. Võidab siis kasvõi ekre, aga kindlasti tekitaks ausamad mängureeglid.





DIQMZRAM