.. ja mehed ka, need, kes blogivad.
Kunagi, päris blogimise algusaastatel tegin katse: võtsin kaks suvalist blogiomanikku, juhuse tahtel N ja S. Minutit kümme surfamist ja info oli käes. Elukoht, töö, foto, huvialad, kus mis konkurssidel osalenud jne, kes on vanemad ning õed-vennad. Blogija S-i puhul isegi laste nimed...
See oli ausalt öeldes šokeeriv. Ses mõttes, kui lihtsalt me oleme tuvastatavad ning kui mitteanonüümne on internett.
Teine, mis mind tookord kurvastas oli see, kuidas mu illusioonid purunesid. Ma olin kujutanud neid ette hoopis teistsugustena ja see häirib mind siiani, et nad pole sellised nagu minu meelest "peaksid".
Ma sain aru, et ma ei taha teada.
Miks ma sellest kirjutan. Ühes blogis, kus kurdeti, et ei teata inspiratsiooniks olevat teksti- soovitati googeldada. Nagu ullike järgisin ka mina soovitust, ja üle paari minuti ei kulunudki, et algallikani jõuda. See tegi mind väga kurvaks. Sest tegelikult ma ei tahtnud teada.