Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

reede, 27. oktoober 2017

Trendilõhn

selle sügise lõhn...
antistaatik


(ma võiks ilmselt väiksema majapidamise elektriga varustada...:)

esmaspäev, 23. oktoober 2017

MiTu

Mu elu eredaim ahistamine toimus teismeeas. Olin just kätte saanud tervsietõendi. Et mul pole süüfilist ega tuberkuloosi. Päike paistis, elu oli ilus. Kõndisin piki eramajade rajooni sirget tänavat kodupoole. Minu selja taga kõndis üks mees. Mingil hetkel tegi paar kiiremat sammu. Haaras mu ümbert kinni, kiskus riideid seljast rebima  ja aktiivselt käperdama.
Sel momendil sain teada enda kohta olulise asja: ma ei suuda kriisiolukorras teha piuksugi. Isegi mitte sosistada. Sest häält pole. Võitlesin hääletult.
Ühel momendil tulid kõrvaltänavast inimesed. Paharet lasi mind lahti ja põgenes. Hiljem lugesin kohalikust lehest, et linna teises otsas toimus vägistamine.

Ja mina ei suuda siiani kõndida nii, et keegi on mu selja taga.


esmaspäev, 9. oktoober 2017

Viljandi. Nagu Soomes, aga veel parem

pilt on varastatud internetist
Me oleme varasemalt üritanud kahel korral Amrita pizzasse sööma minna. Tagajärjetult, Eks kolm on kohtu seadus ja seega kolmas katse. Nagu juba tavaks saanud, oli kohvik taas puupüsti täis. Ilmselgelt läheb Viljandis elu väga hästi. Tundub, et me oleme liiga kaua ära olnud ja ilmselgelt täiesti vales kohas :)
No vot. Näeme, et on üks vaba laud. Ja küsime teenindajalt, et kas  võime istuda, sest võimalik, et see on reserveeritud, või midagi.
Ei, ütleb teenindaja, meil ei ole vabu kohti. Kui pole siis pole. Pöördume minekule. Uurin, et on ehk infot, millal laud vabaneb, Kulub minutit kümme või pool tundi. On mõtet oodata või mitte. Ei, nemad ei tea.
Igaks juhuks. Juhib mu mees tähelepanu vabale lauale, et reserveeringu kohta pole ühtegi silti, äkki saame seni söönuks.
Nonäe, rõõmustab teenindaja, ma ei teadnudki, et meil on vaba laud. Muidugi istuge...
Meie rõõmustame ka, et neil nii hästi läheb.

Kohe tuuakse kook ja joogid. Väidetavalt on neil väga hea pizza. Paraku, selgub, et see on mõeldud kahele inimesele. Kuna ma külma pizzat teatrisse kaasa ei taha ja ma olen ka raiskamise vastu, siis tuleb valida teised toidud.
Ja selgub, et see on viga.


kolmapäev, 4. oktoober 2017

Jääda iseendaks

Endaks jäämine on kui esimest korda mäesuusatamist teha.
Sa sööstad sirgjooneliselt mäest alla. Lumi tuiskab, adrenaliin, vau-vau-vau, aaaaa...., hirm ja ekstaas... Ja siis oled all. Kepid puru, käpikud kadunud, kraevahe ja silmad külma lund täis. Ja sul pole halli aimugi, kus sa asud ja kuidas algusesse ja mäest üles uuesti saada.

Ma olen alati öelnud, et endaksjäämine ei ole minusugustele. See on mõeldud toredatele, küpsetele täiskasvanud inimestele.

Mul on hetkel kolm dilemmat, mida ma ei oska lahendada. Isiklikus elus ma teaksin nende lahendust. Tööelus, aga.. on need minu jaoks keerulised. Sest lisaks egole ja haavatud uhkusele ja sisemistele moraali- eetika ja väärtusnormidele, tuleb ikkagi näha suuremat pilti.
Ma olen täna, käsi südamel, ja tõepoolest, jõudnud staadiumi, et mul on ükskõik. Ükskõik sellest, mida keegi arvab või mõtleb või ütleb, Mul on ainult üks eesmärk. Ma tahan koondamist.
Ehk siis, minu jaoks positiivse lahenduseni ja eesmärgini viib mind pigem destruktiivne käitumine.

Ma tean, et ma olen kaotanud. Seda on tänaseks juba mitu korda nii otse, kui ka kaudselt mõista antud. Kas ma peaksin loobuma, alla andma. Või peaks ikkagi viimase minutini üritama, selgitama, proovima...Võitlema. Võitlema nende nimel ja eest, kes jäävad. Võitlema oma kogemuste ja professionaalsuse tunnustamise eest. Võitlema oma töö tulemuste eest. Võitlema õiglase kohtlemise ja ausate mängureeglite eest jääjatele.
Kas see on minu asi?
Elu on õpetanud, et ei ole. Mitte kedagi ei huvita see tegelikult. Kõik elavad omaenese elu. Mitte ükski tegu, mida sa teed "teiste pärast", ei ole õige.
Mul pole nii palju kujutlusvõimet, et näha mingitki positsiivset stsenaariumit. Aga vahel ju elu üllatab. Vahel juhtuvad imed. Millal peab lõpetama lootmise ja andma alla?
Minu mina on võitleja. Ma veedan mingi nädalajagu magusas enesehaletsuses kuidas kogu maailm on minu vastu. Ja siis saabub mu ratsionaalne mina, Hakka tegutsema. Aja end püsti. Kui sina ei tee, ei tee mitte keegi. Ei juhtu imesid, ei tule mitte keegi, kes teeks ja lahendaks sinu eest.