Tviit 12

Veel üks äpi idee. Ma tahaks sellist, et äpp otsib mulle välja, kust kellegil seljas olevat saaks osta. EFSA l nt. Maarja kleit ja Taukari kingad. Kajal on ka alatasa väga head kleidid.

Elu

Kas teil on ka nii, et mida kiirem ja huvitavam aeg, seda vähem on blogisse kirjutada?
Aeglased ajad jätavad aega mõtlemiseks, unistamiseks, analüüsimiseks ning sõnastamiseks. Kiirel ajal ainult tegutsed. Päevas toimub nii palju, et eile alles lappasin märkmikut, et kas juhtum oli päev või kuu tagasi. Ei mäleta.

Mida ma siis teen. Elan sisse oma esimesse uude lisatöösse. Küsimusi on nii palju ja tempo on pöörane. Ja valmistan ette teist uut lisatööd, mis algab paari nädala pärast. Selle teise osas määrati mulle mentor. Pidasime maha pika ja põhjaliku vestluse. Oli suureks abiks. Ja olen väga tänulik. Aga sisemuses elab minus revolutsionäär. Surun jõuga endas maha parandusettepanekud. Ma ju tegelikult ei tea. Ma pean olema alandlik ja õppima kogenud õpetajatelt. Hiljem saan vajadusel muuta.
Esimese töö jaoks oleks ka mentorit vaja... oehh..

Äriidee

Lisaks rõdule paigaldatavale tuulegeneraatorile oleks vaja seadet, mis muundaks kodus tekkiva staatilise elektri vahelduvvooluks.

Huvitav, kui Bill Gates oma kempsuprojektidega ühele poole saab, kas ta viitsiks seda uurida.

Suka Püksid

Ma kirjutasin siin mõni aeg tagasi, et naisterahva vaimse ja füüsilise võimekuse määramiseks on väga hea mõõdik: võime panna iseseisvalt jalga sukkpükse. Tookord pidasin ma silmas painduvust. Nüüd olen sunnitud oma teooriat täiendama.

Ma panin täna hommikul reaalselt, ilma liialdamata sukkpükse jalga 10 minutit!!
Ja ma ei saanud neid ikka otseks. Lihtsalt aeg sai otsa, ma pidin tööle minema..


Vabandage, ma tulen täna hiljem. pean hommikul sukkpükse jalga panema....
?!


Kui mu postitust peaks lugema mõni tootja, siis pakun tasuta äriidee. Mõelge ka vanematele prouadele ja paigaldage sukkadele abistavad nooled. Tänan :)

Äriidee nutikale disainerile

kui sul on vaja koosolekule kaasa võtta läpakas, hiir, prillid, telefon ja taskurätik. Ja vahel tahaks ka näiteks joogitassi sellesse koormasse lisada.
ja sul ei ole juhtumisi seljas taskutega riideid.
ehk siis, sa oled nagu pisike koormaeesel.

siis kuidas seda lahendada.
Ideid? Mõtteid?

Kes leiutas toidu ?

Ma olen aru saanud, et põhimõtteliselt igas maailma nurgas leidus kunagi natuke terasem inimene, kes segas kokku purustatud teravilja ja vee ning küpsetas selle ära.
Tehnoloogia oli erinev, kasutatud vili oli erinev.  Aja möödudes  võidi lisada õli või piima või lasta segul enne hapneda...
ja nimi oli igas maailma nurgas erinev. Aga idee oli õhus ja algallikat leida pole võimalik.

Me teame falafele. Eesti rahvusköögist on teada oa- ja hernekäkid. Ehk siis ei olnud just raketiteadus tampida kaunvili puruks ja röstida, küpsetada ära.

Ja kindlasti juhtus nii mõneski maailma nurgas, et hapupiim unus pliidinurgale ja sellest sai (toor)juust-kohupiim. Sieras, Sõir, Sõr...

Loomulikult. Võtmesõna on kliima ja kohalik tooraine. On üsna keeruline leiutada riisitoite,  või lisada oliive, kui neid sinu piirkonnas ei kasva. Ja loogiline, et teatud kliimavöötme ja piirkonna toidud on sarnased.
Aga vaatama peaks suuremat pilti.

peldikujutud

Kes tahab saada miljonäriks?
Mul on tasuta ära anda kaks äriideed.

Inimkond on tubli. Nad on leiutanud sada asja, mis muudavad su elu mugavaks. Näiteks, kuidas teha kassile pissiproovi või panna moos kommi sisse.

Aga endiselt pimedal ja vaiksel ajal vetsu külastades pead arvestama sellega, et äratad kogu  maja. Vahel on see ainult tunne. Isolatsioon on tegelikult super, aga sa ise kuuled, kuidas sinu poolt paratamatult tekitatud helidele järgneb.. kosk.

Eriti delikaatne on see kellegagi, kes pole päris tuttav, ühes hotellitoas ööbides.
Sa poed iiimevaikselt voodist välja. Avad ülitasakesi vetsu ukse. Kirud, et valguslüliti teeb klõpus. Aga, ei. Kaaslane magab magusasti edasi.
Ajad oma asja ära. Ja.. tömbad vett peale.. ning äratad kogu püstiku.

No põhimõtteliselt on see sama hull, kui sina oled see, kes on voodis.
Ühesõnaga.
Inimkond vananeb . Vanem inimene tahab sagedamini vetsu. Tuldagu ja leiutatagu helisolatsioon, mis muudab su vetsuskäigu imevaikseks. Usu mind, sel tootel on turgu.

6 nippi väga heaks toidublogiks

Loomulik valgus
Kõik fotokoolitused soovitavad ühest suust. Kasuta pildistamisel alati loomulikku valgust. Neil on õigus. See annab kordades parema tulemuse. Aga. Aga Eestis on pime. Detsembris on vaid tund aega kell 11-12, kui on võimalik pildistada. Oktoobrist märtsini paar tundi rohkem... aga kui juhtub olema pilves ilm, nagu on tavaliselt, vihm ja tuisk... siis on pime.
Mina olen algaja. Aga kui sa võrdled ka meie tipptegijate fotosid suvalise Florida koduperenaise moblaga klõpsitud fotodega. Siis näed vahet. Neil on valge. Meil on pime.
ega siin head nõu polegi.

• Jälgi ilmateadet ja leia päikeselised päevad.
• Ideaalne valgus on küljelt.
• Kindlasti ära unusta valguse reflektorit ja hajutit. Pisikesed asjad, mis annavad hämmastava tulemuse.
• Hämaras ruumis hoia ava lai (st A f number on väike) ja ISo nii kõrge, kui kannatab (400 on optimaalne). Hajuti too objektile lähedale.
• Kasutades pilditöötlusprogramme on soovitav pildistada foto toorformaadis (ARW/RAW).
• Blogi ja neti jaoks piisab 800 px ja jpg.

Pildistamine arvutisse
On megahea mõte. Hangi endale 3 meetrine kaabel. Programm sõltub kaamerast. Mul on Canon ja programm on Remote Camera Control. Hoiab ära tühja töö tegemise, vead, mida pärast peaks pilditöötlusega peitma ja udused pildid. Ja pildid on kohe arvutis! :)

Lightroom ja teised pilditöötlusprogrammid
kui loed pildistajate algusmeenutusi, siis me kõik alustame sama sooviga: tahaks teha loomulikke fotosid. Kui mitte muud, siis vt punkt 1, Eestis on pime. Ma alustan töötlust alati sellest, et keeran pildi 2-3 korda heledamaks.
Aga töötlus võimaldab ka süstematiseerida, katalogiseerida, lisada metainfot. Võtta maha ja panna juurde varje, detaile. Anda meeleolu.
Ja jäta vahele tüüpiline algaja etapp: et oled spetsialist ning terava silmaga :) Tegelikult pole. Ja sellest saad aru hiljem, esimesi pilte vaadates. Alusta esimeste  piltide töötlemisi histogrammi korrigeerimisest. Selle kohta on netis meeletult infot, aga ABC soovitus: tõmba histogramm paremasse serva:) ja siis korrigeeri üksikuid elemente.
Kui oled juba mitu pilti teinud, siis võib katsetada ka enda silma ja maitsega.

• Nimetatud programm on tasuline.Vaata siit  https://www.lightroomqueen.com/
• LR on kataloog, nagu raamatukogu. Sinu failid on endiselt su arvutis ning LR ei muuda fotot pixlite tasemel.
• Ära unusta tegemast koopiaid ja back-uppe.

Propsid-  miks on toidublogijad kõik kenad saledad inimesed? Sest pildistatavad portsjonid on imeväiksed.
minu toidufotonduse suurim üllatus oli, kui pisikesed asjad peavad olema, et nad mahuksid kaadrisse ära. Ja minu kodus on neid pisikesi asju üsna vähe.
Ma teen palju pilte valgel taustal. Esiteks, mulle meeldib see stiil ja lihtsus. Aga praktilisem põhjus on see, et mul lihtsalt pole kodus päkapikumõõdus träna.

• Profid soovitavad, et nii nagu toidus peaks olema erinevaid struktuure, nii peaks ka fotol olema vähemalt 3 erineva struktuuriga pinda.
• Samuti on rusikareegel, et ühel korralikul isuärataval toidupildid võiks olla nii kollane, punane kui ka roheline värv. Ilmselgelt ei ole mõtet mustikamarinaadis kana vägisi roheliseks värvida, ja kui teed kunsti, siis on oma reeglid. Aga alustuseks on see hea meeles pidada.
• Teine baastõde on, et tee endale selgeks vastandvärvid. Et siis kollane kook tahaks taustaks sinakat lillakat ja rohekas hernes võiks olla punakal  oranzikal tekstiilil. Saad profimaks, siis lähed kastist välja :)
• Minu maailmavaade ei luba toitu kaunistada mittesöödavate elementidega.
• Ja ma ei pea ka õigeks valmistoidupildil tooraine näitamist. Aga see on maitseasi.

Anne.
sa võid end tehniliselt lihvida ja õppida ja proovida. Aga tegelikult on ikkagi vaja annet ka. Ja nii kurb, kui see ka pole, siis minul seda pole. Ma muidugi võtsin endale liiga karmi väljakutse- Eesti toit. Proovige pildistada seksikas pilt kartulipudrust hakklihakastmega....
Üldiselt võib jagada toidu pildistamise mõttes kolmeks:
tasapinnalised toidud. Näiteks seesama eelnevalt mainitud hakklihakaste, püreesupid jms. Kus pole kõrgust, struktuuri, ega midagi
Siis lisanditega heledad supid, kus sa peaksid näitama struktuuri ja koostist, aga tootel ei ole sügavust, kõrgust  ja 3D dimensiooni
ja siis kõik ülejäänud. 3D, mida on tegelikult kõige lihtsam pildistada.

Stiil tuleb endal leida. Väga häid toidupilte leiab Pinterestist. Instagrammis on rohkem rämpsu. Kui oskad vene keelt, siis soovitan jälgida vene pilte. Need on teistsugused ja sageli huvitavamad, kui ingliskeelses maailmas.
Vana ja hea soovitus: ürita kopeerida. Sa ei suuda seda nagunii teha üks-ühele, kuna juba rekvisiidid on erinevad.  Aga nii on kõige lihtsam õppida. Ja siis sellelt baasilt edasi liikuda.
Ma olen tänaseks pildistanud üles ca 250 toitu. Ja jõudnud tagasi nn algusesse. Tegelikult on tüüpilisi kaadreid teatud tüüpi toidust 4-5. Ja algne vaimustus asendub tüdimusega. Kõik pildid on ühesugused.
Ning ilmselt siinkohal selgubki, kas sa oled andekas stilist ja kunstnik, kes suudab luua midagi täiesti uut või jääd klišeedele ja äraproovitule truuks. Ilmselgelt pole ma näinud kõiki maailma toidupilte, aga nende hulgast, mida jälgin, on väga häid- vau-  väga vähe.

Motivatsioon
ma olen seda blogi, mida sa hetkel loed, kirjutanud ca 8 aastat. Ja varem või hiljem jõudnud tõdemuseni, et milleks see kõik. Kõik on juba kirjutatud, arvatud, olnud.
Ma olen näinud statistikat, kuidas üle poole alustajatest lõpetab esimesel aastal, teine suur hulk murdub kolmandal. Ja väga vähesed jaksavad kauem.
Ma arvan, et vägisi ei peakski. Seesama esimene küsimus. Miks sa seda blogi pead. Kui see on meelelahutus, eneseväljendus, siis... ajad muutuvad ja mingil hetkel leiad teised väljendamisvõimalused ja see ongi okei.
Minu meelest ei peaks sundima ja punnitama. Blogimine ei tohiks muutuda kohustuseks.

Arvamusblogimine on lihtne. Idee ja teostus. Toidublogimine on aga töö. Sa mõtled toidu, leiad lisandid, tooraine, atribuudid. Küpsetad valmis, pildistad, töötled. Kirjutad juurde teksti ja retsepti. Näed vaeva promo ja lugejatega...
See kõik on ajamahukas. Ja mis seal salata, võtab ka raha.

Sa näed tuhandeid miljoneid blogisid. Mõned neist väga head ja mõned neist üsna halvad ( aga neil on kümneid kordi rohkem klikke kui sinul). Kes neid loeb? Kellele on neid vaja?
Ja siis ühel ilusal päeval küsid samuti, milleks see kõik....

Ma kardan, et toidublogijat minust ei saa. Just sellesama pärast. Mul pole aega ja annet. Näis.
Aga täitmata on veel üks väljakutse. Ehk siis see teine pool. Kuidas kõik see oskus ja teadmine nüüd rahaks teha:)
Kui sul on ingliskeelne blogi ja sa oled valmis koostööks, siis kirjuta mulle. Aitame teineteist :)

Ja ei. Ennetades küsimust. Ma ei jaga oma toidublogi linki. Kuna tegemist on eksperimendiga, siis ma ei tahaks sinna eesti klikke. Eestis on väga palju väga häid toidublogisid. Loe parem neid :)
Tänan!

Eelmine postitus samal teemal
Kuidas saada vähem kui aastaga blogile 500 jälgijat 

Kuidas saada vähem kui aastaga blogile 500 jälgijat ja miks minust ei saa toidublogijat

Mu eesmärk on täidetud. Mu ingliskeelsel blogil on 500 jälgijat Wordpressis ja kõikide muude kanalitega kokku üle 2000. (Kui sa oled mu blogis esimest korda, siis loo lõpus on kokkuvõte eelmistest seeriatest.)
See oli üks vaevaline ja ajamahukas eksperiment. Tösi. Huvitav. Ja ma õppisin väga palju. Sain teada, et ma ei oska inglise keelt ning ma olen andetu pildistaja:)
Aga. Ühtteist ma õppisin. Ja seda ma jagan ka teiega.

Kas Blogger või Wordpress

Bloggeri pluss on lihtsus.  Saab juurde html koodile ning teha seal muudatusi, täiendusi. Tõsi, mõningaid asju pole võimalik teha: näiteks lisada kommentaaridele " like" nuppu.
miinuspool on ka piltide paigutuse teema. Jah, ise koodiga mängides saab seda parandada, aga vaikimisi on see üsna vähepakkuv ja primitiivne.
See blogi, mis sa praegu loed on Bloggeris. Ma olen siia juurde pannud igasugu vidinaid, minu meelest piisavalt. Ja see kõik on tasuta.

Wordpressi tasuta versioon on lahjem, kui Bloggeri oma. Sama tulemuse saamiseks tuleb juurde maksta.
Ja WP on keeruline. Tänaseks ma juba mõikan, aga alguses suutsin ma kogu selles süsteemis ikka täiesti ära eksida ja postitusi kogemata maha kustutada jne.
Täna kasutan ma WP tasulist verisooni. Miinus on see, et Google Analyticsiga sidumiseks tuleb veel juurde  maksta (Bloggeris tasuta). Nende oma analüüsipool on tegelikult nõrguke.
Blogloviniga ei saa teoreetiliselt siduda, aga peale pisukest pusimist ma tegin selle siiski ära.
Piltide paigutamise asi on parem,
Kui postitad retsepte, siis on olemas spetsiaalne Retseptide template.
Ja SEO ning jagamise ja promomise võimalused  on suuremad

Sipelga vaade

Algselt oli natuke teine postitus.  Aga ma tegin selle postituse natuke ümber.  Sest ma olen tegelikult rahast ja rikkusest üsna hiljuti kirjutanud.  Ja Ritsik ja Kristallkuul ja Ebapärlikarp on paljud olulised mõtted juba kirja pannud.

Ma ei ole rikas. isegi mitte jõukas. Ma olen oma laiast tutvusringkonnast ainus, kes elab (endiselt) nõukaaaegses paneelelamus. Ma mõtlen vahel majale. Ja ma tunnen end pisut veidralt, kui vastates küsimusele- kus ma elan... on inimestel mu vastust kuuldes kuidagi piinlik ja kohmetu olla.

Ma tunnen väga rikkaid ja minust olulisemalt vaesemaid inimesi.  Ilmselt olen ma selline korralik keskklass.
Mul on olnud äärmiselt vaeseid aegu, kus liha oli kapis nädalaks 100 grammi ja veega sai praetud õunu ja kartuleid, sest muud ei olnud süüa. Mul on olnud aegu, kus sõna "raha" pani mu kõhu valutama.
Aga rohkem kui raha olemine või puudumine, hämmastab  mind tegelikult hoopis suhtumine. Kas see on kaasasündinud. Kas see on õpitud. Kas see on olude tõttu niimoodi kujunenud?
Inimesed kirjutavad, et nad ei taha ega vaja raha üle kontrolli. Nagu ma kirjutasin, siis kontrolli puudumine oma finantside üle tekitas minus psühhosomaatilise reaktsiooni.

Kas ma olen alalhoidlik, riski kartev, konservatiivne ja kontrolliv. Kas rahast mitte hoolimine on vastutustundetus või vabadus?

Kust sai Annika 10 000 eurot

Kes ei tahaks olla rikas?

Mina ilmselt ei taha.
Loomulikult, esimese hooga vastan ma loomulikult- jah. Aga järele mõeldes ja süvenedes, vastan pigem ei.
Ühelt poolt on põhjuseks vanus: aastad on maha lihvinud naiivsed illusioonid igavesest armastusest ja süllekukkuvast rikkusest. Mul poleks midagi arvele laekuva raha vastu, aga ma ei taha viia end kurssi börsi, kinnisvaraga või tegeleda ettevõtte juhtimisega. Ma tahaks pikutada, reisida ja olla lihtsalt kohustusteta.

Ja kui mul ka oleks soov seda kõike saada ja teha, siis puuduvad selleks vajalikud eeldused, võimed ja oskused ning isikuomadused.

Ma tunnen nn vana kooli rikkaid. Tänapäeva it geeniustel on ilmselt teised lood, aga neid ma ei tea. Väga sageli on tuttavate  loo alguseks see, et välismaal olid sugulased, kelle juures sai tehtud tööd, kogutud esmane kapital, et siis seejärel hakata midagi maale tooma, vahendama. Kolm mu tuttavat tegelevad ka tootmisega. Üks neist on praegu uurimise all. Teised õnneks mitte.

Või siis tagastati neile esivanemate majad ja korterid. Saadud kinnisvara tehti korda ja üüriti välja.

Sanatooriumis. Värska sanatooriumis.

Sanatoorium... Sanatoorium see on puhkus, baar, mehed, muusika! Mina olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada! 

parafraseerides klassikaks saanud filmi "Mehed ei nuta". 

Mu mees on läbi käinud pea kõik Eestimaa spaad- mina olen rikkumata, puhas ja eelarvamusteta. Kogemusi on napilt ja seda rohkem olin ma põnevil eesootava suhtes.

Paketis oli nädalavahetus, 3 x päevas söögid, 3 protseduuri, veekeskuse kasutamine ja midagi vist veel.

Esimesed paar tundi kohapeal me lihtsalt ainult naersime üllatusest, sest kõik meie ümber oli võimatult koomiline. Nagu reis minevikku.
Me saabusime just õhtusöögiajaks ning saime esimese retrolaksu sööklas. Just nimelt sööklas, mitte restoranis. Olime tagasi kaheksakümnendates, kus inimesed olid veel suutelised sööma kõike: liha, laktoosi, gluteeni jne.

Kartul, valge jahukaste ja kotlet. Kõrvale klaasi valmisvalatud keefir (olin just lõpetanud ühe Strugatskite ulmeka, kus valitsus sundis inimesi keefiri jooma, seega eriti kummastav link).

Söögi taustaks Elmari tantsuõhtu ja Nexus. Mäletate veel?

Meelt saad lahutada kabe- ja koroonalaua taga.

Õhtul on baaris tantsuõhtu: tantsuks mängib üksik mees süntekal Mati Nuude repertuaari.

Me olime ühed nooremad. Väidetavalt käib seal palju venelasi, aga kuna rubla kursiga on praegu nagu on, siis meiega koos olid pigem eestlased. Või eestimaa venelased. Paar vene ja soome numbrimärki olid ka. 

Sõit sõit linna, mis sinna minna

Ma annaks taas tasuta ära ühe äriidee.

Tänu tööle olin ma "sadu" kordi käinud Riias, Pariisis ja Amsterdamis. Kord küsis üks tuttav, kes asutas end reisile, soovitusi- mida teha, kuhu minna jne.
Ning sain aru, et kuigi ma olen neis linnades korduvalt käinud- pole ma seal tegelikult käinud. Pikad tööpäevad. Õhtul kell 7-8 jõuad surmväsinuna hotelli. Parimal juhul jaksad veel söömas käia, siis teed paar tundi arvutis tööd ja vajud magama. Linna, kui sellist, ei näegi.

Pärast selle teadvustamist orgunnisin ma kiirelt spetsiaalsed perereisid ja vähemalt nende sihtkohtadega on nüüd korras.

Aga äriidee on järgmine. Poed  ja muuseumid on õhtul peale tööpäeva lõppu juba kinni. Üksiku naisterahvana kuhugi pimedale tänavale hängima väga ei tõmba. Selleks et oskaks kuhugi minna, peaks eelnevalt pisut kodutööd tegema, aga see läheb tavaliselt meelest ja aega pole ju ka.
Miks ei võidaks korraldada õhtuseid linnaekskursioone üksikutele töö-turistidele. Meid on ikka päris mitu.

4 äriideed

1. igasugu elektroonilised seadmed, nagu digiboks ja läpakas mu süles, lähevad tuliseks. Vaja oleks sellist kena alust, mis oleks süles mugav, jahutaks seadet altpoolt ning riiulil samuti ilus vaadata.

2. needsamad elektroonilised seadmed vajavad häirivalt sageli laadimist.  Ma olen kuulnud, et tehnoloogia, kus kehaenergia annab pouerit ka seadmele, on täiesti olemas. Aga mille taga, et massideni jõuaks? Või et saaks laadida läbi wifi?

3. nutikad ja tahvlid on liiga suured, et panna taskusse. Käekotist ei saa neid kätte. Ümbrised on loodud, aga koos selle ümbrisega pead neid ikkagi hoidma näpuvahel. Vaja oleks sellist hoidikut, mis oleks mugav kas kaelas või vöö küljes või kuskil. Ja mis samas hoiaks ka telefoni kasutusmugavuse alles.

4. Varsti on talv. On olemas udupeened kaabitsad jää kraapimiseks. Aga vaja oleks midagi, millega maha lükata 30 cm paksune lumi. Olemasolevad harjad on liiga nõrgukesed. Peaks olema labidalaadne, mis ei riku auto värvi.

tehtagu palun ja antagu lahkesti teada, kui olemas.

Ajakiri 21. sajandi naisele

Arvake, millise ajakirja tutvustus see on: 
naistele, kes väärtustavad iseennast. Iseenda ja oma elu väärtustamine ei tähenda egoismi, vaid esmajoones paremat kooskõla iseenda, oma vajaduste ja tahtmistega. Oluline on teadvustada, mis elustiilis elad, mida sööd ja jood. Hoolitseda enam oma tervise ja füüsise eest. Õppida ja avastada mida tahes veel, kui see huvitav ja ihaldusväärne tundub.

Ei, see pole Cosmo. Pole ka Anne ja Stiil,  Eesti Naine, Tiiu, Naisteleht ega Naised. Isegi mitte Buduaar ega Mood. See on uus ajakiri Mari. Tervitame uue ajakirja saabumist ning soovime talle pikka-pikka iga.

maailma parandamine

Ma annaks taas tasuta ära ühe mõtte, kuidas linna raha kokku hoida. Mõned aastad tagasi kerkis mingi kampaania käigus majade vahele mänguväljakuid, nagu seeni.
Mänguväljakuid, millel näha mängivat last, on ime. Iseenesest on need väljakud moodsad ja kenad, puhtad ja igati normis. Aga lapsed ei mängi.

Ei mängi seepärast, et need on mõeldud tittedele. Tited, teatavasti, käivad päeval lasteaias. Ja kes see viitsib nendega õhtul kell 7 liivakasti minna? Ja nädalavahetustel pole seal samuti lapsi- sest a) tänapäeva lapsed ei mängi õues, b) vanemad ei luba koolieelikuid üksi õue ja ise kaasa minna pole aega, c) vanemate laste jaoks, kes iseseisvalt ringi uitavad pole liivakast päris kohane. Enam.

Tõsi, on mänguväljakuid, mis "töötavad" ja neil on reeglina 2 erinevust pildil näidatust- nad asuvad lasteaia kõrval, mistõttu  on sealt võimalik enne koju minekut "läbi hüpata" ning teiseks on need sihitud pisut vanematele lastele. Kiige ja liivakasti asemel on vinged ronimis- ja turnimisseinad.

Ettepaneku sisu, kuidas hoida raha kokku ongi järgmine. Enne kui rajate uue mänguväljaku, mõelge, kes seal mängima hakkab ja kas need riistad on just sellele sihtgrupile sobivad.

Mõtted

Igas klassis peaks lisaks arvutile olema veel  olema veekeedukann. Lapsed võtavad kooli kaasa topsi ja teepakikesed ning saavad kuuma teed juua.

Ja kooli koridorides peaksid olema wii mängukonsoolid. Kus rüblikud saaksid mängida jalkat ja tennist ja lihtsalt tantsida. soovitavalt peaks need mängud olema mitmekesi mängitavad ning kestma 10 minutit.

Minu- aegsed keldris olevad pinksilauad ja poksikotid on vist ammu prügimäele viidud ja kooliraadiost ei lasta vahetundidel enam tantsumuusikat nign hommikuti vist enam tunni alguses ei võimelda ka?

Palmisaarele

Mida teha, et su reisibüroo ei läheks pankrotti?
Alustuseks võiks teha endale näiteks selgeks selle turu, kus tegutsetakse ja kliendid.
Eestis on lastel koolivaheaeg koos nädalavahetusega reeglina 9 päeva. Ning need kuupäevad on avalik nfo.
Aaviksoo pole veel jõudnud kõiki neid koole, kus palmi all pikutamist peetakse üheks õppeprotsessi osaks, kinni panna. Suuremas osas koolides, aga, ei vaadata vaheajavälisel ajal reisimisele eriti hea pilguga ja tegelikult on ka üllatavalt palju lapsi, keda ei vaimusta mõte puhkuse ajal valemeid tuupida, käpikuid kududa ning pärast järelvastamisi kaubelda. Niisiis, meil on 9 päeva, okei- reedest ja esmaspäevast võib ka natuke näpistada...

Kana

 

Krt, ma olen nii vihane. Ma teen varsti facebooki lehekülje  "Nõuame korralikku kana".
Jälle. JÄLLE. Virutasin ma täiega prügikasti 6. kuupäeva kana. Sest see haises. Ja nüüd haiseb köök ja prügikast tuleb jälle välja viia.
Mida põrgut nad küll sinna karpi panevad??
Rannamõisa kana ma ei julge ka osta- see kile ei tundu väga turvaline. Ostan siis Talleggi, viskan prügikasti, mõnda aega ei osta üldse, aga ilma nagu ka päris ei saa. Tahaks ju kana.

Eesti turg vajab suuremat konkurentsi, ma ütlen. Ja parti, palun, hakake ka mõistliku hinnaga müüma.