Lõpp paistab?

Mehel sai kõrini. Võttis kõne ja sai arstiaja samaks õhtuks. Ma ei saanud ometi maha jääda.. veetsin pooltunnikese telefonijärjekorras ..

Meil on sama diagnoos, äkki me võime koos tulla? 
Kodutöö oli mul tehtud, vaatasin kalendrist- mu viimane seeria algas 20. märtsil, seega üle kolme nädala, nagu ette nähtud.
Ja lahkelt lubatigi tulla.

meid võeti vastu eraldi. Õde. Ja kui minul on kurk stafülokokki täis ja sain antibiootikumid, siis mees saadeti hoopis kopsuröntgenisse. Vaat siis.

Aga õde oli super. Kuulas, katsus, vaatas, küsis. Tehti kõik proovid ja analüüsid. Süvenes. Mu usk perearstindusse peaaegu taastus. Pean teine kordki mehe kaasa võtma..

Muu jutu hulgas tuli välja, et mu parem puus endiselt valutab. Kas röntgen on tehtud? Ei?? kiiresti aeg arstile kirja... ma olen positiivselt üllatunud. 
Loodetavasti jätkub mul sel vastuvõtu päeval piisavalt kuraasi, et end kehtestada ja õigeid vastuseid anda. 

Otsustasin, et teen ab nädala kalendri vabaks, isegi trenni ei lähe, vaid magan ja (nagu ka peab) teen taas probiootikumide intensiivkuuri. Ma olen nii väsinud sest pidevast köhimisest, nohust, pearinglusest, energiapuudusest... Äkki saab nüüd pidama ja terveks.

Selline mõte veel. Kas see, et (ettevõtte) kodulehe/linkedin postitusi teeb AI on üldse traagiline? Keegi neid nagunii ei loe. Neid on ju vaja pigem SEO ja algoritmi jaoks? Nagu keegi kommenteeris- tekkinud on mull, kus sisuliselt AI loeb AId ja midagi ei toimugi. Sisu loomisest on saanud eesmärk omaette.
Ma ennustan, et blogid tulevad nn tagasi. Põhjusel, et sotsmeedia on killustunud. Üksikisiku tasemel on sotsmeedia päris, sest muidu kaob mõte- aga tänu sellele killustumisele/mullistumisele ei saa sa varsti piisavat katvust. Blogi töötab vastupidisena- üks koht, kuhu kõikidel on juurdepääs.

Mul on praegu käimas eksperiment. Ma olen ise välja saatnud 75 kirja, mille tulemus on null. Nüüd (ühe ettevõtte abiga) teeb seda robot. Eks siis näis. Kahe kuu pärast saan tulemusi näha. 

Läheb paremaks

Mul oli eile kaks koolitust. Tükk aega mõtlesin, et kas mitte tühistada, aga ei raatsinud. Toppisin end ravimeid täis, ja tegelikult oli õige otsus. Kui kodus ma siin hakkasin surema, siis inimeste keskel pidasin hästi vastu. paar korda käisin koridoris läkastamas, aga köhakomm suus ning veepudel kõrval oli tiptop. Isegi mu lootus, et kuna ma rääkida ei saa, siis annab see lõpuks ometi teistele võimaluse koolitajatega suhelda, ei õnnestunud. Ma  ei suuda end tagasi hoida. ( aga olen sest nii palju kirjutanud, et las jääb).

Hommikul kuulasin kuidas teha väärtusmüüki ja õhtul vaimsest tervisest ning stressiga toimetulekust.

Positiivne on, et mul ei ole stressi. Ja kui ka oleks, siis oleks täiesti lootusetu juhtum, kuna ma teen 100% kõike seda, mida stressi vältimiseks soovitatakse, see on minu igapäevane elu. ok. Kohaloleku hingamisharjutusi ei viitsi väga ja ekraani ja voodissemineku vahel on vaid pool tundi. Aga kuna mul on unega vastupidine probleem- ma magan rohkem, kui vaja, siis pole vast vahet. Vabandust, kui ma järgnevalt eksin terminite ja detailidega, kuna ma ei viitsinud märkmeid teha.

Mind häiris, et lahendused on lihtsad. Kuna koolitust viis läbi inimene, kes töötab igapäevaselt vaimse tervise õena, st mul pole kahtlustki tema professionaalsuses. Probleem on minus. Ma vaatan, et olen 2013  kõik need nipid kirja pannud, ja hiljem veel lisanud.  Ritsik hiljuti põrgatas mõtet, et mida ärevuse ja pideva muretsemise vastu teha.
Me. Ma tean seda kõike. Ma võiks vabalt ise neid koolitusi läbi viia. Kontrollin mõtteid ja muretsen kell 5 ja ratsionaliseerin (me ei karda krabinat,  vaid  seost,  kogemust,  mis sellega seostub) ja hingan, positiivsed emotsioonid ja hetkes olemine jne jne jne. Aga see ei aita. 

Närb kevad

Loen,  kes on väsinud ai-st,  kes poliitikast.  Mina olen väsinud haigusest.  Sõbraliku vaheldumisega- mees saab terveks,  mina haigeks.  Mina paranen ja mees võtab üle... tundub,  et see ei lõppegi.  Ja haigus haiguseks, aga järelmõjud ja taastumine. 

Asja muudab irooniliseks kaks asja.  Esiteks,  leidsin aasta alguses pooliku paki d vitamiini. Mees oli kunagi võtnud ja pooleli jätnud.  Mina ei usu d vitamiini (ja üldse toidulisandeid)ja pole mitte iialgi seda võtnud.  Ma olen veendunud,  et kuna meie kliimas pole rasvast kala,  oliive ja päikest ja me ometi pole kõik rahhiitikud,  siis me oleme kohastunud ja ei vaja seda täiendavalt.  See uskumine on üldse veider asi.  Mina usun näiteks osooni.  Mul on aastaringselt aknad lahti,  voodiriided õues ja ise ka maksimaalselt väljas.  Miks ma usun- ei tea.  Lihtsalt.