Kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Kurjad lapsed

Kujutlegem nunnut Kevinit, kes läheb  õunaraksu. Aga! Peremees on valmistunud ning Kevini juuksed hävitatakse leeklambiga, ta saab värvipotiga vastu pead ning astub jalga naelu ning klaasikilde, ta kallatakse üle mee ja teradega ning seejärel ässitatakse talle kallale tuvid... Kas polnud naljakas?
Miks? Miks on see suurema osa maailma meelest naljakas, kui sama tehakse lapse poolt täiskasvanule. Sest me peame normiks, et noorematele, nõrgematele ja ebaküpsetele, kes enda eest vastutada ei suuda; liiga ei tehta.  Mis on ju õige. Me eeldame, et täiskasvanu on teadlikum ja küpsem kui mõned aastad noorem teismeline. Ning suudab oma emotsioone paremini kontrollida, vastutuse võtta ja autoriteedi ja sõnadega olukorra lahendada.

Kunagised juhtumid, kus artist lõi nooruki näpud ukse vahele ning direktor põletas teist naga sigaretiotsaga, tekitasid vähemalt minus moraalse dilemma. Kumb  osapooltest neis lugudes oli tegelikult ohver ja nõrgem pool. Kas provokatsioonile allumine  pole mingist piirist enesekaitse. Ja kuidas kaitsta end nende vastu, kes ei vastuta ning keda ei karistata.

Teisipäev, 29. jaanuar 2013

Dr. Ise

Ma jätsin oma arvamuse avaldamata, kui anti lahkelt teada, et kuna rumalad inimesed tulevad kiirabisse arstide tööaega raiskama, siis muudetakse teenus tasuliseks.
Täna loen perearsti manitsusi teemal "inimesed kuritarvitavad ravimeid ja doseerivad neid üle" ja ausalt öeldes, mu hämming kasvab.

Lähiminevikust on mul tuua näited, kus silme eest mustaks võttev ja testamendile mõtlema panev kõhuvalu osutus lihtlabaseks ja EMO aega raiskavaks neerukivideks. Ning silme eest mustaks võttev kõhuvalu (õnneks sai perearstile JÄRGMISEL päeval) viimase vindi peal olevaks pimesoolepõletikuks, millega oleks võinud EMO aega raisata küll, sest operatsioonile viidi inimene niipea, kui arst oli käed ära pesnud.
Naabreid hulluks ajav köha, mida perearst (telefoni teel, muidugi) soovitas veel vähemalt 2 nädalat taluda, enne kui oleks kohane kaeblema hakata; osutus   tuttava arsti abiga pandud diagnoosi põhjal koledaks angiiniksjne jne.

Esmaspäev, 28. jaanuar 2013

Elu õppetunnid

Väidetavalt saadetakse iga inimene siin maailmas meie ellu midagi õpetama. Saatus on mind "õnnistanud" Kulgejatega.

No näiteks. Oleks vaja panna ühes toas tapeet. Kuna ma tean, kuidas asi lõppeb ja remonditöid ma nagunii vihkan, siis teen ettepaneku osta teenus sisse. Ei. Tahan ise teha ja teen. No olgu. Pandagu.

Kõigepealt organiseeritakse ruumi muusika, väike suupiste ja jook. Rahus ja rõõmus mõõdetakse ja paigaldatakse 2 paani. Siis selgub, et käes on aeg puhkuseks, telekast tuleb spordiala X ülekanne. Saab see läbi. Veel natuke paberit leiab tee seina. Selgub, et tuppa õnnetul kombel jäänud kummutisahtel lausa karjub sorteerimise ja sorimise järele.
Selleks ajaks on inime, normaalne ju, väsinud. Ning vajab väikest hingetõmbehetke  näiteks ajalehe lugemise, või mõne muu möödapäästmatult ülivajaliku tegevuse näol.
Ja siis on juba õhtu ka käes, ja homme jälle päev. Ja miks ei võikski ühe toa peale kuluda nädal(aid)?

Teisipäev, 22. jaanuar 2013

Jessenin

Venemaa. 1920-ndad.
Saalitäis rahvast. No umbes meie draamateater. Ja deklameerib kõva häälega kaasa laval esitatavat luulet.
Kas päriselt oli nii?
Ja millal ning miks sai otsa aeg, kus massid, töölised ja talupojad oskasid peast hetke popima poeedi loomingut.
Kas Eestis ka nii oli? Ja millal vahetati luuletused laulude vastu?

Kolmapäev, 16. jaanuar 2013

Targaks ja rikkaks

Lugesin ka mina noore töötu lugu, aga loost enam tahaks ma reageerida kommentaaridele. Tüdruk tundus artikli järgi tubli, küll ta hakkama saab ja tööd leiab.
Ma olen pragmaatiline inimene ja alati uskunud, et kõigepealt peab õppima tööd, mis annab sissetuleku ja seejärel seda, mis huvitab.
Nüüd ma enam nii ei arva.
Ma usun, et õppima peab seda, mida sa tahad, mille vastu tunned kirge- siis tuleb ka raha su juurde.
Mu lemmiknäide eriala nö tasuvuse suhtelisusest on mu enese lapsepõlvest. Mulle kangesti meeldis joonistada, aga ema ei lubanud mul kunstiringi minna, vaid ütles, et " .. liigu ja tantsi parem, istuda saad koolis niigi. Joonistamine sind tulevikus nagunii ära ei toida. Ja kui juhtubki, et sa oled ropult andekas, lööd sa ka ilma kunstiringita sel alal läbi".
Tal oli muidugi õigus. Ja ei olnud ka. Joonistamisega on võimalik ära elada. Agentuuri tippdisainer elab nagu miška. "Pahasid" pehmeid erialasid õppinud tuttavad PR töötajad, koolitaja, copy, konsultant... pole nende elul häda midagi.

Teisipäev, 15. jaanuar 2013

Head lapsed

Nendel hetkedel saad aru, et su empaatia, tolerantsus ja liberaalsus on tegelikult poos. Ma olen ikka uskumatult konservatiivne.
Juhtusin vaatama "komöödiaseriaali" Hakkab jälle pihta. Mis ei vääriks õigupoolest ridagi. Sest esiteks oli väga igav ning teiseks ebameeldiv.
Lüüa vanemale jalaga tagumikku? Vaadata rahulikult pealt, kui su ema mõnitatakse? Ehmatada vanainimest?... jne . Kas ma olen ainus, kes veel mäletab "Hallpead austa, kulupead kummarda?". Aga väidetavalt pidi see peegeldama tegelikku elu. Ju siis kusagil elatakse ka nii. Ja inimeste huumorimeel on samuti erinev. Eelnevalt eetris olnud Reggie Perrin vastas minu silmis neile kahele kriteeriumile- naljakas ja elust enesest,  kordades rohkem.

Mul on au käia kord aastas sugulase sünnipäeval, kuhu koguneb umbes 15 või rohkem poissi vanuses 3-16. Ja see on õudne. Õudne. Õudne.

Pühapäev, 6. jaanuar 2013

A.Ivanov "Peotäis põrmu"

"Miks te meid küll vihkate??", ei väsi mu ema ühe Leningradi proua 35 aasta tagust siirast üllatust siiani imestamast.  Mitte midagi pole vahepeal muutunud.
Minu kodu- linnaosas elab eestlasi 49%. Ma ostan piima poest, mille ajakirjanduse valikus on vaid 3 eestikeelset: Kroonika, Nelli Teataja ning Õhtuleht.
Ehk siis, ma peaksin mõistma, mida tunneb vähemus riigis, kus ta ning tema esivanemad on sündinud kasvanud ning mida peab oma kodumaaks.
Aga ei mõista. 

Ma võin vaid oletada, et immigrantide esimesel põlvkonnal on lihtne. Nad on siirdunud elama riiki X mingil väga konkreetsel põhjusel. Ka kolmandal põlvkonnal on ilmselt ok: sellest, et nad erinevad põlisrahvusest annab tunnistust ainult passi märgitud rahvus ning võimalik, et ka perekonnanimi.

Neljapäev, 3. jaanuar 2013

ai. Kunstist ja matemaatikast

Luba, ma kustun Sind Johniks, sest ma ei tea, mis Su nimi päriselt on. Interneti andmetel on programmi välja töötanud autorite kollektiiv.
Esimene
Kas Sa tead, miks inimesed joonistavad? Joonistamine, see on vabadus, põgenemine, unustus. Ilma söögi ja joogita maailmast väljalõigatuna võid veeta tunde. Ainult sina ja su pilt. Joonistamine ei ole matemaatika.

See, mille Sina oled välja mõelnud, see on ... ma ei teagi. Loodetavasti oled Sa ise kunagi oma "pen-tooli" ikka kasutanud. Siin pole enam oluline ei stiil värvid, kompositsioon ja isegi mitte idee. See on matemaatika, konstruktsioon ja arvestus. Jah, see on samuti haarav- mõelda, kuidas ühendada omavahel sünkrooni oma aju, käsi ja hiir. Kuidas ühest punktist alustades jõuda sujuvalt välja teise. Aga kutsuda seda joonistamiseks on ilmselge liialdus.

Kolmapäev, 2. jaanuar 2013

2012

Et siis mitte eelmine aasta, vaid telekas jooksis sellenimeline film.
Lühidalt- maailmalõpu ootuses ehitasid G8 riigid Noa laevad, kuhu komplekteeriti riigi helgemad ajud ning erasektori toetuse abil rikkaimad liikmed.
Valitsuse liikmed, teadlased. Kui siia lisada veel laevameeskond, turvajad, abipersonal ja ehitajad, siis nagu näitas ekraanil olev pilt ning loogika, moodustas rõhuva enamuse päästetutest kesk- või väärikamas eas meessoost isikud.
Samas ütleb terve mõistus, et kui eesmärgiks on inimkonna päästmine, peaks 90% päästetutest olema fertiilses eas näitsikud...?

Loodetavasti andis see filmike mõtlemisainet kõikide riikide valitsustele. Et kui tuleb katastroof, siis Asendamatute säilimiseks peaks tipus olema vähemalt paar naist. Eesti kontekstis just paras aeg muudatustega alustada:)