Esmaspäev, 30. september 2013

4 äriideed

1. igasugu elektroonilised seadmed, nagu digiboks ja läpakas mu süles, lähevad tuliseks. Vaja oleks sellist kena alust, mis oleks süles mugav, jahutaks seadet altpoolt ning riiulil samuti ilus vaadata.

2. needsamad elektroonilised seadmed vajavad häirivalt sageli laadimist.  Ma olen kuulnud, et tehnoloogia, kus kehaenergia annab pouerit ka seadmele, on täiesti olemas. Aga mille taga, et massideni jõuaks? Või et saaks laadida läbi wifi?

3. nutikad ja tahvlid on liiga suured, et panna taskusse. Käekotist ei saa neid kätte. Ümbrised on loodud, aga koos selle ümbrisega pead neid ikkagi hoidma näpuvahel. Vaja oleks sellist hoidikut, mis oleks mugav kas kaelas või vöö küljes või kuskil. Ja mis samas hoiaks ka telefoni kasutusmugavuse alles.

4. Varsti on talv. On olemas udupeened kaabitsad jää kraapimiseks. Aga vaja oleks midagi, millega maha lükata 30 cm paksune lumi. Olemasolevad harjad on liiga nõrgukesed. Peaks olema labidalaadne, mis ei riku auto värvi.

tehtagu palun ja antagu lahkesti teada, kui olemas.

Reede, 20. september 2013

Ma jumaldan valimisi

Alampalk tõuseb ja õpetajate palk ka. Pension tõuseb. Euroopa majandusolukord stabiliseerub.  Ülemiste ristmik saab lõpuks valmis. Vanemahüvitust saavad emad saavad lõpuks tööd teha. Ugala saab remondi ja EKA leidis lõpuks krundi.
Eestisse tehakse vene lütseum...

miks valimised nii harva toimuvad?

Neljapäev, 19. september 2013

Kuldkalale

Tiina Jõgeda kirjutas hea loo internaalidest ja eksternaalidest.
Kahtlemata olen ma 100% internaal. Ma olen veendunud, et teen oma elu valikud ise. Ka see, et ma sündisin, oli mu ema ja isa teatud valikute tagajärg. Valikud määrasid mu iseloomu ja väärtushinnangud, et siis ühel päeval hakata ise kontrollima oma elu.

Ühel meie sõpruskonnal on tavaks kord aastas kokku saada ühe väga rikka inimese juures. Me alustasime ca 20 aastat tagasi ühest kohast. Ca 20 aastat koos olnud paarid. Kel 2, kellel juba 3 last. Ma väga ootan neid kohtumisi- kuna alati saab väga palju nalja ja kuigi me aasta jooksul eriti ei kohtu, on meil alati paljust rääkida.  Ja samas ma kardan neid kohtumisi.

Laupäev, 14. september 2013

CSI ja raudne naine

Lõin klaasist kausi vastu väikest sõrme  puruks. Kauss lendas kildudeks. Minu sõrmekesele tekkis suur muhk ja sügav haav.
Hämmeldunud oma tugevusest vaatasin põrandale tilkuvaid vereplekke.
Aeglased, selged ümmargused pritsmed.
Põrandat valgendajaga ei puhastanud.

Kui homme tapetaks mu naabrite juures keegi. Kas CSI saaks aru, et minu põrand ei ole esmane kuritööpaik?

Kuidas on ikkagi filmides nii, et alati on kurjategijal unikaalsed rehvid/kingad/paber jm varustus. Et varasemalt pole kuritöökohale langenud ühtki juuksekarva ning tilkagi verd?

Et film nagu polegi päris elu? Tõsiselt?

Reede, 13. september 2013

Moodsad mängud 3 Vares

Minu põlvkonnas pole vist inimest, kes ei tunne kedagi kes tunneks kedagi, kes poleks lapsepõlves linnupoegi lendama õpetanud või konnapoegi üle tee aidanud või vähemalt kodutuid kasse koju tassinud.
Jah oli ka pahatahtlikke elemente, kes konni täis puhusid, sisaliku saba näppasid ja kassipoegi uputati toona elu loomuliku osana.

Kuid isegi Hollywoodis- alles hiljuti oli jälle ühes filmis selline stseen- oli klassika, kuidas tütarlapse südame võitmiseks rääkis noormees liigutava loo sellest, kuidas ta lapsena pisikese vöötorava pisikese murdunud käpakese pisikesse lahasesse pani. Nummi. Norm.

Neljapäev, 12. september 2013

Eestlane ja venelane 12. Riigikeeled

Seisab tänaval noor 20-ndates daam, Silmnähtavalt murelik. Räägib mobiiliga.

знаете, мне  здесь noh, rehv...no знаете .. tyre
... on tühi,
я думаю, что vist katki.
...
okei, okei.


Lõpetab kõne. Tundub, et mõlemal pool toru saadi probleemist aru ja leiti lahendus.

Kolmapäev, 11. september 2013

Toitumisuuring Viimane

Ma olen TAI tulevaste uuringutulemuste pärast natuke mures. Kuna on ju teada kui palju midagi toodetakse- müüakse, siis saavad ilmselt vaesed soomlased lisaks süüdistusele meie alkoholi ärajoomise eest  ka patu meie maiustuste ja snäkkide nahkapistmise eest. Ning ilmselt kaua uuritakse müsteeriumit kust on jõudnud Eestisse kõik see väärtuslik roheline, mida eestlane oma sõnade põhjal sisse kühveldab.

Tõsiselt huvitab, kuidas ikkagi saadakse õiged andmed. Ma pean tunnistama, et kuigi ma olin päriselt ka aus, siis sügaval südames ma tean, et selle eksperimendi käigus jäi nii mõnigi jäätis, mida ma muidu oleks söönud, söömata. Ja ma sõin ilmselt midagi rohkem-vähem kui muidu. Kui ikka oli juba kaalutud, siis tuli süüa. Söögist saab su kinnisidee ja planeeritud tegevus.

Ilmselt oleks võimalik mõnevõrra õigemad numbrid saada, kui paluda inimestel jälgida mõne lähedase- mehe, naise, lapse söömist..

Esmaspäev, 9. september 2013

Toitumisuuring 3

Kui ma varem kahtlustasin, et mul puudub pühendumuse-kire geen. siis nüüd olen selles veendunud. Mul on siiralt kahju inimestest, kes mingil põhjusel peavad pidevalt jälgima oma toidulauda. Söök on su elu ja mõtete keskpunkt. Mitte spontaanne isude järgmine vaid teadlik planeerimine ja valik. Mina nii ei suudaks. 

Ja ühes olen ma veel veendunud : Jamie Oliveril on õigus. Probleem pole eelkõige mitte inimeste soovimatuses tervislikult toituda, vaid selles, et nad lihtsalt ei oska.  Mina ka. Ning see, et retseptid on kättesaadavad, see pole piisav. Kui sa jõuad õhtul hilja näljasena koju, siis sa ei juurdle- oo, teeks midagi ägedat. Sa teed midagi, mida oled 100 aastat teinud, millele ei pea mõtlema, mis tuleb automaatselt. Ja seda automaatsust saab arendada ainult lastega koolis. Siis ehk tekib mingi lootus, et kasvab uus põlvkond, kes teeb teistmoodi toite kui nende vanemad ja ei pea lihtsaks lahenduseks valmistoite.  Sest on veel lihtsam lahendus.

Reede, 6. september 2013

Toitumisuuring 2

Täitsa pekkis, KUI tüütu on toiduainete kaalumine.
Inimene, kes sa tahad dieeti pidada. Soe soovitus: ära pista enne suhu mitte ühtki pala kui oled selle kaalunud ja kirja pannud. Pane tähele, et hiljemalt nädala pärast loobud täielikult söögist.
Ja kirja peab panema toidu kohe. Vähemalt minul on täielik väga selektiivne mälu:) Uskumatu, kui kiiresti unustad söödu. Eriti just need näksid- jäätised jms.


Neljapäev, 5. september 2013

Toitumisuuring 1

Palun ärge järgneva nädala jooksul mu blogi lugege, kuna ma kavatsen kirjutada ainult toidust.
Või õigemini sellest, mida mina söön.
Lugesin lehest, et plaanis on väga mahukas toitumisuuring ja lambike läks põlema.
Kui minult küsida, kas ma toitun tervislikult, siis ma vastan täiesti veendunult- loomulikult.

Aga tegelikult?  Ma ausalt öeldes, absoluutselt ei mõtle sellele. Söön, mida söön. Ei kalkuleeri, ei mõtle, ei tunne huvi.
Sellega seoses tekis idee, et panen nädal aega (ilma püüdluseta toituda kuidagi paremini) oma toidud kirja. Mina, kes ma alati teisi mõnitan ja manitsen tervislikult toituma, vaatame, kuidas ma ise tegelikult söön. Ei ole "tüüpilisi" päevi. On reaalsus.

Kunagi, lapsepõlves, kaevasime õega maa sisse tulevastele arheoloogidele leidmiseks kivikirved.
Olgu siis ajaloo huvides tulevastele uurijatele info. Mida sööb üks tavaline eesti naine.

Kalorid arvutas seesama uuringu planeerija. Tervisliku Arengu Instituut.

Teisipäev, 3. september 2013

Strugatski Hääbuv linn

Selle raamatu võiks kokku võtta kolme sõnaga: geniaalne. Vaimustav. Suurepärane.
Aga üritan siiski mõned laused rohkem kirjutada, lootuses, et suudan seda head asja reklaamida.

Zanri poolest on tegemist ulmekaga: tegevus toimub väljamõeldud kohas. Samas, pole see ainult ulmekas.
See on  harvaesinev kombinatsioon põnevusest ning sügavusest.
Lugedes pidin korduvalt teadlikult tempot alandama- nii oleks tahtnud ju teada, millega see kõik lõppeb.
Aga samas oli vaja aega, et mõelda. Seedida ja nautida. Värskeid ja vaimukaid mõttearendusi inimeseks olemisest ja inimkonna olemusest.
Ning raamatu esimeses kolmes osas ka "mõttepärle". Demagoogia meistriklassi kuuluvat retoorikat eelmisest sajandist. Absurdse  totalitarismi iroonilist satiiri ja ühiskonnakriitikat. Naerad ja nutad. See kõik on päriselt olnud. Ma tean seda. Ma mäletan seda.

Pühapäev, 1. september 2013

Viis riiki

Mul on teile väga hea uudis: EL pealinnades on kõik hästi. Ilm on ilus, inimesed rõõmsad ja rahulikud. Naeratavad. Tõsi, bürokraatide armee ei taha enam olemasolevatesse büroohoonetesse hästi ära mahtuda-aga uute ehitused juba käivad.

Ma leidsin endale uue lemmikriigi: Belgia. Imeline  loodus ja valged albiinolehmad, toredad inimesed. Ja loomulikult võrratud vahvlid ning friikad, "mispoleüldsesellised nagu macis". Väidetavalt ei tehta neid külmutatud kartulist, vaid tädi lõikab õli sisse värskeid. Natuke kahtlen selles, aga head on ikka. Belgiasse tahaks tagasi.

Mida ma Belgias eriti armastasin: isegi minusugune loll turist saab erilisi pingutusi tegemata  söönuks. Euro eest vahvel, teise eest friikad. 3-5 euro eest supp või salat või pasta. Ja kui raha on veel rohkem, siis praad.