Peale valgustavat seminari korraldasin oma prügimajanduse ümber. Olen nüüd mõne nädala jagu viisakalt prügi sorteerinud.
Tuletan meelde, elan imelises kohas. Mu maja ees on ühistu- olme, papp ja biokastid. Nii maja kõrval kui ka maja taga on tasuta pakend, klaas, papp, metall. Paari sammu kaugusel ohtlikud jäätmed ja taaskasutuskonteiner ( riided, mänguasjad jmt). Ei ühtegi vabandust, et kaugel vmt.
Kuna minu prügimassist on umbes 90% pakendid, siis alustasin sellest. Ajaga on tekkinud nõmedaid logodega kinkekotte. Tõstsin koti ukse taha ja panen nüüd pakendid sinna. Õue minnes saab need kotiga ära visata. Nagu ütles asjapulk raadios- olmeprügisse peaks jõudma ainult mähkmed ja pühkmed. Ja tegelikult on see tõsi. Mu olmeprügi kogus on muutunud mikroskoopiliseks. Mähkmeid meie peres enam ja veel pole, aga kassitoidu pakikesed st määrdunud pakendid ja muu selline, mille osas ei oska seisukohta võtta.
Teise uudsusena tekitasin bioprügi jaoks ühe prügikasti. Õnnestus hankida normaalsuuruses biolagunevad kilekotid. Minu biojäätmete koti sisu koosneb 99% ulatuses kohvifiltritest ja majapidamispaberitest, seega, ei mädane, haise vmt.
Kõik on hästi. Ilmselt paari kuu pärast ei küsi ka mees enam lolle küsimusi, a la kuhu ma need munakoored võin panna ( see oli nüüd naljaga pooleks, mul on tegelikult väga tark mees).
Aga ma olen oma linnaosas ilmselt ainus inimene, kes niimoodi prügi sorteerib. Miks? Ennetades Kauri kommentaari, tegevus peab olema lollikindel ja ülimugav. Aga ei ole.