Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Esmaspäev, 30. november 2015

M. Houellebecq Alistumine (Submission)

Jee, hea uudis kõigile Eesti mainekujundajatele. Prantsuse staarautor teab, et Eesti on olemas...:) Et on selline riik Euroopa impeeriumi ääremaal kaugel Põhjas.
Seda autorit peetakse islamofoobiks, teda on kohtusse kaevatud vihakõne eest, kuid mõisteti õigeks sõnavabaduse põhjendusega.
Ma ei oska autori suhtes seda öelda, aga raamat pole kindlasti islamofoobne, või kui on, siis sellisel juhul olen ka mina islamofoob.
Mu meelest ei räägi see raamat niivõrd islamist, vaid meist, Euroopa ühiskonnast.
Need näited ja paralleelid, mida autor läbi peategelase tegevuse ja väärtuste toob... see on ... Kui palju erineb meie tänane elu islami taunitavatest külgedest?

Ma olen selle raamatu jaoks liiga ateist ja feminist. Lugedes valdas mind peamiselt kolm tunnet: hirm, jälestus ning ärevus. Pea kogu raamatu jooksul oli vererõhk laes.
Raamat ei räägi tegelikult utoopilisest 2025 aastast, vaid see on loogiline ja loomulik asjade käik aastal 2016. Raamat ilmus Prantsusmaal 7. jaanuaril 2015, Charlie Hedbo tulistamise päeval. Ning inglisekeelne versioon mõned nädalad enne viimatist Pariisi veresauna. Ma ei kujuta ettegi, kui nõme tunne võis autoril olla.

Reede, 27. november 2015

Paremale ära

Ma olen maailmavaatelt konservatiivne sotsiaaldemokraatlik roheline liberaal.
On asju, millega riik st meie poolt valitud esindajad peaksid kindlasti tegelema. Näiteks, me oleme pisikene riik Euroopa servas, ilmselt tuleb transpordiühenduste eest peale maksta.
Ma usun ka, et koos infrastruktuuri, hariduse, tervishoiu, julgeoleku  eest solidaarselt makstes ja koos tehes, saame parema tulemuse. Mulle meeldib, kui riik vaataks suuremat pilti, üldist esteetilist väljanägemist, muretseb kultuuriväärtuste ja loodusvarade eest jne .

Kui, aga, see riik tükib minu, kui üksikisiku tasandile, siis see ei meeldi mulle mitte üks gramm.
Ma ei taha, et mulle öeldakse mida ja kuidas süüa, juua, selga panna, telekast vaadata, poes käia, kellega ja kuidas elada ning mida oma rahaga teha; Millal vahetada rehve ja milliseid raamatuid lugeda.

Ma olen ühe arendustrateegia väljatöötamise juures.
Laused, nagu,
riik annab ettevõttele soovitused väljapanekute osas
riigi poolt meetme välja tööötamine, et suunata ettevõtjat tegema seda ja toda...

veel rohkem reegleid ja määrusi ja meetmeid, kuidas meie st mina pean elama ja arvama ja olema.
ma tahaks kõva häälega karjuda ning pead vastu seina peksta.
Ma isegi ei tea, miks ma seda kõike nii isiklikult võtan. Miks see mind nii kohutavalt häirib.

Ma tean ju põhjust. Meie hulgas on hunnik lambaid, kel puudub allikakriitiline mõtlemisoskus, lugemis- ja arvutamisoskus. Ja enesekontroll. Mistõttu nad teevad endale ja ümbritsevatele liiga ning tekitavad ühiskonnale kulu.

ja teine põhjus, näib mulle, miks see mind isiklikult häirib. Et erinevalt näiteks mu kaasmaalastest naabritest, kes kiruvad abstraktset riiki, kes neist ei hooli. On minu jaoks riigil nägu. Konkreetsed inimesed. Paljud minust nooremad, vähemate kogemustega ja vabandust, mitte palju targemad. Ametnikud. Ja ma e talu seda, et need inimesed tulevad mind elama õpetama.

Ma näen ja tajun ka ise seda, kuidas kogemused, suhted, varasemad otsused tekitavad teatud koorma, millega pead iga aasta lisandudes arvestama. Väga tahaks ja vaja oleks restarti. Puhast lehte, täiesti uut algust. Aga see pole võimalik.

Haridus, haridus, haridus...
Ja kui ma siis kuulen, et hariduse jaoks pole raha, aga ühe napaka idee promomiseks on planeeritud 10 miljonit ja teise kaheldava väärtusega mõtte väljatöötamiseks 200 tuhat. Tahaks veel kõvemini karjuda.
Ja ära minna Eestist. Aga erinevalt mugavus- ja majanduspõgenikest pole mul kuhugi minna. Kõik meie ümber on veelgi vasakpoolsemad....

Esmaspäev, 23. november 2015

Tule eile meile

Ma alustasin blogi pidamist ühe eesmärgiga, saada lahti anglitsismidest. Töötasin toona rahvusvahelises firmas ja võõrkeel pressis julmalt end igapäevasesse kõnekeelde.
Sellega sai korda.

Mõni aeg tagasi hakkas mulle meeldima mäng vahetada lauses sõnade järjekorda.

Mina magama nüüd lähen
Lähen magama mina nüüd

väga naljakas.

Eile avastasin ametlikku kirja üle lugedes, et kasutan sama mängu ka koostööpartneritega suheldes...

tuleb uuesti rääkima õppida
või uus blogi luua?

Reede, 20. november 2015

Kurjus on ilmas 2

Kui ma mingitel hetkedel taas kahtlen selles, kas ja kui mõistlik on seda blogi pidada, siis saan jälle kinnitust, et jah. Blogi on vajalik, Näiteks selleks, et saada targemaks.
Ma viskasin õhku küsimuse, miks isise fundamentalistid seda kõike üldse teevad ja sain kommentaarides hulga väga häid viiteid, kust infot ammutada.

Ja saan nüüd aru, miks Eesti peavoolumeedias seda kõike ei avaldata. Nüüd on hakanud üht-teist tilkuma, aga kui mina üsna suure meediatarbijana ei teadnud pooli asju, siis ilmselt ei tea neid ka enamik eestimaalasi. Mis on isis, miks nad on, mis on nende eesmärk, mis seal Süürias üldse toimub ja kes on süüdi..Viimasele küsimusele tegelikult õiget vastust polegi ja head lahendust probleemi lahendamiseks ka mitte.
Ma mõtlesin, et teen väikese kokkuvõtte nn isis for dummies. Aga mõtlesin ümber. Vahel on teadmatus parem. Keda huvitab, otsib ise, Ja kõik need protsessid käivad kõrgelt üle meie pea. Milleks asjata stressata.

Neljapäev, 19. november 2015

Raha, mida poed minult ei taha

Kaks paari tosse andsid korraga otsad. Augud sees. Parandada ei saa. Ja kui ka saaks, siis arvestades läbituid kilomeetreid, poleks õige.
Valikut polnud. Hingasin sügavalt sisse ja läksin poodi.
Kas saaks mõne poe, kus on Sportlandi teenindus ja Rademari valik?.. Lasin ennast esimeses hellitada ja sain teada, et minu poolt põlatud roosad ja kollased on osati vetthülgavad. Kaine mõistus siiski võitis. Olgu, jalad jäävad kuivaks, aga kui mõtlen sellele, et ma ei saa isegi pükse sellest kleepuvast porist puhtaks, siis.. iga päev kollaseid tosse pesta ei jaksaks. Las jäävad suvist aega ootama.
Kuna mul olid taaskord nii spetsiifilised ja ebareaalsed nõudmised- et tossud peaksid vett ja ma saaks nendega metsa all ja rabas kõndida, siis valik oli loomulikult olematu. Kes selgitab mulle, miks on meeste riiul 100 ja naiste riiul 2 meetrit pikk? Tossud peaks ju olema unisex. Aga ka meestele ei pakuta minu standarditele vastavaid jalatseid...
Ühe paari leidsin, aga vale numbri. Poes oli u 7-8 müüjat, kellel kõigil oli kohutavalt tegemist... sõbrannaga vestlemisel.
Häbitult katkestasin ühe paari põneva jutustamise ja palusin tuua õige suuruse. Müüjapreili tõi ja kadus jälle....
Mul oli plaanis osta 2 paari tosse, dressid, pluus ja sokke...
Leidsin töötava kassa ja ostsin ühe paari jalatseid. Rohkem lihtsalt ei jaksanud enda tähelepanu nimel võidelda.

Teisipäev, 17. november 2015

Rikas ja korralik

Mmurcal on huvitav teooria, et neil, kel külmkapp täis, on rikkad ja korralikud. Aga elu on tavaliselt keerulisem. Näiteks sõltudes sellest, kui tihti sa poes käid.  Kui vähegi võimalik, üritan ma nädala menüü paika panna ja käia poes kord nädalas. Ja sel päeval pilti tehes, on mu kapp pungil täis. Nädala lõpus, laupäeva õhtul, selgub, et ma olen vaene ja kitsi, Sest mu kapp on tühi.

Ma ei tea, kas sellest, et mu vanemad on sõjaaja lapsed ning nad on palju rääkinud lapsepõlveaaegsest nälgimisest. nende kapp on alati täis. Nad pole rikkad. Korralikud vast on. Aga nende lemmikmeelelahutus on " käin korra poes ära", Kuna poed on lähedal ja liikuda tahaks, aga jalutada niisama... noo kes see siis niisama lulli lööb.., siis minnakse poodi.

Igaks juhuks ja reisile minnes ma koju tagavarasid valmis ei osta. Elu on karmilt õpetanud, et valmistehtud pipsroad, isegi, kui jätan külmkapi võtme koju, jäävad söömata. Kojujääjad lahendavad kõhu täitmise omal viisil. Ja õige ongi.

Kas minu, kui isiku kohta saab teha järelduse mu külmiku sisu vaadates? Tegelikult vist saab. Ma olen süsteemne ja hindan traditsioone. St minu poolt loodud traditsioone.
Asjad peavad olema sel riiuli, kuhu mina olen neid harjunud panema, sest muidu ma ju ei tea, kas ja mida kodus on ja nii... ja ega keegi mulle vastu ei vaidlegi. Igapäevane söögitegemine pole kindlasti valdkond, kus ma saaksin lubada spontaansust, sest ma EI VIITSI poes käia!!! Kui ma unustasin midagi toomata, siis tuleb leida teine toit või olemasolevate produktide raames  varieerida, aga  muidu on nii nagu on.
Sest asi mida ma ei kannata, on, kui toit läheb raisku ja halvaks. Kõik on kuupäevade järgi varutud, ja kasvõi nutan, aga tuleb õiges järjekorras ära süüa...

Kuna ma oma söömist olen siin korduvalt jäädvustanud, siis tuleviku-uurijatele ka mu külmkapi sisu,

Ülemisel korrusel:
mehe majonees, hapukoor ja mahlakontsentraat.
Siis jupike parmesani õhukindlas karbis. Tagapool on konservid. Marineeritud seened, tagavara sprotid ( et kui sõda tuleb) ja mingi iidvana adzika ja teine tomatikaste. Peakski ära viskama.
Vvõi. Võid peab alati kodus olema:)

Teisel korrusel:
tuttavatelt saadud lihapasteet. Mingi jumal teab kust tekkinud poemoos. Las olla. Äkki tuleb sõda.
Soolaga või,. Viimasel ajal meeldib see mulle pudru peal. Kiireks koduseks lõunaks mõeldud pannkoogid. Söön küll valmistoitu.
Kohvikoor. Teine, mida peab alati kodus olema.
Ja kassikonserv.

Kolmandal korrusel.
Kurgid, jälle või.
Juust ja sink. Tassi sees on eilse hernesupi jääk.
Tagapool purk soodaga, et halba lõhna kapis poleks.

Neljandal korrusel asub mul alati söök.
Surnud jänes ja verivorstid ootavad oma järjekorda.
Hapukapsapurk, murakamoos. Sidrun. Taga üks unustatud õllepurk. Peaks ära jooma.
Keedetud peet. Ma ei talu selle lõhna, mistõttu on ta mässitud kilesse.
Mees on praegu vaimustuses moosiga kodujuustust.

Kahel alumisel on juurikad: kartul, porgand, sibul, salatid, kurk, ingver, hiina kapsas.

Küljepeal on munad. Ka munad on mu kapis alati olemas.
Küüslauk, sidrunimahl, puljongifond, kapparid, sinep ja tomatipasta.
ketsup, keefir, vesi, õlu, viin.  Õlu on saadud Amsterdami Heinekeni muuseumist. Reliikvia. Kunagi joome kindlasti ära. Viin on jääk mingist peost.  Poolik pudel, juua vast enam ei kõlba, aga ma puhastan sellega meigipintslit.
Mingid mehe plaastrid.

Tomatit, leiba ja õli ei hoia ma külmikus. Need on mul ka alati olemas.

Ma usun küll, et olen rikas ja korralik....:)

Esmaspäev, 16. november 2015

Kurjus on ilmas

Ma olen oma blogi lühikese ajaloo jooksul kirjutanud sõjast niimitu korda, et lausa hirm tuleb peale. Viimase kümne aasta jooksul on olnud London, Gruusia, Türgi, Krimm..
Riigid, mis on meiega seotud ja agressioonid viisil, mille toimumine ka meil on reaalne.
Ma ei tea millal algab sõda tegelikult ja kas see on juba alanud. Kui sa pole veel lugenud, siis loe kindlasti Lotmani arvamust.

Raadiost kuulsin intervjuud, et oleks vaja.. aga mu otsing ei näita " ellujäämisõpik suurlinnas" ilmumist. Ma ei tea, kas koolides on lõpuks hakatud korraldama tsiviilkaitsekursuseid.
Mina ei oska sõjaks valmistuda.

Ma ei tea, kas võetakse kuulda vanema põlvkonna elutarkust: jõu  ja jõhkruse vastu ei saa leebete sõnadega. Kui meie rahvas ei mäleta oktoobrirevolutsiooni, kus samuti grupp oma ideedesse fanaatiliselt uskuvaid seltsimehi võttis võimu jõuga, kõiki häid tavasid ning reegleid eirates. Kõiki, kes pole meiega, tappes.
Kes siis veel seda mäletama peaks.

Kolmapäev, 11. november 2015

Noor kaardivägi

Õpi õpi hoolega, siis saad kohvi koorega, leelutasin.
Huvitav, kes sellise lause välja mõtles, lisasin hajameelselt.
Lenin. Vastas laps.
???
Isa ütles, et see vend oli õppimist soovitanud...

Esmaspäev, 9. november 2015

Minu elu esimene dieet

"43-47 aastaste meeste meelest oleks sinu ideaalkaal 61 kg."
Ma jõllitasin ekraani umbes 10 minutit püüdes aru saada, kes on need mehed, miks neid huvitab mu kaal ja kes on küll sellise teenuse sihtgrupp. Õnneks on mu oma mees vanem, Seega probleemi ju pole. Ja panin selle lehekülje kinni.

Ma pole mitte kunagi elus dieeti pidanud. Lapsena olin nii kõhn, et mind aeti närvi küsimustega " kas sa sööd ka midagi...". Nüüd olen piisavalt kosunud, ja mulle meeldib nii. Konflikt tekib ainult rõivapoodides, kus selgub, et disainerite ja nüüd selgub, et siis ka mingite võõraste meeste meelest olen ma siiski  liiga paks. Õnneks käin ma poes harva ja niimoodi elan rahus.
Paar seelikut on mul siiski indikaatorina käigus, Kui nendega pole võimalik prae kõrvale magustoitu süüa, siis on aeg hoogu maha tõmmata.
Viimasel reisil lisandus aga 2-3 üleliigset kilo- rootsi lauad, alkohol, maiustused, puuviljad, lisaks veel mitu mitu pidu ja kuna piparkoogiaeg läheneb, siis tegi see mind pisut murelikuks,

Ma kohe kardan neid dieete. Esiteks, pole mul tahtejõudu. Teiseks, ka iga loll oskab nälgides kaalust alla võtta. Dieediks pean ma siiski toitumise korrigeerimist. Kolmandaks, ma tunnen ennast- kui süüa ei saa või ei tohi, just siis tekib mul nälg. Ja neljandaks olen ma väga tundlik veresuhkru osas. Kui on nälg, siis ma lihtsalt suren ära, olles eelnevalt kõik enda ümber hävitanud.
Need dieedid, millest ma olen meedia ja blogide vahendusel lugenud, tunduvad mulle hirmutavad. See, mida süüa tohib, on väga ühekülgne. Tundub nii.

Kolmapäev, 4. november 2015

Natuke liiga kirev maailm

Kas teadsite, et

Viimasel ajal kaob palju inimesi. See on ilmselgelt organiseeritud inimrööv organite saamise eesmärgil.

Seakatk oli kindlalt kellegi poolt kinni makstud. Kuidas siis muidu, alles kirjutas ajalehes, et metssead täiesti elus ja songivad juba Tallinnas ringi, Aga kodusead on maha tapetud, Ja kuidas oli võimalik, et väikses kohas surid kõik sead ära, aga nt Eksekos jäid ellu.

Pehmed toolid tekitavad vanainimestele pärakuvähki, neid ei tohi kasutada.

Kristallkuuli blogi kommentaariumis oli viide Inglise klassidesse paigutamise testile. Üks neist küsimustest oli selle kohta, et milliste inimestega me igapäevaselt läbi käime.
Ma naersin selle testi üle ja kiitlesin, et mul on väga lai tutvusringkond.
Nagu oleks see midagi head.

Viimati ühel sünnipäeval ülaltoodud vandenõuteooriaid kuulates, (kusjuures, ma andsin edasi vaid sisukokkuvõtte, rääkijad lisasid ka argumente ja " fakte"...) tekkis küsimus, kas mu tutvusringkond mitte liiga lai pole.

Kuidas inimesed selliste mõteteni küll jõuavad.

Teisipäev, 3. november 2015

Kaks vanainimest

Pane mulle teevesi keema, hõikan mehele kööki järele. Olgu, vastab ta.
Natuke hiljem, lähen kööki. Kallan vee tassi.
Lasen teel  veel mõned minutid rahulikult jahtuda ning tõmmata.

Hästi ettevaatlikult ja peale puhudes rüüpan...
täiesti külma piparmündimaitselist kraanivett.


Veest, mis on unustatud keema panna pole võimalik teha kuuma teed:)

Esmaspäev, 2. november 2015

Killerkottidest

Keegi küsis minult, et kas ma olen juba kilekotikampaaniaga liitunud.  Ma ei saanud päris täpselt vist küsimusest aru, sest vastasin, et jah, ma käin aeg- ajalt poes kilekotte prügikottideks ostmas küll.

Südamest aus olles, siis tegelikult on Eestis lood väga hästi, Vähemalt neis poodides, kus mina käin. Küprosel, Hispaanias, Portugalis... oli hullumaja. Iga pisiasi topiti eraldi kilekotti. Fänsimates poodides töötasid lausa eraldi kaubapakkijad, kellega polnud sel teemal võimalik läbi rääkidagi. Nendes riikides on seda kampaaniat väga vaja ja ma saan ka aru, et EL tahab keelata- karmistada- maksustada.

Minu kodupoodides on pisikesed kilekotid puuviljaosakonnas ja kassas. Aga kassades nii ebamugava koha peal, et saad ainult siis, kui ikka väga vaja. Ja nii silma järgi vaadates, inimesed neid väga ei kuritarvita  ka.

Päris ilma kileta ma elu siiski ette ei kujuta. Viinamarjad, kartulid, tilkuv piim...?  Telekas on näidatud  ka selleks otstarbeks mõeldud tekstiilkotti, aga  ma siiski ei usalda seda väga.  Samuti ei osta ma ära ideed, et paber  on mõistlikum, kui kile. Lagunemise suhtes, jah. Aga kasutatava ressursi osas?

Igal juhul, on see hea mõte, et kile tarbimist piirata.
Ammu see oli, kui prügipangi põhjas oli ainult ajaleht. Vedelik käis klaasi sisse, lahtine leib-sai, mida vaid paberitükiga katsud ja võtad, paberisse käis ka vorst ja liha. Puuvilju toona ei müüdudki, nii et polnud probleemi:)
Ja siis, kui Gorbatsovi ajal suletud veinivabrikute viinamarjad lette ummistasid, siis vist juba olid kilekotid? Ei mäleta. Aga mandariinid ja kartulid pakitakse täna ka võrku, ju see sobiks ka muudele viljadele.
Ja kõik jäime ellu.
Ja salatit ning grillkana tulebki teha ise kodus, mitte poest tassida:)

Kes teab, kui meil on varsti ühistranspordi asemel isesõitvad autod,  ehk siis tulevad tagasi ka oma mannerguga  vedeliku järel käimine ja ka muiud hakkame vähem taarat vajama, sest seal autos on spets hoiukoht,. Ning puuviljade jaoks on sul selles autos olemas korvikene....:)