Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Neljapäev, 20. jaanuar 2022

Nostalgianeljapäev. Lapsepõlve maitsed

Ma alati imetlen inimesi, kes oskavad öelda oma ühe lemmiku. Lemmiklaulu, - filmi,- raamatu, -toidu... mul pole kunagi olnud üht ja ainsat. Elu muutub, olukord muutub, mina muutun. Ja lemmikud muutuvad. 

ETVs  jookseb Angelica Udekülli juhtimisel saade "Suus sulav Eesti", kus sel hooajal valmistatakse kuulsuste lapsepõlvemaitseid. No nii enam vähem. Suurem osa saatest kulub siiski kohalike väiketootjate PP-le ja reklaamile, aga vana toit üritatakse samuti ära teha. 

Kui mõtlen enda lapsepõlvemaitsetele, siis huvitaval kombel meenuvad esimesena soolased toidud.

Ema lihapirukad ja suitsuräime- makaronivorm. Isa tehtud kotletid ja praeliha. Kõikide ühine nimetus on krõbedus. Mida täna ei suudaks isegi Angelica enam saavutada ja samasugust tulemust saada. Ma olen pirukaid nüüd kahel korral teinud. Imehead. Aga teistmoodi, kui ema omad olid. Pannid on teised, toorained teised, ahjud teised. 

Meil oli kodus inside joke sellega, et ma ei armastanud ketsupit. Seega, nähes ketšupipudelit hakkan ma alati naerma, sest lapsepõlv tuleb meelde...

Magusast meenuvad ema tehtud kohupiimapallid, millega käis alati millegipärast komplektis jõhvikakissell. 
Kui ma olin pisike, siis oli mul väga närb isu. Ainus võimalus mind toita, oli peita iga lusikatäis  Salvesti õunakastme alla. Siis ma sõin. Nii et ka see võiks nimekirjas olla.

Nõukaaeg iseenesest annab juba materjali nostalgialaksuks. Värvipliiatsitega värvitud näts. Radiaatoril tehtud "röstsai" suhkruga. Hapukoorega segatud kakao... Või hoopis ajast, kui sai trajektooril kool-trenn nälja vastu ostetud saiapäts ja jupp keeduvorsti? Jumal küll, mida me ometi sõime :)
Koolitoitudest võiks rääkida terve loo. Valgeks vahuks klopitud mannavaht. Vorstikaste....
Esimene värske kurk kevadel.. Arbuus kooli alguses...

Aga üks ja ainus lapsepõlvemaitse? Mis viiks tagasi minevikku? 

Tädi Leili kirssidest kompott? Värskelt kupatatud veel soojad pilvikud tibakese soolaga? Isekorjatud mustikad suhkru ja piimaga? Just korjatud ämbritäis veel päikesesooje maasikaid? Vanaema paksud hapupiimapannkoogid?

Kui ma peaks valima ühe ainsa. Siis selleks oleks ilmselt hoopis vaarikad koorega. Kui olid vaesemad ajad, siis puruks surutud vaarikad hapukoorega. Kui rikkamad, siis vahukoorega. Mõlemad on imehead. 

Ja lapsepõlv tuleb meelde.  


Ja veel üks lapsepõlvemaitse. 

Ma kasutan juhust, et seda blogi loeb päris mitu inimest ja küsin, ehk keegi oskab aidata.

Seitsmekümnendatel külas käies ja pidudel, pakkus üks ema kolleeg " Ämma kooki". Ma olin tollal koolieelik. See kolleeg kolis ära ja hiljem kolisime ka meie ja nii see jäi. Mul pole aimugi, millest see kook koosnes ja kas ta ka tegelikult oli nii hea, kui ma mäletan.

Kui mu blogi juhtub lugema keegi, kes pärit Põlvast- Otepäält ja kellele tuleb see kook tuttav ette, siis andke teada. Ma olen üsna kindel, et seal võis olla komponentidena sees õun ja vanillikreem. Ja ilmselt oli pakkujaks kas Söödi Ülle või Poolakene Imbi. Aga võis vabalt olla muidugi mõne hoopis teise naise ämma leiutis :)

37 kommentaari :

  1. Trennist tulles oli alati dilemma - kas osta pooleliitrise limonaadi "Limonaad" kõrvale saiapäts või küpsisepakend. Saia oli palju, aga küspsised maitsvamad:) Enamasti kaldus vaekauss saia poole.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures mul sama, küpsistest on ähmane mälestus, ikka sai sai valitud.
      Ning kui nõukanostalgijat veel ekspuateerida, siis lahe oli ka see, et igas maakonnas oli oma leib.
      Saaremaal Boridono koriandriga, Tartus oli põranda-peenleib ja meil vormi- Mulgi leib. Mujal oli alati parem :)

      Kustuta
    2. Jaa! Meil oli ka oma leib, aga Saarema Borodino maitses väga :)

      Kustuta
  2. Täpselt, võisai+limonaad või Kelluke.
    Sai+jäätis.
    Suhkruga üleriputatud võisai.
    Ja kõik need toidud, mida ema tegi.
    Ja reedeti tõi isa šerbetti 80ndate lõpp-90ndate algus - sellise maitsega šerbetti pole enam elus saanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. no kuidas ma ometi šerbeti unustasin:) ja se on jah, üks neist asjadest mida ma pole hiljem enam saanud,

      Kustuta
    2. Lehttainaküpsetisi - päris, mitte pärmilehttainast - on tänapäeval raske leida. Riisipirukad, kohupiimapirukad, "sikusarved" (millest ma ei suuda välja raalida, millest see täidis tehtud oli - ploomimoosist?).

      Pikergused õlis küpsetatud moosipirukad. Doktorileivake. Köömnesai.

      Pontšikud - need klassikalised, pärmitainast ja keskelt auguga - mingil määral ka - "mingil määral", sest nad pole päris minevikku vajunud, kui ma kuskile kaugele kaubanduskeskusse läheks, siis saaks. Aga enamasti ei lähe ju ja Tartu kesklinnas ei müüda.

      Vahvlikooperatiivide vahvlid.

      Tundub, et olulise segmendi mu söögisedelist moodustasid toona pagaritooted. A ses mõttes loogiline, et muude toitude järeletegemisel on praegu vähem takistusi. Lehttaina tegemiseni pole ma aga tõepoolest ise jõudnud.

      Kustuta
    3. Tallinna leivake ja puppernikkel Pärli kohvikus! Kusjuures mul peaks olema Tallinna leivakese retsept, neid oli jube lihtne teha. Peaks uuesti proovima.

      Kustuta
    4. Pontsikuid saab nii Pärnus kesklinnas kui Tallinnas Nõmmel ja sealjuures täitsa endise maitsega mu arust.

      Kustuta
    5. No Pärnus ja Nõmmel jah muidugi, kui ma sinna satun, siis sööngi, ja tõtt-öelda juhtubki seda umbes sama tihti kui seda, et ma siin oma kodulinnas Lõunakasse või Eedenisse jõuan, sest Tartu kesklinn on pontšikutest maha jäetud.

      Kustuta
  3. Me nagu oleks sellel teemal kunagu juba rääkinud...

    Vanaema paksud pannkoogid, ema tehtud lumepallisupp (peaks jälle tellima, see on mu lemmik!), ahjukartulid vanaema puukütteahjus, samas peale kütmist küpsetatud ahjuliha (mida ma praegu sööks aga siis ei tahtnud), naabritädi tehtud vahukooretort vaarikatega (alati minu sünnipäevaks, kollastest maamunadest).

    Vorstikaste oli minu esimene toit, mille ma kodus iseseisvalt tegin. Koolis toitlustustunnis tegime ja siis ma kodus kohe praktiseerisin.

    Poest? Hmm, äkki maisipulgad :) Mäletate neid hiigelsuuri pakke? HInd oli vist 30 kopikat. Baikal. Teekonna kommid. Kondenspiim :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, analoogsel teemal olen ma kirjutanud küll. Aga see polnudki küsimus :) küsimus oli, et kas sina suudaksid Angelicale ÜHE maitse/toidu välja tuua. Raske eks?

      ning maisikepikesed- väga hea täiendus. Mul ka :)

      Kustuta
    2. Raske, aga lumepallisupp sel juhul. Siidine ja õhuline, njammmm

      Kustuta
    3. Vabandust, ma ei màrganud kiiruga lugedes küsimust. Aga see ämma kook võis olla kellegi kohaliku ämma oma :)

      Kustuta
    4. Komeedi kommid! Ja maisipulkade pakkides oli vahel tuhksuhkru plönne kui eriti vedas.

      Kustuta
    5. mul oleks sel juhul nn "tibukaste" ehk kapsas hakklihaga (aga ärge minu käest küsige, miks tal meie suguvõsas selline nimi on).

      Kustuta
    6. Kapsas hakklihaga on muuseas mul siiani menüüs :) Eriti meeldib mulle seda süüa nii, et panen veel majoneesi peale ja söön hapukurki salatiks :)

      Kustuta
  4. Mulle meenuvad esimesena, nö teise päeva, praetud käkid (mulkide värk), vanaema tegi :) suure laari ja järgmine päeva praadis koos kartulitega...mmmm ja siis mulgikorp ning peenrast võetud värske kurk suhkruga, mida sai suhkru sisse kasta. Hommikusöögiks tegi vanaema muna-piimasegusse kastetud praetud sai, millele sai suhkrut veel peale raputatud.

    Kooliajast tuleb meelde nö linnupiim shokolaadis ja kakaoga kondentspiim, tarhuni limonaad.

    Niimoodi mõeldes, toitusime "ebatervislikult", kuid väga maitsvalt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Praetud käkid?
      Ma ju ka mulk, aga seda ma ei tea?

      Kustuta
    2. Tarvastus oli see lihtne talutoit: vanaema keetis suures pajas sealiha, saadud puljongisse pani sisse kartulid ja viimasena käkid. Need läksid siis lauale ja jäägid praeti järgmine päev (mulle kohe hommikul) söögikorraks. Oh, saaks vaid neid aegu tagasi. Kui mu esimene laps sündis, küsis isa, et mida ma süüa soovin ja soovisin siis neid käkke ... nagu vanasti. Tõi pajaga mulle koju liha,kartulid ja käkid, sõin nädal aega ;)

      Kustuta
    3. Et nagu klimbid siis? Muna-jahu?

      Kustuta
  5. Ülikooli ajal sõjalise loengute vahepeal sai Balti Jaamast osta koerapirukas (rasvapirukas (hulkuvast koerast)hakklihaga) ja pool pudelit hapupiima, hullult hea oli. Kooliajal ABC'st klaas mahla või jäätis, miskit tahedamat ei tahtnudki. Koolitoit oli meil super hea - Kännu-Kuke kokad tegid.

    Lapsepõlve maiustustest vanaema kaneelikuklid ja ahjupraad ja teise vanaema kaerahelbe pannkoogid õunamoosiga ning koduõlu. Vanaemad endiste suurtalude perenaistena üldse jagasid seda toidutegemise kõrgpilotaazhi. Vanatädi lumevalgepalli suppi ei saa ka välja jätta ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Need olid rotikad! Ja moosiga olid tavotikad :D

      Kustuta
    2. Väga hea, rotikas ja tavotikas :D ilmselt eri piirkondades ajajärkudel kutsuti neid püsiväärtusi erinevate nimedega.

      Kustuta
    3. Ma tean et selle piruka nimi oli koerarõõm.

      Kustuta
    4. Koerarõõmuks nimetati meil hoopis maksavorsti.

      Kustuta
    5. Maksavorst on küll üks toit, mida ma peale iseseisvuse saabumist söönud pole! :) see võiks küll olla " üks nendest toitudest" :) ja meil oli see ka koerarõõm

      TT võiks jagada kaerahelbekookide retsepti? Lihtsalt nisu asemele kaerajahu?

      Kustuta
    6. Meil oli ka maksavorst koerarõõm, aga see oli vist see odavam versioon. Mul oleks nagu meeles, et oli odav ja kallim (parema koostisega?), viimast liikus harva.

      Kustuta
    7. Jagaks heameelega, paraku viis vanaema saladuse kaasa :( Seda vaid tean, et oli nii jahu kui kaerahelbeid ja kergelt hapukas mekk, äkki hapupiimast?

      Kustuta
  6. Täiesti müstika, ma ei mäleta lapsepõlvest ühtegi toitu - ilmselt vastab tõele see legend, et ma väiksena ei söönud mitte kunagi mitte midagi.

    Okei, ma mäletan neid ekstra kohutavaid toite, mida ma kindla peale ei söönud, aga ma ei tea nende maitset (sest ma ei söönud ju), ma lihtsalt mäletan seda traumat nendest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Loodame siis, et sa Angelica saatesse ei sattu :) Mõtle, kui piinlik oleks :) :)

      Kustuta
  7. Ühte välja valida on tõesti keeruline. Aga kui juba loeteluks läks, siis Põltsamaa tuub Kosmos. Lahtine jäätis, nii roosa kui kollane. Ema tehtud nutriamaksapasteet (me kasvatasime nutriaid ja seda pasteeti sai küllalt tihti).
    Eriline lemmik oli kodus tehtud pontšikud. Ema tegi pärmitaigna, rullis laual lahti ja lõikas klaasiga rattad ning sõrmkübaraga augud ratastesse, küptsetati searasvas. Searasvapott oli tavaliselt keldris, iga kord, kui küpsetama hakati (ja seda oli harva...), pidi rasva pealt hiirehammaste jäljed ära lõikama. Kõige paremad olid need "herned", mis pontšikuaukudest välja lõigati. kõige lõpus ära küpsetati ja tuhksuhkruga üle puistati. Ma nii igatsesin, et teeks ükskord neid herneid hästi palju, jätaks suured pontšikud tegemata, aga ema muidugi ei viitsinud sõrmkübaraga tervet tainast pisikeseks hakkida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. 80-date märksõnad on kindlasti ka nutria,
      ja sprotipasteet :)
      Naljakas, et nii paljudel on meeles pontsikud ?:) Kodus, nagu ma kirjutasin, olid meil kohupiimapallid. (Loomulikult ka frititi searasvas, kus siis veel :)) aga pärmitaigna värk on mul sama, mis teistel üleval kommentaarides, ei julgenud süüa, sest jutud röökisid, et neid tehakse... jumal teab millest. Tänases kontekstis lisanduks veel hügieeniteema. Gaseeritud vee- ja kaljaklaasid ja siis paberiga võetavad saiad- pirukad. Küll meie põlvkonna immuunsüsteem peaks tugev olema :) :)

      Kustuta
    2. Need kohupiimapallid tulid meie kanti hiljem ja siis liikus juba õli. Mitte päris see poslamasla, aga oli miskine etem. Meil ei armastatud õlis mässata, pigem tehti pannkooke, karaskeid, pärmitaignast kaneelikringleid. Vahel piparmündiküpsiseid, vanaema tõi selleks ekstra apteegist piparmünditilku.

      Kustuta
  8. Ma ka ei suudaks ühte välja valida, neid oli nii palju. Aga mida ma siiani aeg-ajalt teen (ja just nödalavahetusel saigi tehtud) - küpsisetort. Vaarikatega. Mmmm.
    Moorapalle olen ka mõnikord endiselt teinud. Kuigi meil on siin üldse teised küpsised jne. Aga saab hakkama, üsna sama hea tuleb mu meelest.

    Sõira tahaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Küpsisetordidst võiksid blogis lähemalt kirjutada, kuna meie peres pandi vahele hapukoort, mida sul seal ei tohiks ju olla? :)

      ja vihjeks, et sõira on superlihtne teha. Sedasama Angelica saadet vaadates mõtlesin, et peaks jälle tegema.(nüüd makstakse meil elekter ka kinni, mul annab kõvasti kulutada, et lubatud norm täis teha :) :))

      Kustuta
    2. Meie peres on küpsisetorti alati tehtud õunamoosiga (tegelt see Salvesti õunakaste, see on siuke hea poolvedel püree, vene ajal oli sama asi olemas) ja küpsised kasteti hapu punasesõstramahla sisse. Hapukoorega küpsisetorti ma nägin esimest korda elus 20+ aasta vanuselt :D

      Kustuta
    3. Mmm.. õunamoosiga kõlab väga maitsvalt, proovin järele!

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!