Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Esmaspäev, 31. jaanuar 2022

Vanad eestlased

Kolm kolleegi nikerdasid koroona-ajal nullist valmis rahvariiete täiskomplektid.

Vau, eks,

Rahvariided pole mitte ainult ilu, vaid annavad meile esivanemate kohta ka nfot, mida me ehk teada ei tahakski.
Näiteks seda, et vanadel eestlastel oli hullupööra aega ja neil oli kindlasti väga väga igav. Ning meeldiva poole pealt, et vanadel eestlastel puudus edevus.

Kujutle vaid, et neiud- naised tahtsid, viitsisid ja suutsid küünla- ja peeruvalgel näiteks pilutada ja  tikkida. Mida need vaesed silmad pidid küll üle elama. Ma ei suuda isegi elektrivalgel seda teha, lihtsalt ei näe. 

Ning mind on tegelikult juba ammu huvitanud, et kas tõesti oli nii, et kogu kihelkond oli riides kui lastekodulapsed. Kõik ühesugustes riietes? 


Olgu, värvivaliku määrasid ilmselt ära kohalikud taimed, seened. Lõigete tegemine pole lihtne ning usun, et kui üks käiste lõige oli kusagilt hangitud, siis oli lihtsam kõikidel seda kasutada. Ja kindlasti kliima ka vt portugali lühikesed vs meie pikad villased seelikud, hamed.

Ning vabalt võis olla, et triibud tundusid parem maitse ja trendikam, kui näiteks ruudud. 


Aga ma ei suuda kuidagi uskuda, et Tiiu ei kaalunud hetkekski, et punane on ilusam kui roheline, teen punaseid triipe rohkem või jämedamaid. Või et Liisu ei tundud kiusatust tikkida kolm mooni rohkem, kui naabri- Maril..või et kogu kihelkond otsustas, et käised on nunnumad kui varrukad. Ja Leenu ei leidnud, et kõrvalkihelkonna kleit on figuuri sõbralikum, kui meite seelik ja pluus... Ning Andres ei öelnud Krõõdale, mis sa siin raiskad aega mu särgiga, tee parem midagi asjalikku, kanad on söötmata...


Ahjaa, üks vanade eestlaste asi veel. Sain hiljuti teada, et Luki- aegsed kättemaksud - suhkur tanki kütusepaaki ja lonksuke piima autopõrandale on eilne päev. Olid siin tuisused ilmad. Tuleb minna paha inimese auto juurde ja labidaga tuisule kaasa aidata. Seejärel autokuhja natuke veega piserdada ja lasta loodusel töö lõpetada.... ( Ärge seda kodus järele tehke :))
 

44 kommentaari :

  1. Hm. Kui Sa nüüd nalja ei tee...
    Kihnus pidi olema täitsa keeruline neil, kes sinist ilusamaks peavad kui punast, vanemad naised hakkavad kohe arutama, mida see Mari leinab, ise noor inimene... Nii et ma kujutan ette, et hästi palju oli ühiskondlikku survet. Tõsi on aga, et moonitikkimistest on säilinud siiski vähesed, küllap oli erinevust tikandites päris palju, aga mustreid ei ole üles kirjutatud... ja igaüks tikkis oma moonid oma oskust mööda. Triipe on kangakudumistehniliselt palju lihtsam tekitada kui ruute, kogu rakendus on teistsugune, ma usun, et paljud naised ei osanudki ruute kududa.
    Tikanditega kirikuriideid oli inimesel üks-kaks komplekti, need pidi kestma kaua ja sobima figuurimuutustega. Olen ise noorena tikkinud ühed valgetikandiga käised, kuna kogemust oli vähe, läks aega kaks kuud, iga päev mitu tundi. Kesse kanasöötmise kõrvalt niisugust tööd jõudis teha, see tahtis ju valgust ka! Lõikeid kui niisuguseid ma rahvariideraamatust ei mäleta, põhilõige on kandiline riidetükk, millele lisati siia ja sinna lisajupikesi või krousiti mõni serv parema istumise huvides kokku. Eks kõrvalkihelkonna kleitidest võeti ikka šnitti, aga ega sinna kõrvalkihelkonda eriti vist satutud, jällegi, aega polnud ja teed olid viletsad. Ei olnud sellist ringikolistamist nagu meil praegu.
    Ma arvan, et Kuduv Koeraomanik ja Nodsu teavad rohkem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lisaks see, et kogu kangas, mis telgedelt tuli, kasutati ära. Lapid pandi jah ülale ja kaenla alla. Me oleme tundides vanu asju uurinud (muuseumitnnid), need särgid istuvad seljas hästi ja on kõi käsitsi õmmeldud.
      Mustrid ongi universaalsed ja koopia otseselt ei olnud minu meelest teema. Ikka tuli loominguline olla ja mingi väike oma nüanss juurde lisada. Haapsalu rättidest tean, et mustrid olid peas ja kui neid ka naabritega vahetati, siis tingimus oli ikka et tuli pisikene muudatus või knihv ise juurde panna.

      Praegune "projektikudumine" ajakirja baasilt on üsna masendav ja pärsib käsitöölise loomingulisust.

      Ruudumustriga vanu rätte on küll ju kootud. Mis ajastut, Reet, sa silmas pead? Vaata kasvõi Eva-Liisa Kriisi raamatut "läbi lõimede". Suurrättide eeskujud olid rahvusvahelised ja siia jõudsid 19. saj alguses.

      Kustuta
    2. Ma mõtlesin pigem seelikuid, suurrätid ei tulnud meeldegi. Aga ruudumuster on siiski keerulisem rakendada ja ma arvan, et päris igaüks seda ei kudunud. Minu Vanamamma (elas 1857-1955) kohta räägiti, et külanaised käinud tema käest juhatust küsimas, kui midagi peenemat oli vaja kududa, kujutan ette, et oskused olidki erinevad...

      Kustuta
    3. No ju lausa Lätis- Leedu rahvariiete seas on ruudulisi seelikuid?
      Aga usun, et triip on kergem.

      Ja seda ma imestangi, et tikkimine ja pilutamine ja pits on nii peenike töö, kuidas seda pimedas teha sai?. Müstika.

      Kustuta
    4. Triibuseelik on ka hilisem, vanasti oli ikka vaipseelik peamiselt. Triibuseelik jõudis siia 18. saj keskpaigas, kohanes 19. saj alguses. Just vaatasin konspektist üle :)

      Kujunemine oli selline:
      • Villane või linane riidelaid - Vaipseelik (kõrik, ümbrik, pallapool)
      • Ümbrik – kitsas kokkuõmmeldud
      • kokkuõmmeldud kitsas, taga seljal kummalegi puusale suunduvate voldiga seelik.
      • kahar volditud seelik - körtsik, seelik, undruk 18.s algus
      triibuseelik - 18. saj keskpaik

      Kustuta
    5. kitsas ( kui ma nüüd saan õigesti aru, et kitsas ongi kitsas) on küll huvitav? Sellega ju raskem liikuda nt vankrisse ronida, üle läve astuda jne. Lisaks ma alati mõtlen et suur osa ajast oldi küll kas rase või sünnitanud, aga kui mitte, siis kaharama seelikuga on ju ka lihtsam igasugu lekkeid/plekke varjata jne?

      Kustuta
    6. Need kitsad olid lühemad ka. Ja materjal oli nagunii paks ja ega seda seelikut siis palja ihu peal kantud, särk oli vahel.

      Kustuta
    7. Ma neid vanema aja seelikuid nii hästi ei tea (kui kitsas on kitsas seelik jms), aga üldiselt oli seeliku all ju särk. Mitte tänapäeva lühike maika, vaid põlvini või allapoolegi särk. Lõuna-Eestis oli see nagu tänapäeva pluus, aga pika sabaga, sellele tõmmati siis seelik veel peale. Plekid jäid särgile, mitte seelikule. Särgi ülaosa, mis jäi pluusina nähtavale, tehti eeglina peenemast valgemast linasest, saba aga õmmeldi robustsemast riidest, sest ega ilusat kallist peent valget võinud siis niiviisi mittenähtava osa peale raisata. No ja küllap siis neid särkide alumisi otsi ka vahetati, kui väga koledaks läksid. Õmblusest lahti ja uus saba alla.

      Kuidas on kujunenud käised ja mis nendega täpselt komplekti käis ning kuidas seelikut ihuvedelike eest kaitsti, seda ma paraku ei tea. Eks need käised ole ka üldse üks uuema aja leiutis ja mõisa- ehk linnamoest omal moel üle võetud.

      Kustuta
    8. Käiste all käis minuteada särk. Või noh, (varrukateta) särk alumiseks kihiks, mille peal ülakihiks seelik ja käised.

      Kustuta
  2. Sa üritad saada vastused teemadele, mida inimesed on uurinud aastaid ja seda esemegruppide kaupa :)

    Ei, ei olnud nagu munder ja sellest on Tõnurist ka kirjutanud. Aga olid üldkehtivad reeglid, mille piires toimetati. Värvigamma, pikkus, materjalid, tikandid jne. Seda näeb praegugi Kihnus, kus on veel alles elav rahvakultuur.

    Ajakasutus oli teine. Oli aeg välitöödeks ja sisetöödeks, sh ketramine, kudumine. Ega taluinimene end niiviisi igapäevaselt ehtinud, need olid ikkagi piduriided ja kujunesid välja pigem 19. saj keskpaigaks. Palju õpiti rändmeistritelt, mõisades. Soovitan lugeda: https://www.goodreads.com/book/show/15670112-eesti-rahvakultuur
    Igapäevased riided koosnesid sageli lihtsast linasest, villasest.
    Isegi kirikindaid pandi vaid kirikusse teiste peale, et oleks millega uhkustada.

    Meie õpetajal oli hea lugu Kihnust, ta tegi oma lõputöö Kihnu baasilt ja tunneb isiklikult paari meistrit. Kui noored kippusid oma rõivad hülgama, otsustas kogukond natuke vastu tulla ja lasi kördi pikkuse lühemaks. Nii et ka ses osas käidi ajaga kaasas :)
    Ja ega neid värvimõjusid nii palju polnud. Kui mees käis merel ja tõi kaasa kirju räti, siis seda ahviti küll, aga kuidagi ikkagi sellises võtmes, et veeringes olev maitse hoidis piirkonnale omades raamides. Või kasvõi nn miinikollane (I ms ajal miinidest kangutatud pikriinhape) Muhus ja kuidas vanast oranžist sai kollane seelik.

    MIks praegu nii rangelt ühte joont aetakse, on see, et tunnetus ja järjepidevus on kadunud (linnamood ja hiljem nõukaaeg on selleks kurja vaeva näinud) ja rõivaid tehakse muuseumisse kogutud rõivaste baasilt (ja ka seal on siiski need, mida raatsis inimene annetada või jõudis muuseum osta). Rõhk on autentsel valmistamisviisil (kõik käsitsi) ja võimalikult originaalilähedaselt. Sedsa omakandi tunnetust on vähestele antud, sest muu maailma mõjud on tugevasti kohal ja domineerimas. Õnneks on siiski palju tekstiilikunstnikke ja meistreid, kes oskavad vana esteetilises võtmes kasutada ja edasi arendada.

    Soovitan veel lugeda ERMI kogumispäevikuid, neid on ilmunud üle 10, nauditav lugemine ja annab laiema arusaama sellest, millise vaevaga üldse on need vanad asjad meieni jõudnud ja kui suur väärtus see tegelikult on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Koolis räägiti ka, et on üles kirjutatud lugusid, kus naised läksid kirikusse ja lõngajupid olid taskus. Ja kui siis keegi oli omale eriti ägeda saaniteki kudunud ja tikkinud, siis salaja võrreldi oma taskulõngadega, et omale siis ägedam teha :)

      Kustuta
    2. KK ütles juba palju rohkem, kui ma oleks osanud. Mul on kõrva jäänud veel paar teadet eri kandist: esiteks ühel tuttaval oli Muhus esiema, kes rääkinud, et see miinikollase tulek ei tulnud ka ühe raksuga lihtsalt sellepärast, et sellist värvi hakkas käepärast olema, vaid see levis moena. Keegi (nähtavasti küllalt prestiižne inimene) tegi endale ja siis teised tahtsid endale ka.

      Muidu tahtsin öelda sama, mis Reet ennist, et värvidel oli oma tähendus. Aga see ei tähenda, et triibumuster oleks olnud kõigil täpselt üks. Siit tuleb nüüd teine suuliselt kuuldud teade, et Kihnus (kus ongi elav traditsioon) olevat eri peredel (olnud? praegugi?) justkui oma triipkood.

      Mis Indigoaalane edevuse puudumise märkusega silmas pidas, sellest ei saanud ma üldse aru. Need kirikuriided on ju nii hoolega välja ehitud, edevust kapaga.

      Kustuta
    3. Kasutan juhust ja küsin KK-lt - mismoodi üldiselt käituti siis, kui abielluti kodust kaugemale? kas noorik võttis omaks kohalikud trendid või käis kangekaelselt oma kodukoha stiilis? sest selliseid kaugemale abiellumisi siiski oli.

      Aga muidu on väga huvitav vaadata ka päris vanu talurahvast tehtud fotosid - nad kõik ei ole lavastatud.

      Kustuta
    4. KK tänan viidete eest. Mind päriselt huvitab.
      Kuigi, ma usun, et vastus on sama, mis muude ajaloo- asjade puhul, allikaid on vähe ja suurem osa on meie interpretatsioon tänaste arusaamade põhjal.
      Ja Notsu viimane küsimus huvitab mind ka.
      Mu enda suguvõsa on elanud aastasadu ühes mullis. Aga ikkagi tuli ju ette teise maakonda aniellumist. Mis siis sai?

      @notsu. Edevuse puudumise all peangi silmas seda, et kõik olid nõus ühtemoodi riides käima.
      Kuigi ma ise usun pigem ka seda varianti, et riided EI olnud samasugused. Et nad on sarnased praegu, just seetõttu et a la Hallistest saadi selline asi kätte ja kogu laulukoor ning rahvatantsurühm pandigi selle ühe näidise põhjal riidesse.

      Isegi kui võtta kaasaja näited- kui " kõik" kandsid" valgeid barette, paljaid pahkluid, kitsaid teksaseid, valgeid tosse jne jne. Siis alati on ju olnud neid, kes tahavad massist erineda.
      Ma " ostan ära" idee, et see, eks triibulise sini-punase asmele pani selga rohelise ruudulise võidi kividega surnuks visata ( st klatšiga piinata), aga tikand, vöömuster, triipude laius, värvide kombo...

      mulle meeldiks mõelda ja uskuda ikkagi seda unikaalse EAN koodi teemat :)

      Kustuta
    5. Tegelikult on ERMis ikka päris palju rahvariidekomplekte, enamusest paikadest on saadud kogudesse rohkem kui üks variant. Ja kõik ongi mõnevõrra erinevad. Rahvale vaatamiseks näitusele on pandud enamasti kõige paremini säilinud variant ja nüüd inimene arvab, et ainult nii oligi, täpselt selline triip ja kolm mooni tikitud mitte neli. Ei olnud nii, :) muuseumi hoidlateski on riiete ja mustrite varieeruvus ilusti näha. Ainus häda, et hoidlatesse ei ole tavainimesel sugugi lihtne pääseda. Õnneks on meil olemas https://www.muis.ee, kus pärs suur hulk kogudest on juba digiteeritud.

      Kustuta
    6. Meie kandist ei ole ühtegi seelikut näiteks, sest linnamood oli selleks ajaks peale tunginud ja vanad asjad kaltsukaupmeestele antud kui kogujaid jaole said. Käiseid oli palju ja muud vara.

      Me küsisime seda abiellumise asja. Minu meelest oli nii, et läksid oma riietega, aga lapsed siis juba selle uue piirkonna reeglite järgi.
      Samas ma ei tea kui autentne on Ruhnust film Karguga, seal on naisel Ruhnu riided, kuigi tuleb mandrilt naiseks. Pigem ma usun seda oma kihelkonna asja, sest ega enne kokku ei elatud ja kaasavara tuli teha suures koguses. Tavaliselt naissugulased ja küla lausa aitas, et noorik ei peaks piinlikust tundma kesise kaasavarakirstu üle.

      Jah, on piirkondi, kust on palju kogutud ja on piirkondi, kus muutused ei olnud ajas nii kiired. Mina ise olen Põhja-Eestist ja siin mindi väga varakult linnamoele üle.

      Eristumine oli tabu. Meenuta libahunti.

      Kustuta
    7. Kihnus on see, et teatud eluperioodil domineerib teatud triip. Mida noorem, seda punasem. Kui lein, siis aasta musta seelikuga ja siis tumedamad toonid, sinist sekka. Ja seda reeglit peetakse ka praegu, minu kursaõde on mitmenda põlve kihnlane.

      Me õmblesime koolis Kihnu vardakotte ja tegime Roosi õpetuste järgi. Tuli Mardilaat ja see uudis, et Olustvere müüb ka Kihnu vardakotte jõudis kulutulena Kihnu prouade letti. Tulid kohe uurima ja üks suskas, et MEIE teeme neid teistmoodi. Õpetaja ehmatas ja helistas kiirelt Roosile, et mis nüüd. Selgus, et seal on jah paar küla, kes teevad vardakotte omamoodi :D

      Kustuta
  3. Edevust oli siis ju küll ja veel? Uhkemad riided olid jah kirikuriided ja pulmariided, kus käidi ennast näitamas ja see oli üks õite kirju ning väga edev maailm. Igapäevariided olid väga-väga palju tagasihoidlikumad. Kes see siis põllutööd litritega särgis teeb? Ja tõesti, üldine mood ühes piirkonnas muidugi oli, aga igaüks muutis seda siiski jõudumööda oma silma järgi ilusamaks ja huvitavamaks. See, et meie ajal võetakse aluseks mingi üks kindel muuseumi jõudnud komplekt või raamatus trükitud näide, on meie aja eripära (ja vaesus) lihtsalt. Võta ette mõni suurem vööraamat või kindaraamat ja sa näed, kui palju erinevaid mustreid ja värvivariante võis olla. Ning ometi oli igal kihelkonnal oma äratuntav eripära, olgugi, et igaüks individuaalselt ikkagi natuke erinevalt kudus. Eks seljariietega oli samamoodi.
    Sinine on olnud traditsiooniliselt leinavärv. Sinist on siiski päris palju kasutatud, aga kui domineeriv seelikutriip ei olnud mitte punane, vaid sinine, siis see oli leinariie. Roheline oli samamoodi mõnel pool leinavärv.

    Mood muutus rahvariide juures kogu aeg. Ainult muutused olid tänapevast palju aeglasemad, sest liikumist oli vähem ja üldine meelelaad ja nähtavasti konservatiivsem. Šnitti võeti ka mõisatest.

    Meile tuntud n-ö. öigete rahvariiete moed ja mustrid on pärit peamiselt 19. sajandist, sest peale seda tuli juba peale linnamood ja muutused läksid palju kiiremaks ning riietuma hakati palju rohkem globaalsete eeskujude põhjal, kui kohalike traditsioonide järgi. Aga näiteks 18. sajandi riided või veel varasemad olid ikka üsna palju teistmoodi.

    Lõiked on sarnased lihtsalt sellepärast, et need on ülilihtsad, mugavad ja arusaadavad. Nii lihtsalt tehti, see oli mõistlik ja kõik olid sellega harjunud. Individuaalsust ilmutati enam peenemates nüanssides, mustrites, värvivalikus, kui lõigetes. Aga ka lõiked siiski muutusid ajapikku. Seelikutel-särkidel vähem, vestidel rohkem ja peakatetel kõige rohkem. Vaata kasvõi naiste tanusid, mõnes paigas võisid nad mõnekümne aastaga väga paju oma kuju muuta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tanud on tegelikult veel omaette teema. Väga mitmed neist on äärmiselt ebamugavad ja ebapraktilised. ( minu meelest)
      vs näiteks moslemid, kelle peakatted on väga kliimasõbalikud.

      Aga ok, ma sain ses mõttes aru, et " edevus" kui mõiste on samuti ajas muutunud.
      Edev on " rohkem pitsi", mitte " olen erinev ja ägedam" :) :)


      Kustuta
    2. Edevus on ikka edevus ehk siis tahtmine oma väljanägemisega muljet avaldada. Muutunud on see, mida me ilusaks või eriliseks või tähelepanu väärivaks peame. Gucci kotte polnud maarahval tol ajal kuskilt saada, selle asemel eputati peene ja kireva käsitööga.

      Kustuta
    3. Triibuseelik on ise hea näide moemuutusest - kui ma õigesti tean, siis tuli selline triibukangas siis, kui siiakanti jõudis hilinemisega Louis XIV vanaduspõlve ajal (18. s algul) Prantsusmaal alanud triiburiide trend. Jõukad Mulgimaa kihelkonnad olid konservatiivsemad, vähemalt naisteriiete alal, nemad sellise veiderdamisega kaasa ei läinud ja käisid oma sisuliselt keskaegse vaipseelikuga edasi.

      Selle järgi, kui ruttu rahvusvahelised trendid eri kihelkondade talurahva piduriietes maad võtsid, on tglt täitsa huvitav seda konservatiivsuse taset mõõta. Nagu arvata, on rannarahvas altim muudatustega kaasa minema.

      Kustuta
    4. "erinev ja ägedam" on ka tänapäeva moodne inimene reeglina kõigest nüanssides; päriselt erinevad need, kes üldisest moepildist irduvad, aga need ei pruugi tingimata isegi edevad olla, võivad olla lihtsalt iseärakud, kes lihtsalt ei tea ega tunne huvi, mida üldiselt kantakse-

      Mood seisnebki ju selles, et mingil perioodil käib suurem osa rahvast mingi teatava ühtse malli järgi. Või vähemalt selle rahva prestiižsem osa, see, kelle järgi ütlema hakatakse, mis sel perioodil moes on/oli.

      OK, on ka trendiloojaid, enamasti keegi keskmisest rikkam ja/või mõjukam. ja noh, talurahvas võttiski tasapisi jõukamate kihtide käest tulnud trende üle.

      Kustuta
    5. Kusjuures sellele on vastu vaieldud, et sinine vaid leinavärv on. See on piirkonniti nii erinev. Nt on piirkondi, kus leinavärviks on olnud valge.

      Kustuta
  4. Eriti peene käsitööga oli nii, et seda kanti tõesti haruharva. Näiteks on teada pulmakinnaste paare, mis käisid läbi hulga suguvõsa pulmi, muul ajal neid ei kasutatud. Need olid lihtsalt nii arutult peen ja aeganõudev töö, et igapäevaks neid loomulikult ei raisatud.

    Ega iga tüdruk päris kõike ka teha ei osanud. Seelikukudumise ja särgiõmblemisega pidi tõesti igaüks hakkama saama, aga olid olemas ka peenemad käsitöömeistrid (mõni vaene, aga osav lesknaine vms), kes käisid talust talusse ja teenisid niiviisi elatist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah. Minu vanaema oli aastaid ERMi korrespondent ja kirjutas palju vaibakudumise teemadel. Ta ema oli külakangur ja kudus raha eest, samuti õppis tema ema kõrval. Ja ta ei ütle, et kõigil äkki polnud kätt ja oskusi, vaid täiesti konkreetselt väitab, et laiskus :D Nii karm hinnang anti külas siis tellitavatele töödele.

      Kaasajast saan veel ühe näite anda. Kihnu Roosi, kes on nüüd ikka üsna eakas. Mu õpetaja oli temaga isiklikult tuttav ja helistas, et õnne soovida ja küsis ka, et kuidas läheb. Selgus, et mis ta ikka, talvel elab Pärnus, suveks läheb tagasi Kihnu. Ja ega väga midagi teha pole saanud. Jaanuarist saadik vaid paarkümmend paari Kihnu kindaid, mõned meeste kapetad ja siis veel käistepitse natukene. Ja kinnaste all mõeldakse kirjatud sõrmikuid. Vestlus toimus mul õpetajaga juunis, mil Roosi oli juba Kihnus tagasi. Vot sellised meistrid on meil! :)

      Kustuta
  5. Ma ikka jääks selle piima juurde autopõrandal. Mul suvel täitsa pahaaimamatult lihtsalt juhtus (ei teand ma seda lugugi), no ja see ...lebra...see oli ikka kirjeldamatu, sõitsin kõik aknad lahti, aga see ka ei aidanud. Mitte midagi ei aidanud, ainult aeg.
    Sula tuleb raudselt enne, kui piima hais autost kaob.

    Kellakagu

    VastaKustuta
  6. Kui asi päriselt tõsiselt huvitab, siis parim lugemine on Eesti rahvariiete ajalugu, Ilmari Manninen. Igavene pirakas tellis, aga hirmus huvitav. Päriselt huvitav, sest lahkab suurelt osalt just neid moeteemasid - millised muutused riietuses toimusid ja mis seda mõjutas. Parim raamat, mis meie rahvarõivastest üldse eesti keeles kirjutatud on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan! Panen nimekirja. Huvitab jah :)

      Kustuta
    2. See raamat on nagu piibel. Ma kristlane ei ole, mul päris piibliga sellist suhet pole. Mannineni raamat on aga mu jaoks kui pühakiri. Mis tuletab meelde - peaks ise ka jälle lugema, palju on meelest ära läinud.

      Mul oma isikliku raamatuga oli selline kummaline lugu, et kui see uuesti trükis välja anti, siis ma oma blogis õhkasin, et tahaks väga aga nii kallis on... Ja siis tuli mulle millalgi ootamatu pakiautomaadi teade, mulle oli saadetud Mannineni raamat. Kes selle hirmkalli kingituse tegi, ei tea ma siiamaani.

      Kustuta
    3. Guugeldasin. Apppi seda hinda... Tuleb raamatukogust võtta ja lugeda, aitäh soovitamast! Imestasin ja siis mõtlesin käigu pealt välja ka põhjuse, miks mu lapsepõlvekodus seda polnud - vanaema oli ilmumisaastal alles 13-aastane, aga vennasvabariiklased põletasid sõja ajal tema emakodus kõik "saksa tähtedega" raamatud ära... Nii et kas jäeti ostmata või sai tuleroaks ja enam pole kelleltki küsida, kumbapidi.

      Kustuta
    4. Jah Manninen, aga ma sooviksin seda uuemat tellist ka, kus on erineva valdkonna teadlastelt ülevaateartiklid kuni nõuka ajani välja. Kaasaegsem, sest peale Mannineni on osa valdkondi siiski edasi uuritud.
      Selline kaanepilt https://osta.img-bcg.eu/item/1/9804/50219804.jpg
      Mul õnnestus paar aastat tagasi saada suht odavalt osta oksjonilt. Pealkiri oli valesti sisestatud ja ilmselt teavitused, mis refereerisid vaid pealkirja, ei töötanud.
      Ja seda soovitan, osad kogujatest olid ägedad sulesepad, muhe lugemine https://www.erm.ee/et/shop-new/categories/vanavara-kogumisretkedelt-sari

      Kustuta
    5. Polegi lugenud, aitäh soovitamast!

      Kustuta
  7. Ma nüüd ei mäleta, kes seda rääkis, aga tundub jube loogiline. Et käsitöö kippus olema peenem kohtades, mis polnud põllumajanduseks sobilikud. Et näiteks mulgid ei hakanud oma viljakate põldude kõrvalt vaipseelikutelt triibuseelikutele üleminekuks vaeva nägema, aga näiteks saartel ja põhjarannikul polnud maad, mida harida, ja seetõttu tegid naised rohkem käsitööd, hiljem ka müügiks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tundub natukene võhilik, sorry.
      Vaata kasvõi Kihnu käsitööpärandit. Lambaid kasvatati ja heina tehti kogu aeg, naised käisid kalal (mehed olid pikalt merel). Kõike tehti, üks ei välistanud teist. Söök tuli oma saarelt ju.

      Ja muidugi tuleb täpsustada, mis ajastust me räägime.

      Kustuta
    2. Ma olen ise fantaseerinud ja spekuleerinud pigem selles võtmes, et jõukamad mulgid olid oma jõukuses ka rohkem ennast täis ja seega vähem altid mujalt tulnud uuendusi üle võtma.

      Kustuta
  8. Ruudulisepoolsetest (täpsema terminiga "lapilistest") Läänemaa seelikutest on põhjalik ülevaade siin: https://ojs.utlib.ee/index.php/SV/article/view/18401. Et kui keeruline sellist kangast oli kududa ja kui erinevaid esemeid on jõudnud muuseumikogudesse.
    Mis puutub sellesse, et "vanadel eestlastel oli hullupööra aega ja neil oli kindlasti väga väga igav" - eks talvel tõesti ju oligi aega, talitad loomad ära ja teed söögi ja ülejäänud aeg tehtigi käsitööd. Igavusega on nii, et mina nt vaatan oma naabrimeest: tal peab vist väga igav olema, et vahel hommikust õhtuni oma mersut putitab... Eks tollal oli ka neid, kelle jaoks näputöö oli jube tüütu. Siis rikkamad lasksid mõnel osavamal tasu eest teha, vaesemad pidid leppima sellega, et riided ei ole nii edevad kui teistel, kui just ei teinud, hambad ristis - tüütu küll, aga ilu pärast kannatab välja. No ja need uhked esemed tegelikult pidasid vastu aastakümneid, vähemalt eluaeg - moevoolud muutusid ka oluliselt aeglasemalt.

    VastaKustuta
  9. Kas keegi teab, kuidas Eesti talurahval oli seltskondliku käsitöötegemisega? Ma tean, et Ungaris oli ühine ketramine näiteks talunaiste seltsielus põhimeelelahutus, neil olid ketrustoad ja spetsiaalsed ketruslaulud (kui ma õigesti aru saan, ei pidanud seal tingimata ketrama, vaid igaüks võttis seda käsitööd kaasa, mida oli), vahel tulid ka meesterahvad seltsi, sest no seltsielu kese, eks ole. Kogunemiskoht sõltunud külast, et kas lihtsalt tuttavad said kellegi juures kokku, või seadis mingi jõukam talu küla heaks sellise toa sisse või üürisid neiud kamba peale sellise koha. Neiude-ketrustoa (mõnes kohas olid eri vanuserühmade jaoks eraldi institutsioonid) kirjeldused meenutavad kohati kangesti Eesti õitsilkäimise traditsiooni (et põhiline koht, kus noored töö tegemise ettekäändel kokku saavad).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ah, näe, leidsingi, vähemalt Muhu ja Läänemaa kohta, Viidalepp kirjutab talgutest üleüldse, sh käsitöötalgutest. Kaasavara ei teinud pruut seal tavaliselt üksi, vaid sugulaste-sõpradega ühiselt talgukorras (sõbatalgud), kirjeldab, kuidas naised sõbauhtumisel lõbusasti koos ropendavad. Talgud tehti selle peres, kellele kaasavara tehti, talgulised tulid sinna terveks päevaks ja jäid ööseks.



      https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/234321


      Kustuta
    2. Jah, sellele ma viitasingi kui riietest rääkisime, et kas mehe kihelkonna või naise. Kogukond aitas palju. Taas meenub Ruhnu film, kus naised vokkidega ringi traavisid, aga see oli film...

      Samas meie piirkonnast üldse ei meenu, et oleks silma jäänud selliseid lugusid. Ma olen lugenud tonnide kaupa mälestusi (Vilbaste, Tarand) ja etnograafilisi kirjeldusi (need on nüd tiffidena muis.ee lehel kõik lugemiseks olemas), lisaks kahe vanaema jutud. Küla peal ei käidud, meil oli vanaemal elu lõpuni see hoiak, et ei kolista ise ringi ega ei kutsu võõraid. See võis ikka ikka sissejuurdunud.

      Need seltsimajad jms tuli ikka hiljem palju, EW alguses. Aktiivsemaks läks Eesti aja keskpaigas kui teadlikult rahvusriiki suruma hakati. Kohati on neid suuniseid suht vastik lugeda, kerge ajupesuni läks välja. Poliitiliseks. Aga samas seltsitegevus oli siis pop, õpiti kodundust ja käsitööd suurtes gruppides, jne. Aga see oli juba selline riigi poolt organiseeritud tegevus, Naiskodukaitse egiidi all osaliselt. Mu vanatädi osales aktiivselt ja meil on sellest ajast fotosid (1930ndad).
      Talgud olid jah popid, aga meie peres olid need vaid põllutööde tegemiseks. Sõnnikuvedu, kartulivõtt, metsategu, puude saagimine ja lõhkumine. Põhjalikult tean siiski vaid Harju-Jaani piirkonda ja Kose kanti, muus osas pole lihtsalt olnud huvi nii põhjalikult uurida.

      Kustuta
    3. Selles Viidalepa kirjelduses paistis kaasavara-talgutel ka tugev maagiline komponent olevat, see jättis küll päris arhailise mulje.

      Kustuta
  10. Mulle jäi kripeldama siin see Indigoaalase "kas tõesti keegi ei tahtnud eristada". Mõtlesin siin tänapäeva peale - punkarid, eristuvad "hallist massist". Üksteisest eriti ei eristu, st erinevat värvi harjad ehk küll, aga sarnased soengud, sarnased lõhkised ja/või ruudulised püksid, sarnased logod sarnastel tagidel. Sama ka kõigi teistega, kes mulle pähe tulevad, mustlased, slaavlannad, Eesti bimbod, hipsterid jne. Kust üldse see eeldus, et "vanasti" oleks inimesed pidanud tahtma oma subkultuurist rohkem eristuda kui täna?

    VastaKustuta
  11. Siin on ilmselt vaja pikemat sisendit inimeselt, kes rahvakultuuris süvitsi oskab minna just mõttemaailma ja tõekspidamiste seisukohast ja kes seda põjalikult on uurinud. Aarelaid ehk? See, kuidas rahvakunsti uurimine arenes, on teema omaette. Alguses oli rõhk sellel, et võimalikult palju koguda (luulet, suulist, vanavara - Hurt, Manninen). Sinna lisandus süstematiseerimine, mälestuste kogumine, analüüs. Hiljem lisandus arheloogia (Moora, Viires jt).
    Seejärel mis ajastust me räägime ja kas maa- või linnarahvast. Mul ei tule ette hetkel ühtegi head lugemist sel teemal, kindlasti on selliseid käsitlusi kah.
    Aga nagu ma enne ka kirjutasin, ikkagi eristuti, aga see käis nagu vereringesse sisse istutatud koodi alusel. Pidi olema parem kui üleaedse mutil, aga miskised põhiskeemid olid rangelt paigas. Vaadake kasvõi Muhu sukki. Seal on väga kindel värvikood, mille peale ja mis järjekorrast tehti. Aga naljalt ühesugust paari muuseumist ei leia. Igal on omad krõnksud, vahekirjad, lõpukirjad, suured lapid, neolõngaga alustus, tsaarikullid, mustad mehed, kassid jne. Aga värvikood on nii sees, et sellest ei eristuta.

    Üldisemalt teemasse - jäi täna silma üks tudengi kirjatöö Viljandist kinnaste teemal. Seal sissejuhatuses on toredasti ajajoon ära toodud, et kuidas muutus nõue vastupidavusele, tulid uued värvid, materjalid ja kuidas praktiline vajadus ära langes : https://core.ac.uk/download/pdf/85144341.pdf Neid proseminaritöid ja lõputöid on palju veebis, kes otsida viitsib. Oma piirkonna osas nt, rohkem on muidugi uuritud põnevamaid nt mulgi ja saared, sest seal on käsitöölisele suuremad väljakutsed.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Samas see läti aöadega võrdlus on seal hea, samas ilmselt autor ei tea lutsi eestlastest. Põhja-Läti aladele läks Rootsi ajal 15 küla jagu eestlasi ja O. Kallas on mälestustes nendest pikalt kirjutanud, eriti humoorikad on tema ekspeditsioonikirjeldused.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!