Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Kolmapäev, 27. juuli 2022

Katel või kaevik?

Selle postituse tegemiseks pean ma eelnevalt natuke selgitama tausta. Kui sind heietused ei huvita, siis jäta vahele. Ma panin tänapäeva osa alguse boldi. Leiad ülesse.

 Kaheksakümnendate teises pooles, astudes keskkooli, olid meil paljudel suured unistused. " Kerge südamega läksime/.../ kõikide oma imevahvate elukutsetega üheksandasse klassi. Seal aga, kohe õppetöö alguses, kärpis klassijuhataja kriidiga ... tulevikumaailma kitsukeseks ja mahutas selle ainult kolme sõnasse..."  st meil läks paremini, meie unistused jagati viide ametisse: kokandus, müüja, lasteaednik, õmblemine või masinakiri. ( mäletate, mis raamatust on see tstitaat?) Hoolimata (või vastupidi just hoolides?) omandatavast süvaõppega keskharidusest oli nõukogude koolilapsele ette nähtud keskkooli lõpuks saada ka kutseharidus. Selle nimi oli ÕTK. Õppetootmiskombinaat.

Mina valisin kokanduse. Miks? Ma ei tea.  Tundus lihtsalt põnev. 

Kord nädalas veetsime terve päeva õppides eriala teoreetilist osa, muuhulgas näiteks ka masinaehitust ja tehes praktikat Viljandi restoranis Vikerkaar. Praktika oli loomulikult huvitav- ilmselgelt ju tavaline koolilaps restoranikööki ei satu. Me olime abiks köögis, tehes abitöid ja vahel vedas: meid saadeti tööle pagari- ja kondiitritsehhi, kus saime abiks olla oluliselt rohkem. Meile usaldati näiteks sefiiri  ja lehttaigna torude tegemine, lubati tordipõhju poolitada ja mune puruks koksida. Väga äge oli.

Aga huvitav oli ka teooria. Meie õpetajaks oli Ene Puust, kes kire ja entusiasmiga õpetas meile ajal, kui poed oli tühjad mis tühjad, toidutegemise põhialuseid. Mind on alati huvitanud küsimus- miks. Ja Ene andis meile vastused.  Mitte- tee nii või tee naa, aga tee sellepärast, et..

Sellest ajast sain ka teadmise, et kõik pole kuld jne. Ma poleks iial arvanud, et tegelikult on koka-kondiitritöö füüsiliselt NII raske. Päev otsa kuuma pliidi ääres või külmkambris, kõht lõhnadest täis, avastades õhtul, et sa pole päev otsa tegelikult midagi söönud. Juuksed peavad olema kaetud ja hoolimata sellest lähed õhtul koju, lõhnates kui kõrbenud küüslauk, grillkana või parimal juhul vanillikreem. Et töötad siis, kui teised puhkavad, nädavahetustel, õhtuti.Et sul ei tohi olla küüned lakitud, et ehted on keelatud. Et vajalik on pidev arstlik kontroll. Kui siin koroona kontekstis vinguti vaktsineerimisnõude üle, siis toidukäitlejalt ei küsi keegi, kas tahad lasta end röntgenist läbi lasta ja verd jagada.

Esmaspäev, 25. juuli 2022

50 vastust

 

Ma tahan ka vastata. Sest teiste vastuseid on nii lahe lugeda :) 

1. What’s the toughest decision you made today?  

2. What’s the toughest decision you made this year?

3. What’s the toughest decision you ever made? 

Täna- kas minna ja osta puuvilju juurde, või mitte. Vist ikkagi lähen. Sel aastal- ühinemine NKK. Momendil tundub, et oli väga hea mõte. Üldse elus- kõige-kõigemat on raske öelda, sest neid on olnud palju. Esimesena tuleb pähe- Tallinnasse kolimine.

4. What have you forgotten? 

Mul ei ole mälu. Ma ei mäleta mitte midagi. Ma käin erinevatel kokkutulekutel ja küsin endalt, ikka kindel, et käisin selles koolis? Ma meenutan lugusid oma õest ja küsin endalt- ikka kindel,. et me koos kasvasime?

5. If you were guaranteed the answer to one question, what would it be? 

Kuidas see maailm ikkagi alguse sai ja inimesed tekkisid.

6. What’s it like being you right now? 

Mõnus. Kõik on nii hästi.

7. What makes you nostalgic? 

Muusika, lõhnad, helid laiemalt.

8. If you had two hours left on earth what would you do? 

Jätaks lähedastega hüvasti, annaks neile vajalikud paroolid. Ja siis sõidaks metsa. Võtaks kaasa midagi head ning pudeli veini. Paneks klapidesse oma lemmikmuusika ja ootaks seda lõppu. Aga kui selle küsimuse mõte oli maalt lahkumise kontestis, siis.. algus on sama, aga ilmselt pabistaks kosmosejaama turvakontrollide järjekordade pärast ja et mul sõites ikka süda pahaks ei läheks kaaluta olekus..

Laupäev, 23. juuli 2022

Kas minu palved on saanud vastuse?


 Sain sellise kirja töömeilile. Olen sõnatu. Kas tõesti on miljonite seast valitud just mind, et viia täide selle kena inimese viimased soovid?

Tere,

  Aktsepteerige ja taluge seda ebasündsat sekkumist oma meilidesse. Ma tean, et mu sõnum on teieni jõudes suur üllatus. Aga kui võtate vaevaks mind lugeda, mõistate mu kirjade asjakohasust. Tavaliselt ei saada ma kellelegi e-kirja ilma eelneva kinnituseta, teen seda selle tehingu vajalikkuse ja kiireloomulisuse tõttu.

  Soovin annetada 850 000 euro suuruse summa, mis on hetkel minu pangakontol ja mis oli broneeritud minu surnud tütrele. Kaotasin paar aastat tagasi autoõnnetuses oma abikaasa ja meie 14-aastase tütre Roseline'i.

   Tõepoolest, ma olen Sandrine Olsson sündinud 03.04.1952 Taanis, kuid kasvasin üles Prantsusmaal ja elan praegu Prantsusmaal. Olen kristlane. Mul on rahulik süda, sest mind puudutab haigus. Minu viimaste testide ja arsti sõnul on mu ajju settinud verepall ja see on väga arenenud tasemel.

  See kurjus oli suuremaks kasvanud enne, kui ma sellest arugi sain. Pärast avastamist olen reisinud mitmes suuremas riigis, otsides lõplikku ravi ja konsulteerinud ka mitme suurema vähiarstiga, kuid see ei suutnud mu seisundit parandada.

  Sellest väitest teadlikuna otsustasin seetõttu ravi lõpetada, arvestades kõike, mida olen juba nende ravide kuluks investeerinud, ilma vähimagi paranemiseta. On tõsi, et me ei tunne üksteist, kuid pärast pikka järelemõtlemist ja oma palvete kaudu palusin ma isandal juhatada mind kellegi ausa ja siira juurde, kes võiks kingitusest kasu saada. Nii sattusin pärast pikka sotsiaalvõrgustikes ja internetis otsimist teie e-posti aadressile.

  Soovin teha teile kättesaadavaks 850 000 euro (kaheksasada viiskümmend tuhat eurot) annetuse, mille pakun teile projekti läbiviimiseks, mis seisneb tänavalaste, orbude ja abivajajate abistamises, sest just meie tööd jääb alles siis, kui surma eesriie meie peale langeb. Ma ei taha seda raha panka jätta, kui sellega saab hooliva inimese käes palju asju ära kasutada.

  Samuti tahan praegusel ülemaailmse pandeemia ja kriisi ajal väga, et mu raha aitaks. Juba pikka aega on mind reetnud inimesed, keda ma usaldasin ja ma ei taha enam oma surmas pettuda. nii et ma eelistan usaldada võõrast Palved ja usk on palju rohkem väärt kui kuld.

  Saatus osutab sulle, see pole lihtsalt juhus. Kas pole teie saatust niiviisi jälginud isand? Siiski mõistan ma teie hämmastust oma käitumisviisi üle. Seetõttu palun teil võtta vastu see pakkumine, mille ma tahan teie minu eest palvetamise vastu tasuta teie käsutusse anda ja teistele teie ümber kasu tuua. Seega, kui nõustute, ootan teie vastust.

  Palun palvetage minu eest, kuna olen raskes olukorras.

  E-post: sandrineolsson81@gmail.com <mailto:sandrineolsson81@gmail.com>

Sandrine olsson 


PS. kirjapilt on muutmata ja taaskord näide, et kui inimene tahab, siis saab keele selgeks. Taanlane, kes elab Prantsusmaal ja eesti keel on täiesti ok.... 

Reede, 22. juuli 2022

2024. aastal algab eestikeelsele haridusele üleminek esimeses ja neljandas klassis

kui ma oleks Eestis elav venelane, siis ma oleks varsti protestiplakatiga tänaval, sest mulle käiks tohutult närvidele eestlaste patroneeriv suhtumine ning venelaste kohtlemine nõrgamõistuslike lastena. 
Ohh, me ei saa tanke ja monumente eemaldada, sest äkki  Nad solvuvad. Äkki saavad pahaseks.
Teeme neile spetsiaalse ajakirjanduse,s est ega nad ju eesti filmidest ja meelelahutusest ei tea ega pea.

No saavad siis saavad pahaseks. Kui me mikrotasandil ei suuda näha suurt pilti, siis vaatame makrotasandil. Kellel läheb täna hästi? Kas Putin või Hiina muretseb, mida Nemad mõtlevad, arvavad?

Ning teine huvitav teema on eestikeelsele haridusele üleminek. Ma ei suuda jälle aru saada, kelle pahakspanu me kardame, sest isegi uuringud näitavad, et suur osa vanematest on selle poolt.
Samuti ei mõista väidet- me ei saa seda teha, sest meil ei jagu õpetajaid..Et siis. kes praegu neid venekeelseid lapsi õpetab? Või on plaanis nad kõik vallandada?

Õpetajatel peab täna olema vähemalt B2 eesti keele tase.
Igaüks, kes on mingit keelt õppinud, teab, et keelt ei õpita kursustel, vaid keskkonnas, praktikaga.

Mis takistab meil alates esimesest septembrist alustamast rotatsiooniprogrammi- vene keelega õpetajad nädal aega eesti koolis ja vastupidi. Vähemalt siis need, kes peaksid alustama esimestes ja neljandates klassides eestikeelset õpet. 

Gümnaasiumites on täna 40/60 õpe. Sinna on hädasti vaja vähemalt aeg-ajalt õpetajaid, kelle emakeel on eesti keel.
Suur osa gümnaasiumitest kuulub täna juba riigile.
Miks me seda teha ei saaks.

Kolmapäev, 20. juuli 2022

Tahtejõu triumf

Kuna te mu jalavalule nii kenasti kaasa elasite, siis olukorra update. 
Seekordne arst st ortopeed oli väga tubli, lisaks vaatamisele ka katsus ja keeras jalga ning tunnistas selle täiesti terveks. Ei ole mul ei reumat, puuki ega midagi muud koledat. 
Aga, arvas ta, minge käige neuroloogi juures ka, äkki on hoopis lülisammas... Milles, peab tunnistama, on tegelikult loogika sees.

Käskis edasi võtta eelmise arsti poolt kirjutatud valuvaigisteid ning kinnitas mulle, et koormus teeb ainult head. Et isegi rohkem peaks, kui ma täna teen.

Nüüd olen siis paar päeva longanud ja endale kinnitanud- "jalg ei ole valus, jalg ei ole valus, sa oled täiesti terve. See, mis tegelikult valutab, on selg."
Hommikul sain trahvikviitungi. Arsti juurde sõites olin kiirust ületanud. Jube kalliks läheb mul see jalg, mis tegelikult pole jalg. ( Ja siin kalkulatsioonis pole arvestatud uusi jalanõusid, mis ma olen aasta jooksul välja vahetanud :))

Mulle tulevad meelde kõik eelmised korrad. Kui "jalad kasvavad", " miks sa siis kraadid", " ärge siis liigutage, kui valus on" jne. Ehk siis ravi on lühidalt 3S - seksige, sportige ja käige rohkem saunas :)

Kiired ajad on ees, vaatan, kas viitsin neuroloogile aega panna, või....kuidagi ei jaksa enam sellega tegeleda.  Alati on ju lõpuks kõik hästi lõppenud. Tuleb lihtsalt õigesti mõelda:)

Esmaspäev, 18. juuli 2022

Meie tegelik mina

Lugemise grupis arvustati ühe blogija raamatut- pole mõtet otsima minna, sest ma olen elu kirjapanekuga üle nädala maas. Ma pole seda raamatut lugenud, aga kokkuvõtet ja emotsioone lugedes, tundus, et ma tean seda. Et see on täpselt see, kes on see inimene oma blogis- väsimus, valu, energiapuudus ja lõputu masendus.
Kunagi lapsena avastasin, et raamatuillustraatorid- Asta Vender, Edgar Valter, Maret Kernumees.. joonistavad iseennast. Nende joonistatud inimesed on autori nägu.
Kirjanikke ma väga palju ei tunne, aga näiteks Andrus Kivirähki meediapilt on küll sama, mis tema raamatute tegelased.

Reede, 15. juuli 2022

Ökoterrorist

Päästeaamet sundis meid lukustatud vaheruumist, kus inimesed ei käi, ohutuse eesmärgil prügikonteinerid eemaldama. Tundub, et  käib kampaania, Krister Paris on ka sarnasel teemal kirjutanud.
Paigaldatakse uued, moodsad, maasisesed, Aga kuna mujal ruumi pole, siis sissekäigu juurde. Nipet-näpet on veel teha, praegu neid veel ei kasutata, aga juba praegu on mööduvad inimesed üritanud sealt pragudest tagajärjetult midagi sisse suruda ja prügi lendleb kaunilt maja ümber. Küll tuleb ka hais.

Mina omaenese tarkuses oleks sinna paar sirelit istutanud, Võtsin majapidajanna Freial, ja juhatuse esimehel Iljal nööbist kinni ja rääksin oma ideest. Aga  Freia laitis selle maha. Esiteks jääb prügi põõsastesse kinni. Teiseks, teatavasti toimub meil vähemalt kord aastas suvalisest kohast kaevandamine, sest kindlasti leidub siin maa all mingi toru. Ja üldse, juhtis Freia tähelepanu, siis tulevad need joodikud, kes praegu majataguse sireli juures pissivad ja joovad, siia ette. 

Mõistlik.

Pakkusin siis, et paneks midagi muud lõhnavat. Lavendli, näiteks. Freia oli nõus, aga soovis, et ootame veel ja vaatame. Ilja, kiitis idee samuti heaks ning lubas, et alale, kuhu tahaks istudada, midagi rohkem ei tule ja prügieemalduskraana sinna peale ei sõida.

Ühel hommikul tõusin üles ja tundsin Et Täna on See päev. Ma pean minema ja need taimed tooma ja ära istutama.
Mis on kõige halvem, mis juhtuda saab? Freia solvub, sest tal oli mingi muu plaan? Keegi varastab taimed või kisub need välja? Olgem ausad. nende paarikümne aasta jooksul, mil ma siin elanud olen, pole haljastus mitte kedagi huvitanud.
Lõppude lõpuks olen ma üks omanikest.
Ja tegelikult kuulub mu mees juhatusse ka. Vot. Katsugu vaid..

Kolmapäev, 13. juuli 2022

Deja vu

Praegune suvi on kulgenud täpselt sama stsenaariumi järgi nagu eelmine. Täiesti hämmastav copy-paste.
Esiteks on mul taas lämmatav unevajadus ( kass on uskumatult armas. Ootab kannatlikult kuni ma magan. ja niipea kui üks silm on mul paokil. Ütleb tunnustavalt- prr ja sekund hiljem on niiske nina ja karvane pea mu käe all :))

Aga suvi algas kuumaga. Harku järves ja sel korral isegi Liivi lahes oli vesi nii soe,. et kannatas taas ujuda. Stroomis oli jääkülm.
Siis saabusid Harku järve sinivetikad ning Stroomi randa reostus. Nagu alati.

Ja hakkas vihma sadama. Ning nagu ka eelneval aastal pidin oma Spotify Summer Top listi vahetama Rainy Days muusika vastu.

Kassi kasukast olen, nagu eelmiselgi aastal, paari kampsuni jagu karva välja kamminud. Nüüd tundub, et hakkab vähemaks jääma.

Kui nüüd mäletaks, mis edasi sai, oleks väga hea.

Esmaspäev, 11. juuli 2022

Suren ikka lollina

 

Mingil põhjusel me eeldame, et  mõned teadmised saame kaasa sündides ja neid ei pea õppima.

Näiteks rääkis kunagi üks tuttav oma elu esimesest töökohast. Oli juba mõnda aega töötanud, kui ülemus ühel päeval küsib, et kas sa sel aastal puhkust ka tahad võtta.
Jah, vastas tema.
Järgmisel päeval mõnuleb voodis, kui telefon heliseb ja kuri ülemus uurib, et miks ta tööl pole.
Inimene on siiras hämmingus- aga te ju ise küsisite, et kas ma puhkust ei taha. Ma siis võtsin...

Mina ei oska arsti juures käia, või kuidas seletada seda, et pea igast arstilkäigust saab kirjutada sketši.
Ma olen vist juba pikemalt kirjutanud, et mu jalad on omadega pekkis. Põlved, sääred, kannad, tald, pöiad valutavad või on valusad ja varbad on tundetud ka.
Võtsin kokku ja panin aja arstile. 
Ju ma mõjusin telefonis väga dramaatiliselt, sest sain aja peaaegu kohe.
Vahemärkusena: perearsti juures pidi kandma maski. Mäletate veel, see sini-valge, halvasti lõhnav asi, millega pole võimalik hingata.

Novot. Pesin kodus jalad ilusti puhtaks, tegin värske pediküüi ja panin uued valged sokid. Astun kabinetti. Ja alustan lapsemeelselt. 

Kuigi ma tulin jalgade pärast, siis igaks juhuks mainin, et mul on ärgates ka sõrmed kanged ja valusad...
Oo, elavnes arst ja uuris mu sõrmi. Näha pole midagi...
Mul tegelikult jalad valutavad, tuletan meelde.

Laupäev, 9. juuli 2022

Aiaküsimus

Hei, rohenäpud. 

Ei suuda guugeldades vastust leida. Kas valget ristikut, lutserni, nõiahammast ja hanejalga on võimalik mättana istutada? 

Ja kui jah, kas siis praegune aastaaeg on ok ?

Reede, 8. juuli 2022

Reisitesti vastused

Kuhu sõidame? Kuhu soovite :)
Te kõik olete ideaalsed reisikaaslased!

Ja nagu ma kirjutasin, sellel platvormil on vastused anonüümsed. Ei pea kartma, et ma nüüd kellelelgi otse kirjutan, et tule minuga kaasa  :) :)  !
Vastamist võib jätkata, hoian silma peal ja kui on kardinaalseid muudatusi, siis annan teada.

Vastan ka eelmise postituse kommenaaridele.

Nõustun kriitikaga, et paljud asjad ei ole must-valged st ei-jah küsimused, ning paljud küsimused eeldavad, et me ööbime ühes toas. Mida ei pea tegema, ju. Siis, kui ise reisile minna.
Aga kolleegidega, näiteks, olen isegi ühes voodis maganud. Seega, kunagi ei tea, millal see info vajalikuks võib osutuda...

Mis puudutab seda, kas need küsimused on asjakohased, siis- eks meil kõikdel ongi ju oma nõudmised, soovid, kriteeriumid. Meid defineerivad meie kogemused.
Näiteks, on mul olnud kabinet ilma akendeta ruumis, külmkambri, mis kogu aeg mürises, kõrval. Ja sellest tulenevalt oskan ma igal töövestlusel küsida- kas tööruumis on aknad? Isegi kui see paneb intervjueerija silmi pööritama, tean mina. See on midagi, mida ma vajan. 

Ma panin just need küsimused ja jah/ei vastustena, meelega, sest need on asjad, mis mind tõsiselt närvi ajavad, kui ma ei tea. Ma olen üldjuhul kohanemisvõimeline inimene, kui saan selleks natuke valmistuda. Näiteks ühel reisil olin toas kaaslasega, kes reaalselt vajaski iluprotseduurideks ca 45 min. Esimesel päeval olin närvis, teisel juba teadsin ja leidsin endale muud tegevust. 
Kõigega on võimalik kohaneda. Räägi inimestega, ja kompromisse polegi vaja. Eksju?

See on ka põhjus, miks ma üritan käia erinevatel reisidel. Mu õde armastab shopata ja niisama plaanita kulgeda, mees tahab tingimata auto rentida, ise ringi sõita ja telekas peaks kogu aeg järel olema. Laps armastab päevitada, arvutis olla ning soovib tegevusteks konkreetset plaani; sõber õhtuti linnapeale pittu minna, otsida üles kohalik jõusaal ja teine sõber õhtul lauamänge mängida ( selle küsimuse unustasin. vastus on- kindlasti ei!!) ja ma ise, üksinda matkata ning kultuuri tarbida. Ja see ongi hea.
Kui tead ette. Oled moraalselt valmis.
Ning saadki väga erinevad reisid, erinevad kogemused ja elamused. Mis on imeline.

Neljapäev, 7. juuli 2022

Reisiküsitlus

Ma olen sel aastal käinud kolmel välisreisil.
Millest polegi suurt kirjutada. Sest ma olen olnud koos teiste inimestega. Teistega koos läheb kogu su energia suhetele. Kompromissid. Hea tuju ja optimismi hoidmine.. sa ei märkagi seda, mis on su ümber. Sul pole aega tunnetada seda maad. Leida seoseid, mõelda. 

Sest on nii palju nüansse, mis meeldivad ühele, aga mida teine vihkab.

Katseta ja vasta küsimustele. Kas sina oleksid minu lemmikreisikaaslane.
Vasta julgelt, sest kõik on anonüümne.

Pärast annan teada, kuidas sul läks :)

Teisipäev, 5. juuli 2022

Emotsioone


Sain liftis kokku Irinaga. Ta on tavaliselt selline särav. Seekord  murelik. Rääkis, et tal on sugulased Severodonetskis. Zaputina. Aga nüüd läksid oma kodu vaatama ja saatsid video sellest, mis alles on. Õnneks on nad ise elus. 
Viimasel ajal on hakanud ilmuma  artikleid sellest, et mis saab edasi. Mu kujutlusvõime on nii piiratud, et ma ei kujuta isegi ette, kuidas saaks see sõda lõppeda. 
Täpsemalt siis. Sõda st pommitamised saavad lõppeda. Konfikt saab külmutatud. Aga mis edasi saab. Isegi, kui putin võetakse maha, siis ma lihtsalt ei usu, et venelased on võimelised nn demokraatiaks. Ja kujutleda kõiki neid kodutuks jäänud inimesi. Ja nälgivaid inimesi ja lääne kodanlasi, kel ühel hetkel pole võimalik tuba soojaks kütta ning ei auto ega lennukiga reisida.. mis sellest kõigest saab.
Ette pole mõtet muretseda.Või on? Või on õigem strateegia, lihtsalt lasta minna..?

Minust ülemise korruse rõdul on puur kollaste linnukestega, Kanaarilinnud, ilmselt. Korrus allpool käivad rõdul pikutamas kaks kassi. Ja minu rõdu kohal elab endiselt varblane. Viimasel ajal on vaiksem olnud, ju hakkavad pojad suureks saama.
Ma vahel mõtlen, kuidas nad üksteist teavad ja tajuvad. Või on vahemaad liiga suured. Kas minu, aknal kõhutav kass omab varblasest mingit mõtet. Aga alumistest kassidest? Linnukesi ta vist ei näe, aga sidinat peaks kuulma. 

 

Esmaspäev, 4. juuli 2022

Südasuvi

Ma sõitsin hyperloopiga!
Alguses surus inerts tugevalt istmesse, see tunne, kui kiirus tõuseb ja tõuseb. Prillid olid küll ette antud, aga valgussähvakud olid nii eredad, et sundisid silmi sulgema. Seejärel läks kõik pimedaks, kõrvad olid lukus ja selg oli tugevalt vastu istmetuge.
Ja paar minutit hiljem olingi Helsingis.

Tegelikult, nägin ma seda muidugi unes. Ma elasin mingis kummaliste keeldude, käskude ja reeglitega, mida ma loomulikult ei mäleta, tulevikumaailmas. Aga see sõit oli nii ehe ja tajutav, et jäi meelde.

Usutavasti sellest, et käsime Wow elamuskeskuses. Lapsed tahtsid minna.  Mõtlesime siis, et oleme seni kohvikus. Aga kohvik oli kinni. Rahvast oli vähe, igale poole sai järjekorrata ja mitu korda. Lustisime, kuni meid välja visati. Üle saja aasta mängisin liivakastis ja lõin jalgpalli. Ning esimest korda olin virtuaalmaailmas ning seebimulli sees. Väga lahe oli.

See on nii suvi. Suitsulest ja Tallinna Mihkli lihapoest kaasa ostetud imeline kanašašlõkk koos Hola ilma sildita Pino negroga. Niipalju maasikaid, et vajad vahepeal lausa tunniajast puhkust. Tänapäeva lapsed on hästi kasvatatud- eelistavad makarone ja maasikatele ei konkureeri. Sääskedest puretud ja päikesest põlenud nahk. Nii soe merevesi, et isegi mina tunnistan seda.

Mändide ja jasmiinide lõhn ja tuline liiv.
Vaidlus isaga kas muru vajab niitmist ja puud langetamist ning ebaõnenstunud püüe ära arvata ema standardeid. Õde, kellega saab rääkida kõigest.

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma tunnen. Et vahel. Vahel, ma rõhutan. On vaja sellist oma vana pere aega. Ilma meesteta. Meil on oma kogemused, mälestused ja inimesed. Meil on oma lood ja saladused, millest ei räägita, aga mida me kõik teame. 

 

Laupäev, 2. juuli 2022

Läänemere lained


Toomase talu Miina oli sedapsi. Klaari Mikk oli lapse isa. Rohkem variante polnud. Rohkem polnud keegi Miinal ehal käinud. Aga Mikk ei tahtnud lapsest midagi kuulda.

Ja Miinal ei jäänud muud üle kui merre minna.

Heitis viimase pilgu kodutalule, pühkis silmist pisarad ja hakkas sumpama. Vesi oli soe. Päike paistis.

Kõnnib ja kõnnib. Vesi ikka vaevalt põlvini. Miina hakkab juba väsima. Ehk peaks tagasi minema ja hoopis ojja heitma. Vaatab selja taha. Maad õieti enam ei paistagi. 

Targem on edasi minna. Küllap ta lõpuks ikka üle rinna ulatub... Tsahh uhab laine Miina põlle märjaks.. No näed, rõõmustab tüdruk. Varsti on vööni. 

Eemalt paistab juba maa.. Miina astub ohates rannale. 

Sünnitab priske ja terve poja. Kellele paneb isa mälestuseks nimeks Klaarents Toomas. 

Poiss saab suureks, kolib ameerikasse. Oma surivoodil paljastab Miina pojale tegeliku loo. Klaarents on täiesti šokeeritud ja võtab oma elutööks keelata abordid.


Kui madal saab üks meri olla ?! #saaremaa