neljapäev, 14. november 2019

Kõigi maade kudujad, ühinege ja aidake Austraaliat

Reet ja Kk ja teised näputööhuvilised, palun aidake koaalasid ..

Usutavasti olete seda üleskutset juba märganud, aga ma otsustasin igaks juhuks jagada,

Lihtsalt nii armas palve.

Vanasti sai saadetud abi Nicaraguasse, nüüd vajab abi Austraalia

kolmapäev, 13. november 2019

Väga turvaline maailm

Üle kõige maailmas vihkan ma poodlemist.
Ja veel rohkem vihkan ma seda, et kui olen end siis kokku võtnud, ületanud ennast, higistanud proovikabiinides, elanud üle psühhotrauma, et ma ei vasta ühelegi standardile ja et mul on väga halb maitse....
ja lõpuks siis midagi leidnud ja saanud. Siis selgub, et see pole selle piinarikka protsessi lõpp vaid algus.


Kunagi ammu ostsin kaunid pika säärega saapad. Neist said mu lemmiksaapad, mille ma kandsin sõna otseses mõttes ribadeks.Jõudsin ostuga õnnelikult koju... ja avastasin, et saapa sääre küljes on turvaelement.
Mis valemiga ma turvaväravatest välja pääsesin, ei tea.

Kunagi olid mul suusapüksid, millega poodi minnes tekitasin alati häire. Mind on korduvalt läbi otsitud, aga elementi, mis  väravad karjuma pani, ma ei leidnudki. Üritasin küll meeles pidada, et nende pükstega poes ei käida, aga tuli uus talv ja kõik oli meelest läinud.

Aegade jooksul olen ma turvaelemente üritanud näpitsatega, lähimas poes, lihtsalt lõigates eemaldada erinevatelt asjadelt...

Vahepeal on olnud paus.

Nüüd tellisin neti teel mantli. Kena mantel, proovisin kuidas krae ära käib  ja.. leidsin krae vahelt.. loomulikult turvaelemendi....

pühapäev, 10. november 2019

Tarkusetera

Tõmbasin toitu kurku ning hakkasin läkastama. Nagu ikka, hakkas abivalmis kaaslane mind seljale peksma.

Stopp, ütles seltskonnas olnud lasteaiakasvataja. Tõuse püsti, siruta mõlemad käed välja, taevasse.
Selgus, et tänapäeva lastele õpetatakse lasteaias sellist nippi.

Ja mis kõige huvitavam, see toimibki.

Niisiis, lõpetage peksmine. Kuigi iga peks ei ole perevägivald (khm), siis olemas on kaasaegsem meetod.

kolmapäev, 30. oktoober 2019

A. Hvostov Kirjad Maarale

Väga hea raamat, päriselt ka.

Me ei ole maailmavaatelt Andreiga päris ühes parteis ja mind häirib tema, nagu ta ise seda kutsub " tiblakompleks", aga muus osas
imeline idee. Isegi, ma arvan, et seda raamatut ei peaks aadresseerima nii pika aja taha, Elu muutub lihtsalt masendava kiirusega. Ja tänane olevik on juba ülehomme segane ning arusaamatu.

Üks mis mind ses raamatus käivitas, oli seesama vene teema. Andrei tõi välja fenomeni, mis ka mind on tükk aega imestama pannud.
Nimed.
Ilmselgelt on rahvusidentiteedi aluseks eesnimi, mitte näiteks keel või sünnikoht. Ma toon näite oma lähikonnast. Neil on sageli mitte vene, vaid ukraina, valgevene ja juudi perekonnanimed. Nimed, mis võimaldavad rahvuse ära peita.
Aga ometi panevad nad lastele eesnimeks selgelt äratuntavad vene nimed.

Nad on ise reaalselt kogenud nimepõhist diskrimineerimist. Et sind kas ei kutsuta isegi vestlusele, või siis kutsutakse sellepärast, et on vaja täita näiteks mitmekesisuse kriteeriumit või oodatakse teatud rahvusele omaseid käitumisjooni ja teadmisi,  mis oleks selles töös vajalikud.
Jah ma tean, stereotüübid ja klišeed. Aga olles töötanud väga erinevatest rahvustest inimestega, siis kuigi erandid kinnitavad reegleid, siis paraku on mingid omadused, mida saab rahvusele kanda.
Andrei toob oma raamatus välja venelaste oskuse olla parem sõdur ja agressiivsemalt vaenlast hävitada.


esmaspäev, 28. oktoober 2019

Kiidan

Olukorrast riigist on minuga koos käinud lausa piinlikult mitmeid aastaid.
Igal pühapäeval panen ma kõrvaklapid pähe ja kuulan esiti vererõhku tõstvat "Olukorrast riigis" ja seejärel lõõgastuseks Juurt ja Kivirähki.

Nii Samost ja Muuli kui ka Lobjakas ja Karnau  ajasid mind närvi. Esiteks maailmavaatelise erinevuse pärast, aga rohkem veel kasutatava demagoogia ja suhtlemisstiili tõttu. Ma lähen väga närvi, kui keegi ütleb teisele " sa mõtled valesti". Aga mingi sadomaso vajadusega, ma ikkagi kuulan. Kõik need aastad.

Ja nüüd ma olen väga rahul. Lobjaka asemel on leitud Marju Himma. Tal on hea selge diktsioon, meeldiv tämber. Aga mis kõige olulisem, väga hea lastetuba. Ta ei sega vahele, ta jääb eriarvamusele oponenti solvamata ja ta oskab diskuteerida,

Lisaks armastan ma tema optimismi. Paraku on suur osa meie poliitikasaadete tegijatest üle-keskea mehed, kelles on väga palju viha, sarkasmi ja " mina tea paremini" hoiakut.

Noor, positiivne, eelarvamustevaba ja objektiivne naine on lihtsalt suurepärane vaheldus.

reede, 25. oktoober 2019

Newton ei tea midagi

Lugesin kusagilt huvitavast katsest, kuidas määrata vajadust iluoperatsioonide järele. Sa peaksid end vaatama peeglist nii püsti, kui ka pikaliasendist ja kui pilt on erinev, siis peaks broneerima facelifti.

Seedisin mõnd aega teemat ja üritasin aru saada, et kumb pilt peaks siis olema parem ja kumb halvem. Gravitatsioon peaks ju toimima nii põrandal, kui ka 1,6 m kõrgusel. Lihtsalt vertikaalselt vajuvad rippuvad osad alla ja horisontaalselt külgedele.

Igatahes, hakkas see asi mind huvitama.
Võtsin peegli ja vaatasin ennast. Põrandal vaadates, keerasin end üht ja teistpidi, proovisin erinevaid valguseid, kass muutus juba rahutuks, aga mina ei saanud mingist vahest arust.
Ehk siis vastupidiselt minu enda arvamusele, on kõik väga hästi.
Et on ikka seebist veest ja hommikusest kastest kasu olnud :)


Btw, kas keegi oskab öelda, kus müüakse tavalisi käsipeegleid. Millises poes ja millises osakonnas. Mitte kusagilt ei leia.

neljapäev, 17. oktoober 2019

Täidetud tühimikud

Mmurca kirjutas nagu alati, väga tabavalt ja huvitava nurga alt  postituse "Need inimesed, kes lapsepõlves täiesti ilma kirikuta kasvasid, kahtlustavad täiskasvanuna, et neid on millestki oluliselt ilma jäetud."

Mis seal salata. Teema, kus vaikimisi eeldatakse, et kõik inimesed omavad vajadust millessegi uskuda, käivitab mind alati.

Ma ei tea, kas teadlased on ikka tähele pannud, et näiteks meil, Eestis, on endiselt elus põlvkond, kes on usupropagandast puutumatu.
Nad pole ka mitte ateistid ega agnostikud, kuna selle eeldus on samuti, et vastandud just sellele konkreetsele ideoloogiale ja positsioneerid end ja oma ellusuhtumise just selle konkreetse loo suhtes.
Nende ellusuhtumine on pragmaatiline, ratsionaalne.

Ma olen kunagi lugenud uurimusest, et inimeste, kes usuvad mingitesse ideoloogiatesse  ja uskmatute  (ja me taas eeldame, et midagi ju peaks uskuma) ajud on erinevad. Minu ajust on 100% see neuronite link puudu.


esmaspäev, 14. oktoober 2019

Teateid elust

Iga kord, kui olen koos oma tädide lastega, ei väsi ma hämmastumast, kui suhteline on elu ja kui palju sõltub juhustest.
Meil on sarnased geenid, ühine minevik ja ühised lapsepõlvesuved, vaheajad, peod ja pühad. Meil on siiani sarnane huumorimeel ja ometi on meie elud nii erinevad.


Üks laps elab Tallinnas. Ta käib reaalkooli eelklassis, tegeleb tennise ja robootikaga. Nüüd leidsid vanemad, et nende tihedasse graafikusse mahub ka logistiline põige motokrossiringi. Koolivaheaegadel käiakse perega surfamas ja suusatamas. Loomulikult ei lase keegi väikelast Tallinnas üksinda kondama.

Teine laps elab Läti piiri ääres. Kuigi asulas on algkool, otsustasid vanemad anda lapsele parima hariduse. Nii käis ta liinibussiga  13 km kaugusel koolis. Kooli juures oli muusikakool ning kergejõustikutrenn. Nüüd selgus, et selles koolis pole enam matemaatikaõpetajat, seetõttu käib laps alates sellest õppeaastast liinibussiga teises, 20 km kaugusel koolis.
Ka selles koolis on muusikakool, aga kergejõustikutrenni pole. Õnneks on üks kohalik entusiast, kes õpetab lapsi vibu laskma.
Koolivaheaegadel aitab laps vanematel kanade ja mesilastega toime tulla. Lisaks põllumajadus ja meejääkidest napsi ning jahisaagist vorsti valmistamine.


reede, 11. oktoober 2019

3 kuud antidepressanti

Ma olen nüüd kolm kuud võtnud antidepressanti. Väga raske on teha vahet, mis on pärast seda ja mis sellepärast.
Fakt on see, et ikka on head ja halba tuju, ikka on vahel füüsiline, vaimne ja emotsionaalne vorm parem ja vahel halvem.
Kurgus ikka vahel nöörib, ning ma olen endiselt sarkastiline, mis tähendab, et mu sisemine viha on alles.

Ma olen terve elu saanud vähem magada, kui ma tahaksin ja vajaksin, aga nüüd olen VEEL unisem ja uimasem, kui varem? Vist? Raske on võrrelda, aga ma reaalselt olen nii väsinud. Eelmisel pühapäeval. Vedasin end jõuga välja, ja tavapärasel teel lihtsalt väsisin ära. Nii  palju kui tahaks, ei suuda  magada. Süda on väsinud. Ja ka see tunne on varasemast tuttav. (ennetades küsimusi. Füüsiliselt olen terve. Kontrollitud)
Arst ütles, et unisus on normaalne, et organism tahab taastuda. No ma ei tea. Halloo!! Kaua siis veel?? Hiljuti just viskasime mehega nalja, et kui nii jätkub, siis lähen kohe töölt tulles magama.

Lisaks uus asi, et ma mäletan hommikul oma unenägusid. Ja kuna unenäod on reeglina napakad ja ajuvabad, siis ma pigem liigitaks selle negatiivse kõrvalmõju alla :)

neljapäev, 3. oktoober 2019

Elu suurimad saladused vol 3

Te ju kõik teate seda nippi, et ütled endale.... ma ärkan 15 minuti pärast. Paned silmad kinni, magad ja ärkadki 15 minuti pärast.
Huvitav, kas  see on seotud sellega, et aju loendab alateadlikult sekundeid? Kas see toimiks ka juhul, kui hoones on ainult elektroonilised, tiksumisvabad kellad?



Kas  kassipisssised saepurugraanulid, mis on paberkotis on a) paberiprügi b) biojääde c) segaprügi?


Kas Kalev Cramo tantsutüdrukutel on juuste lõikamine keelatud või kuidas on võimalik, et kõikidel on pikad juuksed?


Kas Lennal on aega veel ka laulmise ja muusikaga tegeleda? ta kokkab, lüpsab kitse ja disainib riideid ja ....

esmaspäev, 30. september 2019

Elektriahjus kuivatatud õunad



Näedsa, olemegi jõudnud aega, kus esivanemate tarkusest ja omaenda kogemustest pole halligi kasu. Ja ka internetis olev info on iganenud..
Mul ei ole puuküttega ahju, pole sauna, ega ka vana head ahju, mille ukse vahele sai panna puulusika, et niiskus välja pääseks.

Minu uuel udupeenel kaasaegsel ahjul ei saa jätta ust lahti või paokile, kuna ta lõpetab sellisel juhul töötamise. Nagu ohutuse eesmärgil või nii.

Aga õunu oli vaja kuivatada.

Esimesel korral lõikasin õunad väga õhukesteks viiludeks ja kuivatasin 40 c juures, ringõhuga st ventilaatoriga, kokku ca 12 tundi.
Kõrgemat temperatuuri ei julgenud alguses panna, kuna kuivatatud moos poleks olnud mu eesmärk :)
Keset päeva vaatasin, ja kuna õunad ei näidanud mingeid kuivamise märke, vaid vesi sirises mööda ahju klaasi, siis lisasin ahju põhja kausi soolaga ning suurendasin kuumuse 60 kraadi peale.

Öösel lasin õuntel niisama köögipaberi all seista ja järgmisel päeval panin õunad peale koogi küpsetamist järelsoojusesse st siis 200 kraadi juurest alates ahju, kuni ahi jahtus. 
Õunad tulid head, aga kogu protsess tundus liiga energiakulukas. 


teisipäev, 24. september 2019

Enne lõppu

Kõik see, mida me räägime bla-bla aktiivsest vananemisest ja vanadekodudest ja kommunidest. See kõik on selle hetkeni lihtsalt jutt.  Koli kohe täna kommuuni elama. Ole kohe täna aktiivne.

Sest sel hetkel,  kui sa oled tegelikult vana, on olukord hoopis teine. Ma olen seda muudatust näinud oma sugulastel, kellega iga päev kokku ei puutu. See on ehmatav, kuidas inimene on jäänud järsku  vanaks. Aga sa lohutad end, et ammu pole näinud ja ju seepärast pole seda ka märganud,

Mu isal leidi kasvaja, opereeriti. Kõik läks füüsiliselt hästi.
Mind hirmutas see, kuidas isa oli peale operatsiooni üleöö vanaks jäänud.
See moment, kus sa saad aru,  et inimene ei ole enam eakas, vaid vanur. Rauk. Jume on kadunud, nägu on tuhkhall. Liigutused on aeglased. Tal on kogu aeg külm. Ja väsib kiiresti.
Ta ei jäta midagi tulevikuks. Kevadel toimuva lapselapse sünnipäevakingituse ostab ära juba täna ja kui midagi on vaja elus muuta või ära teha, siis on seda vaja teha kohe ja täna.
Ta tahab olla lähemal sugulastele ja perele. Teha inventuuri elus, suhetes. Olla veel nii palju kui võimalik tuttavas turvalises keskkonnas.


teisipäev, 17. september 2019

Elu suurimad saladused vol 2

Vaatan Austraalia MKR saadet ja ei saa aru. Kuidas on võimalik, et kõik osalejad elavad oma majades. Nende hooaaegade jooksul on vist korra olnud, et tegemist oli linnas, korteris elava paariga. Kas oma maja omamine on konkursil osalemise tingimus? Või ongi Austraalias kõikidel omad majad?


Kui ma tahaksin oma jalgadele määrida Liotoni, Bepantheni, Voltareni ja tavalist niisutavat Nivead. Siis millises järjekorras peaks seda tegema?. Samal teemal veel. Kui pea hakkab valutama, kuna nina on kinni. Kas siis peaks võtma nohu- või peavalurohtu, või mõlemat?
(Btw, suur tänu KK. No sweat kapslid on imelised )


Kunagi oli mul Baltikas käpp sees ja siis edastasin selle soovi, aga asi on jälle käest läinud. Miks, pagana pärast, trükitakse hooldusjuhised sildi ÜLEMISELE servale, st ma ei saa seda teoreetiliselt ära lõigata, kui tahaksin rõivast vastavalt juhistele ka tulevikus töödelda. Või on normaalsetel inimestel kataloog: punane seelik: triikimine X kraadi, pesemine Y kraadi????
Eriti " armas" on, kui need sildid peab külge jätma läbipaistvatel õhulistel toodetel ( mis omakorda vajavad ka üldjuhul erikohtlemist).

reede, 13. september 2019

Suka Püksid

Ma kirjutasin siin mõni aeg tagasi, et naisterahva vaimse ja füüsilise võimekuse määramiseks on väga hea mõõdik: võime panna iseseisvalt jalga sukkpükse. Tookord pidasin ma silmas painduvust. Nüüd olen sunnitud oma teooriat täiendama.

Ma panin täna hommikul reaalselt, ilma liialdamata sukkpükse jalga 10 minutit!!
Ja ma ei saanud neid ikka otseks. Lihtsalt aeg sai otsa, ma pidin tööle minema..


Vabandage, ma tulen täna hiljem. pean hommikul sukkpükse jalga panema....
?!


Kui mu postitust peaks lugema mõni tootja, siis pakun tasuta äriidee. Mõelge ka vanematele prouadele ja paigaldage sukkadele abistavad nooled. Tänan :)

kolmapäev, 11. september 2019

Kättemaks

Iga kord kui sõidan lennukiga, siis nean neid tüüpe, kes kaksitornidesse põrutasid,
Jah, neil on õigus. Pärast seda sündmust pole maailm enam mitte kunagi endine.

Kuid irooniline on selle asja juures see, et kuigi nende ametlike motiivide hulgas oli pigem kättemaks moslemite vastu suunatud metsikuste eest, siis ühe alateemana käis läbi ka ameerikavastasus. Ning Ameerika, teatavasti, on kapitalismi ja tarbimise kuningriik.
Iroonia seisnebki selles, et selle teoga  on nad andnud tubli panuse, et kapitalismil ja tarbimisel läheks veel paremini.
Miniröntgenid ja udupeened seadmed minu kontrollimiseks ja vedelike tuvastamiseks. Need plastpudelis veed, mida ma kalli hinna eest lennujaamas olen sunnitud ostma. Üleliigsed liitrisse mite mahtuvad äravisatavad tooted ja " vedelikud", mis käsipagasisse ei mahu ja mida ma sihtkohas ostan, et need siis vaevu kasutatuna taas prügikasti visata.

"Suur tänu".
Loodetavasti ei ole teie põrgu selline, kui Palahniukil. Vaid see on veevaba prügimägi, kus ei ela mitte ühtegi neitsit. On hea?

neljapäev, 5. september 2019

Kõik kordub

Mu kassil on tulnud uus komme. Kui hakkan hommikul tööle minema, siis viskab ta end risti välisukse ette põrandale ja anub silitamist. Paitad teda ja paitad ja paitad..

Tõeline deja vu.

Mäletate?

Kui viisid lapse lasteaaeda ja siis ta rippus su küljes viimase hetkeni. Nuttis ja palus, et sa ei läheks.

Aga sa alati läksid, sest ... suured peavad ju tööl käima.

Käima tööl, et lastele ja kassidele süüa osta...



Ja kuigi sa tead, et nii nagu laps omal ajal on ka kass paar minutit hiljem juba muude tegevustega hõivatud ja ei mäletagi seda hetke. On sinul paha ja süüdi.

Süda puruneb sees.

teisipäev, 3. september 2019

keelesegadik

Minu jaoks on olnud alati keeruline erinevate keelte vaheldumisi rääkimine, Ja tundub, et lisanduv vanus pole abiks.
Ja ka ühes võõrkeeles rääkimine pole naljaaasi. Õhtuks olen ikka täiesti kapsas.
Lohutuseks mõtlen, et see on ju see, mida me eeldame ja ootame Eestis elavatelt võõrkeelsetelt. Et nad peakski võõrkeeles rääkima, õppima, kirjutama..
Kas sellega on võimalik harjuda?

Täpselt nii nagu erinev juuksevärv annab mulle teise identiteedi, nii on ka keelega. Erinev keel tähendab erinevad suu asendit, tämbrit, rääkimise kiirust. Ja ma ise tunnen, et ka mu loomus ja roll muutub erinevat keelt rääkides. Kuigi need on stereotüübid, mis tegelikult tõele ei vasta. Ikkagi. Ma tunnen end vene keelt rääkides agressiivsemana, julgemana, aktiivsemana.
Inglise keeles tunnen end rohkem office inimesena, moodsamana, nooruslikumana..

kolmapäev, 28. august 2019

Vanainimese rõõmud

Kobaldil oli üks päev halb tuju. Siiani on meie koostöö kulgenud tõrgeteta. Aga sel päeval oli kõik pahasti. 
Küll jäi ta mitu korda igale poole kinni, siis sai tolmumahuti täis, siis aku tühjaks, siis kadus üldse wifi ühendus.

Nii ma siis jälgisin teda kullipilgul, et ta töö tehtud saaks. Ja see osutus erakordselt põnevaks. Ma ei tea, kes iganes ta algoritmi kirjutas, aga minu ja tema loogika töötavad küll täiesti erinevalt ning ka meie arusaamine efektiivsusest on erinev.

pühapäev, 25. august 2019

Pensioni 2. samba reformist

Ma ei tea kuhu seda kommentaari jätta, seega jätan siia.
Ma ei saa aru, miks mitte keegi ei räägi inimestele topeltmaksustamisest. Juhul, kui seadusi ei muudeta, siis tänase seisuga tuleb neil õnnetutel, kes raha välja võtavad, maksta tulumaksu OMA rahalt kaks korda.

Sa maksad tulumaksu juhul, kui võtad raha investeerimiskontolt välja. Ja juhul, kui aasta lõpus selgub, et su aastane kogutulu ületab meie suurepärases astmelises tulumaksusüsteemis ettenähtud taseme, maksad veel kord.

See kehtib juba ka täna. Ja selle eest täname me Isamaaliitu.

laupäev, 24. august 2019

23.august

2019
hullult tihe nädal. Koolitus, komandeering, intensiivset suhtlemist võõrkeeles, selgumine, et asjad, mis peaks olema tehtud on tegemata- ehk siis vana hea järeldus. Usalda, aga topelt kontrolli ja siis veel kord kontrolli.

Samuti oli"Keskerakond hoolib" nädal :) Avati uus terviserada, mis on imekenas kohas. Ma ei teadnudki, et mu kodu lähedal on selline metsatukk. Väga hea teadmine.
Ja teiseks näidati välikino. Ma pole mitte kunagi varem välikinos käinud, väga äge oli. Film tundus samuti hea, aga kuna mul hakkas külm, siis jäi kahjuks pooleli. Meeldiva üllatusena selgus, et meie linnaosas elab nii palju eestlasi. Ma ei teadnudki..:)

kolmapäev, 21. august 2019

Elu suurimad saladused

Ma ei saa kanda tossudega sukki (või siis sukkadega  tosse). Kuidas on võimalik, et kõndides täiesti siledal asfaldil tuleb ALATI tossu sisse kivike, mis sukad lõhub. (ja kuidas on võimalik, et inimene ei võta õppust)

Vanasti sai spetsiaalselt kogutud vihmavett, kuna see tegi juuksed siidpehmeks. Miks siis nüüd, tänapäeval, kui seesama vesi sajab taevast, teeb see juuksed rasvaseks ja mustaks.

Miks 90-datel sündinud lapsed olid kohe algusest saadik rohelised, aga peale 2010 sündinud mitte?

laupäev, 17. august 2019

17. august

2019
ema sünna läks suht koht hästi. Sõime õhtusöögi ja läksime laiali. Mis seal ikka.
Aga üle pika aja sain jälle oma lapsega kokku. Ta on ikka nii.. tema:) See on hämmastav, kuidas temaga kogu aeg juhtub. Või siis pigem, et ta märkab et juhtub ja suudab seda ka vaimukalt jutustada. Ma ei tea mis vahendiga ma suudan ta kirjutama panna. Kui ta oma ITst tüdineb, siis humoreskide kirjutamine on täpselt tema töö :)

Isa prognoos on praegu samuti hea. Kuu lõpus on opp, siis eemaldatakse üks neer. Loodetavasti läheb kõik hästi. Ta ise on vitaalne ja optimistlik nagu alati.

Kolmapäeval käisin jälle loomaaaias kontserdil, seekord oli kohutavalt külm. Aga kontsert ise oli isegi parem, kui eelmisel korral. Kaks noormeest klarnetite ja saksiga. Väga huvitavalt rääkisid lugude vahele ja viskasid nalja. Seekord oli elevantide juures. Erinevalt karudest, elevantidel tundus olevat suva :) :)


Töö. Hästi töine on olnud. Reedel oli uue ülemusega esimene neljasilma kohtumine. 2 ja pool tundi rääkisime ja tegelikult jäid paljud teemad käsitlemata, sest aeg sai otsa.


kolmapäev, 14. august 2019

Maduussi eksistentsialismist


Nägin metsas jälle rästikut. Kiirustas üle tee.
Miks nad kiirustavad? Kui mõelda, siis looma elu jaguneb laias laastus neljaks. Toidu otsimine, söömine, magamine ja järglaste saamine.
Kui vähem energiat kulutada, siis kuluks ju ka vähem süüa.
Mingil põhjusel tundub paljudele loomadele, et magusam amps on üle tee. Kas see tähendab, et meie põhivajaduste - ja omaduste hulgas on ka lootus. Või siis naiivne optimism.

Selles kontekstis andsid tegelikult inimesed teatud loomadele võimaluse tõusta arengupüramiidis järgmisele tasemele? Sa ei pea enam igapäevast toitu otsima. See toit antakse sulle. Vastutasuks pead sa olema (inimesele) kasulik. Su elule on tekkinud teine tähendus.
Igavus, iseenesest, on ju subjektiivne mõiste. Kes oskab võrrelda, kas tuvide vahtimine aknast on lõbusam või igavam, kui  ellujäämiskursus eksistentsi nimel.

Ja hellitused. Uskudes loomadokumentaale, siis pole mitte ühtegi liiki, kes põlgaks paisid, hellitusi, sõpru ja lähedust. Isegi kalad tahavad silitamist.

Loomad on vanemad kui inimesed. Huvitav, miks siis inimesed ikkagi võtsid end kokku ja loomad mitte. Miks näiteks ei säti rebased end elama kanalasse ja ei kindlusta kanalat ning oma elupaika nii, et nendest toiduahelal kõrgemal seisvad vaenlased juurde ei pääseks. Väga paljud liigid on võimelised ehitama kindlusi. Miks nad siis ikkagi endiselt kütivad, jahivad ja võitlevad eluga?

laupäev, 10. august 2019

10. august

2019
Kas enne hea või halb?

Hea. Muusika. Juhtusin raadiost kuulama Andres Oja saadet Woodstockist ja kolmapäeval käisin Loomaaaias kontserdil, kus mängiti kahe noore helilooja Liit ja Lutsoja muusikat. Isegi jääkarudele meeldis:)
Ja kummalisel kombel oli nii see 50 aastane kui ka kaasaegne täpselt minu maitse. Just sellist muusikat ma armastangi. Õhtu oli soe ja loomaaaias oli üllatavalt palju loomi. Seal peakski ainult õhtuti käima.

Tädi Leili saatis ämbritäie tomateid. Punased, lihavad, õige lõhna ja maitsega. Ta sai just 75. Onu on insuldiga haiglas ja tädi taastub puusaoperatsioonist.
Näe, munad unustasin ja õunad on see aasta sellised nässid,. et ei kõlba saata.. Ei, ma olen küll koormust vähendanud. Sigu enam ei pea...
Vana kool. Kaduv põlvkond.

Korjasin liitrikese pohli. Ja keetsin õuntega moosiks. Natuke mõrkjas sai, ju polnud pohlad päris valmis. Igatahes pidin suhkrut lisama. Aga tore ikka.

Mu projekt sai esimeses etapis kinnitatud ja heaks kiidetud.

Halb. Isa sai nädala alguses neeruvähi diagnoosi. Järgmisel nädalal selgub, mis staadiumis ja kui tõsine asi on.

2018
Kui ma aasta kokkuvõtet kirjutan, siis kevad.- suve märksõnad on kindlasti: mina, kõik need investeeringud mis ma endasse teinud olen ja see töö värk. Ja see, et- mitte miski ei ole nii nagu paistab.

eile helistas KK. pean tunnistama, et mu esimene impulss oli- vajuta kõne kinni. Ma ei tea, miks, ma kartsin, et äkki on talle öeldud ja ta hakkab mind süüdistama jne.

Võtsin ikka vastu. Ja ta ütles, et tal on mulle tööpakkumine ( tuli ikka kolmas ka ära :)). Ja siis ma mõtlesin, et nii. Nüüd ta sai kinga ja pakub oma uues meeskonnas kohta. Aga ka see oli vale 🙂
Ta pakkus, et ma võiksin hakata tegelema tootearendusega ja vahendama ettevõtet ülikoolile. Jura seega, aga huvitav on selle asja juures hoopis see. Et.. kas talle pole öeldud, või omanikud on ümber mõelnud, aga ta teeb tulevikuplaane praeguses ettevõttes, lisaks uuris järgm nädala koosoleku kohta. Ehk siis tema töötab jumalarahus edasi!!!

Et ongi Susanil õigus, et KK läheb hästi ja V mitte? Eks kuuleb ja näeb.

Aga KKst veel. Ma kuulan teda ja ta on ikka nii…. krampis? Selline tunne on, nagu keegi oleks teda sundinud mulle helistama ja midagigi pakkuma. Kena oli temast see, et ta tunnistas, et oleme vähe suhelnud.  Nii minuga, kui kõikidega. Ma loodan, et mu äraminek andis nn äratuse ja see pole selline ühe korra lugu, vaid ta nüüd võtabki seda tulevikus tõsisemalt. ( Ja mina ka!!!). Aga ikkagi on temaga suheledes pärast selline kehv tunne.

Kui nüüd esoteerikasse laskuda, siis tegelikult võiks kogu selle augusti-tööteema sõnum olla hoopis muus. Ma saan praegu kõikide nende protsesside käigus kuhjadega tagasi oma kaotatud enesekindlust. Täitsa päriselt kohe. Ma ei tõmbu ei kaitsesse ega ka valveseisangusse, Ma palvetan, et see jääks minusse alles.

Ja et ka uues kohas oleks see alles. Et mul on ükskõik. Selles osas tohib olla ükskõik. 

Hiljem
kas nüüd on kõik helistanud? 🙂 Omanik helistas ka et kahju ja mõtle ja head inimesed…:) Kiitsin KK, samas ütlesin ka välja, et me olime solvunud, et meid kõrvale jäeti.
Kusjuures, ma muretsen nüüd seda, kas ma nüüd kellelegi liiga ei tee ei reeda ei valeta ei vali vale poolt… Krt mul ei ole neid intriige vaja.

tead. Ma tahan juba, et see kõik läbi saaks.

Veel hiljem
helistas KK ja tahab minuga õhtul kokku saada ja pakkumise teha. Südamest tahaks ta pikalt saata. Aga viisakas on ilmselt ikka ära kuulata

2017
Ema sünnipäev läks üllatavalt hästi. pidu sujus mõnusalt ja vähemalt minul oli tore ning vähemalt sõnades ema kinnitas, et ka talle meeldis.
esitasime ühe laulu. Ma algselt ei viinudki linki kokku, et lapsepõlves oli see meil ju tavapärane. Lapsed kamandati teise tuppa eeskava ette valmistama 🙂
ja õde pidas vapustava kõne.  
Töö asjadega on sitasti. Täna kuulutatakse välja, et K saab ühendatud ettevõtet juhiks ja V saab ilmselt kinga. Mina tema asemel läheks ära, mitte ei hakkaks töötama ühe kogenematu plika alluvuses.

Ja minuga siis täpselt prognooside järgi. Kuna KA  on K sõbranna, pikem, noorem, ilusam, siis pole mul lootustki. Ja ma ei tea kas ma ka tahaks.

Aga naljakas on see, et kuigi ma olen seda mõtet veeretanud siin juba 100 aastat, on ikkagi kuidagi paha. Esiteks, ma olin tüdinud rutiinist, uus algus aga tekitas adrenaliini ja see mulle meeldib., Tahaks kohe tegutseda ja..:)
Teiseks ego. Tegelikult mind ikkagi solvaks, et mind vahetatakse välja kehvema ja kogenematuma neiu vastu.  
No eks näe muidugi. need on mu prognoosid.

Kui ma siis nüüd ikkagi koondamise saan, siis inglise keel ja üks reis oleks hea. Ja ma väga loodan, et töötukassa annab mulle võimaluse proovida mingit muud ametit. Aga jah, eeldus on koondamine.

ma usun, et me absoluutselt kõik tahame hetkel selgust., On nii või naa, aga see segane olukord ajab lihtsalt närvi


2013
Vaid nädal ja algab puhkus.

väga veider on see, et mul on hetkel 7 + projekti pooleli, mispärast ma ka pabistasin, et kas ja kuidas puhkus jne. ja nüüd kõnnin ringi ja haigutan. Mitte sittagi pole teha. Igav on. nagu alati.
Ja Aljast tunnen puudust. Kui nüüd Ivo ka peaks ära minema… siis ei jäägi ühtki terve mõistusega inimest, kellega koos rõõmus olla ja ülemusi kiruda…:)  

Ma olen sel aastal õppinud ainult 2 asja- gimp ja php. seega 3 oleks veel vaja. aga nii laisk ja motiivitu on olla ( nagu tavaliselt) ja ühtki  head ideed ka pole.

selg on hakanud jälle valutama ja ilmselt saab eesoleva autoreisiga viimase surmahoobi. sügisel kindlasti pilatesesse.

2002
 Et ma ei unustaks- laps tahtis sünnipäevaks laavalampi ja elektroonilist kassi

1996
Ma sain tööd! peaks olema üliõnnelik, aga üllataval kombel olen ma väga rahulik ja enesekindel. Mitte keegi ei tea veel sellest. Mees ja Õde pole helistanud. Isale ei tahtnud ma öelda. Isegi ei tea, miks.

See kõik on juhtunud nii kähku ja kummaliselt. Teisipäeval oli mul kokkulepitud kohtumine ja kui ma sinna jõudsin  (Õde jäi muidugi pool tundi hiljaks) ja ma jõudsin seetõttu minutipealt, mis minu puhul on ebaharilik. Siis selgus, et firmaomanikul oli mingi ootamatu asi vahele tulnud. Mingi tüüpiline raamatupidaja, tõenäoliselt firma sekretär ühes isikus, võttis mind vastu ja lasi tegevusetult oodata,

Õnneks ilmus varsti järgmine kandidaat- lilla lõuaga jutukas noormees ja meil oli päris lõbus. Kolmveerand tunni pärast tuli kolmas kandidaat- mobiiliga härg. Lõpuks minu tulevane ülemus halastas meie peale ja vestles minuga, pärast seda, kui olin oodanud tund aega.

Minu esimene mulje sellest firmast on vastuoluline. Miski minus ütleb, et see firma kaua ei püsi. Inimesed tunduvad depressioonis olevat. Ja distsipliiniga pole vist ka kõik korras. Selle kahe korra jooksul olen kohtunud kahe raamatupidaja ja ülemus Rauno ja Tiiuga. Mingi noormees lipsas ka korra läbi.

Võimalik, et mu tunne on petlik, aga kõik see mis ma seal nägin annab mulle kindlustunde, et saan hakkama. Ehk hakkan ma hiljem kartma, kui konkreetne töö käes on? Igaljuhul on see kindlasti huvitav väljakutse ja kogemus

kolmapäev, 7. august 2019

Energiakriis

Trükkisin nädalavahetusel oma 1986 aasta päevikut internetti. oehh...
Mõned asjad peavadki ilmselt jääma sinna, kus nad olid. Aga kui kõrvale jätta see naiivne õhkamine poiste järele, siis .. ma olin siis juba mina. Täpselt samasugune.

(Huvitav, kas ka tänapäeva 15-16 aastased on nii lihtsameelsed ja naiivsed, mis suhetesse puutub?)

Ma olen varemgi sellest kirjutanud, et üks päevikute ja blogide hea omadus on mälu. Tõsi, nagu antud juhtumil, ehk ma ei peaks mäletama kõiki poisse, kes "minu poole vaatasid"... aga fakt on see, et meie mälu mäletab asju oluliselt teistmoodi, kui nad tegelikult olid. Kohati ilusamalt, kohati traagilisemalt, kohati üldse mitte.
Selles päevikus on juttu Piretist. Kuidas ma ka ei meenuta, vaatasin isegi fotod üle, ma ei mäleta oma elust mitte ühtegi Piretit. Aga. See Piret on mu kohta öelnud väga teraselt ja tabavalt. Muuhulgas, et ma olen rahmeldaja. Ma tahan igale poole jõuda ja kõike proovida.


esmaspäev, 5. august 2019

Imekreem silmadele*

Põhjustasin lennujaamas väiksemat sorti ummiku  ja kokkupõrke, kui jäin naelutatult vaatama üht ekraanil jooksvat reklaami.
Reklaamis oli vanemas eas proua. Nagu mina. Kes määris silmadele mingit kreemi ja järgmises kaadris oli juba opereeritud laugudega. Nagu E. Elsa, siis.
Illustreeriv tähendus illustreerivaks tähenduseks, aga no NII eksitavat reklaami ei tohiks küll näidata??!!
Kuna reklaam viitas sellele, et samas tax frees on kreem soodsalt müügil, otsustasin osta ja proovida. Aga. Kreem oli otsas.
Tellisin Amazonist. Veel enne, kui pakk minuni jõudis, saadeti mulle kiri, et neil on nii hea meel. Ja et kuna tellisin seda esimest korda, siis saadavad nad mulle ühe paki veel lisaks, tasuta.
Super!


laupäev, 3. august 2019

3. august

Otsustasin kopeerida Killukese ideed kõrvutada erinevate aastate sama päeva. Need, mis juhuslikult olemas on. Kuna mulle tundub, et kõik mu elus kordub, siis.. oleks huvitav teada, kas "tundub" või "on".

3. august 2019
ei teagi, olla kurb või rõõmus. Mul läheb nüüd kolmas nädal järjest, kui mind kutsutakse juhatuse ette. Üks teema on arusaadav, suur investeering. Loogiline, et kogu juhtkond peab kursis olema. Miks, aga mu tavatööst ei saa rääkida nelja silma all, see jäi arusaamatuks.
Kõik teised on saanud individuaalkohtumised.

kokkuvõttes. Jäin rahule ning jäi hea tunne. Ma väga väga loodan, et see polnud petlik ja nad olid tõepoolest siirad. Nad on toetavad ja positiivsed, Ma tunnen selles firmas esimest korda, et mu osakond on oluline ja mind toetatakse.

samas, minuni jõudis täiesti juhuslikult üks protokoll, kus on kirjas pea kõikidele osakondadele uute inimeste otsimine. Näis siis, millal minu osakond sinna kirja saab…:)

rohu osas. Tuju on väga hea. aga higistan öösiti kui loom. Ja uni!!! ma ainult magaks ja magaks ja magaks. Mees oli ükspäev külapeal ja läksin kell pool 10 magama. Hommikul olin virk ja erk. Ehk siis, ma vajangi rohkem und.


laupäev, 20. juuli 2019

Kõrvalnähud

Tallinn- Viljandi maantee on mu kodutee. Nii ülikooli ajal kui hiljem sai lugematud kordi vanemaid külastatud. Seda teed mööda sai külla vanavanematele, mehevanematele ja nüüd tädidele-onudele.
Ka Tallinn- Tartu maantee on  liiga tuttav. Eelmises töökohas sai vähemalt paar korda kuus edasi-tagasi sõidetud.

Meil toimusid firma suvepäevad Kopra talus. Imearmas koht Viljandi lähedal. Ma olen ka seal korduvalt käinud, seega tee tuttav.

Mina roolis, kolleegid autos asume teele. Kui neli naist, siis on ka juttu ja naeru.
Üks kolleeg küsib, et kas see koht, kuhu sõidame on Tartu lähedal. Mina vastu, et ei, Viljandi.
Teine palub teha Puhu ristis kohvipeatuse. Teeme. Joome kohvi ja sõidame rõõmsalt edasi, kuni...
ma sõidan peaaegu kraavi, sest tee ääres on... Valio.
Me oleme kohe TARTUS ????

Kuidas. Mismoodi.
Õnnestus mul mööda sõita Imavere ristist, ignoreerida Põltsamaad ja Adavere...

Müstika.

Suvepäevadel toimus orienteerumisvõistlus. Mul oli end päris raske meeskonda soovitada:) Aga viimaseks me ei jäänud :)

esmaspäev, 15. juuli 2019

Normaalseks

Ära loe seda postitust, mul on vaja end lihtsalt välja elada.

Mind on treenitud olema terve. Mu isa oli enne pensionile minekut arst See tähendas, et palavik alla 38 on kindel kooliminek. Mu stampdiagnoos- äge respiratoorne haigestumine andis küll vabastuse ujumis- ja suusatundidest, aga mitte koolist, trennidest ja muusikakoolist.
Kui hädad ei lakanud, siis lükati mind õigetest ustest sisse. Ma sain teada, et jalad valutavad, sest nad kasvavad, peavaludele põhjust ei leitudki. Sondi neelamine ja erinevad uuringud välistasid ka seedimisega seotud tõved. Simulant. Psühhosomaatilised hädad.
Pekki, isegi oma lapseootuses pidin arsti veenma. Et on päriselt ka rasedus, mitte tsüklihäire.

laupäev, 13. juuli 2019

Mu kurk on roheline

Jee, mu esimene kurk!!
Kuna tomatitega on mul aastaid õnnestunud, üritasin eelmisel aastal rõdul ka kurke kasvatada. Algus oli paljutõotav. Õitses kui pöörane ja pisikesi kurke oli palju. Aga. Hoolimata Coca-Cola ja seebiveega kastmisest, tuli kuri punane lest ja sõi mu kurgid ja taimed ära..:(

Sel aastal üritasin uuesti, aga sel aastal oli kaua külm. Küll ma neid tassisin tuppa, katsin ja peitsin, aga ikkagi külmusid kolm taime.
Kaks jäid ellu.

Olgugi, et käin neid iga päev silitamas ja kallistamas, ei pannud ma tähelegi, et üks kurk on juba suur :)

Täitsa kurgi maitsega. Ei ole mõru ega midagi.
Saab küll rõdul potis kurki kasvatada :)

laupäev, 29. juuni 2019

Kutse

Ühel päeval oli postkastis kutse. Päris postkastis. Ümbrikus, tugeval paberil, ilukirjas. Nagu vanasti.

Kutses paluti meil osaleda "jaanipäeva järellainetusel Muuseumis, kus tähistame elu maasikate ja vahuveiniga".

Mis toimub ? Peoperenaisel on paar nädalat varem juubel,  kas ta tähistab oma sünnipäeva? Aga miks on siis all mõlema nimed? Nad on kahekesi vabaabielus suureks kasvatanud toredad lapsed. Pulmad?
Jah, inimesed võivad tõepoolest korraldada ka " lihtsalt peo", aga miks siis fänsil paberil?

Kuhu on jäänud vana hea "palun tule minu sünnipäevale/juubelile/pulma/matustele". Ja kui sa ei taha lilli ja pärgi ja  kingitusi ja tähelepanu, siis lisada, et las kingitus mahub ümbrikusse või et annetage lilledele planeeritud raha heategevuseks...

Suure peo korraldamine on tänapäeval kallis. Neid tuleb harvem ette kui varem, ja seda tõsisemalt ma neisse suhtun. Just seepärast ei meeldi mulle need peitusemängud.

Kord läksime enda meelest ka "lihtsalt peole". Paari mõlemal on sünnipäevad lähestikku ja see, et nad koos kutsusid, oli loogiline, ju on sünnipäev. Soovisime õnne ja siis järsku kuulen, et osa külalisi õnnitleb neid registreerimise puhul. Selgus, et päevad varem olid nad privaatselt abiellunud. Lähisugulased teadsid, meie, teised, mitte. Nõme tunne oli. Eks pöörasime asja naljaks ja õnne sai soovitud veelkord, aga.. ikkagi. Miks?


esmaspäev, 24. juuni 2019

Uus pereliige

Hea uudis on see, et ei pea meest välja vahetama:)
kulus vaid kolm aastat, ja mu mees nõustus laskma meie koju peresõbra. No okei, tegelikult oli see mu sünnipäevakingitus mulle endale. Aga mees valis ja ostis ja tassis koju.

Tulin reisilt ja toad säravad puhtusest. "No, kuna tulevikus laseme põrandad vaid kergelt üle ja korralikult enam ei korista, siis tegin selle viimase korra põhjalikult", õelutseb mees.
Pakime looma pakendist lahti ja sel hetkel saab "minu kapriisist" mehe mänguasi (mehed mehed mehed...:))

Ta on vaikne ja mahub igale poole alla.
Tore on see, et kui näiteks Elektroluxi mu kass kardab ja põgeneb hirmunult teise tuppa voodi alla või kapi otsa, siis Koboldisse suhtub kass ettevaatliku uudishimuga. Õige ka. Teine koduloom. Rahulik ja tasane ;), ei lärma.

Kuigi mees nühkis maja läikima, siis õnneks on mul kass, kes hoolitseb karvatootlikkuse eest... Vähemalt need esimesed korrad on Kobold nad rõõmuga nahka pistnud, ja mu erilist lemmikkohta- vaipa, nühib ikka hoolega.
Minu üllatuseks neelas ta alla isegi kassi okse st karvapalli, enne kui suutsin reageerida.

Päris üksi ma teda toimetama ei jäta, kuna mul on põrandal üllatavalt palju asju, mida eest ja tagasi tõsta.
Ja magamistoa kaltsuvaip on natuke liiga kerge, läheb kortsu. Seni on masin ise hakkama saanud, aga parem mitte riskida.

Üks halb asi siiski on. Kappe ta ei korista ja ka aknaid ei viitsi pesta.
Ehh, mul on ikka vaja veel paar robotit juurde:)

reede, 21. juuni 2019

Otsin hullu sõpra



Ekskolleeg helistab.
Ma olen Itaalias, annan teada.
Oo, kui lahe, vastab ta. Tahaks ka, aga mul ei õnnestu saada mehega samal ajal puhkust....

Ma tegelikult olen sellest mitu korda kirjutanud. Et üksi matkamisel ja reisimisel on omad plussid. Ja hiljuti kirjutas sellest ka Imeline maailm.
Aga Kauri kommentaar
Ma ei tea ühtegi sõpra, kes teeks seda rada nii nagu sina: jupiti ja üksi....Aga võta sõbranna kaasa ja saab üldiselt lihtsam JA lõbusam :)

Jäi kuidagi häirima. Sest.. ka mina ei tea kahjuks ühtegi sellist sõpra.
See postitus sai FB mingi sada laiki ja kümmekond kommentaari, üks vaimukam kui teine. Aga mitte keegi neist ei pakkunud, et oo... ma tulen järgmisel korral kaasa. 

Ma tunnen inimesi, kes leidsid lasteaiast inimese, kellega mõeldakse, hingatakse koos. Aga minu elu ei ole selline. Jah, ma suudaks mehe meelitada ooperisse. Aga milleks, kui ma tean, et tegelikult elaks ta parema meelega kaasa Oti seiklustele Sardiinias.
Ma tunnen palju toredaid inimesi, aga neile meeldib hoopis golf, tennis, sukeldumine, surfamine, rattasõit, ralli, ujumine, päevitamine, suusatamine, laste kantseldamine, shoppamine, lauamängud....
Ma võin neid asju teha, aga see oleks kompromiss. See, kui nemad järgiksid minu plaane, oleks nende jaoks kompromiss. Milleks?
Mul on oluliselt rohkem ühist suvalise kutiga Prantsusmaalt, kellele meeldib matkata ja Hipiga Itaaliast või abielupaariga Inglismaalt, kes tahavad minuga rääkida ooperi detailidest ja taustast...

Üksi reisimine ei ole üksinda olemine. Metsas on loodushelid, seal ei tohigi rääkida. Linnas on teised inimesed. Vestluse alustamiseks piisab naeratusest ja kommentaarist. Inimestele meeldib üldjuhul väga suhelda ja üksinda leiad oluliselt huvitamaid tüüpe, kui paaris või seltskonnas olles.


Mul on lihtsalt sellised naljakad huvid ja paraku ma ei tea, et maailmas oleks teisi selliseid inimesi, kellele samad asjad meeldiksid.
Otsustasin teha eksperimendi. Kas ma ARVAN, et minusuguseid inimesi ei ole. Või EI OLE päriselt.

Ahoi maailm!!!
Eeldame, et me suudame 24/7 teineteist taluda.
Kas seal kusagil, internetiavarustes on keegi, kel on piisavalt ressurssi ja tahet kõndida metsas või tulla Itaalia ooperisse?
Kirjuta mulle ja tõesta, et selline inimene on olemas :)

kolmapäev, 19. juuni 2019

Genova päevik

Primo
Mediolan. Kas teadsite et see on poola keeles Milano?
ma pidin miniinfarkti saama, kui poolakeeleselt ekraanilt oma lendu ei leidnud:)

Tegelikult oli hea, et ma rongipileteid ette ära ei ostnud. Tallinnast väljumine hilines pool tund ja Varssavist üle tunni.
Rongipilet Malpensast Milano Centralesse oli 13 euri + Milanost Genovasse ka 13 euri. Buss oleks olnud 9, aga ajad ei klappinud.
Seega. Kui otselend Genovasse oleks olnud 50 euri kallim, poleks Milano ots ära tasunud.

Ma olen 12 tundi teel olnud
Memo tulevikuks: maksa rohkem aga hoia tee lühem. Öelge mulle järgmisel aastal, et ma läheks Jurmalasse või Helsingisse.
Tunnelite vahelt nähtav Itaalia  maastik on küll imeline, aga... ma olen niii väsinud. Tahaks kohale ja magama.

Kas mäletate veel aega, kui kõne välismaale oli hirmkallis ja SMS maksis miljoneid? Ja nüüd oled sa 24/7 kättesaadav..
Mul on uues kohas esimene puhkus. Kõik kolleegid teavad seda.  Ja ikka.. saan ma messengeri töösõnumeid... miks inimesed seda teevad? Kadedusest?

Jõuan kohale, olen surmani väsinud, aga, ega ma siia ju magama ei tulnud. Genova on imekena ja mu ööbimiskoht asub superkohas. Raudteejaama lähedal, aga ronge ei kuule. Jalakäijate tänaval, kus on poed ja kohvikud, mis pannakse õhtul kell 8-9 kinni ja siis saabub vaikus...
Secondo
Cinque Terre on tänane sihtkoht. 
Noh, ma olen veel matkamise lainel:)
Internet ütles, et alguslõigud on kinni, sest mõned aastad tagasi toimus varing. Olid ka
Aga tahtsin ikkagi ära käia,  just sel päeval kui lubati kõige jahedamat ilma. 24 kraadi
Panin isegi paksema pluusi ja võtsin dressika kaasa. Püha lihtsameelsus!! Itaalia päike paistab seniidis ja kui see oli 24 siis ma ei taha teada mis homme saab... :)

Kuna neti andmetel  on  rajale pääsemiseks järjekord, siis alustasin lõpust,  Riomaggiore Tripadvisoris oli erinevaid vihjeid, et on võimalik ka kuidagi tasuta seal turnida, aga  ostsin ikkagi ametliku pileti 16 euri. Selle  sees on rongipiletid nende linnade vahel  + rada + wifi.+ tasuta vetsupääs. Ma ei tea, kas see oli sääst, sest ei tea üksikpiletite hindu  Aga näiteks WC maksab Itaalias 1 eur. Juba selle pealt säästsin päris kena kopika :)
Nagu lubatud, siis esimene, Armastuse rada, oligi suletud. Raudvärav ees ja tugev pissihais õhus.

Ma ei tea, mis seal linnas veel soovitada?. Ronida mäe tippu ja imetleda vaadet? Hästi pisike koht. Rahvast oli. Väga palju. Nagu raekoja platsil

Sellest kogemusest lähtudes, jätsin järgmise linna vahele. Võimalik, et kaotasin palju. Aga sõitsin rongiga linna nr 3, Corniglia. Umbes kell 12

Raudteejaamast viis hiiglakõrge trepp mäe tippu, linna keskele. Ja mäe otsas, baari kõrvalt algaski rada. Linnake ise oli samuti pisike, aga sümpaatsem, kui esimene. Keskväljakuga ja söögikohtadega.
Väga irooniline, et ka selle raja märgistuseks oli puna-valge :) ( sama on ka Ikla- Oandul)
Ma täpselt ei teagi kui pikk see rada oli . Andmed olid erinevad, aga minu andmetes oli 3.5 km,
Aga ma arvan, et need olid mu elu kõige pikemad 3,5 kilomeetrit...:)

Mööda teed mis on kividega kaetud, või kui täpne olla, siis välja raiutud.
Ümberringi oliivid, viinamarjad. sisalikud ja muusika.. :)
Selgus, et kusagil keset rada oli istet võtnud üks pereansambel.
Isa mängis akordioni ja tütar kitarri. Itaalia šlaagreid. Ülimalt meeleolukas.

Mõned kilomeetrid enne lõppu oli elupäästev baar. Kus sai külma jooki, värsketest sidrunitest ja apelsinidest pressitud  Slushy
Kell 15 jõudsin kohale Vernazza. Mõnus linn, palju söögikohti, siia tasub ööbimine võtta. Rand on küll pisike. Aga saad kätte ehtsa Itaalia tunde.
Ja tõsi, raja pileteid kontrolliti nii alguses, kui ka lõpus.
Trofie al pesto
Mõtlesin, kas teha veel üks lõik või minna rongiga. Aga peale kosutavat pastat ( mis nägid välja kui vaglad, aga maitsesid nagu makaronid pestoga) ja külma õlut.
Mõtlesin, et nii nõrk ma nüüd ka pole ja teen viimase lõigu ka ikka ära
Väidetavalt 4 km
Väga raske rada. Kitsas, libe, kuristiku kohal. Ja mõelda vaid. Inimesed elavad siin. Peavad kanu, teevad heina.. Mõlemast otsast algab järsu mäkketõusuga, kulgeb kõrgustes. Kindlasti järgige soovitust panna jalga väga head jalanõud.
Aga noh, tegelikult olen mina nõrk. Inimesi oli plätadega, beebidega, koertega. Tõsijuudid oma traditsioonilises riietuses, tüdruk pika seelikuga..

Tomatimets
Vennastusin prantsuse It poisiga, kes nägi välja nagu Portugali  eurolaulu võitja Salvador. Ta ema oli veerand raja peal alla andnud : ) Ma arvan, et ta ema võis olla minuealine, seega.. tegelikult olen ma tubli, onju :)
Monterossose jõudsin 17.10
 Linn ise on sümpaatne. Musta liiva st kruusaga rand.  Kellamäng iga veerand tunni takka. Linnas on ilus pikk promenaad. Ja eriti avaldas mulle muljet tomatimets. Ehk siis linnaväljakul kasvavad üle 2 meetrised tomatid.




Terzo
Rannapäev. Ma tegelikult ei ole rannainimene ja tegelikult ei saa ma isegi aru, miks ma mere äärde soovin. Tulevikuks peaks valima järve, kus oleks võimalik vähemalt ujuda või siis lihtsalt suure basseiniga ööbimise. Aga Genovas on kuulus rand Boccadasse. Tuleb üle vaadata. Rand ei avalda mulle mingit muljet ja jalutan edasi linna keskuse poole.

Itaallased on teinud algselt vea. See on juba mitmes linn, kus on sama teema. Mere servapidi jookseb magistraal. Promenaad on ka, aga mere ja maantee vahel. Rand on musta liivaga ja kiviklibune. Ning nagu Itaalias kombeks, tasuline.
Teen südame kõvaks ja ostan pileti 24 euri. Tädi kirjutab piletile numbri 661. Kuna kogu suhtlus toimub monoloogidena, mina inglise ja tema itaalia keeles. Siis oletan, et see on riidekapi number.
Mida pole on nr 661.
Ok ma ei viitsi kogu territooriumi läbi töötada. Lähen tagasi, Kogu vestlus käib itaalia keeles. Aga sõna directione peaks ju arusaadav olema?? Vale puha.
Si si si noogutab tädi iga suuna peale rõõmsalt pead. Siuke tunne, et meelega kotitakse. Ütlen endale, et see on kooliraha. Vahetan riided vetsus, mis on harukordselt puhas ja viskan basseini kõrvale suvalisele toolile siruli.
Basseinis nõutakse ujumismütsi, mida mul pole ja  meri on  kivise põhjaga, hästi valus astuda

Ma ütlen sajandat korda, et me ei oska Eestit müüa. Meil on jahe, roheline, meil on vesi ja kuldse liivaga tasuta rannad.

Väljas on 32 kraadi ja tegelikult on lihtsalt lebada mõnus.

Kodu poole minnes avastan, et... Kilomeetrike edasi on tasuta avalik rand. Basseinita. Toolideta.



Mul on olnud kümneid aastaid unistus, vaadata Milano La Scalas Verdi Traviatat. Traviatat oleks saanud neil kuupäevadel näha Firenzes või Veronas. Aga seal on majutus kallis ja siit oleks logistika läinud keeruliseks.  Sada häda.
Seega jäi Genova Carlo Felice ja Puccini Madama Butterfly
Ja see oli kogu seda reisi väärt!!
Tükk aega mõtlesin, mida peaks selga panema. Kui pidulik seal on. Lõpuks valisin keskmiselt piduliku. Siid õnneks ei kaalu. Ja stilettod võtsin ka ikkagi. Teatrile lähenedes tundus, et dresscode on ülipidulik. Okei. Tegelikult oli kõike, ehk tips fänsim kui Tallinnas. Minu kõrval istus stiilne hipi plätades. Kes luges vaheajal.. raamatut.


Teater käib ka puhvetis
Kava anti tasuta ja kõigile. Kui meie teatris võitled salati pärast, siis siin pakuti buffeed. 15 euro eest sai hiigelsuure taldriku täis kuhjata. Teine huvitav moment oli esimese vaatuse lõpp. Saal jäi pimedaks, kardin tõmmati eest ja kogu kollektiiv tuli kummardama. Nagu oleks läbi saanud. Ma pole seda ooperit varem näinud ja arvasingi, et sai läbi. Kohalik hipi mu kõrval ei osanud ka selgitada. Ta nägi sellist asja samuti esmakordselt. Aga ooper läks edasi.

Ühestki sõnast ma ju aru ei saanud. Kuid kohalike naeruturtsatuste järgi oli ses ülimalt traagilises loos naljakaid hetki. Lavakujundus oli lakooniline ja tundus, et ajastutruu.
Mina vajusin muusikasse ja lasin miljardil õnnehormoonil mind paremaks inimeseks muuta. Muusika on vaimustav. Ja esitused suurepärased.
delizioso, meraviglioso, molto bello, triste, bello , magnifico!!!!
Minu jaoks on esitus perfektne siis, kui ma ei pea hinge kinni hoidma, et kas ta ikka võtab selle noodi välja. Vaid kui solist laulab täpselt puhtalt kergelt ja kauni tämbriga. Ja kui mõni duett või harmoonia tekitab kananaha. Ja tundub, et seda nad Itaalias oskavad.

Quarto
Kuna jalgadele jõudis kohale, et käisime 2 päeva tagasi mägedes turnimas. siis tegin lebo päeva. Mõtlesin, et teeb tiiru linnas ja siis lihtsalt loeks raamatut.
Lasin end Hop on hop of bussil mööda linna sõidutada. Päris mõnus on suva kohtades maha tulla ja ringi ekselda. Ja tegelikult oleks võinud seda esimesel päeval teha. Saab linnast hea pildi ja vahemaad paika. Kesklinn selgus ootamatult kompaktne olevat ja kohad, mis paistsid kaardil kauged, olid üsna jalutuskäikude raadiuses.


Ma olen seda teksti tegelikult juba varem oma reisikirjades kirjutanud.
Kõrvaklappides räägitakse Kolumbusest, Paganinist ja Garibaldist. Ning mingil põhjusel lastakse saateks Chopini, Mozarti ja Bachi.. Itaalias!!!
Aga kuna saateks oli valitud üks mu lemmiktantsulugudest Chopini Grande valse brillante, Op.18 , siis nautisin täiega :)
Linnarott
Ekseldes jõudsin funikulöörini Zecca Righi. Mis oli mul võib olla, kui viitsin,  kavas. Kuna sinna sai tavapiletiga, siis tegin tiiru ära.

(Ühistranspordi pileteid saab osta tubakapoodidest ja hind oli 1.20 eurot.)
See pole turistide sõidutamiseks mõeldud mänguasi, vaid tavaline transpordivahend. Inimesed elavad mägedes ja sõidavad poekottidega koju. Ilus vaade ja võimalus taas matkata.

Genova vanalinn on Unesco kaitse all. Imekitsad tänavate labürindid. Ma pean tunnistama, et kuigi ma jalutasin seal keset päist päeva, siis ikkagi kõhe tunne tekkis. Tänavalt avanevad uksed äridesse, kus nt mustanahalised õmblevad Aafrika riideid.... Seejärel võtsin end kokku ja läksin shoppama. 3 pluusi, seelik ja jakk. Olen rahul.
Moeuudiseid veel.
Paljaste säärtega käivad ainult turistid ja lapsed.
Endiselt, minu üllatuseks, on moes valged tossud. Mis on nii valged, et mul kahtlus, et kohalikud ostavad igaks korraks uued :). Mõned rebel tüdrukud, tõsi, kandsid musti tossusid.
Kitsaid pükse enam ei kanta. Nüüd on laiad moes. Kas pahkluuni või siis pikad.

Lisaks toimus sel päeval linnas gayparaad. Oli möllu, ja huvitavaid inimesi ja muusikat :)

Lugema jõudsin pool üheksa...

Quinto
Tänase päeva tipphetkeks oli planeeritud itaalia toidu kursus. Või täpsemini 4 tunnine kokkamine koos retseptidega.
Tegin bronni juba kodus. Mingi päev sain SMSi et kõik korras ja su vautser on siin. Ja siis, kogemata loen meili, et .. blabla.. kuigi su kursus tühistati, siis palun hinnake...
MIDA!!!! vaatan meilboksi üle ja.. ongi tühistatud.
Ma olin nii kurb ja pettunud.

Bronnisin siis kiiresti teise firma analoogi. Kontrollisin paaniliselt iga poole tunni tagant meile, et ega sellega pole jamasid.
Hommikul lähen kohtumiskohta. Mitte kedagi. Ootan veel natuke ja helistan infotelefonil...
Number pole teenusepakkuja, vaid platvormi oma. Üritame koostöös spellida mu nime ja tuvastada mu asukoha.
Mulle lubatakse tagasi helistada.
Ütlen kohe ära, et seda kõnet ootan siiani ja ma pole saanud ka mitte ühtegi tühistamismeili.
Seega, olge ettevaatlikud kasutades Get Your Guide platvormi.

Mul oli lausa nutt kurgus. Nii nii nii väga ootasin ja soovisin seda. On mu soovid siis liiga erilised?? Aga päev jäi selle tõttu tühjaks ja otsustasin Pisasse sõita. Kuna see tuli nii spontaanselt, siis teadsin, et torni ma ei pääse. Aga väljast näeks ikka.

Pisa torn on lahe. Ja eriti lahe on see, kuidas kõik üritavad seda klassikalist pilti teha:) Mul on kahju, et ei taibanud seda pildistada, kuidas inimesed pildistavad :)
Sõbrunesin ühe Austraalia backpackeriga ja saime ka oma kohustuslikud fotod tehtud.

Siis tuli selle päeva teine pettus :) Söögikohas, nagu tegelikult igal pool, kus ma einestasin, oli väga lahe kelner. Otsustasin pizza tellida. Pizza Napoletana. 
Koos lihvisime mu hääldust ja väga tore oli. Kelelgi oli sünnipäev ja kogu rahvas laulis Happy birtdayd.
 Kuni pizza lauda toodi. See oli anšoovisega!! ja kapparitega!! Ma ei tea, mida ma sealt menüüst lugesin, ju olin poisist nii pimestatud.
Kugistasin pizza siiski alla. Aga kahju oli. Kaks asja, mida ma ei söö. Ja just need suutsin ise tellida :)

Pisa on linnana sümpaatne. Vaatamisväärsused on   kompaktselt koos. Jalgsi ilusasti läbitav. Õhtul pidi algama valgusfestival. Arno äärseid maju kaunistati valgete raamidega, milles põlesid küünlad. Muusikud kogunesid ja tehti ettevalmistusi,
Väga kahju, et pidin ära tulema.

Sesto
L’Acquario di Genova. Akvaarium oli mul samuti maybe listis. Ikkagi Euroopa nr.2.
Kuna aega oli, siis läksin. Ja väga lahe oli !
Laste jaoks oli võimalik (eraldi tasu eest) nautida virtuaalreaalsust ja loomulikult olid interaktiivsed mãngud. Nii delfiinid kui ka hülged lõbustasid end mõnuga  inimesi vahtides.
Ühes basseinis sai kaladele pai teha. Ma mäletan, mingis teises akvaariumis oli jutt selle kohta, et kalad on tundlikud ja neil on valus, kui sa neid katsud.. Need konkreetsed kalad paistsid paisid nautivat ja lausa nuruvat
Ma arvan, et nägin esimest korda lamantiini. Äärmiselt armas loom :)

Huvitav mõte tekkis. Kui kalad magavad ja lebavad mere põhjas, siis ujumine on nende jaoks ju spets liikumine? Miks me peame vaikimisi kalade normaalolekuks just ujumist?

Ühes akvaariumis tegid akvalangides inimesed mingeid puhastustöid. Lapsed olid sillas. Jah. Kas ongi vaja ehitada vinge akvaarium? Lase vesi basseini. Inimesed sisse ja rahvas on vaimustuses:)
Akvaarium. Vanameestele sissepääs keelatud?

Siis käisin veel vaatamas Georgio di Chirico näitust. Sürrealist, mulle meenutas natuke Dalit. Aga ma pole kunstiekspert.
Mulle meeldis. Mind vaimustavad inimesed, kes suudavad mõelda kastist välja, kes suudavad mind inspireerida, üllatada ja panna mõtlema.

Üks asi, millega ma Lõuna Euroopas ei harju
Et toas on külm ja pime ja et salat on eraldi toidukord. 

Itaallased armastavad koeri . Koerad on poes, kohvikus, tänaval.. Üldjuhul suured, sõbralikud ja hästikasvatatud. Ja mitte ühelgi polnud rihm kaelas. Kõikidel oli selja ümber. Isegi kodutute sõpradel.

Mul on tänaseks kerge nisumürgitus. Statistika järgi söövad nad seal palju puu- ja köögivilja, aga söögikohtades on nad kõik töödeldud. Ja kui mõelda, mitu tonni tomatit kulub ainuüksi kastme tegemiseks, siis niimoodi nad oma numbri suureks saavadki :)
Ma tahaks töötlemata köögivilju. Värsket tomatit, hapukurki, herneid..
Itaalias on lihtne olla taimetoitlane. Naudid oma pastat ja siis tuleb kõrvallauda sööma lõunat kohviku omanik: melon mozarella ja sai.
Õnneks on olemas turud. Mercato Orientale. Ma jumaldan turge. Ja lähen seal lihtsalt lolliks. Ma tahaks kõike. Värsket pastat, parmesani, mozzarellat, köögivilju, seeni, maitseainesegusid, basiilikut..
Kõike ei jaksa osta ja kõike ei suuda süüa :)

Genova on focaccia linn. Kursustest, kus seda tegema õpetati jäin küll ilma, aga eks tuleb netist retsept leida ja ise proovida :)



kolmapäev, 12. juuni 2019

RMK matkateee Oandu- Ikla

 Ma panen kirja iseenese jaoks märkmed logistika teemadel. Ehk on veel huvilisi, keda ma saan aidata.

Mul on tänaseks läbitud 146 km ja käia veel 224 km

Aga. Ma pole üldse kindel, et see mul õnnestub. Väga lihtsal ja kurval põhjusel. Ma ei tea, kuidas sinna lõikudele juurde pääseda.

Et oleks selge, ma tegelikult ei pahanda kellegagi. Mulle meeldib, et matkatee kulgeb inimtühjades paikades. Ma saan aru, et pole mõtet käigus hoida busse kohtadesse, kus inimesi elab paarkümmend.
Aga ma ei saa aru loogikast, et matkata saab vaid nii, et keegi viib su algusesse ja tuleb hiljem järele.
Või on see kõik planeeritud nii, et lähedki nädalaks ja tagasi tsivilisatsiooni saadki siis, kui oled Oandust Iklasse jõudnud :)

Kuigi ma paar postitust varem hooplesin, kuidas mulle meeldib uurida, siis tundub mulle siiski ebaõiglane, et pean seda RMK asemel ise tegema.

Mul on tänase seisuga läbimata
Hirvelaane- Kellisaare 72 km
Kellisaare- Hüpassaare 27 km (Kellusaare, Saeveski, Kabelimäe, Luite, Hüpassaare)
Hüpasssaare Kopra tare 56 km (Hüpassaae, Oksa ait, Kõrtsi-Tõramaa,Läti, Pertlimetsa, Kopra tare)
Kopra tare- Ikla 74 km (Kopra tare, Rae järve, Laiksaare, Kabli, Lemme, Krapi, Ikla)


esmaspäev, 10. juuni 2019

RMK Matkatee Oandu- Kalmeoja lõik

Esimesel päeval hoidsin ma  tulist ahjunõud käes umbes paar minutit, enne kui sain aru, et kõrvetab. teisel päeval lõikasin noaga sõrme veriseks.
Kolmandal kallasin kohvimasinasse kohvi asemel kõrval purgist kassi krõpse.. ilmselgelt vajan ma puhkust..

Matkarada algab Oandust. Sellest, kuidas pääseda matkateedele, teen ma eraldi postituse. Ka Oandule ei saa ühistranspordiga, saab Altjale, mistõttu lisandub 3 km .

Ma tahaksin kindlasti kiita bussijuhti, kes viis meid Altjale. Kahjuks ei tea ma tema nime. Taisto liinid, heleda peaga keskeas mees. Kui kõik teeksid oma tööd sellise rõõmu ja pühendumisega, oleks maailm palju parem paik. Ja kui järele mõelda. Kui palju pingutust tegelikult vajaks rõõmus nägu, positiivne suhtumine, märkamine ja arvestamine..

Teoreetiliselt oleks võimalik Altjal ööbida ja hommikul vara alustada. Mina tulin esimese bussiga ja seetõttu alustasin rada Oandult kell 12.30. 
Aega läks tänu sellele, et ma ei olnud raja alguskohas kindel, Kuna ma olen valede märkide tõttu kõndinud liiga palju asjatuid kilomeetreid :), siis otsustasin enne kontrollida.
Aga oli õige küll. Ei pea minema Looduskeskuseni. Kohe tee ääres on suur värav sildiga Kõrve rada. Ja kui hoolikalt vaadata, siis ka vajalik valge- punane- valge märk.
Ja veel on seal Sõnade mets!! :)
Pakkige lapsed autosse ja minge Sõnademetsa mustikale :)

reede, 7. juuni 2019

R. Ludlum Bancrofti strateegia

See raamat ei vääri tegelikult postitust. Tavaline ladusalt loetav põnevik.
Aga. Seal oli kaks teemat, mis mind intrigeerisid ja vajavad jäädvustamist.

Ma ei tea, kas Mart varastas idee Robertilt või oli see vastupidi.. Igatahes, see, et Eesti on süvariik, on jäädvustatud ka maailmakirjandusse. Ning juturaamatud, teatavasti, peegeldavad ju tegelikku elu, onju.
niisiis. Kogu maailma kurja juur. Kogu maailma juhtmine toimub osati ka Eestist. Põhjuseks meie geopoliitiline asukoht, mille üle me ise õigustatult uhked oleme.
Ma loodan, et turismifirmad on juba moodustanud tuuri kohtadesse, kus raamatu tegevus toimus .. :)

Samas on selles ka paradoks. Kui Genesis upitab õigeid valitsusi pukki, siis ongi ju Mart õige ehk siis milleks süvariiki kiruda?


Teine teema on mõtteharjutus.
Tegelane saab kõigepealt endale kasutamiseks 18 miljonit ja seejärel heategevuseks 20 miljonit.

Esimese raha jagamine tundus alguses lihtne. Ma annaksin kõikidele lähisugulaste lastele 500 tuhat, kohendaksin natuke oma elutingimusi. Mingi raha paigutaks tuleviku kindlustamiseks- ostaks kulda ja kinnisvara ja väärtpabereid. Mittemateriaalse investeeringuna ma tahaks raieõiguseta metsa, et teha eksperiment  ja lasta sel kasvada põlismetsana.
Ja järele jääks pluss-miinus 10 miljonit. Selle jagaks pooleks. Pool mulle ja pool mehele. Riskide hajutamiseks ja mõttetute vaidluste vältimiseks.
Ja siis jooksis mu mõte kinni.
Ma ei oska selle rahaga mitte midagi teha!! Mul on kõik vajalik olemas, 5 ja isegi 10 miljonit on liiga vähe, et täita mu unistusi a la rajada Rail Baltic läbi Tartu või ehitada Uus Ameerika põgenikeriik kuhugi Aafrikasse.

Veelgi keerulisemaks osutus heategevussumma planeerimine. Jah, ma võiks selle jagada naiste- ja loomade varjupaikadele, toetaks puudega lapsi ja raha olekski otsas.
Aga heategevus, mis poleks annetamine vaid millegi uue loomine, investeering ?

Raamatus on üheks läbivaks teemaks, et igal teol on tagajärg. Samuti heateol. Et tehes head, me võime sellega tahtmatult teha halba ja/või käivitada ahelreaktsiooni nähtustest, mida me ei osanud arvatagi.
Annetades lastehaiglale saadame riigile signaali, et tänane tervishoiueelarve ja selle prioriteedid on okei. Annetades loomade varjupaigale saadame sõnumi neile vastutustundetutele, kes igal kevadel kiisukese võtavad ja ta sügisel hülgavad, kes leiavad, et iga loom peaks korra poegima..??
Moodustades fondi, mis õpetab lapsukestele ITd või keeli... ja siis nad lähevad ära, kuna Eesti jääb kitsaks jne jne jne

Ühesõnaga. Mitu päeva nuputasin õige vastuse üle.
Nädalavahetusel sõitsin Saaremaale.
Istun laeva kempsus ja loen ukse pealt:
Vastus: laeva nina

Vahel on vastused lihtsamad, kui me arvame :) :) :)

reede, 24. mai 2019

Kuidas planeerida unelmate puhkust

Vahel mulle tundub, et puhkusereisi planeerimine on parem osa, kui see puhkus iseeenesest.
Mul on saanud juba tavaliseks, et esimesel päeval majutuskohta jõudes, väsinud, lennukist loksutatud, vara tõusnud, tollis läbinäperdatud, veepuuduses, liiga soojade riietega selle kliima jaoks..
on esimene reaktsioon, wtf kuidas ma küll siia jõudsin ja miks ma üldse tulin.
See läheb üle, järgmisel hommikul on kõik taas suurepärane..

samas, reisi planeerimine on puhas nauding ja lõbu.

Kuna reisifirmad endiselt diskrimineerivad üksikreisijaid, siis pakett tasub võtta vaid perereisi puhul. Üksida tuleb ise broneerides soodsam.Ühe konkreetse näite puhul oli vahe 85 eurot ( lend + majutus)

Mu esimene samm on avada google.flight ja saada aru, kuhu üleüldse on võimalik lennata.
Igal jumala aastal pean taas tõdema, et Tallinn on provints ja meie ühendus muu maailmaga endiselt nutune.

Aga pole lugu, igal aastal olen ma siiski midagi leidnud.
Valin välja 3-4 sobivat sihtkohta ja siis algab lennupiletite kaardistamine.
RyanAir maandub reeglina öösel. Ehk siis üksireisimiseks mitte väga turvaline ja lisaks magad järgmise päeva maha.
Samuti ütleb kogmus et Ryanair, AirBaltic, EasyJet soodsast hinnast saab mängeldes Lufthansaga võrreldav.
Odavreisid annavad hinnavõidu vaid juhul, kui  reisid tõesti kaks kätt taskus ning reisi pikkus on piisavalt lühike, et kitsas pingis see vastu pidada.