Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Teisipäev, 30. juuni 2009

mul on bemm ja ma olen jumal

Ühe päevaga kaks vahejuhtumit ülbete bemmiomanikega. Lihtsalt uskumatu.

Bensiinijaam, järjekord. Kuna järjekord on pikk, siis "võtan selle, mis tuleb"- ehk siis tankuri, mis pole minu bensiinipaagi suhtes õigel poolel. Lähen autost välja ja üritan venitada vooliku paagini. Ei ulata. Ok, mõtlen, pööran auto ringi. Istun autosse paagi luuk lahti kork samuti- pööran auto ümber ja mis ma näen- minu taga olev bemari on hõivanud mu koha!!! Õnneks tegutses noormees kiiresti aga ülbus võttis ikka täiega sõnatuks.

Selveri parklast väljasõit. Üks rida paremale, teine vasakule ootavad rohelist tuld. Ühel hetkel sõidab parklast välja bmw 264KRY, ignoreerides kõiki järjekorras ootajaid, punast tuld ning peateel olevat liiklusvoogu- sõidab rahulikult samal ajal moblaga rääkides risti-põiki üle ristmiku.

Vägisi tundub, et vanal anekdoodil: bemaril pole suunatuli põhivarustuses, ja kuna raha kulus auto peale siis lisavarustuse jaoks enam raha ei jätkunud; vastab tõele. Ilmselt oli liigkallis lisavarustuses ka liikluseeskirjade tundmine ning elementaarne viisakus.

Esmaspäev, 29. juuni 2009

Õnne valem

Õnnelikud on inimesed, kes teavad juba varasest lapsepõlvest kelleks saada. Õpivad süvendatult aineid, mis asjasse puutuvad. Hangivad ja uurivad lisainfot. Loovad vajaliku suhtevõrgustiku.

Enamik meist paraku vist nende eelpoolkirjeldatute hulka ei kuulu. Eriti keeruline on meil, „tublidel tüdrukutel“. Kes me oskame võrdselt matemaatikat ja keeli, keemiat ja kunsti. Joonistame, laulame, tantsime, organiseerime ja suhtleme. Kõike mida vaja. Kuni hetkeni kus tuleb teha elukutsevalik, et siis aru saada: me oleme kõiges võrdselt head keskmised.

Mida teha, kui ambitsioonid on kõrgemad kui tegelikud võimed? Kui sa ühel päeval saad aru, et pensionini on jäänud veel 30 (ja ilmselt tegelikkuses veel aastaid rohkem) aastat. Sa töötad juba täna oma võimete piiril. Ülespoole tõusmiseks pole sul kas vajalikke isikuomadusi, tahtmist (= saad aru reaalsest olukorrast) või võimeid. Mida teha need järgijäänud 30 aastat. Vahetada taaskord firmat, et oleks vähemalt vaheldust uute kolleegide, suhete-intriigide ja töötingimuste näol? Astuda samm kõrvale ja alustada millegi täiesti uuega- aga millega? Kui su elus oleks olnud kirg mingi tegevusala vastu, siis sa ju juba ammu teeksid seda. Keskealisena oled kaotanud ka illusioonid ning näed, et maailm on juba täis halbu ja väga halbu keskpäraseid töötegijaid. Kas maailm vajab sinu näol veel üht keskmikku lisaks?

Piirid ja reeglid professionaalsuse mõõtmiseks on ju tegelikult kadunud. Iga talent on ühtlasi multitalent: kirjutab kokaraamatu, disainib kleite, kirjutab ajakirja kolumne ning on hommikuprogrammis saatejuht. Loomulikut teeb veel loodusfotosid ning maalib. Kui vaja siis ka laulab.

Võib-olla polegi tarvidust liigse enesekriitika järele? Kui halb juht või ajakirjanik on oma tööd tehes õnnelik, kas siis ongi oluline mida arvavad teised...

Bussisõit on ajavõit

Positiivsed asjad lihtsalt peavad kirja saama. Ma sõitsin liinibussiga ilmselt sada aastat tagasi. Vahepeal on jõudnud muutuda süsteemid ja riigikord...
Esimesed kümme minutit Googles viisid mind üsna endast välja, kui selgus , et märksõnad "bussijaam", "tallinna bussijaam" ei annagi vasteid?! Tallinna Bussijaamal polegi kodulehte?? et siis e-riik jne.
Läbi mingite linkide jõudsin lõpuks tõeni. Tallinna Bussijaam = Bussireisid.ee. Ja kõik oli kenasti olemas, filtrid hinna ja aja järgi, netis maksmise võimalus jne. Ainus puuduv element- piletit ei saanud välja trükkida, vaid selleks pidi bussijaama kohale minema. Samas see väga traagiline polegi- minema, kui sõita tahad, pead ju nii ehk naa.
Bussijaamas oli samuti väga moodne aparaat, kust pileti välja sai trükkida.
Pisikeseks tõrvatilgaks osutus kogemus, kui selgus, et ma siiski bussiga tagasi sõita ei soovi: kohaliku väikelinna busiijaama kassa teatas, et kuna Bussireisid ning neid haldav operaator on kaks täiesti erinevat juriidilist isikut, siis kahjuks nad teiste firmade pileteid tagasi osta ei saa. Võtsin kõne Bussireisidesse, kust saadeti mind loomulikult pikalt- neil ju raha käes, poogen, et kellelgi jääb minu pärast ehk sõitmata.
Kuna kassa juures oli päris mitu Tallinna pileti soovijat, siis tuli nooruke kassapidaja vastu ja lubas piletid oma personaalsest vastutulekust lähtudes maha ärida. Ja loomulikult sain tunni pärast kõne, et piletid on leidnud uue omaniku.
Igal juhul suur-suur tänu sellele kenale neiule. Ca 600 krooni oleks muidu läinud prügikasti...

Reede, 26. juuni 2009

Soileenile jätkuks sildistamisest

Soileeni mõtteavaldus
http://soileen.wordpress.com/2009/06/26/vaimsetest-siltidest/
kaevas üle ühe vana teema, mis mind pikalt on ärritanud. Seesama sildistamine.

Üks kogemus: olin fookusgrupi uuringul vaatlejaks. Inimestele näidati fotosid, mille põhjal pidid nad fantaseerima- kes see inimene on, kellena töötab, hobid jne. Tõsiselt hämmastav oli minu jaoks tulemus- kui sarnased ja tugevad on meie tekkivad stereotüübid ainult välimuse põhjal ning kui põhjalikud need on. Ühe foto põhjal pannakse paika inimese elulugu...

Rääkige suvalise personalitöötajaga, ja te hämmastute, kui kitsalt raamides meid kõiki (ja meie CV-sid) vaadatakse. Ok- loomulikult pole tööandjal aega mängida ja valmidust riskida. Aga kui näiteks inimesel, kes on aastaid olnud õnnetu õmblejaametis peaks tekkima ühel ilusal päeval neljakümnendates soov saada näiteks..raamatupidajaks, ostujuhiks midaiganes, siis on see sama hästi kui võimatu (kui sul pole just tutvusi). Sind on paika pandud.
Eriti armsad on igasugu koolitustel läbiviidavad u 20 küsimusega isiksusetestid, mis lahterdavad sind ja su kolleege erinevateks värvideks/isiksusetüüpideks.

Kõige kurvem on, et sildistamine hakkab peale lasteaias- koolis. See laps on "introvertne", "liidriomadustega", "sa oskad halvasti matemaatikat" jne jne. Ja laps jääbki öeldut uskuma, kasvades üles näiteks teadmisega, et ega temast reaalainetes ikkagi asja ei saa- kuigi tegelikult oli tegemist laisa õpetajaga ning hilisema enesesisenduse ning minnalaskmisega.

Jah, täiskasvanud inimene omab adekvaatset enesehinnagut ja teab, kes ta on ning kes ta pole. Aga mõttetu energiakulu stereotüüpide murdmiseks ning enese tõestamiseks... milleks.

Esmaspäev, 22. juuni 2009

L. Tungal "Samet ja saepuru"

Ma pean ausalt tunnistama, et esimene emotsioon läbiloetud raamatut käest pannes oli pettumus ja nördimus: jälle jäi jutt pooleli. Et kas kolme(?) eraldi raamatu asemel poleks saanud koondada romaani ühte raamatusse kokku? Ma saan aru, et ega kirjastajad suuri kasumeid ei teeni, aga ikkagi tundub pisut palju ka lemmikkirjaniku eest maksta 3 x300 krooni, kui võiks olla ühe raamatu eest näiteks 500 krooni.
No näed, majanduskriis on ka mind raha lugema pannud.

Kuna hiljuti sai loetud S. Oksase "Puhastust", siis pigem tekkis võrdlusmoment nimetatuga, kui käesoleva raamatu esimese osaga. Erinevalt "Puhastusest" see raamat kõnetas mind. Kuigi ma olen sündinud ca 20 aastat hiljem- ma mäletan seda kõike. Minu jaoks suur väärtus selles raamatus oli just nimelt see nn äratundmisrõõm. Ma mäletan neid laule, ma mäletan defitsiiti. Ma mäletan neid anekdoote ja jutte, mida raamatus kirjeldati. Praegu tundub mulle, et see, mis mind "Puhastuse" juures häiris, oligi mitte-eestilikkus, palju draamat ja tegevusliine.
Leelo Tungla raamat on lihtne. Kedagi ei tapeta ega vägistata, aga raamatust õhkub meeletut kurbust. Õrna hingega, nagu ma olen, nutsin ikka mitu taskurätikut läbimärjaks. Väga võimalik, et mul on primitiivne maitse, aga mulle meeldib Leelo Tungla stiil: ühel hetkel ajab ta sind südamest naerma ning teisel nutad silmad peast. Tema puhul vastab ilmselt ka tõele, et kõik kirjanikud kirjutavad ühte sama lugu, seni, kuni jõuavad lõpuks tuumani. Kui mõelda "Kirju liblika suve" ning Pille-lugudest, siis korduvad raamatust raamatusse kaks motiivi. Emaarmastusest ilma jäänud laps, kes kõigest hoolimata ema meeletult igatseb ning suur-tugev-tark ja hea "näärivanast" isa.
See, et minategelaseks oli valitud laps, andis samuti raamatule plussi juurde. Kui võrrelda näiteks Heljo Männi mälestustega, kus nimesid ja sugulusliine sai lõpuks liiga palju. Lapse positsioon (kas teadlikult või siis kogemata) võimaldas rääkida ainult lähedastest inimestest, nendest kes elu kuidagimoodi mõjutasid ja korda läksid. Nagu ta "Neistsi Maarjas.." kirjutas a la (mälu järgi): suured inimesed mäletavad sündmusi, mina (st laps) mäletan emotsioone. Seda, mida ma tundsin, kui ei saanud koolimaja suurt ust lahti.
Just need emotsioonid ja tunded teevadki selle raamatu minu jaoks heaks. See, et raamat pole vaid sündmuste jada.
Igaljuhul, ma juba väga-väga ootan järgmist osa. Kas väikese Leelo ema tuleb tagasi...

Teretulemast id-riiki...

Üldiselt saan ma arvutitega hästi läbi. Reeglina olen ma saanud väiksemad jamad ülimat järjekindlust rakendades alati lahendatud.
Aga ID kaardi rakendamisega on mingi zombe. No ei ole see minu teema.
Eelmisel korral, peale tunniajast "mängimist", sai mul siiber ning tegin selle makse ikkagi Hansapanga kontoris, kus täiesti tuim noormees kasseeris mult saamatuse eest 15 krooni (!!)(Hansapanga edu ilmselt põhinebki minusugustel laiskvorstidel, kes ei viitsi oma rahasid normaalsemasse panka üle viia??).

Paraku nõuab elu oma, ja olin sunnitud Idkaardi varustuse taaskord välja otsima. Peale 15 minutilist koodi sisestamist, sain aru, et tegemist oli vale koodiga. Õnneks pole paroolisisesestusel valede sisestuste piiranguid..:). OK, kood sai õigeks. Siis selgus, et minu arvuti on jõudnud vahepeal ära kaotada id kaardi sertifikaadi... Kogu selle mässamise taustal erilise irooniana lehel plinkivad bannerid: ID kaart on kiire, ID kaart on turvaline..
45 minuti pärast, peale korduvaid reinstalleerimisi, restarte ja muidu mängimist olin ma lõpuks jõudnud nii kaugele, et maksekorraldus oli täidetud.
Aga- võta näpust, liiga vara rõõmustasin. "Allkirjasta" nõudis Hansapank, vajutan nupule ja vastuseks teade "Palun kontrollige, kas id-kaardi lugejas on teie kaart..." WTF, MIS MÕTTES????!!!!
Seal mu teekond ka lõppes, kuna peale "Tagasi" nupu rohkem võimalusi polnud. Kuna kell oli 1 öösel ja kogu see tunnine mässamine oli mind tõsiselt väsitanud, siis sinnapaika see jäigi.

Jah, ma olen sellel teemal rumal. Ja tõesti ei saa aru, kuidas see ID kaart ikkagi turvalisem on. Paroolikaardi puhul peaks varas saama mu paroolikaardi ning peksma välja kaks parooli: kasutajatunnuse ning püsiparooli. ID-kaardi puhul piisab ühe parooli "väljapeksmisest" ning paroolikaardi ja rahakoti varastamisest. Või on "parem turvalisus" loodud eeldusele, et Id-kaardiga on niipalju mässamist, et nagunii ükski paharett ei viitsi...
Ja olgu, turvalisus turvalisuseks. Aga miks pole MINUL õigust otsustada OMA rahade üle. Kui ma olen valmis ilma jääma suuremast summast, siis võiks mulle see õigus ju jääda. Miks otsustab pank, et minu piir on 3000 krooni..
Kuuldavasti on olemas mingi imepärane Pin-kalkulaator, mida Hansapanga teenindaja mulle pakkuda ei taibanud (ei tahtnud?). Tuleb siis taaskord Hansapanga kontorisse vantsida. Või oleks kergem tee siiski oma rahad Nordeasse üle tõsta?...

Teisipäev, 16. juuni 2009

Naiste kaitseks

Eilses EPL oli väga hea K. Ibruse artikkel "Kas naisi tapetakse kogemata". Soovitan kõigil lugeda.
Kripeldama jäi aga üks asi. Taaskord teemal ajakirjanduse vastutus. Jah, sellistel teemadel peab kirjutama, aga... mis saab edasi? Eilse artikli põhjal on vägivallatsejal mõnus argument- kui tahan, peksan su kasvõi surnuks, näe leheski kirjutas, et see ei huvita kedagi.
Aga ohvri seisukohalt?
Meediast on läbi jooksnud, et naiste varjupaigad on alafinantseeritud ning kuuldavasti on neist paljud selle aasta alguses ka suletud. Poleks ju tegelikult olnud raske lisada artikli lõppu varjupaikade arveldusarve number, et loetu emotsioonide põhjal oleks nii mõnigi ehk teinud annetuse? Ja ohver oleks sisimas teadnud, et midagi siiski on jäänud ja olemas?

Päikeseline Viktor Vassiljev Haabersti kohal

Ma olen alati öelnud, et see Eesti reklaamiauhindade jagamine on üks omade värk: sõbrad annavad auhindu sõpradele. Samas tõelised pärlid jäävad täiesti märkamata...
Näiteks esitaksin nominendiks Haabersti LOV suurepärase välireklaamikampaania.

Plakat nr.1. Murelikult käsi laiutav Viktor Vassiljev ning tema kohal sügavamõtteline päevadeks mõtteainet andev tees: "Talvel katab prahti lumi, mis saab meie kevadest?"

Plakat nr.2. Lihtne ja konkreetne 3x6 meetrit: Õnnelik Viktor agiteerimas "Tule uisutama !"


Plakat nr.3. See kunstiteos vajab pisut põhjalikumat süvenemist, sest esmapilgul võib tunduda, et pildil pole midagi. Lähemalt vaadates eraldub ühtlaselt tumedast taustast siiski kolm heledamat laigukest, kes lähemal uurimisel osutuvad lihtsa vene perekonna esindajateks oma retušeerimata loomulikkuses. Hoolimata ehmunud nägudest kuulutab tekst noore perekonna kohal: "Siin on vahva elada!". Pildilolijate hirmunud ilme on tingitud ilmselt sellest, et pildile pole mahtunud hr. Vassiljev? See plakat tuleks kindlasti ümber teha ning pildile ka Vassiljev mahutada. Sest muidu ju pole vahva?

Plakat nr.4. Parimaid klassikalisi maalikunsti kompositsioone järgiv Viktor õunaga ning teade, mis ei vaja kommentaare: "Haabersti- tervist edendavaks linnaosaks"

Plakat nr.5. Viktor entusiastlikult kutsumas "Tule jaanipäevale !". Nagu tõelise kunsti puhul pole asja tehtud puust ja punaseks. Viktori taustal on linnavaade. Kuhu meid jaanipäevale kutsutakse jääb iga vaataja interpreteeringuks ja mõtteaineks.

Plakat nr.6. Viktor teab ning teatab naeratades: "Koostöö viib sihile".

Jään huviga ootama järgmisi põnevaid teadaandeid.

Vassiljevi naeratavast näost isegi rohkem masendab mind nende plakatite äärmine diletantlikus. Kui minu kui maksumaksja raha eest just peab arendama isikukultust, kas ei võiks siis investeerida mõned tuhanded rohkem, et lasta need plakatid joonistada professionaalil...
Masendav ja kurb.

Reede, 12. juuni 2009

hukas vanainimene

Eile lifti oodates jäin kõrvuti seisma esimesel korrusel elava isa ja pojaga. Isa pusis seljaga minu poole luku kallal. Poiss, nii 3-4 aastane jõnglane passis niisama.
Lift jõudis kohale, astusin sisse ja heitsin pilgu tagasi. Ja mis ma näen. Poiss näitab mulle keelt!!!
Enne kui mõte kohale jõudis, avastasin, et teen sedasama- suust keel väljas koledaid nägusid väiksele poisile vastu.
Poisi ise (vist) õnneks seda ei näinud.
Lapsed on hukas ja vanainimesed ka.

Kvaliteetinimesed ja need teised

Ikka ja jälle tekib (ilmselt ideepuuduses) ajakirjanikel idee kirjutada artikkel teemal, kuidas "ajal, kui inimesed otsivad toitu prügikastist viskavad poed täiesti korralikku toitu ära". Eile oli siis juttu ühest piimatootjast, kes saadab jogurtit sigadele (ma kaldun siiski arvama, et ajakirjanik sai asjast pisut valesti aru. Ju see tootja saadab sigadele ikka pesuveega segatud üleminekuid ning puhtad üleminekud müüb oma töötajatele nagu kõik ülejäänud tootjad).

Ma ei tea küll ühtegi tootjat, kelle huvi ei oleks oma toodete säilivusaja pikendamine maksimaalseks. Ei tegutse vist Eestis ka enam ühtegi põrandaalust ettevõtet- kõik toidukäitlejad on range kontrolli all. Kuupäev, mis peale põhjalikke kestvuskatseid ja analüüse tootele kirjutatakse on maksimaalne, mida kannatab riskivabalt välja lubada.
Jah, kui tooteid hoitakse ideaaltingimustes avamata pakendis, on täiesti võimalik, et toode säilib ka kauem kui lubatud. Kõik võib olla ok. Aga sama vabalt võib ka mitte olla. Aga see on risk. Ka pealtnäha täiesti korralikus pakendis võivad olla juba oma elu alustanud hallitusseened, roisubakterid, botulismiallikad...
Kui sa võtad selle toote poest, korvist "parim enne möödas"- on see sinu risk. Kui sa leiad selle toote prügikastist ja otsustad nahka pista, riskid sa samuti ainult omaenese tervisega ja vastutad ise.
Mind paneb nende artiklite juures alati imestama ja tekitab küsimusi, kas see ajakirjanik ise tahaks olla see andja. Võtta endale risk, et kõik on ok? Või- kuna tegemist on kodutute, lastekodulaste ja nende "teistega", siis polegi see oluline?

Neljapäev, 11. juuni 2009

autodest ja riigist

kuna puhkus läheneb, siis taaskord tõuseb aktuaalseks ametiautode-erisoodustuse teema.
Täiesti võimalik, et mingi osa infost on minu jaoks kaduma läinud, aga ma tõesti ei saa aru.
Kui uue töölepinguseaduse eeldus on see, et absoluutselt kõik on kokkuleppe küsimus, siis miks peab ametiautodega seotu olema nii rangelt riigi poolt reguleeritud? Miks see teema ei võiks olla töövõtja ja tööandja vaheline asi?
Ma ei saa sellest loogikast aru- kellele on see kasulik, et peres on lisaks 2-le ametiautole veel ka isiklikud autod. Ok- kasulik on see muidugi automüüjatele ning läbi aktsiiside laekub riigikassasse raha. Või kas see ongi õige vastus?

Aga kui nüüd laiemalt asja vaadata, siis peaks ju olema ikkagi eesmärk autode hulga vähendamine, mitte see, et iga sõidu jaoks peab olema eraldi auto???

Kolmapäev, 10. juuni 2009

Tahaks puhkusele



Kolleeg Ameerikast saatis selle pildi. Praeguses majandussituatsioonis muidugi ketserlik soov, aga NII tahaks juba puhkusele. Sinise mere äärde, palmi alla...

Teisipäev, 9. juuni 2009

Ultranational:)




Kasutan rahvuspapusid

ja rahvusmustriga arvutit ning

joon Farmi piima

pildid kodulehtedelt.

ka emapalgast

Emapalk on väga hea asi. Suurepärane, et tänased noored emad saavad vähemalt aasta elada muretsemata sissetuleku pärast. Praegu (veel kehtiv) seadus tagab ka töökoha peale lapsehoolduspuhkust. Ilma igasuguse irooniata- see on väga õige ja hea.

Minu laps sündis krooniaja alguses. Palk oli u 3000-5000 krooni. Korter maksis 200 000. Pangaintress oli 20% ringis.
Et need olid teised ajad ja miks peab praegu olema nii raske kui vanasti?

Minu meelest on ka praegu "teised ajad". Nagu kombeks, siis Eestis asjad venivad. Vanemahüvituse ülempiiri kärpe ja tulumaksu tõusu oleks ära pidanud tegema juba aasta alguses. Mida aeg edasi, seda raskem on ära võtta "lubatut". Minu tutvusringkonnas pole õnneks praegu veel ühtegi koondatut. Aga praktiliselt kõigil on rohkem või vähem kärbitud palka. "Poolte kokkuleppel" muidugi... Uus TL seadus lubab tööandjal maksta teatud perioodil lausa miinimumpalka. Ma ei taha isegi mõelda, mis hakkab juhtuma peale 1. juulit.
Minu kolleeg, kes on lapsepuhkusel, saab siiani, erinevalt minust- endises suuruses "palka". Jah, ma olen kade.

Ma saan aru kui raske on, kui võetakse ära. Ma olin tõsiselt vihane, kui meil palkasid kärbiti- kõik mu kulud on ju endiselt sellised kui varem. Tänaseks on asi pisut paranenud, suurem osa teenusepakkujaid on oma hindadega allapoole tulnud ja asi enam nii traagiline pole.
Täna on "teised ajad". Kannatanud on ju kõik elanikkonna grupid. Laste sünnitamine on vaieldamatult ülioluline, kuid kusagil on piirid ja sellest tuleks aru saada.

Esmaspäev, 8. juuni 2009

Unistus ETVst

-->
Minu eelmise telehooaja lemmikuks osutus ETV. Supersaade on „Paar“- tempokas, positiivne, huvitav. Minu jaoks on Välba ja Reikop selgelt alakasutatud talendid. Ülihea oli ka noorte „Keelevägi“. „Erisaade“ kipub kohati olema naljakam, kui juba väsima hakkav „Ärapanija“- ja no muidugi „Pealtnägija“, „Terevisioon“ ja ETV2-s „Vandekohus“.
Vaatasin eile valimisstuudiot ja mõtlesin, et raha rahaks aga ETV-l on puudu kaks asja- tugev turundusjuht ning natuke kõva südant, et vahetada välja saatejuhtid „nadonjualatisiintöötanud“, ehk siis pisut värskust. Kui eelpool nimetatud saated välja arvata, siis üks, millest jääb puudu on tempo. Ei viitsi vaadata lihtsalt istuvaid vormist väljas keskealisi mehi. Mis oleks, kui eilset Valimisstuudiot oleksid juhtinud Urmas Vaino ja Marko Reikop... Ja kahe arvutisse põrnitseva politoloogi asemel oleks kohal olnud rohkem huvitavaid külalisi a la Raul Rebane ja võib olla mõni artist . Ma saan aru, et puuduv online ülevaade polnud ETV süü, vaid valmiskomisjonil olid mingid probleemid. Aga kuidagi igav oli.
Ja Euroopa viktoriini juhiks Anatoli Tafitsuk ning uudiseid loeks Monika Taimla kõrval Märt Treier ja Terevisiooni üheks paariks oleksid Mart Juur ja Tuuli Roosma...:)
Hästi kurb on, et praktiliselt kõigi ETV omasaadete osas puudub eelreklaam. Saateid reklaamitakse vaid oma kanalil, aga kui ma ei vaata pidevalt ETV-d? Nii palju see reklaam telelehes ka ju ei maksa, et paar rida tulevase saate kohta lisamine kohe pankrotti viiks. On üks ütlemine- selleks et saada suureks, tuleb suurelt mõelda. Seda just soovitakski ETV-le- loobuda enesehaletsusest, mõelda end suureks ning vastavalt käituda.

Kui maailma võim võiks olla laste käes...

Ajakirjandusest käis läbi idee, et lastevanematel oleks mitu häält- lisaks siis saaksid hääletada ka laste eest.

Hakkasin mõtlema, aga- mis siis kui kõigil pereliikmetel on erinev lemmik ja parteiline eelistus? Kas loeb siis ema või isa maailmavaade? Ja kui laps eelistab hoopis kolmandat parteid, siis on see ju lapse diskrimeerimine...

Neljapäev, 4. juuni 2009

Läbi klikkide eesmärgi poole?

„Premia Foods ......ütles, et nii suur huvi veebimängu vastu tuli neile üllatusena - üksnes nädala jooksul tehti veebisaidil 150 000 mängu.“
”Grandiosa pizzakampaania positiivseks näiteks oli ligi 60 000 vahetut kontakti sihtrühmast.“
„Reformierakonna kampaania: Teisipäevase ehk 2. juuni seisuga on klippe käinud vaatamas 95 161 unikaalset külastajat ja 45 840 inimest on endale valimisreklaami teinud, korduvkülastustega kokku on käidud lehel 316 000 korda.“

Ja mina naiivne arvasin, et nende ettevõtete eesmärgiks on (vastavalt) müüa jäätist, pizzat ja leida juurde uusi hääletajaid....
Paar aastat tagasi esines Pärnu Turunduskonverentsil äärmiselt karismaatiline Mark Lutšin. See oli ettekanne, mida peaks kohustuslikus korras saatma kuulama kõik turundusjuhid ning agentuuride tegelased. On lihtsalt hämmastav, kui tihti me kaotame silmist eesmärgi, MIKS me tegutseme ning armume vahenditesse.
Mulle meeletult meeldib prof. John Branchi „turunduse“ definitsioon. Vana inglise sõnaraamatu põhjal tähendavat sõna „marketing“- „go to (the) market“ ehk siis „minna turule.“
Me leidsime umbes 12 viisi, kuidas on võimalik saada raha (sest eluks püsimiseks on see paraku esmatähtis)- a la „ on võimalik varastada, saada pärandus jn jne“ ning üks, legaalne võimalus ongi „minna oma kaubaga turule“. Et teenida raha. Turunduse eesmärk on teenida (omanikule) raha ja samal ajal rahuldada ja ületada kliendi ootusi.
Miskipärast kipub meil see eesmärk taas-ja taas meelest minema. Kõlab ju väga veenvalt- vaja on tegutseda pikaajaliste eesmärkide nimel. Tuleb suurendada ettevõtte tuntust. Jah, see on õige- aga paraku tuleb töötajatele maksta palka ka täna. Ka täna on vaja tekitada rahavood.
Kas Väikese Tomi jäätis ja Reformierakond (vabandust, et just need brandid sattusid näideteks) on kaubamärgid, mis vaevlevad tuntuse puuduse käes? Tõele au andes oli reformi nimetatud kampaania üliandekas- ka mina tegin kõigist oma tuttavatest lastest plakatid ja valimisfilmid... Üks naljakas seik: kolleeg, kes on veendunud Keskerakonna valija, saatis peale sõbra „nalja“ kogu kollektiivile teate a la „tegemist oli naljaga, ma pole oma veendumusi muutnud“ Ka mina pole kunagi oma elus RE valinud, ja hoolimata klippide tegemisest ei vali ka edaspidi. Jah- kampaania täitis oma eesmärgi: sellest räägitakse, agentuur saadab tellijale klikkide arvu ning positiivse meediamonitooringu ... Aga mis on ühe partei tegutsemise TEGELIK eesmärk? Kas see sai kampaaniaga täidetud?
Paar aastat tagasi olin ma veendunud Premia toodete fänn. Ja ma olen väga suur jäätisetarbija. Täna on mu külmutuskapp täis Balbiino tooteid. Sest nende tootearendus on olnud muljetavaldav: pakendid on atraktiivsed, tooted maitsvad. Kui aega saan, võtan ehk isegi Väikese Tomi mängust osa, aga seda toodet poest ma ikkagi ei osta. Miks? Sest uued turuletoodud sordid ei kutsu isegi prooviostu tegema.
Veelkord vabandan RE ja Premia ees- ma tõesti südamest loodan, et minu „mina“ on erand ning tegelikult läheb teil nende kampaaniatega superhästi. Tõsiselt.

Off Topic: tegelikult saan ma muidugi aru, miks selliseid pressiteateid on vaja avaldada. Eks ma teen seda ju ise samuti.
Ja mõne aja möödudes lasen ma agentuuril end taaskord „pehmeks“ rääkida, et lolli järjekindlusega saada tõestus veebikampaania „mittetöötamisest“ minu toodetele. Viimasel kampaanial oli üle 50 000 unikaalse külastuse. Arvake, palju müük tõusis? Õige vastus: müük kampaaniaperioodil langes.

Teisipäev, 2. juuni 2009

Miks hääletada Martin Helme poolt

Satub nüüd küll järjest kaks rahvusteemalist postitust, aga las siis olla. Üks teema, mis on ammu südamel ja inspireeritud kahest artiklist.

Hiiglama mõnus ja mugav on olla tolerantne elades Eestis. Veel lihtsam on olla salliv, elades Tallinnast väljaspool. Loomulikult pole ma ei rassist ega natsionalist. Minu jaoks pole oluline milline on inimese rahvus, rass, usutunnistus. Ma olen nii noorena "Rahvaste sõpruse klubi" ( :)), kui ka praegu töö raames suhelnud väga erinevate inimestega. Ja olen veendunud selles, et rumalus ei käi mitte rahvuseid pidi vaid ikka inimesi-mööda.


Aga kui ma olen trammis ainus naine, kel pole pearätikut, on mul kõhe. Kui ma kõnnin õhtusel tänaval ainsa valge inimesena on mul ka päriselt ja tegelikult hirm. Viimased reisid Pariisi ja Amsterdami on tekitanud tõelise masendustunde. Kas tõepoolest on ka minu lapse-lapse-lapsed tõmmud, moslemid ja räägivad hiina keelt.

Sellele teemale ei ole vastuseid ning lahendusi. Kui ma ise läheksin homme elama näiteks Hispaaniasse (sest seal on parem kliima, rohkem tööd, paremad majanduslikud tingimused, poliitiline kord meeldib rohkem jne jne jne...) siis tahan ma samuti, et mulle jääb õigus süüa jõuluajal verivorsti ja piparkooki; et mu lapsed saaksid muuhulgas selgeks eesti keele; et tervitamisel antaks kätt, aga mitte ei musitataks võõrast inimest jne. Lihtsad ja arusaadavad soovid. Ning samuti on ju aksepteeritav nende- sissesõitnute, soov säilitada oma kultuuri.

Pariisis uurisin kohalikult oma eestipäraselt otsekohesel viisil, kuidas ta suhtub, et réel Français on üsna mustanahaline. Vastus oli poliitiliselt korrektne bla-bla-bla. Õhtul viidi meid aga sööma kohvikusse "Lipp" (tõsiselt soovitan- väga super koht), kus teenindajateks olid eranditult üle keskea valged prantsuse härrasmehed ning mis seal salata- kohalikud olid sellise oaasikese säilimise üle ikka tõeliselt uhked...

Minu lapse klassis õpib kuus last, kes on pärit vene emakeelega perekonnast. Väga tublid, õpivad väga hästi, räägivad perfektset eesti keelt. Need noored kasvavad samas keeleruumis- neil on ühised ajaloo ja ühiskonnaõpetuse tunnid, nad loevad samasuguseid (kohustuslikke) raamatuid, kuulavad sama muusikat, chativad ning käivad koos kinos.
Pronksiöö järgsel koolipäeval tekkis aga kaks leeri. Eestlased ja venelased seisid erinevate "laudade" taga ja süüdistasid üksteist retoorikaga, mis kummagi kogukonna meediaski kirjas oli. Ma olin seda kuuldes šokis. Niipalju siis integratsioonist... Mitu põlvkonda kulub, et me saaksime ühtmoodi asjadest aru? Ja kas selline aeg üldse tuleb?

Vastuseks pealkirjas esitatud küsimusele. (Ma ausalt öeldes ei tea, kas hr.Helme üldse kandideerib.) Kui Eestis tunduvad tema ultrarahvuslikud ja konservatiivsed vaated kummalised ning vananenud, siis Euroopasse oleks natuke rohkem poliitilist mitte-korrektsust vaja. Ma arvan nii.

Off topic. Kui ETV peaks suvel kordama "Vandekohtu" saateid, siis soovitan soojalt vaadata. Eriti pronksisündmusi käsitlevat. Tõsiselt hea ja mitmes mõttes silmiavav: kui oluline on venelastele ikkagi see teema; kui vähe Eesti riik tegelikult kolmandikust oma elanikest hoolib; kui intelligentseid ja meeldivaid vene inimesi Eestis elab (pean silmas mõlemat tunnistajat, vabandust- ei mäleta kahjuks nimesid)- miks neid küll Eesti meedias ei rakendata?; ja kui kohutavalt ebameeldivaid ning rumalaid inimesi meie keskel ka elab.

Eestlane ja venelane

Mõni päev tagasi tegin oma tavapärast ringi.

Tee ääres maas lamas üks mees. Teate küll selliseid- must, haisev ja kole.
- appi, äkki on surnud?, mõtlesin, äkki peaks kiirabi kutsuma?
Vaatasin selja taha, minu järel tuli veel inimesi- äkki keegi teine tegeleb sellega...

Jõudsin järgmise ringiga uuesti meheni- vahepeal oli keegi babuška mehe jalule ajanud: "pojake, ära sa maga siin päikese käes, pärast on vilets olla, tule läheme viludasse.." ning talutas teda puude varju.

Kolmanda ringiga nendega kohakuti jõudes oli seltskonnaga juba liitunud veel paar kamraadi. Babuška, kui tõeline Ema Teresa, seisis pudelit kummutavate meeste kõrval ja jälgis hellusega, et "poisid pahandust ei teeks".

Esmaspäev, 1. juuni 2009

Tiina Laanem "Sidrunid ja siilid"

Ostsin selle raamatu, sest see oli müügil alega- vaid 99 krooni. No vot.
Teoreetiliselt oleks see pidanud olema minust ja minule- aga millegipärast oli selle raamatu läbi lugemine väga-väga vaevaline. Midagi jäi puudu, või oleks õigem öelda- jäi üle. Et kui soovid meeldida kõigile, ei meeldi lõpuks kellelegi?
Idee oli väga hea. Esimene lugu (karjääri)oravarattas kolmekümnelistest, kellel on kuhugi kiire ja kes ise ka päris täpselt ei tea, mida nad tahavad. Teine lugu- ajaloost esilekerkivad saladused ja a la santabarbara võrgustik, mis viib lõpuks kokku täiesti võõrad inimesed.
Minu jaoks jäid mõlemad teemad poolikuks, pealiskaudseks ja väheveenvaks. Ma oleksin mõlemat lugu tahtnud lugeda süvitsi. Et mitte- "mis juhtus", vaid "miks juhtus". Esimese loo- kiirust võis lugeda vaid dialoogides- tegelased kirjeldasid, kui "rahutud" nad on, samas- tegevus seda ei toetanud.
Rohkem ei oskagi selle raamatu kohta midagi kirja panna. Ju siis polnud ma selle raamatu sihtgrupp..

Off topic. Aru ma ei saa, miks ma olen nii laisk ja ei viitsi raamatukogus käia. Juba mitmes raamat, mille ma kalli hinna eest ostan ja mis seejärel osutub jamaks:(

Elementaarne eesti keel:)

Lennujaamas check-in järjekorras pöördus mu poole üks Läti proua.
- nii ammu pole eesti keelt saanud proovida, kuulake, kas mul on veel kõik õigesti meeles: "Sul on ilusad sinised silmad", "Mu isamaa on minu arm", "Aitähh", "Ma armastan Sind"...

kunagi aastaid tagasi olevat talle need sõnad õpetanud keegi tuntud jalgrattur eesnimega Ants. Nii armas..:)