reede, 26. juuni 2009

Soileenile jätkuks sildistamisest

Soileeni mõtteavaldus
http://soileen.wordpress.com/2009/06/26/vaimsetest-siltidest/
kaevas üle ühe vana teema, mis mind pikalt on ärritanud. Seesama sildistamine.

Üks kogemus: olin fookusgrupi uuringul vaatlejaks. Inimestele näidati fotosid, mille põhjal pidid nad fantaseerima- kes see inimene on, kellena töötab, hobid jne. Tõsiselt hämmastav oli minu jaoks tulemus- kui sarnased ja tugevad on meie tekkivad stereotüübid ainult välimuse põhjal ning kui põhjalikud need on. Ühe foto põhjal pannakse paika inimese elulugu...

Rääkige suvalise personalitöötajaga, ja te hämmastute, kui kitsalt raamides meid kõiki (ja meie CV-sid) vaadatakse. Ok- loomulikult pole tööandjal aega mängida ja valmidust riskida. Aga kui näiteks inimesel, kes on aastaid olnud õnnetu õmblejaametis peaks tekkima ühel ilusal päeval neljakümnendates soov saada näiteks..raamatupidajaks, ostujuhiks midaiganes, siis on see sama hästi kui võimatu (kui sul pole just tutvusi). Sind on paika pandud.
Eriti armsad on igasugu koolitustel läbiviidavad u 20 küsimusega isiksusetestid, mis lahterdavad sind ja su kolleege erinevateks värvideks/isiksusetüüpideks.

Kõige kurvem on, et sildistamine hakkab peale lasteaias- koolis. See laps on "introvertne", "liidriomadustega", "sa oskad halvasti matemaatikat" jne jne. Ja laps jääbki öeldut uskuma, kasvades üles näiteks teadmisega, et ega temast reaalainetes ikkagi asja ei saa- kuigi tegelikult oli tegemist laisa õpetajaga ning hilisema enesesisenduse ning minnalaskmisega.

Jah, täiskasvanud inimene omab adekvaatset enesehinnagut ja teab, kes ta on ning kes ta pole. Aga mõttetu energiakulu stereotüüpide murdmiseks ning enese tõestamiseks... milleks.

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!