reede, 12. juuni 2009

Kvaliteetinimesed ja need teised

Ikka ja jälle tekib (ilmselt ideepuuduses) ajakirjanikel idee kirjutada artikkel teemal, kuidas "ajal, kui inimesed otsivad toitu prügikastist viskavad poed täiesti korralikku toitu ära". Eile oli siis juttu ühest piimatootjast, kes saadab jogurtit sigadele (ma kaldun siiski arvama, et ajakirjanik sai asjast pisut valesti aru. Ju see tootja saadab sigadele ikka pesuveega segatud üleminekuid ning puhtad üleminekud müüb oma töötajatele nagu kõik ülejäänud tootjad).

Ma ei tea küll ühtegi tootjat, kelle huvi ei oleks oma toodete säilivusaja pikendamine maksimaalseks. Ei tegutse vist Eestis ka enam ühtegi põrandaalust ettevõtet- kõik toidukäitlejad on range kontrolli all. Kuupäev, mis peale põhjalikke kestvuskatseid ja analüüse tootele kirjutatakse on maksimaalne, mida kannatab riskivabalt välja lubada.
Jah, kui tooteid hoitakse ideaaltingimustes avamata pakendis, on täiesti võimalik, et toode säilib ka kauem kui lubatud. Kõik võib olla ok. Aga sama vabalt võib ka mitte olla. Aga see on risk. Ka pealtnäha täiesti korralikus pakendis võivad olla juba oma elu alustanud hallitusseened, roisubakterid, botulismiallikad...
Kui sa võtad selle toote poest, korvist "parim enne möödas"- on see sinu risk. Kui sa leiad selle toote prügikastist ja otsustad nahka pista, riskid sa samuti ainult omaenese tervisega ja vastutad ise.
Mind paneb nende artiklite juures alati imestama ja tekitab küsimusi, kas see ajakirjanik ise tahaks olla see andja. Võtta endale risk, et kõik on ok? Või- kuna tegemist on kodutute, lastekodulaste ja nende "teistega", siis polegi see oluline?

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!